Läti riigikaitse aktuaalsed probleemid Ukraina konflikti valguses

Ukraina kestev konflikt on sundinud tõdema, et Baltimaade piirkondlikku julgeoleku- ja kaitsekorraldust tuleb põhimõtteliselt muuta. Seepärast on Ukraina kriis tõstnud esile ka kogu Läti kaitsesüsteemi varasemad ja praegused probleemid. Esiteks on praegune julgeolekukeskkond ja Ukraina konflikti hindamine sundinud järeldama, et asümmeetriline hübriidsõda on 21. sajandi konfliktide üks põhilisemaid tunnusjooni, mis ühtlasi tähendab mitmetahulisi ohte kõigis julgeolekuga seonduvates valdkondades.

Ukraina praegust julgeolekukeskkonda võib näiteks pidada põhimõtteliselt poliitiliselt, majanduslikult ja julgeolekualaselt ebastabiilseks, mis on viinud riigi kui terviku väga lähedale kokkuvarisemisele. Praegu ei ole ainsad tegutsevad jõud sugugi ainult riiklikud julgeoleku- ja kaitseinstitutsioonid. Väga tegusalt näitavad ennast paramilitaarsed ühendused ja organiseeritud kuritegevuse võrgustikud. Nad üritavad ära kasutada tervet rida asümmeetrilisi ehk hübriidseid võtteid oma strateegiliste, operatiivsete ja taktikaliste eesmärkide saavutamiseks.

Keerulises julgeolekuolukorras rakendatakse neid võtteid tsiviil-, majanduslike, poliitilist ja teabealaste sihtmärkide vastu, sealjuures üha enam linnamiljöös, kus vormis või ka vormita sõdurid, sissid, lihtsalt relvakandjad ja organiseeritud kuritegevusega seotud isikud võivad hõlpsasti sulanduda ülejäänud elanike sekka.

Ukraina sündmused näitavad ilmekalt, et mõningaid asümmeetrilisi ja hübriidseid võtteid saab kavandada ja ellu viia tihtipeale ajas ja ruumis korraga väga koordineeritult ja hajutatult. Küberruumi kasutamine, sealhulgas küberrünnakud, irregulaarne sõda, sealhulgas õõnestustegevus ja tsiviilrahutused, rahvusvahelise ja riigisisese õiguse kasutamine ja väärkasutamine – need on vaid mõned 21. sajandi julgeolekukeskkonnale iseloomulike konfliktide tunnused.

Praegu ei ole ainsad tegutsevad jõud sugugi ainult riiklikud julgeoleku- ja kaitseinstitutsioonid.

Samamoodi võiks üles lugeda veel õige mitmeid institutsioone, taktikaid ja meetodeid, mis on Ukraina kriisi ajal eredalt esile tõusnud: viimistletud luure- ja vastuluureoperatsioonid, koordineeritud teabeoperatsioonid, mis on kavandatud mõjutama vastaste otsustamisprotsessi, psühholoogilised operatsioonid, mille siht on mõjutada suhtumist ja käitumist saavutamaks vajalikke poliitilisi ja sõjalisi eesmärke.

Ukraina konflikti puhul tasub kindlasti ära märkida ka eriüksuste varast ja tõhusat kasutamist. Eriüksused on välja õpetatud, varustatud ja doktrinaalselt ette valmistatud nii pidama mittekonventsionaalset sõda regulaarse, konventsionaalse vastasega kui ka võitlema irregulaarselt irregulaarse vastasega. Eriüksuste peamiste taktikaliste tunnusjoontena võib mainida suunatud ründeoperatsioone, õigeaegse ja asjakohase luureteabe kogumist, paramilitaarsete jõudude toetamist ja väljaõpetamist poliitiliselt tundlikus õhustikus. Kõiki neid ülesandeid eriüksused ka muljetavaldavalt täitsid, näidates sellega oma järsult kasvanud rolli 21. sajandi julgeolekukeskkonnas.

Arvestades kõiki mainitud aspekte ning Ukraina konflikti esimesi õppetunde, tuleb ka põhimõtteliselt ümber hinnata kogu Läti vabariigi julgeoleku- ja kaitsesüsteem. Läti tähtsaimate julgeoleku- ja kaitsedokumentide järgi on riigikaitse tuumikelemendid kuulumine NATOsse ja strateegiline partnerlus Ameerika Ühendriikidega, millele lisandub Balti ning Põhjala-Balti kaitsekoostöö arendamine. Kuid 2014. aasta veebruaris ja märtsis oli Läti avalikkus ja poliitiline eliit mures NATO lepingu 5. artikli jätkuva kehtivuse pärast, mis sundis Ühendriikide presidenti ja asepresidenti üle kinnitama, et Läti ja teiste Balti riikide toetamine on endiselt vankumatu.

Nii avalik ja poliitiline reageering Ukraina sündmustele kui ka asjatundjate professionaalne analüüs tõi välja Läti riigikaitsesüsteemi fundamentaalsed probleemid ja seni lahendamata mured. Esimene probleemidering puudutab Läti relvajõudude (läti k: Nacionālie Bruņotie Spēki, NBS), millesse kuuluvad maa-, mere- ja õhuvägi, sõjaväepolitsei, erioperatsioonide üksus, logistikatoetus ja õppeasutused, tegutsemisvõimet ja tõhusust Ukraina laadis riikliku julgeoleku probleemi tekkides. See sisaldab muu hulgas küsimust kohustusliku ajateenistuse võimalikust taaskehtestamisest või vähemalt selle üle arutamist, samuti üleriiklikku arutelu riigikaitsele eraldatava sisemajanduse kogutoodangu protsendi suurendamise üle.

Teiseks tuleb põhjalikult üle vaadata NBSi ülesannete jaotus, kolmandaks aga hinnata hetkevalguses NBSi keskpika ja pikaajalise arenguplaani asjakohasust. Läti relvajõudude praeguse struktuuri peamine murekoht on klassikaliste väeliikide ja institutsioonide täiskomplekt kõigest alla 5000-mehelises sõjaväes.

Kui vaadelda riigikaitseinstitutsioonide peamisi tunnuseid ja struktuuri, võib kergesti täheldada sõjaväelaste vähesust, riigikaitsele eraldatava SKT protsendi tavapäraseks muutunud väiksust ning seeläbi ka NBSi suhteliselt piiratud sõjalist võimet. Erinevaid ohustsenaariume, sealhulgas Ukraina laadis sündmuste võimalikkust hinnates võib väita, et relvajõudude praegune struktuur sobib ainult rahuaegsetes tingimustes rahuaegsete ülesannete täitmiseks. On päris ilmne, et hoolimata üleilmsetest, piirkondlikest ja riiklikest julgeolekuohtudest ei hakka Läti kaitse-eelarve riigi senini üsna raske majandusliku olukorra tõttu lähiaastatel sugugi kiiresti kasvama.

Läti relvajõudude praeguse struktuuri peamine murekoht on klassikaliste väeliikide ja institutsioonide täiskomplekt kõigest alla 5000-mehelises sõjaväes.

Ühelt poolt võttis Läti 2012. aastal vastu uue riigikaitse kontseptsiooni, valitseb poliitiline nõusolek suurendada kaitsekulutusi 2020. aastaks kahe protsendini SKTst ning vastu on võetud ka relvajõudude pikaajaline, 2024. aastani ulatuv arengukava. Kuid riigi muret tekitava majandusliku olukorra ja käesoleva aasta sügisel ees ootavate parlamendivalimiste tõttu seisab kõigi nende kontseptsioonide ja kavade ees hulk takistusi. Kõige enam võib pidada usutavaks, et NBSi praegune struktuur ei suudagi tagada sõjaväele tänapäeva nõuetele vajalikku võitlusvõimet.

Niisiis, tuleb veel kord rõhutada, et see struktuur sobib ainult rahuaega ega sobi mis tahes laadi sõjalise vastasseisu korral. Kui viimane peaks tekkima, lakkavad relvajõud eksisteerimast praeguses institutsionaalses raamistikus ning praeguses juhtimissüsteemis. Läti relvajõudude maa-, mere- ja õhuväest, eriüksustest ja muudest komponentidest saavad sel juhul NATO sõjalise struktuuri osad ja need hakkavad alluma NATO juhtimissüsteemile.

Kui olukord peaks nõudma NBSi kiiret muutumist asümmeetrilise ja hübriidsõja pidamiseks sobilikuks jõuks, tähendaks seegi senise institutsionaalse raamistiku ja juhtimissüsteemi kadu. Kõigest sellest võib järeldada, et vähegi tõsisema Läti riiklikku julgeolekut väliselt või sisemiselt ähvardava ohu vastu astumiseks peavad Läti relvajõud põhjalikult muutuma.

Teine väga tähtis probleemidering, mis mõjutab märkimisväärselt relvajõudude praeguse struktuuri tegutsemisvõimet ja tõhusust, on isikkoosseis. Võib väita, et Läti sõjavägi on individuaalsel tasandil hästi ette valmistatud ja varustatud, kuid rahaliste ressursside nappus on mõjutanud ja mõjutab edaspidigi negatiivselt isikkoosseisu arengut. Pidades silmas, et finantskriisi tõttu on alates 2008. aastast lahkunud olulisel määral väga professionaalseid ja motiveeritud sõjaväelasi, ei pruugi olla võimalik isegi öelda, et relvajõud oma praegusel kujul on tervikuna professionaalne ja motiveeritud.

Võib pidada usutavaks, et NBSi praegune struktuur ei suudagi tagada sõjaväele tänapäeva nõuetele vajalikku võitlusvõimet.

Kui lisaks võtta arvesse rahvastikusuundumusi, millega Läti praegu silmitsi seisab, eriti seniajani suurt väljarändu, ei ole ka usutav, et relvajõud suudavad tagada haritud ja motiveeritud inimeste värbamise jätkuvalt märkimisväärsel tasemel. See omakorda sunnib mõtlema intellektuaalsetele probleemidele, mis seisavad vajaduse ees õpetada välja sellise strateegilise mõtlemise ja arusaamaga sõjaväejuhte, kes suudaksid relvajõude vajalikul määral ja vajalikus suunas arendada.

Läti relvajõudude ülesandeid tuleb ümber hinnata ka Ukraina sündmuste tõttu. Võib muidugi väita, et põhiülesanded jäävad ikka samaks, kuid julgeolekukeskkond lausa nõuab, et sõjaväejuhtkond ületaks senist konventsionaalset mõtlemist ning oleks rohkem asümmeetrilisele sõjapidamisele orienteeritud vaimuga.

Kahtlemata on riikliku suveräniteedi ja riigi territooriumi kaitse ning muud tavapärased ülesanded endistmoodi tähtsad. Samal ajal on vaja, et vajaduse korral saaks relvajõude varakult kaasata vastu seisma sisejulgeoleku ohtudele. See tähendab tublisti teistsuguste ülesannete täitmist kui need, millega sõjavägi on seni harjunud. Muutus puudutab nii iga sõjaväelast eraldi kui ka kõiki relvajõudude komponente. Väga olulisele kohale tõuseb kriitilise tähtsusega taristu kaitsmine ning siseministeeriumi ja teiste riikliku julgeolekuga tegelevate asutuste tõhus toetamine.Tuleb saavutada olukord, kus vajaduse korral oleks võimalik relvajõud varakult ja tõhusalt kaasata avaliku korra ja julgeoleku tagamisse. Kahtlemata jääb NBSi üheks tähtsamaks ülesandeks ka edaspidi osalemine rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel, kuid Ukraina sündmuste valguses ning seoses Afganistani sõjalise operatsiooni lõppemisega sel aastal jääb see prioriteetide pingereas arvatavasti mõnevõrra tahapoole.

Ukraina sündmuste esimesed õppetunnid avaldavad ühtlasi märkimisväärset survet relvajõudude keskpika ja pikaajaliste arengukavade prioriteetidele. Senistes ja praeguses plaanis on prioriteet olnud maaväebrigaadi arendamine. Võib väita, et olukorrast tingituna ootab ees päris silmapaistev arengukavade prioriteetide muutmine. See tähendab suuremate ressursside eraldamist eriüksustele ja sõjaväepolitseile, mis on kõige tõhusamad komponendid, millega abistada siseministeeriumit juhul, kui on vaja vältida olukorra eskaleerumist Lätis.

Vähegi tõsisema Läti riiklikku julgeolekut väliselt või sisemiselt ähvardava ohu vastu astumiseks peavad Läti relvajõud põhjalikult muutuma.

Lõpetuseks veel mõned arvamused Läti kaitsepoliitika vajaliku tulevikusuuna kohta. Esiteks, kui võtta arvesse – mida näitab selgelt ka Ukraina näide – sisejulgeoleku ja stabiilsuse tohutut tähtsust, peavad relvajõud olema valmis tõhusalt tegutsema juba hüpoteetilise sisekonflikti algusfaasis. See tähendab, et peab olema selge arusaam ja plaanid, kuidas toetada õigeaegselt ja tõhusalt siseministeeriumit. See tähendab muu hulgas seda, et relvajõud peavad täitma politseiülesandeid, kaitsma kriitilise tähtsusega taristut ja olema valmis muudeks sisejulgeoleku ülesanneteks.

Teiseks tuleb ümber hinnata relvajõudude arengukavade prioriteedid. Maaväebrigaadi asemel tuleks esile tõsta eriülesannete üksus ja sõjaväepolitsei. Kolmandaks tuleb suurendada rahaliste vahendite eraldamist nii kaitse- kui ka siseministeeriumile. Selle juures tuleb küll mainida, et riigi jätkuvalt keerulise majandusliku olukorra ja oktoobris ees seisvate parlamendivalimiste tõttu on viimast ülesannet eriti keeruline täita.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.