Laienemise uus laine

Märtsikuu jooksul Euroopa Parlamendis (EP) vastu võetud laienemisraportid pakuvad hea ülevaate erinevate riikide liitumiskõneluste hetkeseisust. Laias laastus on laienemisväsimus juba alates eelmise aasta teisest poolest hakanud teed andma mõningastele uutele tuultele. Kõige tähelepanuväärsemalt allkirjastas Horvaatia ELiga detsembris liitumislepingu, mis näeb ette ametliku liikmesriigi staatust 1. juulist 2013. Võib öelda, et ELil on juba täna de facto 28 liiget. Kuid lisa on oodata ka lähitulevikus, eelkõige positiivsete arengute tõttu Balkani riikides, ilma kelleta lõplikust Euroopa taasühinemisest rääkida ei saa. Ainult Euroopa Liidu kaudu saab lõpule viia eestlase seisukohast ainuõige missiooni, Churchilli kuulsa vaba Euroopa Stettinist Läänemere kallastel kuni Triesteni Aadria mere ääres. Idaeurooplaste kogemustel, teadmistel ja moraalsel toetusel on siinjuures mängida eriline osa.

Kui viimase laienemise ajal oli riikidel suhteliselt palju ühist, siis praegune laienemisprotsess hõlmab väga erisuguseid riike Lääne-Balkanilt Türgi ja Islandini ning ka progress acquis communautaire’i kohaldamise osas on riigiti väga ebaühtlane. Kõigepealt võttis EP täiskogu 14. märtsil vastu resolutsioonid Bosnia ja Hertsegoviina (BiH), Makedoonia ja Islandi osas. Neist ühes äärmuses on BiH, kelle liitumisväljavaadete osas on raske optimistlik olla. Sõjaoludes 1995. aastal kokku klopsitud Daytoni leping aitas küll teha lõpu verevalamisele, kuid pani ka aluse väga kohmakale ja kulukale valitsemisstruktuurile. Riigis on kaks föderatiivset piirkonda kolme nn konstitutsioonilise rahva kohta. Nimelt ei tohi põhiseaduse alusel bosniakke, Bosnia serblasi ja Bosnia horvaate vähemusrahvustena kohelda ning neile kõigile anti omal ajal erinevaid “eriõigusi”. Ebaefektiivsele poliitsüsteemile ja lonkavale valitsemisvõimekusele viitab ka “aukartustäratav” rahvaesindajate hulk: viis presidenti, neli asepresidenti, 13 peaministrit, 14 parlamenti, 147 ministrit ja 700 parlamendisaadikut. Ja seda natuke alla neljamiljonilise rahva kohta. Endiselt on liikvel ka rahvusluse tont, mis rohkem kui poolteist dekaadi pärast sõja lõppu ikka takistab kompromisside leidmist ja laiema pildi nägemist.

Positiivse poole pealt saab välja tuua stabiliseerinud julgeolekukeskkonna, nagu EUFOR/ALTHEA missiooni liikmed on viimastel aastatel kinnitanud, ning paranenud seadusandluse jõustamise. Seetõttu saab ka juunist lõpetada oma tegevuse sealne ELi politseimissioon EUPM, kuigi tehnilise abi andmist jätkatakse. Samuti saavad BiHi elanikud endiselt Schengeni alas viisavabalt reisida, mis nende silmis ELi usaldatavust aitab ülal hoida. Sellest hoolimata on BiHi raporti põhisõnum selge: reformid on seiskunud ja kolme etnilise kogukonna vahel valitseb endiselt tahtmatus ühise tuleviku osas kokku leppida. Tänini pole teostatud vajalikke põhiseaduslike reforme, nagu kohtusüsteemi vastavusse viimine Euroopa inimõiguste konventsiooniga, valimisseaduse ja halduskorra muutmine ning rahvusgruppidele antud vetode tühistamine. Viimased kaks on võtmetähtsusega väljumaks poliitilisest patiseisust, sest hetkesüsteem pigem karistab kui premeerib poliitikuid, kes seavad riiklikud huvid ette kogukondlikest. Kuid eurorongist natuke rohkem maas oleva BiHi puhul ei tohi unustada juba tuldud tee pikkust. Alles 20 aastat tagasi alustas Serbia president Milošević  Bosnia serblaste toel suurimat vägivallakampaaniat pärast Teist maailmasõda, mis vältas rohkem kui kolm aastat ja oli suunatud eelkõige Bosnia muslimite ja horvaatide vastu. Tänaseks on aga Bosnia sõjast saanud ajalooline õudusunenägu ning isegi Serbia parlament on teinud midagi, mida peeti varem mõeldamatuks – palunud ametlikult vabandust 1995. aastal toime pandud Srebrenica veresauna eest.

On absurdne, et üks riik survestab teist nime muutma.

Kiirem on reformidega edasiminek olnud Makedoonias, mida peab kreeklaste tundlikkuse tõttu kutsuma diplomaatiliselt Endiseks Jugoslaavia Makedoonia Vabariigiks. Sarnaselt Eesti laulvale revolutsioonile Nõukogude Liidus saavutas Makedoonia oma iseseisvuse veretult, kui 1991. aastal ainsa Balkani riigina eralduti Jugoslaaviast ilma sõjas osalemata ja hukkunuteta. Sellest hoolimata oli Makedoonia vaid dekaad hiljem 2001. aastal kodusõja äärel, kui separatistlikud albaanlased otsustasid tõsta relvad valitsuse vastu vähemusõiguste kaitsmise nimel. Ülestõusu katalüsaatoriks oli valitsuse otsus saata riigist sunniviisiliselt välja Kosovo albaanlastest sõjapõgenikud. Siiski saavutati läbimurdeline kompromiss pärast NATO interventsiooni allkirjastatud Ohridi lepingu näol: keskvalitsus andis rohkem poliitilist võimu ja kultuurilist tunnustust albaanlastest vähemusele, kes omakorda nõustus täielikult alluma Makedoonia riiklikele institutsioonidele. Sellest ajast alates on vähenenud etnilised pinged, kinnistunud stabiilsete demokraatlike valimiste traditsioon ja võetud selge kurss Euroopa integratsiooni suunas. Aga kuigi tegu on kandidaatriigiga juba 2005. aastast, on tänaseni liitumisläbirääkimised blokeeritud rohkem kui kahekümne aasta vanuse nimetüli tõttu Kreekaga. On absurdne, et üks riik survestab teist nime muutma. Veelgi enam aga, et ühe riigi legitiimsetele ühinemissoovidele tõmmatakse pidurid peale, sest ühes teises riigis on samanimeline põhjaprovints ning ainuisikuline arusaam Aleksander Suure autoriõigustest. Kopenhaageni kriteeriumid – mis loomulikult ei sisalda tingimusi riiginime kohta – peaks aga olema selleks objektiivseks aluseks, mille põhjal otsustada, kas alustada ühinemiskõnelusi või mitte. Nii EP kui ka Euroopa Komisjoni hinnangul täidab Makedoonia neid tingimusi, mistõttu on nad tugevalt survestanud Euroopa Ülemkogu langetama vastavat positiivset otsust. Viimased märgid näitavad, et positiivne lahend võib Taani eesistumise ajal siiski tulla. Samas ei aita ka Makedoonia kasvav ressursside suunamine rahvuslikesse monumentidesse (hiiglaslik kuldne Aleksander Suure kuju) ja filmidesse (nt “Kolmas pool”) kaasa konstruktiivse õhkkonna loomisele nimetüli lahendamisel. Mistõttu hoiatab ka EP raport üha suureneva ajaloo “natsionaliseerimise” eest, mis lisaks Kreekale on nüüd esile kutsunud ka Bulgaaria protestiavaldused. Utreerituna öeldes on teaduslikust ajaloouurimisest saanud üha rohkem monoetnilisi müüte tootev riiklik ettevõtmine. Vahepeal on aga Euroopa Komisjon avanud uue kõlava nimega programmi “Kõrgetasemeline ühinemisdialoog”, mis tõelistele läbirääkimistele aseainet peaks pakkuma. Keskendudes kolmele konkreetsele reformivaldkonnale (õigusriik, meediavabadus ja avalik sektor) annab see initsiatiiv siiski vähemalt praegu lootust millekski enamaks kui tihedamaks šampanjaklaaside kokkulöömiseks.

Teises äärmuses potentsiaalsete liitujate hulgas on nii oma geograafilise asukoha kui ka teistsuguse probleemide iseloomu tõttu Island. Vaadates, kui palju on Islandil ühist ELiga – maailma vanimal tänini töötaval parlamendil Althingil tuginev muljetavaldav demokraatia, euroopalik kultuur, kompleksne turumajandus, tugevad kaubandussidemed ELiga, kõrge elatustase –, tekib pigem küsimus, miks Island kuni 2009. aastani ainsa Põhjamaa riigina ei olnud juba soovi avaldanud liituda. Kui varasemalt peeti liitumisega seotud kulutusi liiga suureks ja präänikuid ebapiisavaks, siis sealset majandust tabanud tsunamilainetus pärast kohaliku finantssektori kokkukukkumist omaenese raskuse all 2008. aasta sügisel pani selles osas jää liikuma. Kriisi poolt tekitatud kahju, mida on hinnatud võrdseks 4–6-kordse Islandi SKP suurusega, oli selle väikeriigi jaoks pretsedenditu. See olukord tingis olulised muutused nii elanike kui ka poliitikute varasemates mõttemallides. Nii otsustasidki valimised võitnud sotsiaaldemokraadid koos koalitsioonipartneritega sisse anda liitumisavalduse, ja seda elanike kasvaval toetusel. Kuigi ELi rangemad regulatsioonid ja suurem siseturg ei ole kaugeltki universaalravim kõikide Islandi tänaste hädade vastu, siis teatavat kindlustunnet see tuleviku tormide tarbeks pakub. Ühtepidi on progress olnud muljetavaldav: alates liitumisläbirääkimiste ametlikust algusest juulis 2010 on 35 laienemispeatükist juba 10 suletud. Mõni peatükk on sõna otseses mõttes avatud ja suletud samal päeval. Selline edasiminek peegeldab nii praegusi edusamme seadusandluse ühtlustamises kui ka juba olemasolevat kõrget integreeritust ELiga Euroopa majanduspiirkonna liikmena (mille alusleping kohustab tagama kaupade (v.a põllumajandus- ja kalandustooted), inimeste, teenuste ja kapitali vaba liikumise). Kusjuures EL on Islandi olulisim kaubanduspartner, mille turgudele läheb lausa 3/4 riigi ekspordist. Samuti täidab Island Põhjamaale kohaselt Kopenhaageni kriteeriume, olles vähem või rohkem toimiva turumajandusega avatud ja inimõigusi kaitsev demokraatlik riik. Teistpidi vajavad aga endiselt vastamist kaks põhimõttelist küsimust: mil määral islandlased ikkagi tahavad ELiga liituda ning kuidas jaotatakse kalandusõigused. Kuigi viimased küsitlused on näidanud enamuse toetust liitumisläbirääkimiste jätkamisele, siis ühemõtteline poolehoid referendumi toimumise ajal lõplikule ühinemisele on vägagi lahtine. EL peab aga jätkama teavituskampaaniate toetamist, et tagada tasakaalustatud ja informeeritud debatt, ennetades eelarvamustel põhinevat Euroopa-vastast populismi. Elanike toetus on aga otseselt seotud aasta teises pooles uuesti arutluse alla tulevate kalanduse (sh vaalaküttimine), põllumajanduse ja keskkonna küsimustega. Pidurdavaks taustaks on ka Ühendkuningriigi ja Hollandi kestev pahameel oma Islandi panku usaldanud kodanike kompenseerimata säästude üle. Islandi liitumine oleks aga mitmel põhjusel ELile kasulik, sealjuures ei suureneks mitte ainult kalavarud, vaid ka geopoliitiline mõju üha olulisemas Arktikas.

Seejärel võttis EP täiskogu 29. märtsil vastu raportid Serbia, Montenegro ja Kosovo kohta, mille põhisõnumiks on edusammud reformide teostamisel kõigis kolmes riigis. Kõige olulisem läbimurre puudutab siin Serbiat, kellele Euroopa Ülemkogu otsustas märtsikuu algul anda kandidaatriigi staatuse. Serbia on tegelikult ukse taga koputanud juba 2009. aastast, mil esimest korda liitumisavaldus sisse anti. ELi põhimõttekindel uks on aga olnud Serbiale kaua aega suletud. Esimesed reaalsed märgid võimalikust kandidaadistaatusest ilmnesid pärast Serbia-poolseid raskeid järeleandmisi, mille käigus anti Haagile välja sõjakurjategijad Ratko Mladić  ja Goran Hadžić, alustati dialoogi Kosovoga ja tehti vajalikke demokraatlike reforme. Põhimõtteliseks läbimurdeks ülemkogu otsuse juures kujunes aga Serbia nõusolek lubada Kosovol (ilma viimast ametliku riigina tunnustamata) osa võtta Lääne-Balkani regionaalsetest kohtumistest ja teha koostööd Kosovoga ühise piiri patrullimisel. Kandidaadistaatus tähendab olulist sammu Euroopaga taasühinemise teel. Langesid ju alles 13 aastat tagasi viimased NATO pommid Belgradi kohal, et peatada sealne etniline puhastus. Järgmisena tuleb avada ametlikud liitumisläbirääkimised niipea kui võimalik – tingimusel, et reformide teostamine samas tempos jätkub. Peamised kitsaskohad on endiselt suhted Kosovoga ja vähemuste diskrimineerimine, millele viitab muuseas ka ebaproportsionaalselt suur vähemusrahvuste esindajate arv Serbia asüülitaotlejate hulgas. Ohtliku arenguna toimusid ka eelmise aasta teises pooles Põhja-Kosovos kokkupõrked NATO sõdurite ja etniliste serblaste vahel. Kuid lõpuks jääb alles ikkagi miljoni euro paradoks: Serbia ei kavatse tunnistada iseseisvat Kosovot ja EL ei võta peaaegu kindlasti vastu Serbiat, kes seda ei tee. Kuid eurofunktsionääride leidlikkus bürokraatlik-juriidilises lingvistikas annab lootust siiski mingisuguseks JOKK-lahenduseks.

Balkani riikideta lõplikust Euroopa taasühinemisest rääkida ei saa.

Montenegro resolutsioon, mis sai parlamendis kõige üksmeelsema heakskiidu osaliseks, toob esile selle 2006. aastal Serbiast lahku löönud kandidaatriigi tähelepanuväärse reformitempo. See aitab ka mõista Euroopa Ülemkogu otsust alustada juba tänavu juunis liitumisläbirääkimisi. Edumeelse Balkani riigi kuvandile on kaasa aidanud ka Montenegro heanaaberlikud suhted teistega, mis mõjuvad regioonis pigem erandlikult. Sealhulgas on lävimine tihenenud ka Serbiaga, kellega pärast Montenegro otsust tunnustada Kosovo iseseisvust järgnes suhete madalseis. Just tihedatel ja usaldusväärsetel regioonisisestel suhetel on keskne roll selle ajaloolise “Euroopa püssirohukeldri” stabiliseerimisel. Kuid Montenegro ühinemiskõneluste võtmeküsimuseks jäävad progress korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemisel. Kõrgetasemelised korruptsiooniskandaalid, mille tõttu pidi tagasi astuma teiste seas ka endine peaminister Milo Djukanović, keda kahtlustati seotuses allilmaliidritega, on kõige otsesem oht toimivale demokraatiale, rääkimata välisinvesteeringutest. Teine oluline probleem on sooline võrdõiguslikkus, millest tihti meeste koostatud raportites mööda vaadatakse. Näiteks teevad Montenegro parlament ja valitsus meeste-naiste vahekorraga mitmekordselt silmad ette isegi Eesti omadele. Samas esineb soolist diskrimineerimist ka tavaelus ja tööturul. Üks konkreetne samm, millest alustada, oleks naiste ja meeste võrdse tasustamise põhimõtte seadustamine.

Viimasena 29. märtsil parlamendis arutlusel olnud laienemisresolutsioon oli kõige kirgikütvam – kahjuks küll valedel põhjustel – ning see puudutas Kosovot. Olukorras, kus viis liikmesriiki endiselt teda riigina ei tunnusta ja nii mõnedki soovivad lihtsalt vältida oma koduparteide ärritamist, paistab just Kosovo olevat kandidaatriigi teivasjaamast kõige kaugemal maas. Teistpidi võib aga öelda, et on tuldud pikk tee võrreldes 1990ndate sõjatingimuste ja 1999.–2008. aasta “külma rahuga”, mil riiki administreeris ja de facto juhtis NATO. Kiirendamaks aga liitumisprotsessi on siiski parlamentääride enamus saadud küllaltki jõulise resolutsiooni taha, milles nõutakse Kosovot seni mittetunnustavaid riike seda tegema ning koostama uuringut ELi ja Kosovo stabilisatsiooni- ja assotsiatsioonilepingu teostatavusest. Vahepeal on aga vaja tõsta kosovaride silmis ELi usaldatavust. Eelkõige tuleb kiirendada viisaläbirääkimisi peatamaks Kosovo kodanike üha suurenevat isoleeritust muust Euroopast. Õnneks alustati jaanuarist viisadialoogiga ning, nagu ka raportis rõhutatakse, peaks Euroopa Komisjon kevadel avaldama viisa liberaliseerimise “teekaardi”. Samuti on olnud viimaste aastate arengutrend sotsiaal-majanduslikus ja julgeolekulises plaanis pigem pluss- kui miinusmärgiline. Kokkuvõtvalt võib öelda, et EL paistab olevat õppinud 1990. aastate alguse tegematajätmistest ja nende tagajärgedest ning täna demonteeritakse Balkani pommi juba proaktiivselt.

Laienemisväsimus on juba alates eelmise aasta teisest poolest hakanud teed andma mõningastele uutele tuultele.

Kõige hiljutisema arenguna parafeeriti 30. märtsil Ukrainaga kõlavanimeline ELi assotsiatsioonileping, mille “europress” küll suuremaks puhus, kui asjade sisulist poolt vaadates võiks eeldada. Nimelt tähendab lepingute parafeerimine ehk esialgne kinnitamine praktikas seda, et mõlemad pooled peavad veel dokumendi allkirjastama ja ratifitseerima – mis on tegelikud võtmemomendid. Alles siis on võimalik esimeste tegudeni jõuda, sealhulgas vabakaubanduse ja integratsiooni uuele tasemele viimiseni. Kuid teatav verstapost on see sellegipoolest, sest pärast viis aastat kestnud raskeid läbirääkimisi jõuti lõpuks ühisele arusaamale ELi-Ukraina suhete juriidilise aluse osas. Kuid selle rohkem kui 1000-lehelise ja kompromisside tõttu paljuski ülesõnastatud dokumendi ametlikku esitlust oli praegu vaja sellisel pompöössel kujul, et hoida üha probleemsemat Ukrainat endiselt Euroopa orbiidil. Kuid kõik teavad, et tõelisi arenguid tänases Ukrainas iseloomustab üha valikulisem ja poliitiliselt motiveeritum õigussüsteem, degradeeruv demokraatia ja õigusriik ning halvenev valitsemisvõimekus. Nende arengute kulminatsiooniks oli loomulikult süüdimõistev otsus endise peaministri Julia Tõmošenko osas, mis põhines pigem poliitilistel kui õiguslikel argumentidel. Võib aga karta, et seni on tegu olnud vaid esimese osaga ning teine vaatus on veel tulemas. Sellises õhustikus on selge, et ELi-poolne soov lepingut allkirjastada ja ratifitseerida on hetkel minimaalne. Isegi muidu pigem taustajõu ja “roosa” kardinali rollis olev ülemkogu president Herman Van Rompuy sidus avalikult ELi-poolsed allkirjad 2012. aasta oktoobris toimuvate Ukraina parlamendivalimiste demokraatlikkusega.