Liustike libisemise aegu
Vatnajökulli liustik on Islandi võimsaim. Maakeelde tõlgituna lihtsalt Jõgede liustiku nime kandev massiiv hõlmab oma 8100 ruutkilomeetriga enam kui kaheksa protsenti saareriigi pindalast.
Tema jääkilbi paksuseks on keskmiselt 400 meetrit, maksimaalselt aga 1000 meetrit. Siinpool Taani väinu resigneerunult loksuva Läänemere keskmiseks sügavuseks on muide vaid 55 meetrit, maksimaalseks aga 459 meetrit. Kõik see kokku tõstab Vatnajökulli ruumalalt Euroopa liustike hulgas esikohale, sest jääd ja kivimeid leidub temas ligikaudu 3100 kuupkilomeetrit. Vatnajökull on fundamentaalne. Ja Vatnajökull sulab. Juba mitmeid aastaid.
Maailma finantsturgudel toimuvad spasmid on praeguseks juba väljunud puhtalt majandusruumis toimuva mõjutamisest ning kohati asunud õõnestama midagi Vatnajökulliga ehk pea samaväärselt fundamentaalseks peetut. Need on riigid ja riiklus. Esimene ja kõige drastilisem näide ongi ehk Island, mille puhul mustimate stsenaariumitena on räägitud kas terve riigi pankrotistumisest või võlaorjusesse sattumisest või siis oma geopoliitilise asukoha finantsabi vastu vahetamisest. Finantskriisist kõigutatuid on veelgi. Varem Kesk-Euroopa majanduse „puumaks” peetud Ungari on sügavas – ja nüüdseks juba mitte ainult majanduslikus – kriisis.
Pakistanis on rahandusilma tabanud taifuuni mõjud aga muutunud osaks kokteilist, mille ülejäänud koostisosade nimedeks on terrorism, etnilised lahkhelid, turvalisuse asemel segadust külvavad vildakad piirid ning korruptsioon. Rahvusküsimus ja separatismitondid näivad ka kummitavat nii mitmeidki Euroopa riike ja seda erinevalt mõnekümne aasta taha jäävast ajast, kui Vana Maailma kaart tundus lihtne, selge ja fikseeritud.
Aga piirid kaartidel kipuvad ajaloopikku oma kohalt libisema. Ja nagu liustikegi puhul, algab kõik tasahilju. Märkamatu, vaikse sulamisega.