Leedu: uued luuad, vanad probleemid

Politoloogiaprofessor Raimundas Lopata viimane raamat Leedu poliitilise juhtkonna kohta kandis pealkirja “Poliitikud ja ajalugu”. Selle lugejal avanes haruldane võimalus võrrelda, mida arvavad oma maast kaks Leedu kõige mõjukamat poliitikut. Paradoksina oli raamatut esitlenud ajakirjanikele huvipakkuvaim teema hoopis see, et Algirdas Brazauskas, endine kommunist ja juba nõukogude ajal tähtis tegelane, osutus usklikumaks ja usuküsimustes konservatiivsemaks kui Vytautas Landsbergis, Leedu iseseisvusliikumise juht, kelle vahekord usuga on märksa komplitseeritum ja rohkem poliitikaga seotud. Mainitud kaks poliitikut on viimasel ajal tõusnud raamatukangelasteks. See ongi nüüd nende pärisosa, sest tegelikus poliitikas on nende mõju kahanenud sümboolseks.

Leedu endine president ja peaminister Brazauskas on tõsiselt haige. Euroopa Parlamendi liige Landsbergis tegutseb endiselt poliitikas, ehkki nüüd Euroopa, mitte Leedu tasandil. Tema mõju on endiselt tunda valitsevas erakonnas Isamaaliit – Leedu Kristlikud Demokraadid, kuid ta pole enam selle nii tugev juht nagu varem. Landsbergis on ka praegu asjadega hästi kursis ja erakonnas austatakse teda kõrgelt, kuid peamisi poliitilisi suundumusi panevad paika juba teised isikud.

Leedu kunagine kuulus liider Valdas Adamkus on suurest poliitikast lahkunud. Lühikese vaheajaga, mille täitis presidendiametist tagandatud Rolandas Paksas, oli Adamkus riigipeaks kümme aastat. 2009. aasta suvel valiti presidendiks endine Euroopa Komisjoni volinik Dalia Grybauskaité. 2008. aasta parlamendivalimiste järel moodustasid valitseva koalitsiooni parempoolsed erakonnad. Vastavalt langes ka Andrius Kubiliuse (erakonna Isamaaliit – Leedu Kristlikud Demokraadid esimees) valitsemisaja algus peaministrina kokku terava majanduskriisiga. Seepärast on Leedus taas ees oodata muudatusi.

Näitemäng seimis – vähemusvalitsuse test

Brazauskas, Landsbergis ja Adamkus olid karismaatilised juhid, kelle arvamus tähendas ja tähendab seniajani rahvale palju. Eriti Brazauskas ja Landsbergis suutsid luua nii enda erakonnas kui ka poliitilises süsteemis tervikuna oma isikliku võimu- ja mõjusüsteemi. Tänane Leedu poliitikaelu on palju killunenum, erakondades annab tooni hulk teisejärgulisi liidreid. Poliitiline elu on dünaamiline ja skandaaliderohke, Leedu poliitilised suundumused,  eriti  välispoliitikas,  pole enam üheselt mõistetavad.

Leedu kunagine kuulus liider Valdas Adamkus on suurest poliitikast lahkunud.

Kuid samas ei saa öelda, et Leedu poliitikaelu oleks ebastabiilne või ennustamatu. Ehkki parlamendis on palju erakondi, on nad võimelised tegema kompromisse ja looma elujõulisi koalitsioone. Koalitsiooniloomise traditsioon võib tänavu tähistada kümnendat aastapäeva. Ning juba teist korda mõne aasta jooksul on meil vähemusvalitsus, mis on Leedu poliitilises elus uus ja õieti üsna ilmekas nähtus. Varasemas seimis, kus domineerisid vasakerakonnad, oli võimalik jõuda kompromissile. Praeguse vähemusvalitsuse eluiga sõltub peamiselt koalitsioonipartneritest.

Esimese vähemusvalitsuse moodustas peaminister Gediminas Kirkilas 2006. aastal, kui ta astus Algirdas Brazauskase asemele ning Tööpartei, mida juhtis skandaalne vene päritolu Viktoras Uspaskichas, lahkus valitsevast koalitsioonist. Kirkilas suutis sõlmida kokkuleppe toona opositsioonis olnud Isamaaliidu – Leedu Kristlike Demokraatidega. Praegune valitsus on tegelikult samuti vähemusvalitsus. Andrius Kubilius, tema erakond ja koalitsioonipartnerid peavad tugevasti opositsiooniga vaeva nägema, et püsida võimul vähemalt sügiseni. Valitsev koalitsioon on näidanud üles suutlikkust keskenduda kõige tähtsamatele probleemidele, näiteks praeguse valitsuse algatatud reformipaketile, kuid nende päralt on 141-liikmelises parlamendis kindlalt vaid 70 häält ning seetõttu võivad nad iga hetk läbi kukkuda.

Poliitikaanalüütikud ennustasid täiesti õigesti, et erakond, mida juhib kunagine showman Arūnas Valinskas, valmistab peavalu igale koalitsioonile. Pärast seda, kui Isamaaliit – Leedu Kristlikud Demokraadid, kaks liberaalset erakonda ning Rahvusliku Taassünni Partei (RTP) moodustasid 2008. aastal valitseva koalitsiooni, algasid kohe ka hädad RTPga.

Mis siis RTPga lahti on? See loodi kiiruga vahetult enne valimisi. Valinskas oli tuntud näitleja ja ürituste juht, teletäht, professionaalne popmuusika produtsent. Ta tõmbas erakonda endasarnaseid inimesi. Suurem osa RTP liikmetest on seotud meelelahutusega: poplauljad, teletähed ja muud isikud, kes on alustanud poliitilist karjääri spontaanselt või siis pole leidnud kohta üheski teises erakonnas.

Pärast Valinskase erakonna teket hakkasid levima kuuldused, et selle taga seisis see või teine Leedu oligarh. Samuti ennustati, et kogu projekt kestab vaevalt pool aastat. Aga oli siis lavainimestel tugev ajend poliitikasse suunduda või osutus seim majanduskriisi ajal turvaliseks paradiisiks, ei lahkunud keegi neist seimist ka pärast seda, kui RTP lõhenes. Lõhenemise põhjuseks olid RTP endiste ja praeguste juhtide tülid, kes ei suutnud taluda üksteise ambitsioone, võimu ja mõju. RTP kuulub endiselt koalitsiooni, sellest lahkulöönud on ühinenud opositsiooniga. Mõlemad õigustavad igati oma päritolu meelelahutuskeskkonnast.

Valinskas, keda meelitati lausa juttudega, et temast võib saada Leedu president, lõpetas lõpuks sealsamas, kus oli alustanud – teles. Praegu ei ole Valinskas ja tema abikaasa, samuti parlamendiliige, tuntud niivõrd rahvasaadikute ja tõsiste poliitikutena, kuivõrd osalejatena mitmesuguste telesaadete žüriides. Suur osa poliitilisi skandaale, mis on saanud alguse lõhenenud erakonna liikmetest, on jõudnud seimi eetikakomisjoni ette. Loomulikult on nad ajakirjanike suured lemmikud.

Landsbergis on ka praegu asjadega hästi kursis ja erakonnas austatakse teda kõrgelt, kuid peamisi poliitilisi suundumusi panevad paika juba teised isikud.

Seepärast on Kubiliuse valitsusel veel aega hilissügiseni. Keegi ei oska praegu arvata, kas Valinskas jääb valitsevale koalitsioonile truuks. Küsitav on ka see, kas lõpuni jääb lojaalseks teine väiksem partner Liberaalne Keskliit. Seda ei söanda keegi ennustada.

Opositsioonil on veel vara mõelda valitseva koalitsiooni väljavahetamisele. Samuti pole kindel, kas opositsioonierakonnad on üldse nii tugevad, et ise uut valitsust moodustada. Mõned opositsioonipoliitikud on juba soostunud toetama Kubiliust usaldushääletusel ning suurim opositsioonierakond, sotsiaaldemokraadid, oleks pigem valmis astuma praeguse valitseva koalitsiooni ridadesse kui moodustama uut koalitsiooni ettearvamatu Uspaskichase ja võib-olla ka tagandatud presidendi Paksase erakonnaga. Seepärast on vähemusvalitsusel vähemalt võimalus püsima jääda. Teiselt poolt sõltub praeguse valitsuse ja Kubiliuse enda tulevik peaministrina tugevasti presidendi toetusest.

Uus luud Daukantase väljakul – pühib see ka kõik puhtaks?

Grybauskaité võit 2009. aasta presidendivalimistel oli peaaegu vältimatu. Tegemist oli sügava majanduskriisi aastaga, millele langes hulk ebapopulaarseid ja valulikke otsuseid ega valitsenud õieti lootustki, et rasked ajad võiksid peagi läbi saada. Ühiskonnas levisid võimsalt ootused, et selline tugev ja majandustaustaga liider nagu Grybauskaité suudab Leedu probleeme lahendada. Ta astus valimisvõitlusse ja valiti ametisse, ilma et tal oleks olnud vajagi esitada mingit avalikku poliitilist programmi. Isegi küsisid seda tema käest väga vähesed. Kindlalt paika pandud poliitilise suuna ja tugeva poliitilise meeskonna puudumine on presidendi nõrkuseks. See muudab Grybauskaité poliitilise käitumise ettearvamatuks. Leedu põhiseaduse kohaselt on presidendil välispoliitikas märksa rohkem võimu kui siseasjades, aga et Kubiliuse valitsus pole piisavalt tugev, on Grybauskaité sõnaõigus kasvanud kiiresti ka sisepoliitikas.

Suhetele Isamaaliidu – Leedu Kristlike Demokraatide juhi ja peaministri Kubiliuse ning president Grybauskaité vahel tasub pöörata suuremat tähelepanu.

Mõlemad astusid poliitikalavale üleskutsetega muutuste ja reformide järele. Valitsev koalitsioon suutis koos Grybauskaitéga välja vahetada senise riikliku julgeoleku juhi, peaprokuröri ja veel mitmed ametiisikud. Kindlasti oligi neist vähemalt osa puhul väljavahetamine vajalik.

Maa ühe suurema ja mõjukama ärigrupi ning endise valitsuse salajase kokkuleppe paljastamine uue tuumajaama ehitamiseks on suure tähtsusega asi, mille puhul valitsus ja president on teinud koostööd. Kubilius ja Grybauskaité on üheskoos näinud vaeva monopoli lõhkumisega Leedu energeetikasektoris ning soodustanud projekte, mis pakuvad alternatiive Venemaa gaasile. Seim on toetanud Grybauskaitét nii võimalike CIA salavanglate Leedus paiknemise uurimisel, strukturaalsete reformide läbiviimisel kui ka kõigi ebapopulaarsete otsuste puhul, mida on toonud kaasa kriisi põhjustatud vajadus eelarvet kärpida.

Poliitiline elu on dünaamiline ja skandaaliderohke, Leedu poliitilised suundumused, eriti välispoliitikas, pole enam üheselt mõistetavad.

Teiselt poolt tunneb Kubilius ennast sageli otsekui Grybauskaité pantvangina. President on endiselt väga populaarne ja kasutab seda ära sisepoliitilistes huvides. Tema seisukohad ja ühe või teise ministri või poliitiku toetamine läheb rahvale väga korda. Grybauskaité “vallandas” vähemalt kaks ministrit, kes lihtsalt ei meeldinud talle. Kui Grybauskaité teatas, et välisminister Vygaudas Ušackas on kaotanud tema usalduse, oli Kubilius sunnitud leidma talle asenduse, ilma et oleks küsinud isegi põhjendust.

Lisaks sellele, et president ei käitunud välisministrit sisuliselt tagandades kuigi elegantselt, on riigipea juhitava välispoliitika suund ebaselge. Tundub, nagu poleks pärast Ušackase küsimuse lahendamist presidendi ja valitsuse vahel välispoliitika osas enam suuri erimeelsusi. Kas see tähendab, et Grybauskaité ja valitsus teevad koostööd ning vastutavad mõlemad võrdselt ebakindluse eest välispoliitikas?

“Prioriteedid on samad ja kõik näilised erinevused peituvad retoorikas,” on öelnud Leedu uus välisminister. Poliitikaanalüütikud on siiski esitanud küsimuse, kas Aljaksandr Lukašenka visiit Leedusse möödunud sügisel või Kubiliuse ja Vladimir Putini kohtumine selle aasta märtsis pärast seitse aastat kestnud vaikust on ikka seletatavad ainult retoorikaga?

Idasuunal on ees ootamas veelgi rohkem muudatusi. Grybauskaité ei lähe küll 9. mail Moskvasse, kuid millalgi hiljem kohtub ta ometi Dmitri Medvedeviga. Lisaks oodatakse juunis Leedusse Läänemeremaade Nõukogu kohtumisele Putinit.

Soojemaid suhteid Venemaaga toetavad kindlalt nii Leedu ärimehed kui ka Euroopa Liit, ehkki Leedus pelgavad paljud, et Venemaa kontrollib lihtsalt Leedu selgroogu ja proovib leida selle nõrgimat lüli. Loomulikult kerkib küsimus, milline on Venemaa huvi suhete soojendamisel Leeduga. Kas selle taga on Kaliningradi tuumajaam või midagi muud? Palju keerulisemad probleemid seonduvad Leedu suhetega vana strateegilise partneri USAga. Seni pole selge, kuidas mõjutas neid uurimine CIA võimalike salavanglate osas Leedus. Veel üht asja tasuks ära märkida. Grybauskaité loovutas Kubiliusele isikliku kutse sõita 8. aprillil Prahasse kohtuma USA presidendi Barack Obamaga.

Leedu poliitikaelu mõjutavad kõige enam kaks tegurit: liidrite vahetus ja sügav majanduskriis. Ühiskonna ootus, et poliitilises eliidis ja üldse poliitikas toimuksid tegelikud muutused, on väga kõrge, ehkki juba praegu võib öelda, et ei parlament ega valitsus pole testi läbinud. Kõik on suunanud pilgu Grybauskaitéle. Ta on endiselt väga populaarne ning kasutab oma populaarsust ära poliitilise vahendina. Seepärast sõltub presidendist väga palju: praegune valitsus, riigisisene poliitiline stabiilsus ja Leedu välispoliitika.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane