Läti jõudmine

Viimase 20 aastaga on nii Lätis kui ka Eestis toimunud kiireid ja püsivaid muutusi. Kes enam ikka mäletab, kuidas nägi välja Riia või Tallinn, Pärnu või Cēsis 1987. aastal. Tegelikult on täna raske kujutleda, et alles kümme aastat tagasi pidas tookordne Eesti välisminister Toomas Hendrik Ilves välispoliitika tähtsamaks punktiks viisavabaduse saavutamist Euroopa Liidu riikidega.

Mõlema riigi edu võib näha liitumises EU ja NATOga, mõlema maa ühiskonna võimaluste mitmekesistamises. Ometigi sunnivad maailmas toimuvad protsessid meid lakkamatult mõtlema homsele päevale ja sellele, kas lätlased ja eestlased on edukad ka 20 või enama aasta pärast.

Mõeldes meie väljavaadetele, tuleb süvendatult jälgida mõlema arenguprotsesse ja maailma arengusuundi, mis mõjutavad lähiaastatel meie valikuid välispoliitikas. Kuna ma ei ole viimastel aastatel piisavalt süvenenud Eesti sündmustesse, et kirjutada põhjalikku ja mitmekesist ülevaadet, toetun oma arutluses Läti näitele.

Läti edu kinnituseks on ühiskonna heaolu, haridus, tervishoid. Selleni võib jõuda ainult konkurentsivõimeline ja usaldusväärne riik ning seepärast tasub vaadelda kõiki faktoreid eraldi.

Läti dünaamika

Pärast iseseisvuse taastamist jätkus kaks protsessi: ühiskonna vananemine ja migratsioon. Möödunud aastal langes Läti elanike arv 2,3 miljoni piirist allapoole. Prognoosid näitavad, et 25 aasta pärast elab Lätis vähem kui 2 miljonit elanikku. Sündimus väheneb endiselt. 2006. aastal moodustas 0–14aastaste vanusegrupp ainult 14,3 % kogu Läti elanikkonnast, mis oli Euroopa Liidu toonase 25 liikmesriigi seas tagantpoolt neljas näitaja.

Vaatamata sellele, et elukvaliteet paraneb, näitavad praegused tendentsid, et 0–14aastaste vanusegrupp lähema 10 aasta jooksul märkimisväärselt ei kasva. Sellega seoses on oodata tööjõulise elanikkonna vanusegrupi vähenemist.

Läti pensionisüsteemi loetakse üheks paremaks Euroopas, kusjuures keskmine pension on üks väiksemaid. Tööturg kitseneb, sündimus väheneb jätkuvalt, ühiskonnal on üha raskem pakkuda tasemel meditsiiniteenust ning ülal pidada ja arendada tänapäevast haridussüsteemi. Isegi kui Läti valitsus jõuaks lähiaastatel välja töötada ja käivitada sündimuse tõstmise programmi, oleks tulemust mõtet oodata alles 20 aasta pärast.

Läti pensionisüsteemi loetakse üheks paremaks Euroopas, ent keskmine pension on üks väiksemaid.

Raske on öelda, mis ootab Läti ühiskonda vahepealsel ajal, seda enam, et on tekkinud ka mitmeid uusi probleeme. Läti liitumisest peale ELiga on paljud inimesed, kes pole leidnud Lätis sobivat tööd või ka muudel põhjustel, läinud õnne otsima välismaale. Pole teada täpset arvu, kuid võib arvata, et Lätimaalt on lahkunud ning peamiselt Iirimaale ja Suurbritanniasse tööle läinud rohkem kui 100 000 Läti elanikku. Esialgu pole ühtki uurimust, mis vastaks küsimusele, kui kaua ning kui paljud nendest Lätisse tagasi ei pöördu. Pole sugugi harv juhus, et üks või mõlemad vanemad, sõitnud raha teenima, on jätnud lapsed oma lähedaste hoole alla, mis tõenäoliselt ei jäta mõjutamata nende inimeste saatust.

Paralleelselt majandusliku emigratsiooniga süvenevad teised probleemid. Nimelt, paar aastat tagasi tehtud küsitluste põhjal on selgunud, et ligemale 80% Läti noortest tahaks oma tuleviku siduda õpingute ja tööotsingutega välismaal ning ka lihtsalt seal elada. Kui ka kas või pool nendest oma kavatsused ellu viib, siis tabab lähiaastatel Läti tööturgu suur stress.

Viimasel kolmel aastal on saanud märgatavaks töökäte puudus mitmes rahvamajandussektoris. On märkimisväärne, et valitsus ja riigiasutused ei ole võimelised vakantseid töökohti täitma. Palkade pideva tõusu tõttu suudab valitsus vaid raskustega pakkuda tööle vastavat tasu ja teisi garantiisid, et säilitada võimekamaid töötajaid, kelle kvalifikatsioon nõuab põhjalikke teadmisi ja spetsiifilist ettevalmistust. Riigiasutustes kohtab endistviisi võrdlemisi suurt siserotatsiooni ja kvalifikatsiooni tõstmiseks ei investeerita piisavalt.

Lisandub veel madal tööviljakus (umbes 25% Saksamaa keskmisest). Töövõtjad juhinduvad palgast, mis neid kas kinni hoiab või mujale suunab, ent kahjuks ei sõltu palkade kasv tööviljakuse tõusust, mis oleks aga hädavajalik soodustamaks inimeste soovi investeerida ümberõppesse.

Kui enne meie ühinemist ELiga püsis inflatsioon Lätis kuus-seitse aastat alla 3%, siis alates 2004. aastast on hinnatõus olnud ohjeldamatu, inflatsioon on jäänud 7% lähedale. Jooksevkonto defitsiit on jõudnud kriitilise punktini – 25%.

Praegu on Lätis märgatav segadus küsimuses, kuidas ja missugustesse ühiskondlikesse ja rahvamajandusharudesse investeerida. Lisaks tuleb lähiaastatel vastata ka sellele, kas immigratsioon lahendab tööjõupuuduse küsimuse ning mis ootab ees meie haridussüsteemi. Praegu on tänu suurele üliõpilaste juurdevoolule Läti kõrgkoolides õitsenguaeg, seevastu kolme-nelja aasta pärast ilmnevad demograafilise augu esimesed märgid ning kahanev õpilaste arv peaks põhjustama suuri muudatusi Läti kõrgkoolides. Lätis ei ole veel algatatud arutelu selle üle, kuidas arendada ja kinni hoida andeid.

500 miljoni elanikuga Euroopa Liit on suur turg, ometi näitavad paljud märgid, et kaalukausid, mis toovad kaasa poliitilise mõju, tõstavad esile teisi maailma regioone.

Need ja teised näitajad avalduvad arvamusküsitluses Läti toetuse kohta ELile. Läti ühiskond on ELi riikide seas oma osaluse suhtes endiselt kõige skeptilisem. See on omamoodi paradoks ehk ajalooline iroonia: ajal, kui Läti saavutas kõige suurema majandusliku tõusu (vähemalt 7–10% viimase 10 aastaga), ilmnes ühiskonnas nii pettumus kui ka kõrvalepöördumine ja loidus.

See näitab minu arvates järjekordset üleminekuhetke riigi kasvamises ja ühiskondlikus arengus. Järgmised neli-viis aastat on kindlasti Läti arengus ja õnnestumistes otsustavad. Et paremini ette ennustada meie väljavaateid, tuleb kindlaks määrata, missugused välised faktorid mõjutavad meie sisevalikuid.

Maailm meie ümber ja meieta

Paljude Euroopa riikide välispoliitika nurgakiviks on vahekord USAga. Kui möödunud aastasaja 1990. aastatel sai sellest suurriigist maailma ainus jõukeskus, mis märkis unipolaarse maailmakorra algust, siis praeguseks on olukord ja mitmetegi suurriikide enesehinnang muutunud. Iraagi sõda näitab, kui habras on NATO ja Euroopa Liidu solidaarsus.

Pole kahtlust, et USA säilitab oma tähenduse Läti välispoliitikas ning transatlantiline koostöö jääb meie jaoks dominantseks. Siiski, hetkel, mil USA mõistis vajadust partnerluse tugevdamiseks ELiga, näitas seesama Euroopa üles ebakindlust ja viibis oma osa otsingutel.

Praeguseks 27 riigini laienenud Euroopa Liit vajab suuremat selgust oma uute ülesannete osas. Kõigepealt, Euroopa põhiseaduse idee osutus vastuvõtmatuks Prantsusmaal ja Hollandis (ja mitte ainult seal). Isegi Saksa eesistumise ajal küpsenud kompromissile vaatamata on hääbunud töö selle seaduse mitmete osade reformimise kallal, see aga pärsib liidu arengut; näiteks, kõrgetasemelise esindaja ehk Euroopa välisministri valimise pidurdumine pidurdab ka ühtse välispoliitika teket.

Teiseks, jutt selle üle, kui konkurentsivõimeline on ELi majandus, mida matemaatiliselt võib väljendada 27 individuaalse, eri suuruse, kvaliteedi ja traditsioonidega majanduse summana. Maailma majanduslik globaliseerumine on praegu arvatavasti tõusuteel. 500 miljoni elanikuga Euroopa Liit on suur turg, millel on arvuliselt juhtiv osa maailma majanduse paljudes aspektides, ometi näitavad paljud märgid, et kaalukausid, mis toovad kaasa poliitilise mõju, tõstavad esile teisi maailma regioone. ELi Barcelona strateegia aluseks on head kavatsused, ometi sõltub selle õnnestumine liidu riikide valmisolekust võtta vastu ebapopulaarseid otsuseid.

Peamiselt Iirimaale ja Suurbritanniasse on tööle läinud rohkem kui 100 000 Läti elanikku.

Sellele lisanduvad veel energiaprobleemid. Kuigi ELis hakati üllatavalt kiiresti rääkima ühisest energiapoliitikast, on selleni siiski veel pikk tee. Tegelikult on Euroopa Liidu elujõu näitajaks, kui palju õnnestunud lahendusi loob Euroopa komisjon energia tagamiseks koos ELi riikide valitsustega.

Kolmandaks, Euroopa on aastakümneid kindlustanud oma heaolu, sissetoodud tööjõu abil, säilitades aga tööjõu vaba liikumise piirangud. Kui USAs vahetab ühe aastaga oma elukohta ligemale 40 miljonit inimest (terve Hispaania), siis Euroopas on seesugust liikumist raske ette kujutada. Uusi töökäsi Kesk-Euroopast ja Balti riikidest ei hakata kõikjal Lääne-Euroopas vastu võtma heasoovlikult.

Seejuures, neljandaks, on multikultuursuse printsiip Euroopas jõudnud tõsisesse kriisi. 2025. aastal moodustab liidu elanikkond ainult 6% maailma elanike üldarvust. Katsed kasutada Aafrika riikide ja teiste regioonide talente ELi majanduslikuks stimuleerimiseks mitmekesistab veel rohkem Euroopa linnade rahvuslikku kooslust, mis juba nüüd mõnikord näitab etniliste pingete märke. Pole mõtet kinnitada, et selle vastu on olemas retsept, pigem näib, et paljudes ELi riikides tuleb käivitada valus diskussioon oma identiteedi üle, et viia see vastavusse seal elavate etniliste gruppidega. See protsess on muidugi kahesuunaline, siiski näitavad “tulnukate” teise ja kolmanda sugupõlve esindajad, et nende asukohamaadel pole assimileerimiseks piisavalt jõudu.

Küllap pole jutud tsivilisatsioonide kokkupõrkest sageli vastuvõetavad halva tooni tõttu, siiski ei tohi me islami- ja musulmanide maailmas toimuva suhtes silmi sulgeda.

Kuigi me ehk ei taha seda tunnistada, leiavad protsessid ja siseheitlused araablaste ja teiste musulmanide maal vastukaja Euroopa ja USA islamikogukondades. Neid protsesse võimendab veel moodsa tehnoloogia ja kommunikatsiooni kättesaadavus, mis aitab äratada Kolmanda Maailma iseteadvust ja tema konkureerimissoovi läänega.

Viiendaks, jutud kliima muutumisest on ikka kohanud suurt uskmatust ja vastupanu, sest igal sajandil on levitatud hirmsaid kuuldusi maailma lõpust. Ometi tekitab majanduskasv ja kiire areng mitmetes maailma riikides kiusatuse jätta kõrvale keskkonnasäästlikud argumendid ning teha sedasama, mida on teinud lääne ühiskond. Kui analüüsida kogemuste põhjal keskkonna reaktsiooni inimkonna “progressile”, siis võib prognoosida, et lähemad 20–40 aastat toovad kaasa suure muutuse viljasaakide tsüklis, vee kättesaadavuses, mis sunnib inimesi otsima uusi elukohti eraldi asetsevates regioonides.

Kuhu tahame ja võime jõuda?

Kui hindame Läti kohta meie partnerite hulgas Euroopa Liidus, siis võiks eristada kolme meile olulist suunda.

Kõigepealt, Venemaa mõju Läti välispoliitikale on alati olnud vältimatu. Otsekohe pärast Läti astumist ELi tugevdas Venemaa oma propagandakampaaniat, püüdes diskrediteerida Lätit tema ELi partnerite silmis. Teise maailmasõja lõpu 60. aastapäeva kontekstis alustas Läti omalt poolt diskussiooni Nõukogude Liidu süü ja Balti riikide taasokupeerimise üle. See ja teised diskussioonid olid esimene tõsine väljakutse laienenud ELi Vene-suhetele.

See, mida koges Eesti selle aasta mais – mõeldes paralleelselt ka Venemaa osale maailma energiadiskussioonis –, näitab, et Euroopa Liidu ühtse arusaamise ja kollektiivse reageerimisvõime kujunemine võtab veel aega. Vähendamata Balti riikide panust ELi sisediskussiooni, tekib mõnikord mulje, et Kremli poliitika mõjutab euroopalike seisukohtade konsolideerumist, kärpides ELi üksikliikmete eri positsiooni võimaluse miinimumini. Siiski ei saa julgustavat ühistunnet praegu täheldada ei Baltimaadel ega ELis. Selle tekitamine jääb aga kindlasti Läti välispoliitika väga oluliseks sihiks.

Euroopa Liidu ja NATO partnerite huvi meie vastu sõltub sellest, kui edukalt me suudame lahendada oma siseprobleemid.

Teiseks, diskussioon majanduslike ja julgeolekuväärtuste üle, mis mõjutab paljusid ELi seisukohti Vene-suhete küsimuses, vallutab niikuinii märkimisväärse koha katsetes formuleerida/sõnastada Euroopa poliitikat Venemaa “lähivälismaal” – Gruusias, Ukrainas, Moldovas ja teistes Ida-Euroopa riikides. See on olnud suund, kus Läti on püüdnud sõnastada oma välispoliitilisi vaateid, edendades riiklikke valikuid heade reformide üle ja positiivseid muudatusi.

Viimase paari aasta kogemus näitab, et puudub vastus küsimusele, kas eelmainitud Euroopa naaberriigid on valmis valusamateks muudatusteks, ning samuti küsimusele, kui kaugele on EL valmis minema oma suhetes nende riikidega. Me ei ole ikka veel suutelised vastama küsimustele, kui kaua ja missuguseid vahendeid nõuab ELi naabruspoliitika Moldovas või Armeenias. Sama selge on, et “präänikud”, mis toimisid hästi Balti riikides, ei pruugi olla tulemuslikud mujal Ida-Euroopas ja Balkanil. Neile riikidele ei pruugi osalus Euroopa Liidus tunduda ainuvõimaliku lahendusena, kui mitte muudel põhjustel, siis kas või seetõttu, et ELi saamist tuleb oodata tegelikult küllalt kaua. Jutt on alternatiividest ja Lätil, niisamuti nagu ka teistel uutel liidu liikmesriikidel, on mängida oma oluline roll.

Kolmandaks, meie sõdurite ja teiste ekspertide osalus NATO ja ELi rahukaitse- ja muudes stabiliseerimisoperatsioonides annab tunnistust vastutusest ja soovist kujundada ühine transatlantiline julgeolekupoliitika, mille arenguteel on paraku mitmeid raskusi. Jutt käib, näiteks, panusest sõjatööstusse ning kaitse-eelarvest, millel on tendents Euroopas mitte kasvada vähemalt niikaua, kui teistes regioonides on oodata vastupidist dünaamikat.

See, kuidas areneb Afganistan ja kui edukaks kujuneb seal NATO jõudude tegevus, pole samuti veel kaugeltki selge. Kuidas lahenevad Euroopa niinimetatud külmutatud konfliktid, mis hakkab juhtuma Kosovos ja selle ümbruses – need on küsimused, millele vastust ei ole. See-eest on tendents selge: EL ja NATO jätkavad ka edaspidi kohalolu konflikti piirkondades, mis tähendab korrektiive mõtlemises ja panustamises.

Et mõista, kui palju me ise oleme valmis kõigiks nendeks muutusteks, tuleb pöörduda tagasi Läti dünaamilisuse küsimuse juurde. Nimelt, ajal, kui meil lõpuks on olemas võimalus mõjutada ja osaleda ELi ja NATO seisukohtade formuleerimises, on Läti ühiskond tegelenud hoopiski oma siseprobleemidega. Olukorras, kui ühiskond pöörab äraarvamatult suurt tähelepanu palgale, tööhõivele, hindadele, sotsiaalsele ohutusele, tervise eest hoolitsemisele ja vaesusele, sõltub palju riigi poliitilisest juhtimisest, et leida ja mobiliseerida intellektuaalseid ja finantsressursse, mida ühiskond oleks valmis kasutama meie välispoliitiliste probleemide lahendamiseks. ELi ja NATO partnerite huvi meie vastu sõltub sellest, kui edukalt õnnestub meil lahendada oma siseprobleemid.

Teades, et see kirjutis tõstatab rohkem küsimusi kui annab vastuseid, pean seda endale suureks auks, et lähema 9-10 kuu jooksul on mul võimalus töötada koos Mart Merega mõlema riigi peaministri projekti, Läti ja Eesti koostöödokumendi kallal. Sellega avaneb meil võimalus pakkuda välja ettepanekuid, mis soodustavad Läti ja Eesti väljavaateid Euroopas ja maailmas.