Las head ajad kesta! Aga kui kaua?

Novembri lõpus Riias kahtkümmend kuut NATO riigijuhti vastu võttes jõuab alliansi tippkohtumist võõrustav Läti president Vaira Vīķe-Freiberga oma poliitilise karjääri kõrgpunkti, saades võimaluse demonstreerida, kui suur roll võib olla ühelainsal inimesel oma kodumaa välispoliitiliste huvide kindlustamisel. Aga pärast seda, kui Bush, Merkel, Chirac ja Blair on koju sõitnud, tõuseb mitte ainult järgmise aasta juunis ametist lahkuva president Vīķe-Freiberga, vaid terve Läti ette murettekitav küsimus: mis saab edasi? Selget vastust pole praegu kellelgi.

Lääne ajakirjanduses on viimastel kuudel palju kõneldud Euroopa Liidu uute liikmesriikide “tagasivajumisest” pärast liitumisprotsessi-aegse surve ja tingimuste kadumist. Tulipäised vennad Kaczyńskid Poolas, poliitiline patiseis Tšehhis, mässud Ungaris ja igati ebameeldiva valitsuse võimuletulek Slovakkias loovad mulje, et piirkond on kaotanud oma sihi ja hakanud liikuma lääne skeptikute kõige halvemate kartuste suunas. Vähemalt poliitilise ebastabiilsuse ja ekstremismi mõttes Läti sellesse mudelisse ei sobi: oktoobrikuised parlamendivalimised näitasid valijate ülekaalukat toetust nii-öelda tavalistele parteidele. Radikaalsete vaadetega poliitikud ja poliitilised organisatsioonid, olgu nad siis vasak- või parempoolsed, jäid kindlalt kaotajate sekka.

Hea seegi. Aga välispoliitilises mõttes ei väljendanud valimised kaugeltki nii selget sõnumit. Osaliselt seisab põhjus selles, et poliitikud pole veel leidnud Läti välispoliitikale uut kontseptuaalset struktuuri, mis sobiks kaks selgelt sõnastatud ja äärmise täpsusega hinnatud eesmärki – nimelt NATOga ja ELiga liitumine – täitnud riigile.

Paraku pole see ainuke välispoliitilise tulevikunägemuse puudumise põhjus. Erakondade, mis on moodustanud valitsuse tuumiku viimasel kahel ja poolel aastal ning moodustavad selle ka lähemas tulevikus, s.o Rahvapartei (Tautas partija), Roheliste ja Talunike Liit (Zaā¼o un Zemnieku Savienība) ning Esimene Partei/Läti Tee (Pirmā partija/Latvijas Ceļ), poliitilise programmi võib kokku võtta lihtsa loosungiga: “Las head ajad kesta!” Läti kiirest majandusarengust (8,6% 2004. ja 10,2% 2005. aastal ning 13,1% 2006. aasta esimeses ja 11,1% teises kvartalis) tagant kihutatuna ei soovi need erakonnad majanduskasvu aeglustumist. Nad ei taha avada kõrvu, kuigi järjest rohkem asjatundjaid, kes hoiatavad valitsust läheneva kriisi eest, kui see ei loobu taotlusest pigistada Läti majandusest võimalikult lühikese ajaga välja võimalikult suur majanduskasv. Vaid ühe näitena võib märkida, et Rahvusvaheline Valuutafond väljendas oma viimases, oktoobri algul avaldatud aruandes Läti puhul muret maa “praeguse vohava majanduskasvu” üle ning nentis, et “peamiseks poliitiliseks väljakutseks on juhtida majandus ülekuumenenud rajalt kõrvale ja reguleerida haavatavaid valdkondi” (http://www.imf.org/external/np/sec/pn/2006/pn06113.htm).

Peamised ohud, mida tekitab valitsuskoalitsiooni arutu jõukuse tagaajamine, on sisemaised ning seotud juba nähtavalt ülekuumenenud majanduse ja püsivalt kõrge inflatsiooniga (alates 2004. aastast üle 6%), mis soodustab jooksevkonto defitsiiti ja kinnisvaramulli. Ometi on tähelepanu koondamisel kiirele majanduskasvule oma tagajärjed ka Läti välispoliitikale, seda nii kontseptuaalses mõttes kui ka selles osas, mis puudutab praktilist lähenemist konkreetsetele probleemidele.

Ratsa rikkaks

Soov ratsa rikkaks saada välistab juba iseenesest mõtlemise kaugemale tulevikule ning laiema ja tasakaalustatuma maailmavaate, mis arvestaks nii võimaluste kui ka riskidega. Nii keskendutakse ainult lühiajalisele kasule ja eiratakse pikemaajalisi tagajärgi. See, et Läti pole pärast 2004. aasta suurt laienemist suutnud välja töötada vähegi tõsisemat liitumisjärgse välispoliitika raamistikku, ei ole muidugi päris üllatav. Lõpuks on ju möödunud alles kaks aastat ja ümberorienteerumine nõuab omajagu aega. Paraku võib välisvaatlejale jääda kergesti mulje, et inimesed, kes määravad Läti välispoliitikat, ei soovigi sellist raamistikku luua. Läti kohta maailmas ja riigi eesmärke määrava kontseptsiooni ümberkujundamine ei ole mitte lihtsalt tõsine intellektuaalne ja poliitiline ettevõtmine, vaid see tähendab – ja see on vahest isegi olulisem – vältimatult ka kompromisse, otsustamist, millest me oleme nõus loobuma millegi saavutamiseks. See aga ei sobi kuidagi kokku sooviga saada kõike ja kohe.

Seepärast tekitavad kaks dokumenti, s.o “Läti välispoliitika põhiprintsiibid 2006–2010” ja mustandi kujul esitatud “Läti osa Euroopa Liidus: põhiprintsiibid, eesmärgid, prioriteedid ja tegevussuunad 2007 – 2013”, mis välisministeerium sel suvel avaldas, lihtsalt masendust. Mõlemad dokumendid rõhutavad osalemist arvukates kahepoolsetes dialoogides ja rahvusvahelistel foorumitel, aga kui jätta kõrvale väga vähesed konkreetsed eesmärgid (igal aastal kahe diplomaatilise esinduse avamine, Läti kodanike viisavaba reisimise võimalus USAsse), jääb lugeja üsna teadmatusse, milline on Läti positsioon paljudes olulistes küsimustes. Tõsi, Läti on selgelt deklareerinud oma seisukohad mõnes tähtsamas ELi puudutavas küsimuses: Läti seisab vastu igasugustele tööjõu liikumise piirangutele (seda seisukohta kinnitati alles äsja, keeldudes piiramast rumeenlaste ja bulgaarlaste pääsu Läti tööjõuturule), samuti ELi liikmesmaade maksude ühtlustamisele.

Poliitikud pole veel suutnud leida Läti välispoliitikale uut kontseptuaalset struktuuri.

Siiski ei saa neist selget sotti, kuidas suhtub Läti ELi põhiseaduslikku lepingusse või selle edasisse laienemisse. Esimese kohta märgib ELi poliitika mustand, et “praegune ebakindlus põhiseadusliku lepingu osas ei tohi takistada pingutusi ELi praktilise funktsioneerimise parandamisel”. Teise osas sedastavad “põhiprintsiibid”, et Läti “toetab ELi edasist laienemist, võttes arvesse ELi võimet võtta vastu uusi liikmesriike ja iga kandidaatriigi valmisolekut liitumiseks”. Sama võib öelda Venemaa-poliitika sõnastuse kohta, mis piirdub nentimisega, et Läti soovib naabermaaga “poliitilist dialoogi ja majanduslikku koostööd”. Sama ähmane on rahvusvahelistes rahuoperatsioonides osalemist puudutav seisukoht: Läti peab olema “valmis osalema… kui see on vajalik”. Pole vahest juhuslik, et selgelt formuleeritud seisukohad (maksude ja migratsiooni küsimuses) on otseselt seotud Läti suutlikkusega hoida alal praegust majanduskasvu.

Tuleb veel kord rõhutada, et täpsemalt määratletud poliitika puudumine kõikmõeldavates küsimustes ei annaks Läti praeguse arenguastme korral veel automaatselt põhjust muretsemiseks, kui oleks tunda, et välispoliitika kujundajad üritavad seisukohti välja töötada vähemalt küsimustes, mis Lätile otseselt korda lähevad. Paraku jääb mitme teema puhul välisvaatlejatele mulje, et formuleeringud on sihilikult umbmäärased võimaldamaks valitsusele mänguruumi.

Valitsuse Vene-hirm

Vaatame näiteks Läti ja Venemaa suhteid, eriti kahe riigi endiselt alla kirjutamata piirilepingut. Kaheksa aastat, alates 1997. aasta detsembrist, kui Läti valitsus kiitis heaks Venemaaga kokku lepitud piirilepingu kavandi, on Läti ametlik positsioon jäänud samaks: meie oleme valmis lepingule alla kirjutama ja kui on mingeid probleeme, siis on neis süüdi Venemaa. See oli oluline ajal, kui Läti püüdles EL-i ja NATO ridadesse. Läti kinnitas sellega valmisolekut loobuda väikesest osast territooriumist, idas Abrene piirkonnast. Seda oli vaja mõlema organisatsiooniga liitumiseks, sest liitumise eelduseks oli piiritülide puudumine. Oma seisukoha rõhutamiseks palus Läti pidevalt ELil tõstatada piirilepingu küsimus liidu tippkohtumistel Venemaaga.

Kui Läti liitus 2004. aastal ELiga, tundus, et Venemaa soovib uue innuga probleemi lahendama asuda. Läti ja Venemaa esindajad kohtusid 2005. aasta alguskuudel mitu korda, et likvideerida viimased erimeelsused, mis andnuks võimaluse leping alla kirjutada mais, kui president Vīķe-Freiberga sõitis Moskvasse Teise maailmasõja lõpu 60. aastapäeva tähistama. Aga vaid kaks nädalat enne seda, kui leping pidanuks alla kirjutatama, võttis Läti valitsus vastu deklaratsiooni, mis sisuliselt kinnitas Läti pretensioone Abrenele. See võimaldas Venemaal lepingust taganeda ja tuli täieliku üllatusena Läti partneritele Läänes. Valitsus väitis, et deklaratsioon oli vajalik, kuna õigusnõunike kinnitusel ei luba Läti põhiseadus muuta riigi sõjaeelseid piire ilma rahvahääletuseta. See ei selgitanud ometi, miks põhiseadusest johtuvast probleemist oli alles nii hilja ja nii ootamatult aru saadud. Raske on vältida kahtlust, et tegelikuks põhjuseks oli närvilisus ja hirm valijate reaktsiooni pärast Abrenest loobumisel, kuigi 2005. aastal korraldatud küsitlus näitas, et enamik kodanikke on valmis piirkonna loovutamisega leppima.

Lääne ajakirjanduses on viimastel kuudel palju kõneldud Euroopa Liidu uute liikmesriikide “tagasivajumisest” pärast liitumisprotsessi-aegse surve ja tingimuste kadumist.

Valitsuse aprillikuine deklaratsioon lükkas lepingu sisuliselt lauasahtli taganurka, aga seda ei unustatud. Hiljutisel ELi ja Venemaa Sotši tippkohtumisel 2006. aasta mais oli see taas päevakorras. Enne ja pärast Läti parlamendivalimisi avaldasid mitmed nimekad poliitikud veendumust, et leping tuleb alla kirjutada. Mõnegi tähtsama lääneriigi silmis tähendaks allakirjutamine olulist sammu Läti ja Venemaa suhete parandamisel. Ometi ei leia Läti välispoliitika põhijoontest mingit märget ei lepingu ega vähegi selgemalt sõnastatud printsiipide kohta, millega selle küsimuse puhul tuleks arvestada. Tundub tõenäolisena, et kui Läti uus valitsus pöördubki piirilepingu juurde tagasi, siis tehakse seda arvatavasti ad hoc, nägemata oma samme laiemas kontekstis kui vahetud poliitilised ja majanduslikud plussid ja miinused.

Väärtused ja huvid

Teine näide ad hoc mõtlemise kohta on Valgevene-poliitika. Läti poliitilistes seisukohtades toonitatakse korduvalt vajadust aidata kaasa demokraatia arengule naaberriikides. Põhiprintsiipides deklareeritakse, et Läti pooldab “ELi toetust ELi idanaabrite poliitilistele ja majanduslikele reformidele”. 2004. aasta veebruaris võõrustas Riia Valgevene ja Ukraina demokraatia arendamisele pühendatud kõrgetasemelist konverentsi, kus teiste seas osalesid USA senaator John McCain ja USA endine saadik ÜROs Richard Holbrooke. Selles nägid paljud märki, et Läti on valmis võtma enda kanda juhtrolli Valgevene demokraatia abistamisel.

Kuid edaspidi on Läti poliitika olnud märksa pinnapealsem oma idanaabri suhtes, kelle juurest lähtub märkimisväärne hulk transiidist, mida toimetatakse edasi mööda Läti raudteid ja läbi Läti sadamate. 2005. aastal langes 34% kaubavedudest Läti riigiraudteel Valgevene arvele.

Seepärast pole imestada, et Läti (koos Leedu ja Poolaga) kuulus riikide sekka, kes blokeerisid Euroopa Komisjoni esitatud ja peaaegu kõigi liikmesriikide toetuse saanud algatuse kaotada mõningad Valgevenele võimaldatud soodustollid. Kõik kolm riiki on valjul häälel kritiseerinud “Euroopa viimast diktaatorit”, ometi kardavad nad kanda kaotusi, kui Lukašenka peaks karistuseks otsustama oma ekspordi mõnda naaberriiki suunata. Nähtavasti ei suuda nad ka omavahel luua ühisrinnet, mis ei lubaks Minskil nii edukalt jaga-ja-valitse-poliitikat edasi ajada.

Mõnele Läti poliitikule meeldib kõnelda väärtuste ja huvide tasakaalust ja vahel langevad nad isegi lapsikutesse täpsustustesse, kui suurel määral peaks Läti välispoliitikat määrama väärtused (näiteks 70%) ja kui suurel määral huvid (nojah, ligikaudu 30% siis). Sellised mõttekäigud on absurdsed kas või juba sellepärast, et keegi nagunii ei kahtle, et riigid ei käitu (vähemalt enamasti) altruistlikult. Need ei paku aga ka mingeid suuniseid, kuidas peaksid Läti diplomaadid tegutsema, ega anna meie partneritele märku, mida nad võivad Lätilt oodata. Kuidas võiks keegi teada, kas Läti valitsus talitab sel või teisel juhul altruistlikult või isekalt? Kuidas saaks valitsus ise seda teada? Kas tuleks täringut visata?

Soov ratsa rikkaks saada välistab juba iseenesest mõtlemise kaugemale tulevikule ning laiema ja tasakaalustatuma maailmavaate, mis arvestaks nii võimaluste kui ka riskidega.

Vaja ei ole mitte laest võetud “väärtuste” protsenti, vaid selgeid printsiipe, mis annaksid keerulises ja pidevalt muutuvas maailmas pidepunkte ning teeniksid Läti pikaajalisi huve. Sellised printsiibid peaksid peegeldama riigi väärtusi ja tasub rõhutada, et need ei ole väärtused mitte sellepärast, et on abstraktselt head, vaid sellepärast, et neid peetakse kaugemat tulevikku silmas pidades kasulikuks. Tõelised väärtused ei seisa huvidele vastu, vaid täiendavad neid. Nii ei ole näiteks demokraatia toetamine pelk idealism. Ajalugu on korduvalt näidanud, et ebademokraatlikud režiimid kujutavad endast ohtu rahule, ning Läti pikaajalisel julgeolekul ei saa olla paremat garantiid kui tõeliselt demokraatlikud Venemaa ja Valgevene.

Printsiipide vajadus kehtib sama hästi ka selliste valdkondade puhul, mida tavaliselt ei vaadelda läbi eetikaprisma. Näiteks ELi poliitika osas ei piisa sellest, nagu mainitud mustandis kirjas, et “Läti eesmärk ELis on kaasa aidata Läti elanike heaolule ja tõsta nende elukvaliteeti”, kui samal ajal ei räägita ELi struktuurist muud kui seda, et see peab olema “ühtne” ja “tugev” ning soodustama dünaamilist majandust. Isegi lühiajalise küünilise suhtumise korral ei oleks kuidagi Läti huvides jätta mulje, et me liitusime ELiga ainult tõukefondide raha pärast. Veidigi kaugemale vaadates on EL, nagu varemgi, muutuste teel ning liidu institutsionaalne struktuur võib mõjutada peale Läti heaolu isegi tema julgeolekut. Ajakiri Economist hoiatas hiljaaegu, et lääneeurooplastes süveneva uutes liikmesriikides pettumuse ja Venemaa kasvava jõu tõttu on “Ida-Euroopa sihitu triivimine ja enesega rahulolu aina riskantsem”. Loomulikult pole selguse leidmine küsimuses, milline ELi struktuur vastab kõige paremini Läti vajadustele, ning vastava poliitika väljatöötamine lihtne ülesanne, kuid jääb mulje, et poliitikute seas keegi isegi ei mõtle sellele tõsiselt.

Järgmisel aastal peab Läti võtma selge seisukoha mitmes küsimuses, mis on päris keerulised ja teatud määral omavahel seotud. 2007. aasta esimesel poolel, kui ELi eesistujamaaks on Saksamaa, on oodata katseid puhuda põhiseaduslikule lepingule sisse uut elujõudu. ELi arutelude üheks tähtsamaks teemaks tõuseb kahtlemata Euroopa energiapoliitika. Venemaaga algavad läbirääkimised uue partnerlus- ja koostöölepingu üle. Läti suhted Venemaaga võivad aktiviseeruda nii piirilepingu kui ka oktoobris sõlmitud lepingute tõttu, mis puudutasid majanduskoostööd ja valitsustevahelise komisjoni loomist vastastikust huvi pakkuvate küsimuste arutamiseks. Taktikaline, lühiajaline lähenemine ähvardab nende küsimuste korral kaasa tuua vastuolulise ja läbikukkumisele määratud poliitika ning teeb riigi pealegi haavatavaks, võimaldades teistel Lätiga manipuleerida. Kui kaugemale vaadata, ähvardab selge poliitika puudumine Läti rolli tugevdamise kohta EL-is ja suhete kohta Venemaaga jätta maa isolatsiooni, kui rahvusvaheline õhkkond peaks muutuma aina vähema sümpaatiaga Lääne ja agressiivse Ida vahele surutud väikeriikidele ebasoodsamaks. Hetkenaudingu-poliitika võib nii sise- kui ka välispoliitikas kaasa tuua väga valusa hommiku.

Inglise keelest eesti keelde tõlkinud Marek Laane