Lääne sõjalised võimed Põhja-Euroopas
Eva Hagström Frisell, Krister Pallin, Johan Engvall, Albin Aronsson, Jakob Gustafsson, Robert Dalsjö, Michael Jonsson, Björn Ottosson, Bengt-Göran Bergstrand, Viktor Lundquist, Diana Lepp, Anna Sundberg. Rootsi kaitseuuringute agentuur, 2021
Kaheosaline raport, mille esimeses osas võrreldakse Põhja-Euroopa riikide ja USA sõjalisi võimeid Venemaa omaga. Raporti teine osa keskendub ülevaadetele Põhja-Euroopa riikide ja USA relvajõududest, mis võib pakkuda huvi Läänemere regiooni poliitikutele, ametnikele, ajakirjanikele ja teistelegi huvilistele.
Seotud artiklid
Anders Åslund: Venemaa majandus neljandal sõja-aastal – kas tee viib alla või välja?
2014. aasta juulist saadik, kui lääs alustas Venemaa vastu finantssanktsioonide kehtestamisega, on president Vladimir Putin uhkeldanud, et need on muutnud Venemaad ainult tugevamaks. Samas on ta läinud omaenda sõnadega vastuollu ja teinud üleskutse sanktsioonid lõpetada, mis näitab selgesti, kui valusad need on. Alates 2024. aasta oktoobrist on Venemaa kõrged ametnikud rääkinud stagflatsioonist, st kiirest inflatsioonist ja minimaalsest majanduskasvust.
Arkady Moshes: Kas Putini välispoliitika on edukas?
Küsimusele, kas Putini välispoliitika on alates 2000. aastast olnud tõhus, saab anda lühikese vastuse: ei. Ilma täiemahuliste sõjata naaberriigi Ukraina vastu ei oleks Venemaa piirkondlikke ja strateegilisi eesmärke võimalik saavutada. Hoolimata kõigest väest pingutamisele – diplomaatia ja majanduse vallas, salaja ja nähtavalt, laia haardega ja täpse sihiga jne – tuli Moskval lõpuks ikkagi võtta kasutusele relvad, ultima ratio regum („kuningate viimane argument“), nagu kunagi oli kirjas Prantsusmaa kahuritel.
Torrey Taussig: Atlandi-ülene julgeolek Trump 2.0 järel
President Trumpi teine tulek Valgesse Majja on avanud Atlandi-ülestes suhetes uue ajastu, mis kujundab USA ja tema liitlaste suhted põhjalikult ümber. On kohane taga nutta usaldust ja kindlustunnet, mis on kadunud vaid mõne nädalaga. Kuid kuna aega napib, peaksid pühendunud „transatlantistid“ uuel viisil lahti mõtestama, kuidas see suhe saaks paremini teenida Ameerika ja Euroopa julgeolekuhuve. Selles ettevõtmises peaks Euroopa eesmärk olema saavutada suurem strateegiline tegutsemisvõime – ja töötada selleni jõudmise nimel koos Trumpi Washingtoniga.
Ramon Rask: Kaubandussõda ähvardab rahvusvahelise õiguse valget ninasarvikut
Rahvusvahelistel reeglitel põhineva ühiskonnakorralduse vundament on rahvusvaheline kaubandus, mis on tollisõja näol rünnaku all. Sellega koos rapub kogu ülejäänud reeglitel põhinev maailmakord koos rahvusvahelise kriminaalõigusega.
Julija Dukach: Desinformatsioonil pole reaalsusega asja, see mängib tunnetel
Infosõjas kasutab Venemaa vana printsiipi: jaga ja valitse. Sotsiaalmeedia algoritmide ja tehisaru levikuga on väärinfokampaaniate korraldamine ja sotsiaalsete lõhede ärakasutamine muutunud lihtsamaks kui kunagi varem, selgitas Balti kaitsekolledži Vene konverentsil antud usutluses Julija Dukach, OpenMindsi desinformatsiooni uuringute juht.
Felix Gasper: Saksamaa valis uue Liidupäeva, aga kaitsepoliitika on endiselt murelaps
Valimustulemustest selgub, et kodanike eelistused Saksamaa lääne- ja idaosas lähevad nüüdki rabavalt lahku. Selleks, et täita lubadusi kaitsekulude tõstmiseks ja Ukraina abistamiseks, tuleb järgmisel valitsusel ületada suuri raskusi. Uut koalitsiooni hakkab juhtima CDU/CSU, kes seni pole Bundeswehri haldamisel silma paistnud.
Tony Lawrence: kuidas Ameerika Ühendriikidega Euroopast kõnelda?
Euroopa ootab teatava närvilisusega, millise kursi võtavad Atlandi-ülesed suhted Donald Trumpi uuel ametiajal. Põhjuseid pessimismiks leidub. Parimal juhul seisavad liitlasriikidel Euroopas ees neli konarlikku aastat. Halvima ärahoidmiseks tuleb ameeriklastele meenutada, miks hea Atlandi-ülene läbisaamine on ka USA huvides. Paraku võivad tähelepanuta jääda nii varem mõjunud kui ka täpsemalt sihitud seletused.
Valgevene valimised 2025 – diktatuurirežiimi väljavaated geopoliitiliste kriiside kontekstis
26. jaanuaril toimuvad Valgevenes esimesed presidendivalimised pärast 2020. aastal toimunud massilisi proteste. Riigist, mis toona pakkus lootust muutuseks, on saanud hoiatusjuhtum teistele ELi idanaabruse riikidele – Vene karu küüsist pääsemise asemel on Aljaksandr Lukašenka režiim tugevamalt Kremli käppade embuses kui kunagi varem.
Tony Lawrence: Ühendekspeditsioonivägi ja Balti riikide mured
Ühendekspeditsiooniväe (JEF) üksused läbisid novembrikuus Lätis sõjalisi õppuseid, mis said nimeks Joint Protector 24. Järgmisel nädalal, 16.–17. detsembril tulevad JEF-i moodustavate riikide – Taani, Eesti, Soome, Islandi, Läti, Leedu, Madalmaade, Norra, Rootsi ja Suurbritannia – juhid Tallinna, et arutada selles raamistikus koostöö jätkamist. Mis on JEF ja mida sel on Balti riikidele pakkuda?
Igor Gretski: Vene uusimmigrandid Euroopa Liidus
Venemaa 2022. aasta sissetung Ukrainasse vallandas tohutu rändelaine üle Euroopa Liidu (EL) idapiiri. Seistes silmitsi ohuga oma elule ja Vene armee tekitatud laiaulatusliku hävinguga, olid miljonid ukrainlased, peamiselt naised ja lapsed, sunnitud oma kodudest lahkuma. Samal ajal ajasid Venemaa halvenev poliitiline kliima ja 2022. aasta septembris alanud osaline mobilisatsioon tuhandeid venelasi riigist lahkuma.
Teeskluse aeg on läbi ehk rahvusvahelisest õigusest ja väikeriigi välispoliitikast
Meil oleks turvalisem elada maailmas, kus rahvusvaheline õigus kehtiks. Kus üks riik ei läheks teisele relvaga kallale, kus riigipiire ei muudetaks jõuga ja kus konfliktid lahendataks läbirääkimiste laua taga iga riigi, ka väikeriigi, suveräänsust austades. Oleks turvalisem, aga kahjuks sellist maailma ei täna eksisteeri.
Kai Kaarelson: Gruusia lõhkine sisepoliitika
Grusiinid isegi ütlevad, et sellel laupäeval toimuvad parlamendivalimised on riigi jaoks kahtlemata ajaloolised. Kaalul ei ole ainult Gruusia sisepoliitiline tulevik, vaid ka välispoliitiline suund. Nii lubab võimul olev Gruusia Unistuse (Georgian Dream, GD) partei oma rahvale opositsiooni võidu korral sõda ja hävingut – nimelt kisuks opositsiooni liigne läänesuunaline innukus Gruusia Ukrainaga sarnaselt sõtta suure naaberriigi vastu. Opositsioon omakorda hoiatab Gruusia Unistuse võidu korral riigi lääne-suunalise integratsiooni lõppemise ning Gruusia Vene mõjusfääri langemise eest.
Pahelised narratiivid sõjas
Ajaloo vältel on sõjapidamist põhjendatud tihti narratiividega nagu jumala tahe, ajalooline nõue territooriumile või võitlus ideoloogilise kurjuse vastu. Samad õigustused on aktuaalsed ka tänapäeval, näiteks kõiki neid narratiive rakendatakse Ukraina-Vene ning Iisraeli-Palestiina konfliktides. Narratiivid tekitavad aga probleeme vastasseisude rahumeelsete lahendite saavutamisel, mistõttu tuleks nendega ka tegeleda. Seega tekib kaks küsimust: milles täpselt seisneb narratiivide problemaatilisus ning kuidas neid probleeme lahendada?
Mida saab ELi uus kõrge välisesindaja teha Ukraina võidu heaks?
Järgmine ELi välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja astub ametisse ajal, mil Euroopa julgeolek ja maailmakord on segi paisatud. Välisesindaja tegevuskava peab olema üleilmse haardega ja keskenduma ELi mõjujõu kindlustamisele suurvõimude konkurentsis, mida on näha pea igas maailma otsas, alates Lõuna-Hiina merest kuni Lähis-Ida, Venezuela ja Arktikani. Samas ei ole üldse kahtlust, et ELi prioriteetide hulka kuulub Ukraina.
Jumala kingitud maa. Kuhu kulged, sõber Gruusia
Mäletatavasti andis Euroopa Liit 2023. aasta detsembris Gruusiale ajaloolise kandidaatriigi staatuse, kuid 9. juulil 2024 Gruusia EL-iga liitumise protsess peatati. Selle otsuse peamiseks põhjuseks oli niinimetatud välisagentide seadus (Transparency of Foreign Influence), mis jõustus juuni alguses. Kui demokraatlike riikide vastavad seadused piiravad vaid ebademokraatlike välisjõudude tegevust oma territooriumil, siis Gruusia seaduses vastav piirang puudub ehk uus eeskiri võimaldab piirata näiteks ka EL ja USA rahastatavate organisatsioonide tegevust.
Personaalne immuniteet – kas takistus Putini troika agressioonikuriteo eest vastutusele võtmisel?
Vaadates Venemaa riigipea Vladimir Putini alustatud agressioonisõda Ukrainas, tasub küsida, kas riigi etteotsa kuuluvad riigipea, välisminister ja valitsusjuht ehk troika võivad tugineda oma ametikohast tulenevale personaalsele immuniteedile kui tagatisele, et rahvusvahelise kuriteo toime panemisel ei jõuta nende karistamiseni.