Leegitsevad lipud
Need muudkui põlevad ja põlevad, punased valge ristiga Taani lipud, millesarnastest esimene olla kunagi ammu-ammu Tallinna kohal taevast alla kukkunud. Moslemid leiavad, et Taani on neid solvanud. Taanlased leiavad, et Taanis on sõnavabadus. Tsivilisatsioonide konflikt?
Tegelikult – ja ilmselt õnneks – on asjasse segatud tugev annus tavapärast poliitikategemist. Just sellist, mitte kõige demokraatlikumatele riikidele iseloomulikku poliitikategemist, kus riigi siseprobleemidelt tähelepanu kõrvale juhtimiseks tihtilugu mugavate vastastega väikseid võidukaid sõdu vajatakse ja vahel neid ka korraldatakse või simuleeritakse.
Muidugi ei ole sellistes võtetes midagi head. Muu hulgas reedavad need, et asjaomane riik areneb pisut kõveriti, pöörates tähelepanu valevõitu asjadele. Ent ikkagi on sellistest varjatud motiividest juhitud tüli parem kui tõsine, spontaanne ja provotseerimatu tsivilisatsioonide konflikt.
Ohtlik on aga see, et tsivilisatsioonide-vahelise konflikti teooria näol – ning see oli selge kohe, kui Samuel Huntington oma kuulsa kontseptsiooniga lagedale tuli – on tegu asjaga, mis võib kergesti osutuda isetäituvaks ennustuseks. Kui kõik usuvad, et tsivilisatsioonide konflikt on möödapääsmatu, siis hakatakse vastavalt sellele ka käituma ja tuuakse oma käitumisega konflikt – mis muidu polnuks ehk üldse vältimatu – ohtlikult lähedale.
Üheks sammuks sellisel ohule lähenemise teekonnal võib saada ka Taani piltide ümber puhkenud tüli. Pildid ilmselt ununevad, aga mälestus konfliktist jääb, ja tõigast, et tüli taga olid mõne Lähis-Ida valitsuse omakasupüüdlikud manipulatsioonid, ei saa valdav hulk moslemeid kunagi teada.
Mida sellest kõigest õppida? “Vostok, delo tonkoje,” öeldakse ühes vanas vene filmis – “Ida on delikaatne asi”. Mõningaid järeldusi nii pilditüli kui Lääne Lähis-Ida-poliitika kohta laiemalt pakubki lugeda seekordne Diplomaatia.