Läti valimised ja poliitilise süsteemi muutumine

Sarnaselt teistelegi Ida-Euroopa riikidele polnud Läti ühiskond pärast iseseisvuse taastamist kihistunud ega võimaldanud seega klassikaliste liberaalsete, konservatiivsete ja sotsiaaldemokraatlike erakondade tekkimist. Selle asemel loodi romantiliste nimedega valimisliitusid ja erakondi – Ühtsus, Üksmeele Keskus, Vastutus, Inimõiguste Eest Ühtses Lätis, Uus Aeg, Ühiskond Teistsuguse Poliitika Eest -, mis aitasid kaasa valijaskonna desorienteerimisele. Lisaks sai Läti poliitika omapäraks asjaolu, et parem- ja pahempoolse poliitika asemel toimus poliitiline võitlus etniliste “parempoolsete” lätlaste ja “vasakpoolsete” venelaste vahel. Seesugune poliitika koos õigusriigi puuduliku toimimisega võimaldas Läti poliitilise maastiku oligarhiseerumist ja vaid pärast rängimat majanduskriisi Euroopa Liidu (EL) liikmesriikide seas ning valimisseaduste muudatusi anti Läti valijaskonnale võimalus valida kandidaatide, mitte peibutuspartide vahel. Pärast liitumist ELiga on Läti läbi väljarände minetanud umbes 75 000-100 000 elanikku ja masu läbi kaotanud kolmandiku oma sisemajanduse kogutoodangust – seega valitses ekspertide seas kartus, et 2. oktoobril võib parlamendivalimiste käigus hääletuskastide juurde tulla vaid pool valimisõiguslikest kodanikest. 62,63 protsendini küündinud valimisosalus ületas siiski 2006. aastal toimunud valimiste vastava näitaja ning 15. oktoobril alustas Läti president Valdis Zatlers konsultatsioone parlamenti pääsenud valimisliitudega. Valimised võitnud Ühtsuse peaministrikandidaat Valdis Dombrovskis esitas plaani neljaliikmelise koalitsiooni loomiseks, mis peaks sajaliikmelises seimis opositsiooni jätma vaid kaheksa saadikukohta saanud endiste oligarhiliste ministrite valimisliidu Hea Läti Eest! (Par Labu Latviju!, PLL). Kuigi selline pretsedenditu ettepanek paneks teiste ELi liikmesriikide kodanikke ehk võpatama, viitavad eespool mainitud asjaolud Läti poliitilisele eliidile antud ajaloolisele võimalusele luua rahvusliku ühtsuse valitsus ning teha seega lõpp 20 aastat väldanud oligarhilisele süsteemile.

Kvalitatiivne muutus parlamendi koosseisus

Praeguseks on teada, et kümnendasse seimi on pääsenud viis valimisliitu. Valimised on võitnud iseseisvuse taastamisele järgnenud perioodi kõigi aegade paremuselt teise tulemusega valimisliit Ühtsus, kes sai seimis 30 saadikukohta. Teisele kohale jõudis sotsioloogilistes küsitlustes pea aasta aega esimesel kohal trooninud ja venekeelset elanikkonda esindatav Üksmeele Keskus (Saskaņas Centrs, SC) 29 kohaga. Hea valimistulemuse sai ka Ventspilsi linnapea Aivars Lembergsi rahastatud Roheliste ja Talurahva Liit (Zaļo un Zemnieku savienība, ZZS) 22 kohaga. Kaks viimastena üle valimiskünnise pääsenud erakonda on kaheksa kohaga esindatud marurahvuslik Kõik Lätile! – Isamaale ja Vabadusele/LNNK (Visu Latvijai! – Tēvzemei un Brīvībai/LNNK, VL-TB/LNNK) ja oligarhiline valimisliit Hea Läti Eest).

Parem- ja pahempoolse poliitika asemel on toimunud poliitiline võitlus etniliste „parempoolsete” lätlaste ja „vasakpoolsete” venelaste vahel.

Kuigi 2. oktoobril toimunud valimistest on selle artikli kirjutamise ajal möödunud juba ligi kaks nädalat, pole keskvalimiskomisjon ametlikke tulemusi veel avaldanud, sest posti teel on saabumata hääletustulemused USAst. See seik võib enesega kaasa tuua muudatusi vaid Riia valimisringkonnas, sest välismaal hääletavad valijad osalevad valimistel just selle valimisringkonna nimekirjas. Ülejäänud valimisringkondade esialgseid tulemusi analüüsides saab aga ilmsiks, et parlamendi koosseis muutub 50-60 protsendi ulatuses. On ehk liig ennatlik teatada Lätis toimuvast poliitikute põlvkondade vahetumisest, kuid vaadeldes parlamenti mittepääsenud saadikukandidaate, lahkuva seimi koosseisu ning uute saadikute isikuid, võib öelda, et muutused parlamendi koosseisus on siiski olulised.

Erinevalt Eesti valimissüsteemist on nimelt Läti valijatel olulised võimalused oma häältega mõjutada seda, millised inimesed täpselt erakondade koostatud valimisnimekirjadest parlamenti pääsevad ja millised mitte. Juba 2006. aasta valimistel tõmbas hääletajate eelistus kriipsu peale toonase parlamendi esinaise Ingrīda Ūdre ja erakonna Isamaale musta kassa hoidja Jānis Straume tagasivalimisele seimi koosseisu. Tänavu on saanud selgeks, et valijad aduvad üha paremini Läti valimisseaduse pakutud demokraatlikke võimalusi ning seega on pääs seimi suletud ebaeetiliselt käitunud siseminister Linda Mürniecele (Ühtsus), 20 aastat parlamendis istunud helilooja Imants Kalniņšile ZZS, tõstmise maailmameistrile Viktors Ščerbatihsile ZZS ning reale teistele korrumpeerunud ja halva mainega poliitikutele. Üksmeele Keskuse nimekirjast tõmbas valijate eelistus vägagi omapäraselt kriipsu peale just Läti perekonnanimedega kandidaatide ambitsioonidele ning VL-TB/ LNNKile nimekirjast pääses parlamenti vaid kaks erakonna Isamaale liiget – enamuses pääsesid seimi aga marurahvusliku noorteorganisatsiooni Kõik Lätile liikmed. Samuti on pentsik tõdeda, et ühe saadikukoha maksumus kujunes kõige väiksemaks kaheksa saadikumandaati   saanud   VL-TB/LNNKile, kes pidi saadikukoha eest välja käima ligi 330 000 Eesti krooni, samas kui samapalju kohti saanud PLLil läks saadikumandaat maksma 2,46 miljonit krooni. Tänu oligarhilise erakonna PLL vaevalisele pääsule üle valimiskünnise on hetkel Lätis tekkinud võimalus luua rahvusliku ühtsuse valitsus ning aidata seega muuta nii Läti majanduse struktuuri kui ka saavutada oligarhilise süsteemi väljajuurimine. Seepärast ei olegi valimisliidu Ühtsus peaministrikandidaat Valdis Dombrovskis (Läti peaminister alates 2009. aasta märtsist – toim) seni loovutanud võimalust hoida koalitsiooni “kuldaktsiat” Ventspilsi linnapeast oligarhi Lembergsi rahastatud PRLle, teatades, et koalitsiooni on oodatud nii ZZS, SC kui VL-TB/LNNK. Uue valitsuse põhimõtete raamdokumendi avalikustanud Dombrovskis ootab võimalikelt koalitsioonipartneritelt vastust esmaspäevaks 18. oktoobriks kella viieks õhtul.

Võimaliku valitsuskoalitsiooni raamistik

Raamdokument sõnastab selgelt Läti praeguse olukorra, viidates eriolukorrale majanduses. Nentides diplomaatilises sõnastuses, et Läti valijate enamus on andnud tugeva mandaadi Valdis Dombrovskise vähemuskoalitsioonile – Ühtsus, ZZS ja VL-TB/LNNK -, rõhutab mainitud raamdokument, et neljandik valijaskonnast on toetanud ka siiani pidevalt opositsioonis asunud erakonda SC. Seepärast tuuakse dokumendis esmajoones välja need majandus- ja haldusküsimused, mille osas peaks saavutatama kokkulepe kõigi valitsuskoalitsiooni osapoolte vahel.

Nendeks on jätkusuutliku majanduse kindlustamine läbi majanduse struktuuri muutmise ja konkurentsivõime tõstmise; efektiivse riigihaldusaparaadi loomine ja e-valitsuse põhimõtete juurutamine; riiklike ettevõtete kasumlikkuse tõstmine; õigusriigi põhimõtete juurutamine ja korruptsiooni väljajuurimine; lõputegemine varimajandusele; teaduspõhise ja innovaatilise majandusmudeli juurutamine; sotsiaalse stabiilsuse ja sotsiaaleelarve jätkusuutlikkuse tagamine pikas perspektiivis; rahanduspoliitiline stabiilsus ja Läti liitumine eurotsooniga 2014. aasta 1. jaanuaril; kõigi poliitiliste jõudude jõupingutus kaasamaks kõiki ühiskondlikke partnereid eesmärgiga tagada kõigi Lätis elavate inimeste heaolu ja hüvang. Raamdokumendis on selgelt välja toodud põhimõtted, millest võimalikud valitsuskoalitsiooni liikmed peavad kinni hoidma: eelarvedistsipliin, rahvusriigi põhimõtted, Läti riigi Lääne-suunaline orientatsioon ja riigihalduse jätkusuutlik mudel. Mainitud klauslid said kirja pandud seetõttu, et näiteks SC on oma programmilistes seisukohtades rääkinud võimalusest kõrvale hiilida rahvusvaheliste võlausaldajatega kokkulepitud 2011. aasta riigieelarve 6-protsendilise defitsiidi raames hoidmise nõudest ning soovitanud 2010. aastal kulutada vähemalt 900 miljonit eurot (14 miljardit Eesti krooni) rohkem kui varem kokku lepitud.

Lembergsi seisukohaks on raha võlausaldajatele üldse mitte tagasi maksta, sest ka rea Aafrika riikide puhul olevat võlausaldajad aastate möödudes oma raha korstnasse kirjutanud.

ZZSi seisukohaks on nende peaministrikandidaadi Lembergsi sõnutsi raha võlausaldajatele üldse mitte tagasi maksta, sest ka rea Aafrika riikide puhul olevat võlausaldajad aastate möödudes oma raha korstnasse kirjutanud. Kõik Lätile! erakond on oma marurahvusliku tausta ja avalikult muulasi halvustavate valimisöiste lauludega pinnuks silmas mitte ainult Moskvale, kes on nad koguni neofašistideks tembeldanud, vaid ka liitlastele Läänes. Raamdokumendi nõuded sätestavad seega valitsuse tasandil tsiviliseeritud põhimõtetest kinnipidamise, mille rikkumise korral oleks peaministril võimalus üle piiri astunud ministrid ametist tagandada. Lisaks marurahvuslaste võimaliku kaasamisega tõusetuvate probleemide ennetamisele on raamdokumenti kirjapandu ka selgeks nõudeks SC-le aktsepteerida Läti riiklust selle praegusel kujul, sätestades, et kõik tulevase koalitsiooni liikmed peavad tunnistama Läti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal ning nõustuma läti keele kui ainukese riigikeele staatusega.

Raamdokumendi koostamise ja laiaulatusliku koalitsiooni loomisele pürgimise põhjuseks on Valdis Dombrovskise ja Ühtsuse soov näidata olemasoleva vähemuskoalitsiooni partneritele, et masust tinginud poliitilised põhjused ei ole senini lubanud tagada Läti poliitilise süsteemi tasakaalustatud arengut. Ning ühtlasi signaliseerida, et vähemusvalitsuse koosseisu kuulumise fakt üksi ei taga veel automaatset kaasamist uude koalitsiooni. Samas on tegemist ka strateegilise sammuga, mille eesmärgiks on näidata üles head tahet SC suhtes, pakkudes viimasele võimalust saada kaasatud rahvusliku ühtsuse valitsusse ja anda oma panus võitlusesse poliitilist kultuuri mürgitavate oligarhiliste valitsemistavade põhjustega. Ning lõpuks on tegemist ka signaaliga nii Läänele kui Moskvale loodava valitsuse pragmaatilisest positsioonist, mis peab demonstreerima suutlikkust mõista nii mitme Lääne liitlase saatkonna poolt väljendatud soovi saavutada Lätis ühiskondlik kokkulepe ja õigusriigi põhimõtete juurdumine – mis omakorda lubaksid riigil areneda jätkusuutlikult. Õigusriigi juurutamine saab olema tulevase valitsuskoalitsiooni peamiseks eesmärgiks, kuid samapalju tööd saab olema ka majanduse ümberstruktureerimisega eelarvekärbete tingimustes.

Muutused majanduse struktuuris ja võimalikud valitsemis-stsenaariumid

Praeguse Läti ja rahvusvaheliste võlausaldajate kokkuleppe kohaselt ei tohi 2011. aasta eelarve puudujääk ületada kuut ning 2012. aasta eelarve kolme protsenti SKTst. See omakorda tähendab, et lahkuva rahandusministri ja erakonna Uus Aeg looja Einars Repše koostatud järgmise aasta riigieelarvet tuleb tasakaalustada seitsme-kaheksa miljardi Eesti krooni võrra. Seni pole Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) konkreetseid nõudeid küll avalikustatud, samas on Dombrovskise valitsus aga teatanud, et vaid kolmandik mainitud seitsmest-kaheksast miljardist kroonist on võimalik katta uute maksude kehtestamise abil ning ülejäänud kahe kolmandiku ulatuses tuleb riigieelarves teha kärpeid. Kärped tähendavad revolutsioonilisi muudatusi nii maksuameti kui ka hariduse, tervishoiu ja sotsiaalkaitse valdkondades. Aina kahaneva elanikkonnaga Läti haiglates on liiga palju voodikohti, koole ning kõrgharidussüsteem on äärmiselt killustunud (hetkel tegutseb 16 maksumaksja taskust ülalpeetavat kõrgkooli). Koolide arvu on vähendatud viiendiku võrra ja alghariduse reformid on alles alanud. Viimased annavad muuhulgas õpetajatele lõpuks keskse rolli õppeainete valiku üle otsustamisel – varem mängis otsustavat rolli haridusministeerium oma nõuannetega. Kõrghariduse reform on vaevaline, räägitud on nii ühel kui neljal avalik-õiguslikul kõrgkoolil põhinevast mudelist ja siin sõltub palju just tulevasest haridusministrist.

Peale Rahvapartei ainuvalitsemise lõpetamist maksuametis tuli ilmsiks, et maksuamet ei investeerinud ameti e-võimekuse suurendamiseks ja ameti töötajaskonnast enamuse moodustab vähekvalifitseeritud personal. See on ülekoormatud ülesannetega jahtida väikeettevõtjaid, samas kui suured riigiettevõtted hiilivad ekspertide konsultatsioone kasutades maksude tasumisest kõrvale.

Kärped tähendavad üliraskeid otsuseid, mille mõju saab leevendada vaid juhul, kui suudetakse otstarbekalt kasutada Euroopa Liidu fondidest tulevaid summasid. Maksupoliitika osas peaks raskuspunkt nihkuma tööjõu maksustamiselt kapitali ja selle tootlikkuse maksustamisele, tõusma peaks nii eramu- kui luksuskaupade maks. Lisaks on valitsuse programmist läbi käinud ka plaan ühtlustada käibemaksumäärad ja tõsta elatusmiinimum 260 euroni kuus (4066 Eesti krooni).

Suure tõenäosusega on päris kindel vaid see, et 3. novembril toimuval seimi uue koosseisu istungil ametisse kinnitatavat valitsuskoalitsiooni juhib Valdis Dombrovskis.

Kas uue võimaliku valitsuse plaanid saavad ka ellu viidud, näitab aeg – nagu annab ka ainult aeg selgust selles, kas ametisse asuv valitsus on nõus sisse viima astmelist tulumaksu. Praeguseks on viimatimainitud kava poolt nimelt kaks valimisliidu Ühtsus liiget (Kodanike Liit ja Ühiskond Teistsuguse Poliitika Eest), lisaks ka SC ja VL-TB/LNNK. Eespool mainitud erakondadel on oma plaanid ja piirmäärad astmelise tulumaksu osas ning selle plaani õnnestumisest on praegu veel liiga vara rääkida. Kärbete põhimõtteks on aga tegelikult sundida muutuma just sotsiaal- ja tervishoiuvaldkondi ning haridus- ja maksuameti süsteemi, kindlustamaks ühest küljest nende valdkondade jätkusuutlikkust ning võimaldamaks teisalt tõhusamat järelevalvet ja tulude paremat laekumist. Selliste eesmärkide saavutamiseks on vajalik poliitiline tahe ja vähemalt kolm tulevase valitsuskoalitsiooni valimisliitu on sellise tahte olemasolust ka avalikult teada andnud. Valitsuskoalitsiooni tegelik toimimine ja dünaamika sõltub aga paljuski isikutega seonduvast ning siinkohal on võimalik välja käia ka kolm Läti sisepoliitika lühiajalist arengustsenaariumi.

Esimeseks ja kõige tõenäolisemaks stsenaariumiks on variant, mille puhul valitsuskoalitsiooni moodustavad Ühtsus ja ZZS kellel on seimis ühtekokku 55 häält. Seda võiks nimetada “pidevate läbirääkimiste ja kompromisside” stsenaariumiks, sest see tähendaks pidevaid nõudmisi ZZSi oligarhist rahastaja Lembergsi poolt ning kartust, et valitsuskoalitsiooni koostab ZZS koos opositsiooni jäetud erakondadega. Kõne alla võiks tulla ka koalitsioon Ühtsuse, ZZSi ja TB/LNNKi vahel, mis tagaks võimuliidule parlamendis 63 saadikukohta – see väldiks Lätis valitsuse kukutamiseks traditsiooniliselt vajaliku keskkonna tekkimist. Ka seda võiks nimetada laiendatud keskpärasuse stsenaariumiks.

Teise, nii-öelda “unistustestsenaariumi” kohaselt koosneks uus valitsusliit Ühtsuse ja SC suurest, parlamendis 62 häält omavast enamuskoalitsioonist. Selles koalitsioonis muutuks suurimaks tüliõunaks just ametite jagamine. Dombrovskise pakutud valitsusraamistiku poolt loodud garantiid peaksid välistama mure Läti Lääne-suunalise orientatsiooni pärast ning koalitsiooni kaasatud SC saaks lõpuks osa valitsusvastutusest. Siin võiks rääkida ka võimalusest, mille puhul mõlemad valitsusliidud suudaksid koostööd jätkata kuni 2014. aasta eelarve koostamiseni ning laguneksid seejärel klassikalisteks liberaalseteks, konservatiivseteks ja sotsiaaldemokraatlikeks erakondadeks – sest selleks ajaks oleks ehk Läti seadusandlusesse viidud sisse muudatustepakett, mis võimaldaks lõpuks normaalse erakonnamaastiku tekkimise.

Kõrghariduse reform on vaevaline, räägitud on nii ühel kui neljal avalik-õiguslikul kõrgkoolil põhinevast mudelist.

Viimaseks ja negatiivseimaks arengustsenaariumiks võiks pidada Ühtsuse suutmatust koalitsiooni loomises kokku leppida, mis tooks kaasa tema lagunemise ning annaks seega valitsusohjad SCi ja ZZSi kätte – kes siis kas kahekesi või kaasates kolmanda oligarhilise erakonnana PLLi ärastaksid veel viimase, mis seda väärt.

Milline neist stsenaariumidest täpselt Lätile osaks saab, seda näitavad järgmise nädala-paari jooksul peetavad võimukõnelused valimisliitude vahel. Kõnelused saavad olema rasked, kuid arvestades Lätis hetkel valitsevat majandusolukorda, võime olla päris kindlad, et Eesti lõunanaabrite juures negatiivseimat arengustsenaariumi läbi ei mängita. Suure tõenäosusega on päris kindel vaid see, et 3. novembril toimuval seimi uue koosseisu istungil ametisse kinnitatavat valitsuskoalitsiooni juhib Valdis Dombrovskis. Sest kui Läti 2011. aasta eelarve kinnitamine peaks venima jääma, siis reageerivad olukorda tähelepanelikult jälgivad IMF ja rahvusvahelised võlausaldajad väga kiiresti.