Kuus grusiini pimedas toas

1.

Kaukaasias on midagi korrast ära, aga seda vähemalt praeguse pilgu järgi küll pigem positiivses võtmes. Kevadel toimusid parlamendivalimised Armeenias ja tavapäraste laipade asemel möödus asi ootamatult rahulikult, ehkki ühel lollil õnnestus õhku lasta õhupallide täitmiseks mõeldud gaas, mis kellegi teise lolli kuritegeliku ükskõiksuse tõttu oli heelium. Tulemuseks sadakond vigastatut. Ent poliitiliselt oli asi siiski jahe, Kaukaasia kohta isegi uimane.

Nüüd juhtus midagi samalaadset Gruusia valimistel; need valimised olid kentsakaks üllatuseks või isegi pettumuseks mõlemale poolele – nii Saakašvilile kui Ivanišvilile. Ei osanud esimene arvestada sellise kaotuse ega teine võiduga. Alles see oli, kui opositsiooni üle sai lihtsalt õlgu kehitada, kuna see oli nii lootusetult pisitükkidest koosnev, et mingit ohu raasugi Saakašvili parteile ei paistnud. Ometi suudeti asi kokku traageldada ning ehitada päris korralik golem, mis juba ise omasoodu käituma hakkas. Ent isegi siis ei ennustatud võitu opositsioonile.

Ning nooremad Ivanišvili pooldajad olid valimiste järel varjamatult pettunud: kaotuse korral olnuks võimalus karjuda rahvalt varastatud häältest, ronida tavapärastele barrikaadidele ning teha üks lõbus nädalane tänavalööming. Nüüd aga pidid vemmeldava verega noored grusiinid piirduma mööda linna kihutamise ning pea ja siniste lippude autoakendest ja -ustest väljatoppimisega.

Sellele kildkonnale mõjus külma dušina Saakašvili avaldus, kus ta tunnistas oma lüüasaamist – ja seda tükk aega enne häältelugemise lõppu. Mis sa siin enam mässad?

2.

Eelmäng kogu asjale ennustas tegelikult tavapäraseid rahutusi küll. Väikeseks meenutuseks, et Gruusia kaardid lõi segi Bidzina Ivanišvili umbes aasta aega tagasi, oktoobris 2011, kui teatas avaliku kirjaga, et „siseneb suurde poliitikasse“. Mõneski mõttes oli tegemist kindla peale minekuga, miljardär oli Gruusiasse pannud hunnikute kaupa isiklikku raha, remontinud teatreid ja muid kultuuriasutusi (mistõttu oli tal kampaania ajal näitlejaid ning lauljaid nagu varnast võtta) ning asunud avalikku vastasseisu Saakašviliga, kelle populaarsus polnud enam kaugeltki mitte roosirevolutsiooni-järgse kaaluga.

Ja lisaks oli Saakašvili rahakat rahvalemmikut solvanud – temalt nädalapäevad enne Gruusia kodakondsuse ära võtnud. (Ivanišvilil oli toona kolm kodakondsust: Vene, Prantsuse ning Gruusia. Gruusia kodakondsust pole tal seetõttu tänaseni.) Gruusias on korduvalt räägitud, et sellega tõmbas Saakašvili endale ise vee peale: hirmutas inimesi küll Vene kaardiga Ivanišvili taskust, ent kui too deklareeris ametlikult, et lõpetab kõik ärid Venemaal ning veel kodakondsusest ilma jäi, hakkas rahva sümpaatia juba tema poole kalduma.

3.

Ent see selleks.

2011. aasta lõpul organiseeris Ivanišvili kuuest väiksemast parteist koalitsiooni „Gruusia unistus“, see on asi, mis viis ta võidule, ent  võib paraku kujuneda ka suurimaks takistuseks võimu teostamisel. Tänaseni on näiteks raskusi valitsuskabineti koostamisega, ehkki pingutust on tunda lausa õhust – antud hetkel oleks Ivanišvili blokile küllaltki hävitav, kui ta toimivat valitsust kokku ei saa, kuna kuus grusiini kaklevad pimedas toas ning üritavad isekeskis portfelle jagada. Ning seetõttu käib avalikkuse silme eest läbi ilmselt veel nii mõnigi kabinetinimekiri, mis ei tähenda sugugi veel asja lõplikkust.

Ja hoopis iseasi on, kuidas selline kanajalgadel koalitsioon ellu jääb: enam kui tõenäoline on, et tekivad vastuolud ning kuidas neid sordiini all hoida, pole kaugeltki selge. Mis on selge, on see, et Gruusia kuuene koalitsioon ei tohiks endale hetkel eriti suurt sisemist kakelungi lubada, kuna see annab kindlasti võimaluse nüüdsele opositsioonile – Saakašvili blokile – asi ära kasutada, ebastabiilsust juurutada ning proovida nii-öelda rongi taas ümber pöörata. On muidugi olemas ka võimalus, et sedapuhku antakse Gruusias endale aru, et sisemised nääklemised ei ole hetkel kasulikud kummalegi poolele.

Huvitav on Ivanišvili taktika: ta ei pajatagi eriti uue koalitsiooni ühtsusest, vaid on korduvalt märkinud, et too loodi vaid Saakašvili partei kukutamiseks ning parlamendis jätkavad kõik kuus parteid eraldi. Mis omakorda tekitab küsimuse uue kursi võimalikkusest: tuletame meelde, et parteina on Saakašvili blokk oma suuruselt teistest peajagu üle ning tunduvalt suurem. Mis omakorda võib tähendada, et kui kuus grusiini pimedas omavahel hakkama ei saa, hääletatakse ikka nii, nagu tuleb käsk Saakašvili kontorilaua sahtlist.

4.

Samas peab mainima, et teatud käärimine juba käib: vaieldamatult üritas Ivanišvili pool teha kõik, et saavutada konstitutsiooniline enamus parlamendis ning sealt jäi tal hääli puudu. Edasi on teada: mitmetes jaoskondades tulemused vaidlustati, paaris kohas ronisid inimesed isegi tänavale, ent rahutusi ei tekkinud – Ivanišvili ise palus oma pooldajatel rahulikult koju minna ja mitte laamendada. Ilmselt on ta leppinud, et konstitutsioonilist enamust ta ei saa, mis tähendab ka, et Saakašvilit niisama lihtsalt maha võtta pole võimalik.

Ometi on Saakašvili kunagiste ametnike, sõprade ja tšinovnikute seas levinud teatud hirm: nimelt kardetakse vana hea Kaukaasia kombel tagakiusamist. Ajalugu näitab, et 20 aasta jooksul on need asjad alati niimoodi käinud: võitja asub kättemaksu- ja rüüsteretkele ning üritab asutused „endistest“ ära puhastada, et omad asemele istutada. Tõsi, Ivanišvili teatas, et „karistada saavad kurjategijad“ ning mingit üldist jälitamist ei tule, aga ikkagi on teada, et nii mõnedki Saakašvili lähedal toimetanud inimesed on igaks juhuks riigist lahkunud.

5.

Kas valimisi võltsiti? Väga raske öelda. Olles rääkinud kohalikega ning käinud ka valimisi vaatlemas, kipun arvama, et päris puhtalt asja ei aetud. Kipun jagama arvamust, et Saakašvili suutis numbreid oma kasuks kallutada, aga vast mitte üle 5–8 %. Mis omakorda tähendab, et endisel opositsioonil polnud mõtet plõksima hakata, kuna lõpptulemust see niikuinii ei mõjutanud.

Samas pean aga lisama, et nii korrektseid ja reeglipäraseid valimisi pole ma Kaukaasias enne kusagil näinud. Mõningaid rikkumisi ju oli, aga pigem needki tavapärast laadi – nii on regioonis kombeks tungida mitmekesi (perekondadega) valimiskabiinidesse.

Mida aga kavatseb Ivanišvili, on raske öelda. Presidenditoolile pole tal erilist mõtet ronima asuda, kuna peale Saakašvili ametiaja lõppu (järgmise aasta sügisel) kaotab president suure osa oma võimust ning Gruusia on – vähemalt tänase järgi – liikumas tunduvalt parlamentaarsema riigikorra suunas. Nii muutub troon taburetiks ja taburetil pole auahne inimese jaoks ilmselt kuigi huvitav kiikuda. Seda teab ka Saakašvili ja kui ta mõnd vempu sisse ei löö, tahab temagi pigem parlamenti ümber kolida.

6.

Aga on veel üks „pime kaart“, mida etendab selles näidendis Gruusias elav rahvas. Peab ütlema, et nende Ivanišvili-armastus on teatud mõttes kummaline, täpsemalt, tegelikult on suure osa inimeste peas asjad sassis. Eelkõige süüdistatakse Saakašvilit selles, et too on keeranud sassi ärilised suhted Venemaaga. Mis on muidugi pehmelt öeldes naiivne mõte. Ja nüüd tuleb hea Ivanišvili (kes on venelastega äri teinud ja tunneb neid, eksole!), avab kõik kraanid ja jälle on võimalik Moskooviasse müüa mullivett, veini ja juustupirukat. Sõnaga, märkimisväärne osa inimestest arvab, et seoses Ivanišvili tulekuga hakkab taevast sadama rublasid, larisid ja sekka ka mõni euro. Ning järgmine vaatus algab siis, kui nad saavad aru, et see on uni ja et igatsetud rublasadu ei tule. Järgneb muidugi pettumus ning kõik võib uuesti otsast peale hakata: massimiitingud, rahulolematus, uued parteid jne.

Huvitav aeg on Gruusias, seda igal juhul. Ning lõppkokkuvõttes ei pruugigi kuue grusiiniga tuba kottpimedaks osutuda, mine tea, ehk oskavad selle ilma rabelemiseta ära jagada ning rahulikult koos elama hakata. Iidse legendi järgi on ju tegemist maatükiga, mis kuulus Issandale Jumalale endale.