Läti välispoliitika pärast Prahat ja Dublinit

Põhjuseks on globaliseerumisega kaasnevad mõjud ning tihedad seosed, mille globaliseerumine loob maailma eri paigus toimuvate sündmuste vahel. Näiteks Lähis-Ida, Korea poolsaar või eksistentsiaalsed küsimused Saharast allpool Aafrika riikides ei ole Läänemere rannikult enam sugugi nii kaugel nagu varem. Samamoodi võivad Balti regiooni edusammud või mis tahes praegu toimuv või ees seisev areng meil või meist ida pool mõjuda tunduvalt kaugemale kui vaid ELi sisepoliitika nüanssidele või ELi või NATO suhetele meie idanaabritega. Selline korrelatsioon nõuab meilt vahetut sekkumist protsessidesse igal pool maailmas, ning riiklike huvide väga kitsast või isegi egoistlikust maailmakäsitlusest lähtuvalt määratlemine, mida nii mõnedki veel hiljuti võisid soovida, on nüüd määratud läbikukkumisele. See nõuab ka, et riigid vaataksid värske pilguga üle globaalsete või regionaalsete rahvusvaheliste institutsioonide toimimise ning kohandaksid neid nii, et need suudaksid täita nende ees seisvaid uusi ülesandeid.

Mainin vaid mõningaid uue olukorraga seonduvaid elemente:

1) Rahvusvaheline terrorism, massihävitusrelvade levik või kontrollimatu relvakaubandus ei ole asjad, mis juhtuvad vaid teistega – see võib juhtuda ka meiega. Kuigi mõne sellise tegevuse puhul ei pruugi me olla sihtriigid, võidakse siiski meie territooriumi ja muud vara sellistel eesmärkidel ära kasutada.

2) Mingil juhul ei saa uudseks pidada ka paljusid teisi “uusi ohte” nagu keskkonnaseisundi halvenemine, inimeste või loomade haigused, õnnetustest või sabotaažist tulenevad ohud strateegilistele infrastruktuuri objektidele, illegaalne immigratsioon, narkootikumid, kuritegevus või inimkaubitsemine. Enam ei kattu nende ohtude piir riigipiiridega ning mõned neist on viimaste aastate jooksul proportsionaalselt märgatavalt kasvanud.

3) Uued suundumused rahvusvahelise majanduse arengus. Näiteks Euroopa Liidu liikmesuse kontekstis ei ole meie huvides soodustada ainult oma arengut, vaid me peaksime tundma muret ka Euroopa Liidu kui terviku arengu ja konkurentsivõime pärast.

4) Regioonid, kus toimuvad rahutused, tugevalt ebastabiilsed piirkonnad või riigid, kelle ebademokraatlik olemus või valitseva rež iimi poliitika võib ohustada mitte ainult naaberregioone, vaid võib avaldada ka laiemat mõju maailma asjadele. Näiteks tulevad kohe meelde Lähis-Ida või Balkani hiljutised sündmused. Samuti võib märgata ohtlikke suundumusi nn SRÜ regioonis. Illegaalne immigratsioon on vaid üks sellega seonduvaid ilminguid.

Euroopas toimus oluline areng rahvusvahelises poliitilises, majanduslikus ja julgeolekukeskkonnas paralleelselt Euro-Atlandi institutsioonide teise laienemisega, alates Eesti, Läti ja Leedu taasiseseisvumisest. NATO ja Euroopa Liidu ees seisvad väljakutsed ei nõudnud neilt mitte ainult kaalumist, kuidas konsolideerida oma struktuure uute riikide ühinemisel, tuli ka paljuga kohaneda, teha muutusi ning, eriti pärast 11. septembri sündmusi, määratleda uued ülesanded 21. sajandiks. Euroopa Liit on kohandanud oma sisemist toimimist ja mitmete valdkondade poliitikat, püüdes samas rääkida ühel häälel ja tegutseda ühiselt rahvusvahelisel areenil. Samuti on NATO teinud mitmeid otsuseid, mis võimaldaksid tal läbi viia nõndanimetatud paikkonnaväliseid (out-of-area) operatsioone. Mõlemal juhul tähendab see suuremat vastutust globaalse julgeoleku ja heaolu eest. Samuti tähendab see, et praeguseks on Kesk- ja Ida-Euroopa riigid ühinenud struktuuridega, mis erinevad suuresti nendest, mis olid paigas, kui toimus NATO laienemise esimene voor või kui Euroopa Liiduga ühinesid Rootsi, Soome ja Austria. Selles olukorras on Balti riikide ees vähemalt kaks samaaegset ülesannet:

1) uutele ohtudele vastava poliitika määratlemine ja rakendamine;

2) võimaluste otsimine Balti positsioonide tugevdamiseks “vanade ohtude” ja integratsiooniga seonduvate väljakutsete suhtes ning majandusliku heaolu edendamiseks traditsiooniliste töömeetodite kaudu, samuti Euro-Atlandi institutsioonide, ELi ja NATO tugevdamiseks. Esiteks, meie liikmesus ELis ja NATOs ei tähenda, et tegelik integratsioon oleks juba toimunud, kuna selleks võib kuluda veel aastaid, ning integratsiooni ei tohiks mõõta institutsionaalse kasvuga. Teiseks, meie sooviks peaks olema integreeruda struktuuridesse, mis on tugevad ja elujõulised.

Olemuselt need ülesanded täiendavad teineteist, kuna Euro-Atlandi kogukonna edukus uute väljakutsetega toimetulemisel määrab lõppkokkuvõttes ära selle institutsioonide tuleviku ja vastupidi. Selle vahetu tähendus meie jaoks seisneb vajaduses määratleda oma strateegilised prioriteedid palju laiemas kontekstis, kui me seda tegime 90ndate keskel, mil meie esmaülesandeks oli määratleda vahetud institutsionaalsed eesmärgid ja püüda jõuda liikuvale rongile nimega “Lääne institutsioonid”. Seega on vajadus defineerida uuesti oma välispoliitika ja/või riikliku julgeoleku eesmärgid tulnud Eestile, Lätile ja Leedule õigel ajal ning mingil juhul ei tohiks seda tehes lähtuda üksnes faktist, et oleme nüüd ELi ja NATO liikmed.

ELi ja NATO raamistik pakuvad lisavõimalusi töötamaks koos ühiste huvide nimel ja arendamaks koostööd teiste regioonidega Euroopas ja väljaspool.

Läti välisministeerium, välispoliitika eksperdid ja Läti parlamendi liikmed alustasid tööd uute välispoliitika suuniste koostamiseks 2003. aasta teisel poolaastal. Suunised on mõeldud raamdokumendina, milles määratletakse järgmise viie aasta prioriteedid. Dokumendi põhieesmärk on luua üldine raamistik meie tegevuseks seoses ELi ja NATO liikmeks saamisega ning dünaamiliste muutustega rahvusvahelisel areenil. Erinevate institutsioonide, küsimuste ja riikidega seotud konkreetne strateegia hakkab seega lähtuma nendest põhimõtetest ning töötatakse välja eraldi, lähtuvalt igast konkreetsest juhust. Tutvustaksin siinkohal mõningaid selle raamistiku elemente, mis peaks ametlikult vastu võetama selle aasta lõpus.

Sisuliselt keskenduvad suunised järgmistele küsimustele: riiklik julgeolek, Euroopa Liiduga seonduvad huvid, riigi majanduse areng, regionaalne koostöö ja abi välismaal elavatele lätlastele.

Riiklik julgeolek on teemade hulgas esikohal. NATO ja ELi laienemine on tõhusalt kinnistanud edu, mis on regioonis viimase kümne aasta jooksul saavutatud. Vanadele ja ka paljudele uutele väljakutsetele leiab lahenduse juba olemas rahvusvaheliste struktuuride raames. Oluline on seejuures, et nende organisatsioonide liikmetel tekiks üha parem ühine arusaamine ohtudest ja nendega tegelemise võimalustest. On tähtis, et Euroopal ja Ameerika Ühendriikidel kujuneks selline omavaheline arusaamine ning nad töötaksid välja ühise positiivse agenda ja lepiksid vajadusel kokku kohustuste ja ülesannete jaotuses. On oluline meeles pidada, et USA, tema poliitiline haare ja sõjaline võimekus moodustavad NATO ja Euro-Atlandi koostöö selgroo ning jäävad selleks veel vähemalt hõlmatavas tulevikus. Seega on Läti-suguste riikide huvides anda panus transatlantiliste suhete parandamisse, teha endast olenev USA kaasamiseks ning vajadusel suhelda ka USAga kahepoolselt nii regioonis kui väljaspool seda. Tugev Atlandi liit ei ole vastuolus Euroopa riikide sooviga tegelda mitmete julgeolekupoliitika küsimustega Atlandi liitlastest sõltumatult. Samas oleks igasugustel püüetel luua tõhus Euroopa Liit antiamerikanismil põhinevalt tõsised tagajärjed Euroopa Liidu enda sidususele. Me ei pea otsima küsimusi, milles Euroopa ja Ameerika on lahkarvamusel. Vastupidi, tuleks otsida uusi võimalusi Euroopa ja Ameerika strateegiliseks dialoogiks ning määratleda ühist huvi pakkuvad küsimused. Olgu nendeks siis Lõuna- ja Ida-Euroopa (Euroopa “uued” naabrid), Kaspia regioon, Kesk-Aasia või laiem Lähis-Ida.

“Uued” naabrid on teema, mis väärib Läti erilist tähelepanu. Stabiilsus, demokraatia ja tihedamad sidemed Euro-Atlandi struktuuridega on Lätile kasulik nii julgeoleku kui ka pikemas perspektiivis majandushuvide seisukohast. Nagu Eestilgi on Lätil hulgaliselt suhtlemiskogemusi Lõuna-Kaukaasia riikide, Ukraina, Moldova ja Valgevenega ning ta võib jagada neid kogemusi aitamaks kaasa edasistele muutustele nendes riikides. Me peaksime selles piirkonnas tegutsema nii ELi raamistikus kui ka koos teiste huvitatud partneritega leidmaks parimad võimalused selle tagamiseks, et aset leidnud ELi laienemine kujuneks nende jaoks sillaks institutsionaliseeritud Euroopasse.

Raamdokumendis on selge sõnaga öeldud, et meie huvides on tugev, konkurentsivõimeline ja integreeritud Euroopa Liit, mis austab oma väiksemaid liikmeid, täidab aktiivselt oma rahvusvahelist rolli ja toob välja oma suutlikkuse kõige paremal võimalikul viisil ja sünkroonis teiste rahvusvaheliste organitega. Äärmiselt oluliseks vahendiks selle eesmärgi saavutamisel on tõhus ühine välis- ja julgeolekupoliitika. Läti tahab sellist Euroopa Liitu, mis räägib üha sagedamini ühel häälel ja tegutseb koordineeritult rahvusvahelistes küsimustes ning Läti püüab anda oma võimaliku panuse selle eesmärgi saavutamiseks. Lähiaastad võivad osutuda kriitiliseks liidu konkurentsivõime arendamisel Lissaboni strateegia rakendamise kaudu. Arvestades uusi ohte, on samuti hädavajalik, et liit parandaks koostööd oma sisemise julgeoleku ja välispiiride tugevdamisel. Järgmised aastad on olulised ka meie sisemistes ettevalmistustes Euroopa majandus- ja rahaliidu ning Schengeni koostöömehhanismidega ühinemiseks.

Balti regiooni koostöö ei ole samuti oma tähtsust minetanud. Eriti on oma tõhusust tõestanud Balti riikide ja Põhjamaade ning Balti riikide omavahelised koostööstruktuurid, kuid need vajavad vastavalt uuele reaalsusele edasiarendamist. Balti riikide liikmesus ELis ja NATOs loob võimalusi selle koostöö tugevdamiseks, eriti Põhjamaade ja Balti riikide vahel. ELi ja NATO laienemisest peale on tegelikult meie ühiste päevakorras küsimuste arv kasvanud. Tegemist on nii ühise ajaloo ja identiteedi kui ka puht praktilise küsimusega. Praktilisega selles mõttes, et Põhjamaadel ja Balti riikidel on Euroopa tuleviku, selle julgeoleku ja arengu osas hulgaliselt ühiseid seisukohti. ELi ja NATO raamistik pakuvad lisavõimalusi töötamaks koos ühiste huvide nimel ja arendamaks koostööd teiste regioonidega Euroopas ja väljaspool. Peaksime hoolikalt üle vaatama toimivad regionaalsed koostöövõrgustikud ja neid kohandama, et vältida mittevajalikku kattumist ja pakkuma välja uue kaasaegse päevakorra. Rohkem tähelepanu tuleks pöörata regiooni sisemisele julgeolekule, selle majandusarengule, ökoloogilistele küsimustele ja koostööalgatustele teiste riikidega, mis vajavad koordineeritud lähenemist või abi. Balti koostööstruktuure saab ja tuleks korraldada samal viisil. Olen hoolega jälginud arutelusid uue riikliku julgeoleku ja välispoliitika strateegia üle Eestis ja Leedus ning näen meie eesmärkides ja lähenemises palju sarnasusi. See tähendab, et meid ootab ees tõsine tegutsemine ja et võime oodata tihedat koostööd tulevikus.

Maris Riekstinš on Läti välisministeeriumi kantsler.