juuli 8, 2008

Balti riikide tee läände ja Saksamaa

Sakslaste käitumisest Balti riikidega taasiseseisvumise perioodil ning teel Euroopa Liitu ja NATOsse ühe asjaosalise pilgu läbi.

Sakslaste käitumisest Balti riikidega taasiseseisvumise perioodil ning teel Euroopa Liitu ja NATOsse ühe asjaosalise pilgu läbi.


Michael Gahler

Balti riikide tee läände ja Saksamaa

Sakslaste käitumisest Balti riikidega taasiseseisvumise perioodil ning teel Euroopa Liitu ja NATOsse ühe asjaosalise pilgu läbi.

“Saksa Liitvabariik on eesotsas minu endaga algusest saadik, see tähendab 1991. aastast, toetanud Balti riike Euroopa suunas liikumisel. Ma olen vähem reisinud kui minu kolleegid. Ma olen ka vähem avalikult esinenud. Aga kes on nendele aastatele tunnistajaks olnud, teab, et Saksa Liitvabariigi ja ka minu isiklik toetus olid väga olulised – kuni selle ajani, mil mõningate nädalate eest Luksemburgis kokkuleppele jõudsime.” Nii on kirjeldanud oma rolli liidukantsler Helmut Kohl 1998. aasta 23. jaanuaril peetud Läänemere maade nõukogu tippkohtumisel Riias. Ja ajaloolasena pidas Helmut Kohl oluliseks toonitada, et ei ole kunagi unustanud Hitleri kuritegelikku Balti riikide reetmist Stalinile.
Võib-olla seletab see ülestunnistus teistest tõlgendustest paremini Saksa valitsuse suhtumist Balti riikidesse iseseisvuse taastamise aastatel, sealhulgas silmatorkavat ja teadlikku taktitundelist suhtumist haprasse Vene küsimusse, kuna Venemaalt oodati kuni 1994. aasta augustini vägede väljaviimist. Aga teisalt seletab see Baltimaade huvidega kooskõlas aktiivset poliitikat, integreerimaks Balti riike täielikult euroatlantilistesse struktuuridesse.
Lähteolukord Eesti, Läti ja Leedu kandidatuuri euroatlantiliste struktuuridega liitumise toetamiseks oli Saksamaale hea: liiduvalitsus polnud juba viiekümnendatel aastatel seoses diplomaatiliste suhete sõlmimisega NSVLiga nende riikide annekteerimist tunnustanud, tehes selleks muu hulgas vastava ühepoolse ametliku avalduse. Seetõttu ei osalenud Lääne-Saksa diplomaadid mitte ühelgi ametlikul kohtumisel, mis võimaldanuks asju teisiti tõlgendada.
Hitleri ja Stalini pakti tõttu 1939. aastal Eestist ja Lätist väljarännanud baltisakslased olid sõja lõppedes suuremalt osalt Lääne-Saksamaal, nagu ka kolm tugevat eksiilkogukonda Balti riikidest. Mõlemad grupid valgustasid pidevalt olukorda kodumaal, kust nad olid olnud sunnitud lahkuma.
Eelkõige Saksa Liitvabariigi välisministeerium, aga vähemal määral ka teised ministeeriumid arendasid aastate jooksul baltisaksa aadliga välja tööalased kontaktid, mis lõid potentsiaalse valmisoleku Balti asja ajamiseks, kui tuleb x-päev.
Lisaks ülaltoodud elanikkonnagruppide tegevusele hakati pärast perestroika algust ka lääne ajakirjanduses ja avalikkuses üha enam kajastama kolme rahva vabaduse ja sõltumatuse püüdlusi, palju juttu oli näiteks Hitleri-Stalini pakti sõlmimisest 50 aasta möödumise puhul korraldatud Balti ketist. Kõigi kolme riigi mitteametlikud esindajad olid juba enne 1990. aastat Bonnis olemas. Avalikkuse teadvusesse ei jõudnud aga nende avaldused ja kontaktid poliitilise Bonniga mitte varem kui 11. märtsil 1990. aastal, kui Leedu deklareeris oma iseseisvumist. See oli aeg, kui DDRi uus valitud valitsus polnud veel ametisse astunud ja Gorbatšov maadles Moskvas aina kasvavate raskustega. Läti järgis Leedut 4. mail, Eesti 8. mail. Liiduvalitsus kartis, et kasvava lahkulöömistendentsi jätkumisel, satub Gorbatšov kitsikusse või sunnitakse üldse ametist lahkuma, ja seda enne, kui jõutakse 2+4 läbirääkimiste lõpplahenduseni Saksamaa välispoliitika korraldamise ja Saksamaa ühendamise täideviimise osas.
21. novembril 1990. aastal Pariisis vastu võetud CSCE (praegune OSCE oli kuni 1995. aastani Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverents ehk CSCE – tlk) harta kinnitas vabaduse, demokraatia, enesemääramisõiguse ja vähemuste kaitse printsiibi pühadust. Sellest kokkuleppest sai tähtis dokument, mis rõhutas Eesti, Läti ja Leedu seaduslikke õigusi. 1991. aasta jaanuaris võttis Genscher esimest korda vastu Leedu ja Eesti välisministri. 19. ja 20. juunil osalesid Balti riikide välisministrid ka CSCE välisministrite kohtumisel Berliinis. Euroopa välisministritel ja kogu avalikkusel oli veel värskelt meeles, kuidas Nõukogude siseministeeriumi
OMONi väeüksused vabadusliikumist vägivallaga takistada olid püüdnud. 13. jaanuaril 1991. aastal lõppes see Vilniuse teletorni juures neljateistkümne ja 20. jaanuaril Riias viie hukkunuga. Balti riikide välisministrid võisid kindlad olla, et saavad suure tähelepanu osaliseks. Nad ei saanud küll seekord veel kohtumisest ametlikult osa võtta, aga neid võttis vastu välisminister Genscher, CSCE nõukogu eesistuja, samuti korraldas Liidupäeva president Rita Süßmuth Baltimaade külaliste auks ametliku õhtusöögi.
Pärast Moskva putšikatset 19. – 22. augustini 1991. aastal läks kõik väga kiiresti: juba 23. augustil olid Taani välisminister Uffe Ellemann-Jensen ja Hans-Dietrich Genscher pidanud Balti riike puudutavaid konsultatsioone ja 28. augustil sõlmis Saksamaa Balti välisministritega suhete taaskehtestamise lepingu. 2. septembrist olid Saksamaal suursaadikud Tallinnas, Riias ja Vilniuses ja 10. septembril tegi Genscher neisse riikidesse oma esimese visiidi.
Oli aeg tegutseda. Välisministeeriumi endise riigisekretäri Berndt von Stadeni Tallinna toomkooli vilistlase juhatamise all reisis välisministeeriumi infokogumismissioon kolme Balti riiki, et luua endale ettekujutus seal valitsevast olukorrast.
Euroopa Ühenduse riigid olid ühiselt toetanud Balti riikide vastuvõttu rahvusvahelistesse organisatsioonidesse nagu ÜRO, Euroopa Nõukogu, CSCE jt. Genscher ja Ellemann-Jensen olid ühtlasi 1992. aasta märtsis asutatud Läänemere maade nõukogu vaimsed isad. Selleks ajaks oli juba selgeks saanud, et Gorbatšoviga vastasseisus tekkinud taktikaline sõprus Venemaa presidendi Boriss Jeltsini ja Balti riikide vahel Nõukogude Liidu lagunemist üle ei ela. Iseseisva Venemaa presidendina Jeltsin võttiski varsti Balti sõltumatuse ja euroatlantiliste püüdluste suhtes Nõukogude Liidu aegse põhimõtteliselt umbuskliku hoiaku.
Oli tarvis ühte foorumit, kus Baltimaad ja Venemaa saaksid omavahel suhelda. Läänemere maade nõukogu pidi selle loojate arusaama kohaselt kujutama enesest just sellist institutsiooni, kus Balti riigid, kes ei kuulunud veel ei Euroopa Liitu ega NATOsse, saaksid Venemaaga võrdsena ühe laua taha istuda, kaitstuna oma lääne partnerite poolt mõlemalt küljelt. Mõlemapoolselt olulisi küsimusi pidi saama arutada nii, et Venemaa kogu oma suuruse ja raskusega “kolme väikest” laiaks ei litsuks.
Paralleelselt sellega oli eelliitumisprotsess Euroopa Liiduga aastatel 1989-1990 demokratiseerunud riikide jaoks juba edasi liikunud ja jõudnud 1993. aastal Kopenhaageni tippkohtumise ja seal vastu võetud Kopenhaageni kriteeriumidega esimesse kõrgpunkti. Assotsiatsioonilepingute sõlmimine nende riikidega oli alanud juba 1991. aastal.
Liiduvalitsuse programm “Transform” tõi küll ka Baltimaade halduse ja majanduse ümberstruktureerimiseks mõningaid miljoneid Saksa markasid, see ei asendanud aga Euroopa Liidu eelliitumisprotsessiga seotud toetust.
Välisminister Kinkel tuletas 1994. aasta 9. märtsil Bonnis toimunud Saksa ja Balti välisministrite kohtumisel meelde, et eelkõige tänu just Saksamaa tungivale pealekäimisele andis Euroopa Liidu nõukogu 7. veebruaril 1994. aastal komisjonile mandaadi vabakaubanduslepingu asjus läbirääkimisi pidada. Lisaks sellele kuulutas ta, et pühendub 1994. aasta teisel poolel Saksa eesistumise ajal liidulepingu sõlmimiseks vajalike eelduste loomisele.
Aeglane, kuid kindel edasiminek ka julgeolekupoliitilistes küsimustes sai üha selgemaks; NATOga liitumisest ei ole siiski veel juttu. Igatahes nõuab Kinkel, et “nüüd (09.03.1994) ei tohi enam olla mingit kahtlust Vene vägede lõpliku väljamineku osas tähtajaga 1994. aasta 31. august ”¦ ja ei ole ka mingit põhjust vägede väljatõmbamist mingisuguste eeltingimustega siduda”¦ Ühtlasi püüame soodustada Balti riikide lähendamist WEU-le (Lääne-Euroopa Liidule) Euroopa Liidu kaitsepoliitilise komponendina. Meie eesmärgiks on Balti riikide julgeolekupoliitilise staatuse tõstmine. Me püüame üles ehitada üleeuroopalise julgeolekustruktuuri, mis põhineb usaldusel ja võrdõiguslikkusel. See peab tagama julgeoleku ka Balti riikidele. Üks tähtis panus selle kõige juures on NATO ettepanek “Partnerlus rahu nimel””¦ Vene julgeolekuhuvidega arvestamine ja Venemaa aktiivne osalemine OSCE-s ei tähenda mitte mingil juhul “lähivälismaa” või mõjusfääride kontseptsiooni tunnustamist. Sealsed plaanid ei ole meile mitte mingil juhul vastuvõetavad ja need lükatakse nii meie kui ka meie partnerite poolt kindlalt tagasi.”
Need sõnad said selgelt välja öeldud ajahetkel, kui Vene väed viibisid veel nii Saksamaal kui ka kahes Balti riigis.
1995. aasta 12. juunil kirjutatakse Euroopa Liidu ning Eesti, Läti ja Leedu alla assotsiatsioonilepingud. Pärast kolme Balti riigi iseseisvuse taastamist moodustati Rootsi välisministeeriumi vastutusalas välisministeeriumide informatiivne töögrupp, mis nimetas ennast “Baltikumi sõpradeks” ning kus püüti selgusele jõuda selles, millistes valdkondades saaks Baltikumi asja kõige paremini ajada. Lisaks viiele Põhjamaale osalesid selles töögrupis ka sakslased, britid, ameeriklased ja vahetevahel isegi jaapanlased.
Sakslaste reaktsioon Vene poole tavapärastele kaebustele venekeelse vähemuse õiguste oletatavate või tegelike rikkumiste kohta oli üldjuhul jahe. Saksa pool viitas kohustustele, mis Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liidu liikmesus Balti riikidele selles vallas kaasa toob, ning ka edusammudele, mida just kodakondsuspoliitika vallas oli juba tehtud. Selgesõnaliselt kaitsti kodakondsuse saamisel keeleoskuse nõuet.
1997. aasta juuli alguses peetud NATO Madridi tippkohtumise eel töötati ka Bonnis agaralt dokumentide kallal, otsides sõnastusi, mis pidid selgelt väljendama seisukohta, et Eesti, Läti ja Leedu ei saa küll veel kutset liikmeks astuda, kuid takistusi selleks ka ei tehta. Tolleaegne poliitikadirektor Ischinger on näidanud ühte käkerdatud paberitükki, kus ta oli viimistlenud viimast sõnastust, mis lõpuks ka Madridi lõppdokumenti läks: “Riigid, kes on juba varem väljendanud huvi NATO liikmesuse vastu ja kes praegu veel kutset liitumisläbirääkimiste alustamiseks ei saa, võivad arvestada sellega, et liikmesus ei ole edaspidi siiski välistatud. Meie 1995. aasta NATO laienemise uuringus ära toodud kaalutlused kehtivad ka edaspidi tulevaste kandidaatide jaoks, sõltumata nende geograafilisest asendist. Ükski Euroopa demokraatlik riik, mille vastuvõtt täidab lepingu eesmärke, ei jääks nendest kaalutlustest välja.”
Arutledes selle üle, kas liitumisläbirääkimised peaksid algama üheaegselt kõigi kaheteistkümne kandidaadiga vastavalt niinimetatud regati mudelile, kus kõik korraga stardivad ja parim võetakse esimesena vastu, või kuidagi teisiti, propageeris liiduvalitsus Euroopa Liidu raames läbirääkimiste alustamist esialgu kuue kõige edukama kandidaadiga. Sellesse gruppi pääses Baltimaadest ainult Eesti, mis kutsus esile Läti ja Leedu ägeda diplomaatilise aktiivsuse, kuna kardeti, et jäädakse “ukse taha”. Tõsiasi, et Eesti “esimesse paati” sai, trööstis Lätit ja Leedut vähe, kuigi sellega oli juba ju näiteks Venemaale selgeks tehtud, et kõigi kolme Balti riigi jaoks on Euroopa Liidu suunaline kurss pöördumatu.
Et mitte aega kaotada, soovitas liiduvalitsus teise grupi kandidaatidel samuti juba energiliselt acquis communataire`i juurutamisega algust teha. Tagantjärele võib tõdeda, et muretsemiseks polnud põhjust – ka Läti ja Leedu ühinesid koos Eestiga 2004. aasta 1. mail Euroopa Liiduga. Isegi NATO liikmeks saamine oli oma dramaatilisuse minetanud ning sai teoks 29. märtsil veidi enne Euroopa Liiduga liitumist.
Kui heita pilk tagasi Saksa tolleaegsele poliitikale, tundub mulle oluline ära märkida, et küllap ei täitnud Saksamaa eestlaste vaatevinklist mitte alati ja piisaval määral Baltimaade advokaadi rolli. Aga ma usun, et oleks ebaõiglane taandada Saksamaa funktsioon mõlemas protsessis, s.o Euroopa Liidu ja NATO laienemises, ainult sellele ühele pisikesele rollile. Saksamaal oli sel ajal ka teisi kohustusi, nii riigisiseselt kui ka teiste partnerite ees. Otsustav aga oli see, et mitte ainult loo alguses nimetatud gruppide vaid ka kogu Saksa valitsustegevuse puhul polnud eesmärgiks anda Eestile, Lätile ja Leedule mingi eristaatus, vaid võimaldada neil integreeruda täies ulatuses euroatlantilistesse struktuuridesse.
Isegi juhuslikult, nagu näiteks kaitseminister Volker Rühe suu läbi välja öeldud skeptilisemad hinnangud ei leidnud mingit kirjalikku kajastamist Saksa valitsusotsustes ega ka NATO dokumentides. Samuti pole ühtegi Saksa-Vene valitsusdokumenti, mida võiks hinnata kui kokkulepet kolme Balti riigi asjus.
Lõppkokkuvõttes loobus liidukantsler respektist Venemaa vastu ametlikest bilateraalsetest suhetest Balti riikidega, erandina osales ta 1998. aastal Riias toimunud Läänemere maade nõukogu tippkohtumisel. Samas aga sooritasid kõik Saksa ja Balti riikide presidendid reeglipäraselt vastastikku riigivisiite, mis leidsid ka pressis laialdast kajastamist. Teiselt poolt ei saanud aga enam keegi võtta mingi erilise signaalina esimest ja Saksa valitsusjuhi ilmselgelt hilinenud ametlikku visiiti Eestisse, Lätisse ja Leedusse, nagu seda oli liidukantsler Schröderi visiit pärast tema ametisseastumist. Selleks ajaks oli poliitilisel maastikul juba kõik paika pandud ning nii keskenduti sellel visiidil majanduslikele küsimustele, millega Schröder saatuse tahtel ka ametist lahkumise järel selles regioonis seotuks jääma pidi”¦
Pärast Euroopa Liidu ja NATOga liitumist võivad ja peavad Eesti, Läti ning Leedu andma oma panuse nende organisatsioonide poliitika kujundamisse. See kehtib ka Venemaa poliitika kohta. Kõigile Euroopa Liidu riikidele tuleks kasuks, kui nad formuleeriksid kogemuste toel ja kõigi liikmesriikide huvides ühised seisukohad suurte naabrite osas. Ainult nii saab säilitada Euroopa- ja Euroopa Liidu sisest tasakaalu. Helmut Kohl on ütelnud, et Euroopa Liidu olemust saab mõõta sellega, kuidas käitutakse väikeste riikidega. Mul on tunne, et liidukantsler Angela Merkel on seda lauset väga südamesse võtnud.
Saksa keelest tõlkinud Kadri Linnas

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar