Läti oligarhidevastased valimised

Vähem kui aastaga jõudis Läti ära pidada kahed parlamendivalimised. 2. oktoobril 2010. aastal korraldatud korralised valimised tõid kaasa koalitsioonivalitsuse, kuhu kuulusid Ühtsuse (Vienotība) ning Roheliste ja Talurahva Liidu (Zaļo un Zemnieku Savienība, ZZS) esindajad. Valitsust lõhestasid siiski sisemised hõõrumised ja õigusriigiga seotud küsimuste osas hääletas ZZS ühtmoodi opositsiooniliste erakondadega Üksmeele Keskus (Saskaņas Centrs, SC) ja Hea Läti Eest (Par Labu Latviju. PLL). Seepärast algatas president Valdis Zatlers 28. mail, veidi enne presidendivalimisi, parlamendi laialisaatmise protseduuri. 23. juulil peeti rahvahääletus, kus valdav osa hääletanutest (94,3% ehk 650 518 inimest) pooldas parlamendi laialisaatmist.

Ennetähtaegsed valimised peeti 17. septembril ja neil võitis selgelt SC, mis kogus 28,36% häältest ja 31 kohta parlamendis. Alles äsja loodud Zatlersi Reformipartei (Zatlera Reformu Partija, ZRP) tuli teiseks, saades 20,82% häältest ja 22 kohta. Ühtsus sai 18,83% häältest ja 20 kohta. Rahvuslaste Ühendus (Visu Latvijai – Tēvzemei un Brīvībai/LNNK, VL-TB/LNNK) sai parlamendis 14 kohta (13,88% häältest) ja ZZS 13 kohta (12,22% häältest).

Kindlasti tuleb kohe ära märkida kaks asjaolu. Esiteks, kuigi seekordsed parlamendivalimised olid erakorralised, osales valijaid neil senistega võrreldes kõige vähem, ainult 59,49% valimisõiguslikest kodanikest. Teiseks ei suutnud Šlesersi Reformipartei (Šlesera Reformu Partija, ŠRP) ületada 5%-list valimiskünnist ega pääsenud parlamenti ning Rahvapartei (Tautas Partija, TP) saadeti üldse veidi enne valimisi laiali.

Septembri lõpuks oli selge, et uue valitsuse tuumiku moodustavad ZRP ja Ühtsus, aga polnud veel teada, kes lisaks koalitsiooni kutsutakse. Valikuteks, millest on rohkem kõneldud, on VL-TB/LNNK ja SC, samas ZZS jääb peaaegu kindlasti opositsiooni oma tihedate sidemete tõttu ühe niinimetatud oligarhiga, Ventspilsi linnapea Aivars Lembergsiga. Käesolevas artiklis on vaatluse all kaks teemat. Esiteks soovin tutvustada laiemat konteksti, milles ennetähtaegsed valimised peeti, ja peamisi valimiste eel üles kerkinud arutlusküsimusi. Teiseks on vaatluse all seni veel käimas olev valitsuskoalitsiooni moodustamine.

Valimiste kontekst

Läti poliitiline maastik on väga tuntavalt muutunud võrreldes 2006. aastaga, mil valiti seimi 8. koosseis. Toona kulges kõik valitsust moodustanud erakondadele soodsalt. Majandus kasvas hämmastava kiirusega ja senise valitseva koalitsiooni moodustanud erakonnad valiti võimule tagasi. Tollane peaminister Aigars Kalvītis (TP) tegi isegi ettepaneku käsitleda 2006. aasta parlamendivalimisi valitsuse usaldushääletusena. Eeldati, et tema valitsuse ajal kestab edasi aktiivne majanduskasv ja poliitiline stabiilsus. Ent nii ei juhtunud. Esiteks tõi majanduskriisi algus kaasa valitsuse vahetumise ja 2007. aasta lõpust kerkis peaministriks Ivars Godmanis. Teiseks järgnes Godmanisele 2009. aasta märtsis Valdis Dombrovskise (Uus Aeg, läti keeli Jaunais Laiks, JL) valitsus. TP küll algul osales viimase juhitavas koalitsioonis, kuid lahkus lõpuks 2010. aasta märtsis, pärast mida valitses Dombrovskis 2010. aasta oktoobris peetud parlamendivalimisteni vähemusvalitsuse peaministrina. Läti Esimest Parteid/Läti Teed, kelle põhimõtteks oli „Täiskäigul edasi!”, ei hakatud isegi valitsusse kutsuma.

Läti poliitiline maastik on väga tuntavalt muutunud võrreldes 2006. aastaga, mil valiti seimi 8. koosseis.

Drastilistest eelarvekärbetest hoolimata pälvisid mõlemad koalitsioonipartnerid, Ühtsus ja ZZS, 2. oktoobril 2010. aastal peetud parlamendivalimistel rahva toetuse. Ühtsus kogus 31,22% häältest ja sai 33 kohta parlamendis, ZZS vastavalt 19.68% ja 22 kohta. SC sai 26.04% häältest ja 29 kohta, VL-TB/LNNK 7,6% häältest ja 8 kohta ning PLL, mis kujutas endast Andris Škēle (TP) ja Ainārs Šlesersi (Läti Esimene Partei/Läti Tee, läti keeli Latvijas Pirmā Partija/ Latvijas Ceļš, LPP/LC) meeleheitlikku katset võimu juurde jääda, 7,65% häältest ja 8 kohta. Ühtsus ja ZZS otsustasid lõpuks luua kaheparteilise koalitsiooni, mille taga oli parlamendis 55 saadikut.

Kuigi Ühtsuse ja ZZS valitsus suutis eelarvet piisavalt kärpida, et täita nõudmised, mida olid esitanud rahvusvahelised laenuandjad (Euroopa Komisjon ja Rahvusvaheline Valuutafond), sattusid koalitsioonipartnerid tülli selliste küsimuste pärast, nagu võitlus korruptsiooniga, õigusriigi järgimine, kõrgemate ametiisikute nimetamine. ZZS hääletas neis küsimustes sageli opositsiooniparteidega ühtmoodi.

Miks algatas president Valdis Zatlers 28. mail 2011. aastal parlamendi laialisaatmise? Ajendiks oli parlamendis peetud hääletus, millega lükati tagasi peaprokuröri soov võtta saadikupuutumatus ühelt niinimetatud oligarhilt, Ainārs Šlesersilt, et otsida läbi tema kodu. See hääletus näitas selgelt, et tegelikult eksisteerib parlamendis sootuks teine valitsuskoalitsioon.

President Zatlers tõi esile teisigi põhjusi. Ta väitis, et kolm juba mainitud niinimetatud oligarhi on riigi sisuliselt pantvangi võtnud. Zatlersi sõnul olid selle tagajärjed rängad. Esiteks oli Aivars Lembergsi mõju Roheliste ja Talurahva Liidu kaudu toonud kaasa ELi rahade ebaproportsionaalselt suure suunamise niigi jõukasse Kurzemesse Latgale arvel, mis on Läti kindlasti kõige mahajäänum piirkond. Teiseks näitas valitsuse võimetus tagandada korruptsiooni vältimise ja sellega võitlemise büroo ilmselgelt oma ametikohale sobimatut direktorit Normunds Vilnītist, et parlamendis on sisuliselt kujunenud uus koalitsioon. Kolmandaks oli esinenud juhtumeid, kus parlament jättis kinnitamata mitmed kõrgematele ametikohtadele esitatud auväärsed kandidaadid.

Ometi tundub, et president Zatlers avastas niinimetatud oligarhide liiga suure mõju Läti poliitikas päris ootamatult, alles pärast seda, kui oli selgunud, et teda ei valita enam teiseks ametiajaks tagasi. Sellega on seletatav ka tema otsus moodustada otsekohe omaenda erakond, kui 2011. aasta juuni algul valiti presidendiks Andris Bērziņš (ZZS).

Ehkki parlamendi laialisaatmine nõuab rahvahääletust, ei hakanud ükski erakond Zatlersi otsusega võitlema, sest rahva usaldus parlamendi vastu oli kärbunud nii tillukeseks, et oli selge, et parlament saadetakse tõepoolest laiali. Sestap polnud imestada, et 23. juulil peetud referendumil hääletas 94,3% osalenuist laialisaatmise poolt.

Valimiskampaanias tõusid esile mitmed teemad. SC võis olla päris kindel, et just nemad on tulevase parlamendi suurim fraktsioon. Nad nõudsid kampaania ajal, et valitsus teeks lõpu eelarve kärpimisele. Samuti pooldas SC pensionide tõstmist. Need lubadused oleks siiski valimiste järel vaevata ohvriks toodud, kui ZRP ja Ühtsus oleks nõudnud senise valitsuse majanduspoliitika jätkamist eeldusena, mis lubaks kaaluda SC kaasamist koalitsiooni. ZRP kampaania keskmes seisis vajadus vähendada Läti poliitikas niinimetatud oligarhide mõju. Lisaks pooldas ZRP kõrghariduse põhjalikku reformimist.

Ühtsus rõhutas, et valitsuskulusid on vaja vähendada ka edaspidi. Toodi esile, et senised reformid olid olnud edukad ja et 2011. aastal võib oodata Läti majanduse kuni neljaprotsendilist kasvu. ZZS omakorda üritas võidelda süüdistustega, nagu oleks nad liiga tugevasti mõjutatud Ventspilsi linnapeast, keda süüdistatakse korruptsioonis, altkäemaksuandmises ja rahapesus. See aga süvendas juba niigi tõsiseid pingeid koalitsioonipartneri Ühtsusega ja nõrgestas lootust nende koostöö jätkumisele pärast valimisi. VL-TB/LNNK kampaania keskendus rahvuslikele teemadele ja ka nemad rõhutasid, et Dombrovskise valitsuse majandusreforme tuleb jätkata. 2010. aasta valimistel järel võimult eemale jäänud, lootsid nad, et pettunud Läti valijad hakkavad neid toetama.

Koalitsiooni loomine

Põhiseaduse järgi on Läti erakondadel valitsuse moodustamiseks hulk aega, sest uue parlamendi esimene istung leiab aset alles kuu aega pärast valimisi. President määrab peaministrikandidaadi, kes siis loob oma valitsuse ja esitab selle heakskiitmiseks parlamendile. Käesoleva artikli kirjutamise ajal oktoobri algul ei olnud veel teada, millised erakonnad uue koalitsioonivalitsuse moodustavad. Ehkki valitsuse moodustamine veel käib, on vähemalt üks erakond, nimelt ZRP, selgelt väljendanud, et sooviks näha koalitsioonis lisaks endale Ühtsust ja SCd (ehkki eelmise valitsuse ajal hääletas SC ühtmoodi niinimetatud oligarhide parteidega). Dombrovskis jääks selles valitsuses edasi peaministriks. See oleks kahtlemata julge käik, aga ei tuleks siiski üllatusena, sest leidub märke, et enne parlamendi laialisaatmise alustamist 28. mail püüdis Zatlers luua SC ja Ühtsuse koalitsiooni, mis olnuks ainuke võimalus laialisaatmist vältida. Tookord Ühtsus Zatlersile järele ei andnud ja ka praegu paistab usutav, et Ühtsus seisab selle vastu, eelistades koalitsioonipartnerina näha VL-TB/LNNKd. Lisaks oleks sellisel otsusel äärmiselt lagundav mõju nii ZRP kui ka Ühtsuse sisemisele koherentsusele.

Vähem kui aastaga jõudis Läti ära pidada kahed parlamendivalimised.

Kohe pärast valimisi sai selgeks, et mõned kombinatsioonid ei saa arvatavasti mingil juhul teoks, näiteks SC (31 kohta) liit VL-TB/LNNKga (14 kohta) või ZRP (22 kohta) liit ZZSiga (13 kohta). Tehniliselt võiks SC luua kahest erakonnast koosneva koalitsiooni ZRPga (kokku 53 kohta), aga see ei ole tõenäoline, sest kumbki neist ei ole varem kuulunud valitsuse koosseisu. Lisaks oleks koostöö SCga vastumeelt paljudele ZRP liikmetele ja toetajatele.

Esialgsed kõnelused on näidanud, et usutavasti moodustavad koalitsioonivalitsuse tuumiku ZRP ja Ühtsus, aga suur küsimus on kolmas partner. ZRP alles äsja kõlanud poolehoidu SC-le peab veel toetama Ühtsus, mis pole seda seni teinud. Üldiselt on kaks võimalust, mõlemal oma head ja halvad küljed.

Esimene on koalitsioonivalitsuse loomine koos SCga. Sel juhul oleks valitsusel parlamendis enamus (73 kohta). Üks ZRP programmilisi seisukohti oli põhiseaduse muutmine ja sel juhul suudaks koalitsioon nähtavasti seda teha ning viia sisse muutused presidendi valimise korda. ZRP on selgelt välja öelnud, et eelistab presidendi valimist rahva poolt – päris võimalik, et Zatlers näeb ennast juba esimese rahva valitud Läti presidendina. Samuti näitaks selline koalitsioon, et läti erakonnad suudavad teha koostööd SCga, mille valijaskond on peamiselt venekeelne, mis oleks poliitiliselt suure tähtsusega žest.

Kuid sel stsenaariumil on oma nõrkused ja tundmatud suurused. Esiteks on pikka aega umbusaldatud erakondi, mille valijad on venekeelsed. Teiseks võiks SC kutsumine valitsuskoalitsiooni tõrjuda eemale läti valijaid. Kolmandaks valitsevad nii ZRPs kui ka Ühtsuses selles küsimuses märkimisväärsed sisemised lahkhelid. Lisaks võib kahelda erakonna intellektuaalsetes alustes, sest nende majandusprogramm oli ilmselt kõige nõrgem viie protsendi künnise ületanud ja parlamenti pääsenud erakondadest. Kokkuvõtteks võib öelda, et kui vahetult pärast valimisi ei tundunud SC kutsumine valitsuskoalitsiooni üldse tõenäolisena, siis senised konsultatsioonid on näidanud valmisolekut seda võimalust tõsiselt kaaluda, eriti kui SC loobub suuremalt jaolt oma populistlikust retoorikast.

Teine võimalus on kutsuda koalitsiooni VL-TB/LNNK. Esmapilgul paistab see olevat lihtsaim võimalus, sest VL-TB/LNNK ning ZRP ja Ühtsuse vahel ei ole olulisi majanduspoliitilisi erinevusi. Samas võib see veelgi enam eemale tõrjuda venekeelseid valijaid ning mõne VL-TB/LNNK liikme sageli üsna hooletu sõnakasutus võib põhjustada pahameelt nii kodu- kui ka välismaal. Samuti pole välistatud, et VL-TB/LNNK ridades jääb pragmatismi asemel peale rahvuslus, mis raskendaks tõsiselt valitsuse tööd.

Ehkki parlamendi laialisaatmine nõuab rahvahääletust, ei hakanud ükski erakond Zatlersi otsusega võitlema.

Teine võimalus on kutsuda koalitsiooni VL-TB/LNNK. Esmapilgul paistab see olevat lihtsaim võimalus, sest VL-TB/LNNK ning ZRP ja Ühtsuse vahel ei ole olulisi majanduspoliitilisi erinevusi. Samas võib see veelgi enam eemale tõrjuda venekeelseid valijaid ning mõne VL-TB/LNNK liikme sageli üsna hooletu sõnakasutus võib põhjustada pahameelt nii kodu- kui ka välismaal. Samuti pole välistatud, et VL-TB/LNNK ridades jääb pragmatismi asemel peale rahvuslus, mis raskendaks tõsiselt valitsuse tööd.

Veidi tuleb kõnelda ka valimiste mõjust Ühtsusele. Kuigi Ühtsuse osakaal parlamendis mõnevõrra vähenes, on usutav, et nad etendavad järgmises valitsuses olulist osa (sõltumata sellest, kas nad pooldavad koalitsioonipartnerina ZRP eelistatud SCd või jäävad oma senise arvamuse juurde, et parim kolmas osapool oleks VL-TB/LNNK). Samuti on usutav, et peaministriks jääb edasi Valdis Dombrovskis. Siiski jäi uude parlamenti valimata mitu senist ministrit (Sarmīte Ēlerte, Ģirts Valdis Kristovskis, Aigars Štokenbergs). See tähendab, et uues valitsuses on hulk uusi nägusid nii ZRP osalemise tõttu kui ka lihtsalt sellepärast, et Ühtsuse enda sees on toimunud teatav jõudude ümberpaiknemine.

* * *

Kokkuvõtteks võib öelda, et 17. septembri valimised näitasid korraga nii Läti poliitika jätkuvust kui ka muutumist. Ühelt poolt võib täheldada olulist muudatust: niinimetatud oligarhide parteid said lüüa või tõrjuti opositsiooni. Selles mõttes tasus Zatlersi otsus parlament laiali saata ennast ära. Teiselt poolt võib kõnelda stabiilsusest selles mõttes, et Läti erakondlik süsteem ei ole kuigi palju muutunud: uusi parteisid moodustatakse endiselt sageli, erakondade liikmeskond on väike, endiselt etendab poliitikas suurt rolli etniline kuuluvus, kõigil valimistel jõuab parlamenti varem tundmatuid rahvasaadikuid. Saab veel näha, kas parlamendis esindatud erakonnad suudavad järgneva kolme aastaga leevendada etnilist lõhet ja kas ZRP elab oma loomisejärgse edu üle ja jääb püsima.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane