Läti on sõber

Mida me üldse Lätist teame? Ja kes on need “meie” esimeses küsilauses?

Olen nüüd peaaegu aasta elanud ja töötanud Riias ning esitan endale need küsimused ikka ja jälle. Võltsirooniata.

Jah, Tallinnastki sõidab ekstra bussitäis inimesi Riiga, ooperit vaatama. Mis siis veel Lõuna-Eesti elanikest rääkida, kes käivad seal turul ja poes! Eesti perekonnad pakivad auto täis ning kihutavad Riia muuseumidesse, Jūrmala veeparki ning suvel Kuramaa liivarandadele. Turistide arv kasvab. Sajad ja tuhanded eestlased siblivad lisaks mööda Baltikumi maanteid – töötavad ja elavad korraga või kordamööda Eestis, Lätis ja Leedus.

Aga kui minna Tallinna suurtesse raamatupoodidesse, siis võid sorida ja sorida, katsuda sealt leida eestikeelset turistiraamatut Riia kohta – võimatu. Muust Lätist juba rääkimata. Olgu, mis tahes keeles siis – ikka peaaegu võimatu. Sa otsid korralikku läti-eesti-läti sõnastikku, aga võta näpust! Mida tahes on, aga naabrite oma pole. Nelikümmend aastat tagasi üks oli, aga seda näeb vaid üksikute friikide koduriiulitel. Turumajandus ei tööta ses asjas mitte üks raas! Nõudmine on, pakkumist pole. Asemele võid võtta eesti-korea sõnaraamatu, teadagi, Korea ongi ju meie naaber!

Uudistepuudus. Analüüsipuudus. Nende pealkirjade alla võiks mahutada kaks tublit omaette peatükki. Jumalale tänu, et vähemalt midagi Lätis toimuvast jõuab meie elektroonilisse ja kirjutavasse pressi, et Äripäev saatis sel aastal Riiga oma püsikorrespondendi Harry Tuule ja et ETV väsimatu Ragnar Kond jaksab kohale ilmuda ja täpse loo teha, kui Riias sünnib midagi tähtsat. Aga olukorras, kus naabrite elu on väga läbi põimunud, nii heas kui halvas, muide, oleks püsikorrespondente, püsiuudiseid ja pidevat analüüsi vaja nagu õhku. Ootan väga sedagi, millal meie uurivate ajakirjanike hulka ilmub mõni tõeline Läti spetsialist.

Selleski loos siin jõuan ise vaid markeerida teemasid ja märksõnu. Kui mul oleks aega ja voli, siis täidaksin ma jalamaid vähemalt kolm Diplomaatia erinumbrit Läti-teemaliste lugudega. Ja eranditult kõik need huvitaksid või puudutaksid eestlasi ja Eestit.

Aksiomaatilised, ent teadvustamata tõed

Juurdlen vahel, kui palju meie regionaalpoliitikutest, kultuuriametnikest, haridustegelastest ja teistest asjasse puutuvatest on iseendale mõnegi korra öelnud lihtlausetega järgmisi tõdesid: meil oli praeguse Läti riigiga vanasti suur ühine territoorium, Liivimaa; meil on Lätiga ainus inimlik maismaapiir, mis varsti selgi kujul kaob; Euroopa Liidu ja NATO kontekstis on meil sama hästi kui üks territoorium; meil on lätlastega äärmiselt sarnane iseloom, köögiharjumused, käitumistemperatuur, metsa- ja lillekultus ning meeletu hulk ühist või sarnast ajalugu, millest palju on paraku unustuses, vähemalt suure publiku teadvuses.

Eestlased ja lätlased ei ole otsesed hõimlased, kuid pere- ja veresidemeid ulatub üle piiri kaugelt rohkem, kui ollakse tänases Eestis (eriti Põhja-Eestis!) harjutud mõtlema.

Ma näen, kuulen ja tajun, et kahjuks liiga suur hulk valituid ja seatuid ei ole omale selgeks teinud, milles seisneb Hando Runneli ilusa ja kuulsa luuletuserea tõde: “Ei saa me läbi Lätita…” See fraas peaks Eesti jaoks olema välis- ja julgeolekupoliitiline, muidugi ühtlasi ka regionaalpoliitiline, keskkonnapoliitiline ja transpordipoliitiline aksioom, mille üle skolastiliselt targutades ei peaks enam aega raiskama, vaid mida tuleks iga päev, tänasest kuni igavikuni välja, sisuga täita, teoga toetada. Eesti riik püsib iseseisva, rikka, tugeva ja kindla Läti riigi kõrval palju julgemalt, kindlamalt ja tugevamalt kui vastupidisel puhul. Geopoliitilised tõsiasjad on määranud meid sammuma ajalooradadel koos ja kui me seda korralikult ja kannatlikult, vastastikuseid huve ja ühist kasu silmas pidades teha ei oska, siis häda meile! Pähe tuleks õppida need minevikupeatükid ajalooraamatutest, mis kõnelevad sellest, kuidas, millal ja miks läks untsu plaanitud koostöö möödunud sajandi kahe sõja vahel. Mitte et kedagi liistule tõmmata, mitte et kollast poliitilist skandaali kütta, vaid et õppida ja järeldada. Katsuda mitte korrata vigu, mida eestlasliku enesekesksuse ja üleliigse enesekindluse juures nii hõlpsasti tegema kiputakse.

Ütlen nüüd veel kord banaalsust pelgamata välja mõned põhiteesid: Eestil ja Lätil on sarnased ja ka ühised riiklikud huvid, suurepärased kokkupuutepunktid paljudel tegevusaladel, väljaarenenud koostöövõrk, alates poliitilisest tipptasemest ja lõpetades millega tahes. Eestil ja Lätil ei ole omavahelisi probleeme nende klassikalises välispoliitilises mõttes. Eesti ja Läti on NATO ja Euroopa Liidu, ÜRO, Euroopa Nõukogu, OSCE jne liikmed koos sellest tuleneva vastutuse, õiguse ja jõuga. Eesti ja Läti on naabrid igavesest ajast igavesti. Meil mõlemal on viimasel ajal läinud uskumatult hästi ja see tähendab, et üsna palju on mõlemal maal tehtud õigesti. Maailmas on umbes 6000 keelt, aga Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmesriike on alla 200, meie mõlemad nende hulgas. Rääkimata liikmesusest kahes riikide eliitklubis, kus liikmeid on alla kolmekümne. Ja tegelikult on ju mõlemad vaid väikeriigid, nii rahvaarvult kui pindalalt. Inimlik kodune virisemine igapäevaasjade üle ei väära nimetatud fakte ja neist tulenevad pateetilisigi järeldusi karvavõrdki.

Aga tagasi alguses esitatud küsimuste juurde

Riia juugendarhitektuurist ja suurepärasest linnastruktuurist on üldiselt natuke kuuldud. Aga see pole kaugelt kõik selles linnas! Mina saadaksin vähemalt Eesti arhitektuuritudengeid igal õppeaastal mitmeks nädalaks Riiga, stažeerima, s.t linna peale hulkuma. Pikapeale tajub isegi võhik selle linna struktuurilist rikkust, läbi viletsategi aegade imekombel säilinud majade mitmekesist ilu ja ülevust, hämmastavat detailirohkust nii fassaadidel, trepikodades kui korterites.

Riia Riiaks, aga enamusel eestlastest pole tõenäoliselt ettekujutust, et ilusa liivaranna ja mõnusa vanalinnaga sadamalinn Ventspils annab puhtuse, ülesvuntsituse ja inimsõbralikkusega kõigile Eesti linnadele praegu silmad ette.

Eestlased Lätis

Üsna vähe teab meie uuema aja rahvas ka eestlaste ajaloolistest juurtest naabrite juures. Umbes sada aastat tagasi elas Lätis (s.t peamiselt Riias) kakskümmend seitse tuhat eestlast. Seltsitegevuse traditsioonidega rahvas ehitas omale Riia linna siis ka uhke maja, mis kadus tuhande üheksasaja neljakümnendal aastal teadagi mis kurku. Pärast väikest protsessimist sai Eesti Selts Lätis hiljuti jälle selle omanikuks. Maja on vägev, üks tiib on parajasti üüritud hotellile. Aga suuremasse ja seni tühja tiiba mahuks lahedasti ära terve teater ja ruumi jääks ülegi.

Praegu elab Lätis kümme korda vähem eestlasi kui toona ja neist on seltsi liikmeid omakorda kümnendik. Kuid tegelikult ei tohiks uuel ajal midagi enam nii mehaaniliselt võrrelda. Maailm on muutunud. Eriti äriga tegelevate eestlaste hulgas on palju neid, keda ametlik register näitab elavat kusagil Pärnus, Tallinnas või Paides, aga kes veedavad enamuse oma töönädalast Riias või Jūrmalas. Suureneb ka nende inimeste arv, kes on Lätti elama ja töötama kolinud mõneks aastaks. Seltsielu nad oma kibeda igapäevatöö kõrvalt vanamoodi elada ei jaksa, selge see. Ja klassikalise statistilise pildi löövad nad ühinenud Euroopa (või kui soovite – maailmaküla) elanikena sassi. Paradoksaalne, aga kõige täpsem on öelda ebamääraselt: eestlasi on Lätis väga palju. Eesti kooli õppima tahtjate hulk suureneb ning Eesti lasteaeda on ka juba vaja.

Meil on lätlastega äärmiselt sarnane iseloom, köögiharjumused, käitumistemperatuur, metsa- ja lillekultus ning meeletu hulk ühist või sarnast ajalugu, millest palju on paraku unustuses.

Eesti keskkool Riias on umbes sama pika ajaloolise juurikaga kui selts. Selle eelkäijad on tegutsenud eri nimetuste all ja tegevuski on vahel katkenud. Juriidiliselt on praegu tegu ühe Riia linnakooliga, kus eesti keelt õpetatakse süvendatult. Koolil on hea maine ja seal õpivad ka lätlaste lapsed. Vaheküsimus suurele ringile: mitu eesti kooli on maailmas väljaspool Eestit?

Muresid on koolil ka. Praegu tegutsetakse heas vanas, kolmekümnendatel ehitatud majas, mis aga vajab hädasti juurdeehitust. Koolil pole aulat ega võimlat. Mitu aastat on Riia linnavalitsus ja Läti riik kuuma kartulit oma peos veeretanud. Kuum on ta seepärast, et Eesti on ammu lubanud oma rahaga appi tulla, aga lätlased on liiga kauaks mõtlema jäänud. Nüüd lõpuks tundub, et järgmisel aastal realiseeruvad kõik kõige kõrgemal tasemel antud lubadused.

Majadest rääkides ei saa mööda saatkonnast

Iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi saatkond asub samas, kus kolmekümnendatel, 1901. aastal ehitatud kesklinna kortermajas (arhitekt Edmund von Trompowsky), kus on lisaks saatkonnale ja oma töötajate korteritele veel sovetiaja pärandusena veel üle kolmekümne sundüürniku korteri. Pehmelt öeldes mitte liiga stiilne seisund NATO ja ELi riigi saatkonna jaoks, rääkimata konkreetse kortermaja muudest probleemidest saatkonna pidamisel. Kava ehitada uus, spetsiaalselt saatkonna tarbeks projekteeritud hoone on tegelikult vana üle seitsmekümne aasta. 1938.-39. aasta talvel korraldati Eestis juba arhitektuurivõistlus projekti saamiseks. Aga sõda ja kõik järgneme nullisid ilusad plaanid. Nüüd, 2007. aasta augustis, kuulutas Eesti välisministeerium välja uue arhitektuurivõistluse. Paari-kolme aasta pärast hakkab Eesti saatkond paiknema Riia kõige nooblimas linnaosas, Viljandi, Valga ja Võru tänava vahetus naabruses. Praeguse Eesti presidendi vanaonu, kunagise välisministri ja meie viimase sõjaeelse Läti saadiku Hans Rebase pooleli jäänud “see töö” tuleb lõpetada.

Muide, need ei ole ainsad Eesti linnade nimesid kandvad tänavad Läti pealinnas. Üks Riia peatänavatest kannab nime Terbatas ehk Tartu. Kesklinnas on ka Tallinna ja Pärnu tänav.

Äritegevus. Siin on tõsiasjad äärmiselt huvitavad. Eesti on Lätis tõusnud investorriigiks number üks, mööda kõigist suurriikidest. Eesti kapitaliga firmasid on Läti äriregistris ca 1400. Tänavu kevadel tegi mõnikümmend neist teoks midagi ajaloolist, asutati Eesti Kaubanduskoda Lätis. Nähtus, s.t Eesti Kaubanduskoda väljaspool Eestit, on meie uuemas ajaloos esimene selline. Üksitegutsemise võlu ja vaev jääb äriinimesi paratamatult saatma maailma lõpuni, aga selle kõrvale tekkinud ühisjõudu ei maksa praeguses, juriidikast läbi imbunud ja kogemusi kullaga kaaluvas maailmas alahinnata. Ehkki erakapitalil ja erategijatel põhinev, on selline teises riigis tegutsev kaubanduskoda tahes-tahtmata ka Eesti kui riigi märk. See on nähtus, kus kodanik ja riik saavad kokku ja esindavad ka ilma vapipitsatiga volikirjata oma maad väljaspool selle piire.

Millest veel eriti ei teata, ehkki peaks või võiks?

Et Eesti kaitseväelased kasutavad harjutamiseks Läti polügoone. Et Liepājas asub regiooni üks tuukrikoole. Või näiteks seda, et ametist just lahkunud Läti presidendi Vaira Vīķe-Freiberga sõnade järgi voolab iga lätlase veres vähemalt mõni piisk liivlase verd. Aga liivlased, teadagi, on ju peaaegu meie ise. Eestlased ja lätlased ei ole otsesed hõimlased, kuid pere- ja veresidemeid ulatub üle piiri kaugelt rohkem, kui ollakse tänases Eestis (eriti Põhja-Eestis!) harjutud mõtlema või endale tunnistama. Kui teema üles võtta, siis, olen kogenud, tunnistavad üllatavalt paljud eestlased, et mõni nende pereliin ulatus alles hiljuti Lätisse. Praeguse suguvõsade uurimise buumi ajal on selliseid avastusi nooremate põlvkondade jaoks ilmselt veel riiulil ootamas. Mu enda suguvõsas tuleb üks liin otse praeguse piiri äärest, Penuja külast ja teine rannaalalt – Treimani ja Kabli on need külad. Ma ei tea täpselt ja ega ole enam kelleltki küsidagi, mitu põlve tagasi rääkisid minugi mõned esivanemad mõlemat kohalikku keelt või murret. Suurtele keeltele lisaks. Aga päris kindlasti nad rääkisid. Midagi kunagisest kogemusest peab ju olema minunigi jõudnud, kusagile alateadvusse vähemalt. Veri kannab edasi rohkem, kui me teame. Seda me ju teame!

Mida neilt õppida?

Kas meil on lätlastelt midagi õppida? Luban omale isikliku arvamuse. Läti parlamendivalimiste süsteem erineb meie omast. Kõiki üksikasju üles lugeda pole mõtet, aga mulle tundub kõige võluvam võimalus anda kandidaatidele nii pluss- kui miinushääli. See süsteem näib reaalelus üsna hästi töötavat ja näitab üksikute kandidaatide tegelikku populaarsust või mainet minu meelest adekvaatsemalt kui Eesti praegune valimissüsteem. Läti valimistel koguvad edukamad poliitikud üle riigi kolm-nelikümmend tuhat poolthäält. Aga otsustab plusside ja miinuste vahe. Poliitikutel on üsna tervislik teada, kas kümnele tuhandele pooldajale lisandub vastukaaluna tuhat või üksteist tuhat vastuhäält. Või kas kolmekümnest tuhandest tuleb lahutada kakssada või kakskümmend tuhat. Ei otsusta su pimesi pooldajate hulk, vaid su tegude summa.

Fraas “Ei saa me läbi Lätita…” peaks Eesti jaoks olema välis- ja julgeolekupoliitiline, muidugi ühtlasi ka regionaalpoliitiline, keskkonnapoliitiline ja transpordipoliitiline aksioom.

Muidugi pole Riia linna uhked majad, Ventspilsi puhtad tänavad või seimi valimise kord ainsad asjad, kus naabrid meist paremad või vähemalt meile kõvad konkurendid kipuvad olema. Nimetan veel mõnda nähtust. Pargikultuur-aiandus-lillekasvatus. Muusikakultuur. Rahvalooming, rahvakunst ja pärimuskultuur.

Siia paneme nüüd klassikalised kolm punkti.

*

Värskelt eesti keelde jõudnud ajalooraamatus “Pärast sõda” ütleb autor Tony Judt, et: “…Teine maailmasõda lõi tingimused uue Euroopa sünniks. Aga kogu Euroopa elas pärast 1945. aastat aastakümneid selles varjus, mille lähiminevikule heitsid diktaatorid ja sõjad.”

Kogu Euroopa, see tähendab ka eestlased ja lätlased, Eesti ja Läti. Tunnistagem endale, et varjudest on raske, kuid hädavajalik lahti saada. Naabrite suhe peaks ideaalis olema pilvitu ja selle ideaali poole tuleks püüda. See nõuab minu arvates aga senisest rohkem teadmisi teineteise kohta, vastastikku tõlgitud ajalooraamatuid igal juhul, telesaateid, filme, uurimusi ja palju muud. Nõuab pidevat eelarvamustest loobumist nii põhja pool kui lõuna pool kaksiklinna nimega Valga/Valka.

Kindlasti on hiilivatest minevikuvarjudest lahtisaamisel abi sellest kaardistamistööst, mida just asusid kahe maa valitsuse tellimusel tegema Mart Meri ja Gints Jegermanis. Nende ülesanne on kirjutada 2008. aasta kevadeks valmis nn tulevikuaruanne Eesti ja Läti koostööperspektiividest järgmistel aastatel, kirjutada nii võimalustest kui ohtudest, nii laiemast taustast kui üksikutest konkreetsetest projektidest. Kavatsen ka ise nii neid mehi kui kahe riigi kultuuriasjade üle otsustajaid hakata sügisel tülitama mitme kultuurivahetust toetava projekti ideega, mida saab realiseerida ainult koos.

Võtsin analüütiku ja uurija Tony Judti appi, et temale toetudes meenutada ikka ja jälle: rääkides või mõeldes iseendast ja oma naabritest, peaksime alati paigutama oma riigi Euroopa taustale, sest need on osa Euroopast, osa selle kõigist hoovustest, selle headest ja halbadest päevadest. Euroopa ei ole paradiis ega põrgu, Euroopa on lihtsalt meie kodu. Ja Läti pole meist parem ega halvem, Läti on lihtsalt meie naaber ja sõber.