Liibanon – failed state?

Liibanoni elanikel on tavaks pidada oma riiki läbikukkunuks. 15 aastat kestnud kodusõda on jätnud oma jälje ja varasemat tasakaalu ei ole suudetud tänaseni päriselt taastada. Lõuna-Liibanonis domineerib šiiitlik terroriorganisatsioon Hizbollah, relvarahu Iisraeliga aitavad tagada ÜRO rahuvalvajad ja põhjast ähvardab peale tungida Islamiriik (Islamic State of Iraq and al-Sham – ISIS, ISIL). Alates Süüria kodusõja puhkemisest 2011. aastal on riigi neljamiljonilisele elanikkonnale lisandunud üle miljoni Süüria põgeniku. Siiani on suudetud hoiduda uuest kodusõjast ja võrreldes teiste selle piirkonna riikidega on Liibanon võrdlemisi demokraatlik, vaba ja tolerantne. Aga kui kauaks?

Killustunud riik

Liibanon on jagunenud mitmete erinevate uskude ja sektide vahel, mis muudab riigi valitsemise raskeks. Ametlikult on riigis tunnustatud 18 erinevat usku või sekti, kellest suurimad on šiiidid, sunniidid, maroniidi kristlased, kreeka õigeusklikud ja druusid. Täpsed andmed ühe või teise sekti suuruse kohta puuduvad, sest viimane rahvaloendus viidi läbi 1932. aastal ja ükski sekt ei taha kodusõja hirmus uut loendust korraldada. Erinevatel perioodidel on olemasolevatele gruppidele lisandunud Palestiina ja nüüd ka Süüria põgenikke. Kõigele lisaks asub Liibanon keerulises piirkonnas, kus välised jõud üritavad mõjutada sisepoliitikat.

Aastail 1975–1990 kestnud kodusõja järel oli toimunut raske hinnata, sest sõja käigus vahetusid konfliktipooled korduvalt. Konflikt oli ühtaegu ideoloogiline, sektidevaheline ja naaberriikide manipuleeritud. 1943. aastal iseseisvudes vastu võetud „rahvuslik lepe” jagas sarnaselt varasemale Prantsuse protektoraadi ajal kehtinud korrale poliitilised juhtpositsioonid erinevate sektide vahel ära. Leppe järgi pidi president olema maroniit, peaminister sunniit, rahvuskogu esimees šiia, aseesimees kreeka õigeusklik ja vägede ülemjuhataja druus. Samuti olid parlamendis kohad jaotatud erinevate sektide vahel kvootide alusel. Kui 1943. aastal olid kristlased kõige suurem demograafiline grupp, siis nende osakaal Liibanoni ühiskonnas vähenes ajaga tänu suhteliselt madalale sündimusele ja emigratsioonile. Sunniitide ja šiiitide osakaal seevastu kasvas. Demograafiliste muutuste taustal tundusid maroniidid poliitikas võrreldes teiste sektidega üleesindatud.

Palestiina põgenikud, kellel ei olnud Liibanoni kodakondsust, moodustasid ligi kümme protsenti kogu elanikkonnast ja kuna PVO oli tugevalt relvastatud, tundsid teised sektid end ohustatuna ja asusid samuti relvi koguma.

Samal ajal püüdis Liibanon leida oma kohta külma sõja kontekstis. Kristlased toetasid pigem lääneriike, muslimitele meeldis Egiptuse presidendi Gamal Abdel Nasseri panarabismi idee. Panarabismi toetavatele jõududele vastukaaluks tegutses ka Suur-Süüria ideed toetav Süüria Sotsialistlik Rahvuslik Partei. Sisepoliitikas eksisteerisid ka sektideülesed ideoloogilised liikumised, nagu erinevad kommunistlikud parteid. Eraldi tegutsesid veel näiteks kurdide tööpartei kohalik fraktsioon ja Armeenia marksistlik-leninistlik partei.

Välised mõjutegurid

Välistest sündmustest mõjutas Liibanoni tugevalt 1970. aastal puhkenud Jordaania kodusõda, mille järel saadeti riigist välja Palestiina põgenikud, sealhulgas Palestiina Vabastusorganisatsiooni (PVO) liikmed. PVO juhtkond tahtis jätkata võitlust Iisraeli vastu Liibanoni territooriumilt. Palestiina põgenikud, kellel ei olnud Liibanoni kodakondsust, moodustasid ligi kümme protsenti kogu elanikkonnast ja kuna PVO oli tugevalt relvastatud, tundsid teised sektid end ohustatuna ja asusid samuti relvi koguma. Palestiina põgenike sisseränne keeras niigi keerulises multietnilises ja -religioosses situatsioonis vindi üle ning viis kodusõja puhkemiseni.

Kodusõjas mängisid olulist rolli mitmed naaberriigid. Suhted Iisraeliga teravnesid Jordaania kodusõja järel, kui PVO asus ümber Liibanoni. Palestiinlased ründasid Lõuna-Liibanonist Põhja-Iisraeli Galilea provintsi. 1982. aastal vallutas Iisrael enesekaitse eesmärgil Lõuna-Liibanoni. Iisraeli tegevust toetasid mõned maroniidid, keda häiris Palestiina mässuliste tegevus. Samal ajal teravdas Iisraeli okupatsioon suhteid Lõuna-Liibanonis elava peamiselt šiiitliku kogukonnaga. Iisraeli okupatsiooni vastase organisatsioonina tõusis esile Hizbollah, keda toetasid nii Iraan kui ka Süüria.

Ka Süüria sekkumine oli ajendatud Palestiina põgenikega seotud probleemidest. Maroniidid olid mures palestiinlaste soovi pärast võtta Liibanon üle ja nad kutsusid appi Süüria, et suruda Palestiina immigrandid oma esialgsetesse piiridesse tagasi. Peagi vahetasid Süüria väed poolt ja asusid võitlema kristlike rahvuslaste vastu. Kui Iisrael vallutas Lõuna-Liibanoni, siis palus Liibanoni president Süüriat appi. Kodusõja viimasel aastal võitlesid maroniidi kristlased Süüria vägede vastu ja tahtsid, et nad Liibanonist tagasi tõmbuksid. Peagi õnnestus Süürial korraldada Liibanonis võimuvahetus ning asendada Michel Aouni valitsus Süüria-sõbralikuma vastu. Kuna Süüria osales Lahesõjas, siis vaatas välismaailm läbi sõrmede, kui president Hafaz al-Assad keeldus Liibanonist vägesid välja viimast.

Sõja lõpus sõlmitud Taifi kokkulepe kohandas poliitilist süsteemi uut demograafilist olukorda silmas pidades. Rahvusliku leppimise eesmärgil võttis parlament pärast sõja lõppu vastu amnestiaseaduse, mis andis kõikide poliitiliste kuritegude kordasaatjatele amnestia. Siseriiklikult oli see ainuke võimalik lahendus – ühte gruppi oleks olnud võimatu süüdlaseks pidada, sest kõik grupid olid mingil hetkel vastavalt sektile või poliitilisele nägemusele oma liitlasi vahetanud. Ühtlasi nõustusid kõik sektid relvadest loobuma, välja arvatud Hizbollah, kes pidas oma kohuseks vabastada Iisraeli okupeeritud territooriumid.

Kodusõja lahendamata probleemid

Hoolimata sellest, et kodusõda on ametlikult läbi, ei ole sõjani viinud probleeme Liibanoni ühiskonnas siiani lahendatud ja poliitiline õhkkond on jätkuvalt pingeline. Sektide suhted on küll paranenud, kuid valitsuskriisid on sagedased ja poliitiline süsteem jätkuvalt halvatud. Parlamendivalimisi ei ole toimunud alates 2013. aastast ja 2014. aasta kevadest ei ole suudetud ametisse nimetada uut presidenti. Parlamendivalimised lükati parlamendis üksmeelselt edasi, sest ei jõutud kokkuleppele valimisseaduse reformi osas. Poliitikas tegeletakse vähemoluliste küsimustega, nagu kanepikasvatuse reguleerimine, sest oluliste küsimuste osas puudub üksmeel ja kardetakse uut kodusõda.

Ka naaberriikidega on suhted jätkuvalt keerulised ja nende mõju Liibanoni sisepoliitikale murettekitav. 2005. aastal tapeti Liibanoni endine peaminister Rafik Hariri. Et uurimine viitas Süüria seotusele mõrvaga, siis puhkesid tänavatel rahutused, milles nõuti Süüria vägede väljaviimist. Seedrirevolutsiooni järel tekkinud rahvusvahelise surve mõjul oli Bashar al-Assad sunnitud väed Liibanonist välja viima, kuid Süüria mõju Liibanoni poliitikale on tugev siiani. Süüria nagu ka Iraan on tihedalt seotud Hizbollahiga, mis aitab mõjutada riigis toimuvat. Süüria luure kontrollib Bekaa orus toimuvat ning väidetavalt on Liibanoni presidendil enne ametisse nimetamist vaja Süüria riigipea heakskiitu.

Iisraeli-Liibanoni piiri kontrollivad ÜRO rahuvalvajad alates 1978. aastast. ÜRO rahuvalve missiooni UNIFIL (United Nations Interim Force in Lebanon) eesmärk on olnud Iisraeli vägede väljaviimine ning rahu ja julgeoleku tagamine Lõuna-Liibanonis. Ka Eesti jalavägi osales edukalt 1996. aasta detsembrist 1997. aasta maikuuni samal UNIFILi rahuvalvemissioonil. Iisraeli väed viidi välja 2000. aastal ja üldjoontes on UNIFIL suutnud suuremad kokkupõrked ära hoida. Viimane tõsisem konflikt Iisraeli ja Hizbollahi vahel leidis aset 2006. aastal, mil aktiivne sõjategevus kestis kuu aega. Väikseid kokkupõrkeid toimub ikka, kuid enamasti suudetakse osapooli osava diplomaatiaga vaos hoida. Pärast 2006. aastat muudeti mandaati ning ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga nr 1701 muudeti spetsiifilisemaks just neid missiooniaspekte, mis tegelevad Liibanoni armee positsioonide tugevdamisega Lõuna-Liibanonis.

Probleem on selles, et Hizbollah kontrollib Lõuna-Liibanoni, Bekaa orgu ja teatud linnaosasid Beirutis. Hizbollah tegutseb justkui riik riigis ega allu keskvalitsuse võimule. Ka Eesti ratturite kojutoomine oli raskendatud, sest nad rööviti Hizbollahi territooriumil, kus Liibanoni keskvõimu kontroll ja mõju on nõrk. Pikka aega ei teatud, kas ratturid on üldse Liibanonis või on nad üle piiri Süüriasse viidud. Hizbollah on Lõuna-Liibanonis erakordselt populaarne, sest ta on võtnud endale ka sotsiaalsed kohustused. 2006. aasta sõja ajal saatis Hizbollah ehitajad kohe kõiki pommitatud maju üles ehitama ja aitas igati kohalikku elanikkonda. Hizbollahit on raske kontrollida, sest tegemist on ametliku parlamendierakonnaga, millel on tugev oma toetajaskond šiiitide hulgas. Samas ei tasu unustada, et tegemist on siiski Ameerika ja Euroopa Liidu poolt terroristlikuks organisatsiooniks peetava ühendusega, mis peab oma eesmärgiks Iisraeli riigi hävitamist ja on korraldanud mitmeid rünnakuid juutide vastu üle maailma.

Süüria põgenike mõju

Seoses Süüria kodusõjaga on pinged Liibanonis kasvanud veelgi, sest majanduslik olukord on halvenenud ja rahulolematus olukorraga kasvab. Süüria põgenikud võisid kuni selle aasta alguseni vabalt Liibanoni siseneda, mistõttu on riigis kokku ligi poolteist miljonit Süüria põgenikku. ÜRO põgenikeorganisatsiooni UNHCR juures on end ametlikult registreerinud 1 154 593 inimest, kuid sama organisatsiooni ennustuste kohaselt peaks põgenikke tegelikult olema veidi alla pooleteise miljoni.

Liibanoni elanikel on tavaks pidada oma riiki läbikukkunuks. 15 aastat kestnud kodusõda on jätnud oma jälje ja varasemat tasakaalu ei ole suudetud tänaseni päriselt taastada.

Esimesed põgenikud tulid Süüriasse perekondade juurde ja neil oli kaasas sääste. Nüüd on aga põgenikke nii palju, et paljud neist on asunud vanadesse Palestiina põgenikele ehitatud laagritesse ja paljud elavad lihtsalt lageda taeva all. Liibanoni valitsus ei taha, et põgenikud jääksid Liibanoni jäädavalt, mistõttu ei ole valitsus olnud nõus ehitama ametlikke põgenikelaagreid. 2013. aasta seisuga oli püsti pandud vähemalt 1400 omaalgatuslikku põgenikelaagrit, nüüdseks on neid tõenäoliselt veel rohkem.

Ka eksisteeriv infrastruktuur ei saa põgenikega hakkama. Ei elektri- ega veevõrk ei töötanud perfektselt juba enne ja kaod oli suured, kuid põgenike sissevool kurnab süsteemi veelgi. Mitmel pool on vesi reostunud, elektrit ei jagu, ei autoteed ega ühistransport pea kasvanud koormusele vastu ja prügivedu ei toimu piisavas mahus. Ebasanitaarsetes tingimustes on põgenike seas hakanud levima erinevad nakkushaigused, mis on Liibanonis aastaid kontrolli all olnud. Puudust kannatavate inimeste tervis on nõrk ja haigused levivad kiiresti. Surve tervishoiusüsteemile on kasvanud meeletult, haiglad ei ole valmis teenindama viiendiku võrra suurenenud rahvastikku. Sarnaselt tervishoiuasutustele on ka koolid ülerahvastatud ja neis on puudu kvalifitseeritud tööjõust. Et Liibanonis endas ei ole kooliskäivate laste osakaal väga suur, on ÜRO hinnangul 2015. aastaks 57 protsenti kooli minevatest lastest Süüria põgenikud.

Põgenike olukord muutub järjest raskemaks, sest nende kaasatoodud rahavarud hakkavad lõppema ja nad peavad hakkama tööd otsima. Et põgenikud moodustavad viiendiku Liibanoni elanikkonnast, ei jagu kõigile tööd. Tööpuudus on kasvanud ka liibanonlaste seas, kes konkureerivad paremini haritud Süüria põgenikega samadele töökohtadele. Kuivõrd tööjõudu on nii palju rohkem kui vabasid töökohti, siis palgad on muutunud naeruväärseks ning tööandjad ei pea muretsema, kuidas nad oma alluvatega käituvad. Rahvusvahelise tööorganisatsiooni hinnangul töötab kuni 92 protsenti Süüria põgenikest mustalt ja nende keskmine palk on 418 000 LBP, samal ajal kui riiklik miinimum on 675 000 LBP. Võitlus töökohtade pärast suurendab pingeid niigi keerulises tasakaalumängus erinevate sektide vahel.

Kodusõja oht Liibanonis

Hizbollah on Süüria kodusõja algusest varjatult toetanud Bashar al-Assadi valitsust. Süüria on Iraani kõrval Hizbollahi suurim toetaja, mistõttu on Hizbollahi võitlejad kaasatud aktiivsesse sõjategevusse Süüria territooriumil. Kuna Iraan saadab Hizbollahile relvi Damaskuse kaudu, on Hizbollah sunnitud oma toetajaid Süürias aitama.¹ Ometigi on Hizbollahi osalus Süürias kahandanud mingil määral organisatsiooni populaarsust Liibanonis, sest kardetakse, et see rikub suhteid kohalike sunniitidega, kes toetavad mõõdukaid Süüria mässulisi, nagu Vaba Süüria Armee. Paljude meelest ei ole niigi läbikukkunud Assadi režiimi toetamine väärt potentsiaalset kodusõda.² Samal ajal on sunniidid muutunud Liibanoni suurimaks kogukonnaks, sest nad moodustavad ligi kolmveerandi Süüria põgenikest.

Kuna Islamiriik üritab oma haaret laiendada kogu Levandi piirkonnas, siis on muutunud intensiivsemaks katsed infiltreeruda Liibanoni. Liibanoni üritatakse tungida peamiselt põhjast ja idast, kus on suuremad sunniidi asulad ja sotsiaalsed pinged põgenike arvukuse tõttu teravamad. Näiteks piiriäärses Aarsali linnas, mida ISISe ja Jabhat al-Nusra väed (Al-Qaeda Süüria haru) augustis ründasid, elab 35 000 liibanonlase kõrval 40 000 Süüria põgenikku. Liibanoni peavoolu sunniidiparteid on suhtunud negatiivselt äärmuslikesse liikumistesse, nagu Islamiriik ja Jabhat al-Nusra, kuid viimasel ajal on nende populaarsus hakanud pisut kasvama. Kasvav tööpuudus ja hirm tuleviku ees kohalike seas on andnud äärmuslikele ideedele uue hingamise.

Viimasel ajal sagenenud pommiplahvatused on toimunud sunniitlikes piirkondades Põhja- ja Ida-Liibanonis ning Lõuna-Beirutis, kus elab palju Süüria põgenikke. Jaanuaris ründasid kaks enesetaputerroristi Tripoli kohvikut. Rünnaku eest võttis vastutuse Jabhat al-Nusra, kuid Liibanoni siseministeeriumi hinnangul oli plahvatuste taga Islamiriik. Pommiplahvatused on tekitanud kohalikes põgenike suhtes negatiivseid emotsioone ning mitmeid põgenikelaagreid on rünnatud, arvates, et põgenike hulgas peidavad end terroristid. Põgenikud aga ei ole need, kes äärmuslikke ideid impordivad. Pigem loovad korruptsioon, majanduslik ebavõrdsus ja tööpuudus soodsa keskkonna äärmuslike ideede levikuks. Seega vajavad linnad nagu Tripoli, kus domineerivad vaesus, harimatus ja tööpuudus, tugevat poliitilist tahet, mis suudaks vajaminevad reformid läbi suruda, sest vastasel korral on Islamiriigi levik Liibanoni võrdlemisi tõenäoline.

Ka Eesti ratturite kojutoomine oli raskendatud, sest nad rööviti Hizbollahi territooriumil, kus Liibanoni keskvõimu kontroll ja mõju on nõrk. Pikka aega ei teatud, kas ratturid on üldse Liibanonis või on nad üle piiri Süüriasse viidud.

Paradoksaalsel kombel on äärmuslike liikumiste hirm aidanud sunniitidel ja šiiitidel erinevustest mööda vaadata.³ 2014. aastal moodustati uus laiapõhjaline valitsuskoalitsioon, kus osalevad lisaks Assadi toetavale Hizbollahile ja teistele ka mõõdukad sunniidid, kes on Assadi vastu. Koalitsioon on tõesti kaasav: selles osalevad suurimad maroniidi kristlaste parteid, mõõdukad šiiidid ja sunniidid ning druusid. Ühes valitsuses olles vastutavad sunniidid ja šiiidid ühiselt julgeoleku ja stabiilsuse eest Liibanonis, mistõttu on tõenäoline, et kogukondadevahelised pinged vähenevad. Ühine rinne on parim kaitse Süüria kodusõja Liibanoni kandumise vastu.

On raske uskuda, et praegune valitsus peab kaua vastu, kuid seni on suudetud koos hästi hakkama saada ka potentsiaalselt keerulistes olukordades. Jaanuari lõpus oli oht, et Iisraeli ja Liibanoni piiril puhkeb uus konflikt. Iisraeli droonirünnakus Süüria territooriumil hukkus kuus Hizbollahi võitlejat ja üks Iraani kindral. Hizbollah vastas Iisraeli sõdureid rünnates ja järgnenud tulevahetuses hukkus ka üks Hispaania rahuvalvaja. Edasine eskalatsioon suudeti ära hoida, sest tegelikult ei tahtnud kumbki osapool sõda. Liibanon pidas järjekordsele kriisile vastu, kuid on raske ennustada, kui kaua ta seda suudab.