Kuuba – kas muutuste lävel?

Minu lähem tutvus Kuuba probleemidega tuli õige ootamatult. Möödunud suvel tehti kolmele Euroopa poliitikule, Ungari liberaalile Matyas Eörsile, Hollandi sotsiaaldemokraadile Erik Jurgensile ja mulle Euroopa Rahvapartei esindajana ettepanek sõita turistiviisaga Kuubasse. Turismist olid selle nädalase reisi põhieesmärgid siiski kaugel. Me kohtusime kõigi olulisemate dissidentidega, kes pole parasjagu vangis, samuti osalesime poliitvangide naisi koondava ühenduse Naised Valges (Damas de Blanco) protestiüritusel. Tahtsime oma kohalolekuga julgustada Kuuba opositsiooni, väljendada solidaarsust poliitvangidega ning andsime reisi lõpus intervjuud välispressile.

Ma ei peatu kõigil neil kohtumistel, reisiseiklustel ja sekeldustel immigratsioonipolitseiga. Nende mälestuste mõned killud on ilmunud Tunne Kelami büroo välja antavas välispoliitika-ajakirjas Maailma Vaade (nr 3, 2007) ja loodetavasti saavad need kunagi veel pikemalt kaante vahele. Selles kirjatükis püüan osalt kogemusele ja osalt kirjandusele tuginedes lahata kõige olulisemaid küsimusi, mida tuleb tunda nii Euroopa kui Eesti Kuuba-poliitika edasisel kujundamisel.

Majanduse nimi on vaesus

Kuuba vaesus on šokeeriv: Havanna kaunis vanalinn laguneb ja inimesed virelevad. Kõige rohkem vapustas mind nähtamatu, kuid samas nii selge piir turistide ja kuubalaste vahel. See puudutab linnaruumi: poode, turgusid ja söögikohti. Kuubalastel pole raha, et käia seal, kus turistid sisseoste teevad. Turistid aga hoiavad eemale sealt, kus kuubalased oma asju ajavad. Nii on kestnud juba pikki aastaid.

Nõukogude abi lakkamisel langesid inimeste sissetulekud kolinal 40% ning elujärje halvenemine oli rahvale õudusunenägu. Fidel Castro hakkas rääkima „rahuaja erilisest perioodist”, mis tuleb vapralt üle elada. Paraku kestab see siiamaani. Lühidalt iseloomustab „eriperioodi” nälg ja viletsus. Aastatel 1989–1993 langes kuubalaste päevase toiduratsiooni energiasisaldus 2845-lt kalorilt 1863-le, kuigi ÜRO arenguprogrammi järgi on miinimum 2400. Alatoitlus ja vitamiinipuudus tekitas raskeid tüsistusi rohkem kui 45 000-le inimesele.¹ Sestsaadik valitseb range talongimajandus piiratud toiduratsioonidega. Näiteks piima võib pere saada vaid juhul, kui seal kasvab alla seitsmeaastane laps.

Fidel rääkis oma mammutkõnedes harva majandusest, temale olid tähtsad revolutsioon ja võitlus Ameerika kiskjaga. Seda enam pööratakse tähelepanu Fideli venna Raúli mööndustele, et majandus on untsus ja vaja on n-ö piiratud reforme Hiina või Vietnami stiilis. Tegelikult pole mingite reformidega alustatud ning väikeste meetmete tõhususse üldiselt ka ei usuta. Küll võivad väiksena kavandatud reformid arengu käigus hakata suuremaid nõudma ja siis toob see kaasa kogu süsteemi muutumise.

Nõukogude abi lakkamisel langesid inimeste sissetulekud kolinal 40% ning elujärje halvenemine oli rahvale õudusunenägu.

Üheksakümnendate kollaps tõi endaga väga piiratud reformid ja vaesus jäi majja. Peamine muudatus oli maa avamine turismile, mis aitab mingilgi määral Kuubat vee peal hoida. Praegu külastab maad üle kahe miljoni turisti aastas. Neid võiks aruka juhtimise korral palju rohkemgi olla, kuigi teeninduse tase jätab soovida ning peale selle kooritakse välismaalasi röövellike valuutavahetustingimustega.

Teine uuendus on välisinvesteeringute osaline lubamine. Eeskätt puudutab see hotellindust ja muid turismiga seotud valdkondi, aga välisraha on liikunud näiteks ka niklimaagitööstusse ja telekommunikatsioonisektorisse.

Toon need valdkonnad eraldi esile, sest siin on olnud pikantseid seoseid inimõiguste ja põhivabaduste piiramisega. Niklikaevanduste puhul süüdistasid inimõiguste kaitsjad Kanada kompaniid Sherritt orjatöö kasutamises. Sherritt maksis Castrole ühe kaevandustöölise eest 9500 dollarit aastas, aga töölised said kätte vaid 10 dollarit kuus.²

Itaalia Telekom, kellel on osalus monopoolsetes sidevõrkudes, läheb veel kaugemale, aidates režiimil Kuuba kodanikke jälitada ja taga kiusata. Nimelt varustavad itaallased võime tehnikaga, mis peilib välja Ameerikale suunatud teleantennid.³ Nende omanikud saavad mõistagi karmilt karistada. Seega on sissetulev välisraha allutatud Kuuba brutaalsetele reeglitele, majanduse sisemine struktuur pole vabamaks muutunud.

Otsest välisdopingut saab Kuuba praegu veel Venezuela naftarežiimilt. Kahel riigil on mitmeid vastastikuse abistamise lepinguid, peamiselt lähetab Kuuba odava nafta vastu oma arste Venezuela kaugematesse piirkondadesse.⁴ Kuuba huvi on selles koosluses selgelt majanduslik, aga Hugo Chávez näeb Kuubas ilmselt ideoloogilist müüdikandjat, kelle tuhmuvast särast osa saada. Naftariigil on muidugi oluliselt suuremad võimalused diktatuuri säilitada ja vältida Kuubale osaks saanud allakäiku.

Tänane Kuuba on topeltmoraali maa. Igaühel, kes üritab end elatada vabade elukutsetega või peab kuni 12-kohalist pisirestorani, on ränk maksukirves ähvardavalt kuklas. Massilist riigivargust ja mustal turul kauplemist ei suuda seevastu keegi kontrollida. Kuni pole poliitilisi motiive, võidakse muudele pattudele läbi sõrmede vaadata või siis ei jõuta nendega tegeleda. Mustal turul kauplemine annab tegevust sadadele tuhandetele inimestele. Seega saab vähest kaupa, mida müüakse riiklikes poodides, nurga taga ka poole odavamalt osta. Reeglina on tegemist riiklikust süsteemist varastatud toodetega. Riiklikest farmidest läheb aasta-aastalt kaduma kümneid tuhandeid loomi. Salasigaritehased töötavad hootistele sulgemiskampaaniatele vaatamata. Riigivargus on vaesuse tagajärg ja sellega ollakse harjunud. Politsei ise võtab üleüldisest hangeldamisest osa, müües rahvale odava hinnaga riigibensiini.

Fideli kõikjale nägev silm on päris töntsiks jäänud. Raske öelda, kas ja kui elus ta õigupoolest on. Ei tea me sedagi, kui vanaks elab vend Raúl. Üks on ometi kindel: vaatamata müüdile Kuuba meditsiini kõikvõimsusest on diktaatorid surelikud. Fideli sünniaasta on 1926 ja Ra?l on neli aastat noorem. Kuuba ühiskond justkui elabki surmateate ootuses, et siis midagi muuta. Mis aga puudutab arstiabi, siis on see „Kuuba ime” kokku kukkunud juba enne Castro vennakseid. Mida teha kõrgelt kvalifitseeritud arstidega, kui isegi aspiriinist on puudus? Nii ei jäägi muud üle kui oma arstid sunniviisil Venezuelasse saata.

Dissidendid ja nende tegevus

Muutused tulevad varem või hiljem. Järjest rohkem meenutab Kuuba võim Nõukogude Liitu Juri Andropovi ja Nikolai Tšernenko juhtimise all. Muutusi oodates on mõistlik küsida: millised on Kuuba poliitilise klassi pearühmad, kelle tegevusest võivad sõltuda homsed muutused?

Alustame nendest, kes praeguse võimu vastu kõige julgemalt välja astuvad. Kui Eesti dissidentide jaoks olid kõige olulisemad küsimused seotud riikluse, eesti keele ja kultuuriga, siis Kuubas on keskne teema majandus. Õige paljud mõjukad dissidendid ja poliitvangid on sõltumatud majandusteadlased. Sealjuures on paljud neist töötanud varem süsteemi heaks. Vladimiro Roca – muide, täieliku nimega Vladimiro Ilich Roca! – on nomenklatuuri tippu kuulunud kommunisti Blas Roca poeg.

Kuuba vaesus on šokeeriv: Havanna kaunis vanalinn laguneb ja inimesed virelevad.

Ehkki Kuuba dissidendid püüavad kopeerida euroopalikku poliitspektrit, jagades end liberaalideks, sotsiaaldemokraatideks ja kristlikeks demokraatideks, pole neil seljataga suuri erakonnastruktuure. Arvestades hirmuõhkkonda ning side- ja liiklemisolude puudulikkust, pole siin ka midagi imestada. Siiski on olnud aktsioone, millega opositsioon on päris tõhusalt rahvani jõudnud.

Üheksakümnendatel tegutses Roca juhtimisel Sõltumatute Majandusteadlaste Instituut. Selle väikese, kuid tõhusalt töötanud rühma eesmärk oli adekvaatse statistika kogumine ja võimu esitatud valeandmete ümberlükkamine. Peagi pandi nad vangi: Roca, Martha Roque ja teised.

1998. aastal algatas Oswaldo Payá ulatusliku allkirjade kogumise Kuuba seaduste muutmiseks. Seda algatust tuntakse ühe 19. sajandi rahvusliku suurkuju järgi Varela projekti nime all. Kuuba konstitutsiooni järgi sai vähemalt kümne tuhande kodaniku allkirjaga esitada seaduseprojekte, mis pannakse rahvahääletusele. Tegemist oli diktatuuririigi puhul tavalise deklaratiivse sättega, mille rakendamist polnud keegi varem söandanud katsetada. Payá esitas nõutava hulga allkirju demokraatlike muutuste algatamiseks koguni kahel korral, 2002. ja 2003. aastal. Aktsioon oli massiline. Lõpuks korjas võim ise miljoneid allkirju omapoolse konstitutsiooniparanduse kasuks. Sellega öeldi, et algatused, mis võivad riigi kõrvale juhtida sotsialistlikult arenguteelt, ei ole lubatud.⁵ Varela projekti suur pluss oli kodanikualgatuse viimine tuhandete inimesteni. Et võim ise lõpuks allkirju kogus, oli nõrkuse märk. Oswaldo Payá pälvis 2002. aastal Euroopa parlamendi Sahharovi preemia. 2003. aasta nn mustal kevadel pandi hulk Varela projektiga seotud inimesi vangi.

Laiema kodanikualgatuseni on ulatunud ka sõltumatute raamatukogude liikumine. Kunagi kinnitas Fidel, et Kuubas ei ole keelatud raamatuid, on vaid need, mida pole jaksu osta. Selle ettevaatamatu väljaütlemise peale hakkas opositsioon välisabi toel looma ulatuslikku koduraamatukogude võrku, kuhu igaüks võis tulla ja võtta raamatuid, mis Kuubas seni kodanikele kättesaadavad ei olnud.⁶ Ka koduraamatukogude pidajaid on vangistatud ning raamatuid on lausa põletatud, näiteks George Orwelli ja Václav Haveli teoseid, isegi inimõiguste ülddeklaratsiooni.

2003. aasta musta kevadena tuntakse tervelt 75 opositsioonitegelase vangistamist Kuubas. Nende hulgas oli ajakirjanikke, sõltumatuid majandusteadlasi, raamatukoguhoidjaid, Varela projekti läbiviijaid jne. Kinnipandute seas oli vaid üks naine, Martha Beatriz Roque. Võimud alahindasid naisi, nad ei arvestanud poliitvangide abikaasade ja õdede otsustavusega. 2003. aasta kevadest saadik kogunevad poliitvangide naised, Naised Valges (Damas de Blanco) igal pühapäeval Havannas Santa Rita kirikus missale ja võtavad pärast seda ette lühikese protestikõnni läbi kvartali, mis lõpeb kiriku kõrval, Mahatma Gandhi nime kandvas pargis. Naiste vaikne, vägivallatu protest on tõmmanud Kuuba poliitvangidele laialdast tähelepanu. Hiljuti (2005) pärjati ka Naised Valges Sahharovi preemiaga.

Musta kevadega läksid võimud liiga kaugele. Uute meelsusvangide suur hulk hakkas kallutama Kuuba režiimi traditsiooniliste toetajate, näiteks Ladina-Ameerika vasakintellektuaalide suhtumisi. Aasta hiljem lasti Roque ja veel kümmekond tuntumat dissidenti tingimisi vabaks. Probleem on aga jäänud ja Naised Valges ei anna alla.

Kuubas valitseb range talongimajandus piiratud toiduratsioonidega. Näiteks piima võib pere saada vaid juhul, kui seal kasvab alla seitsmeaastane laps.

Opositsioon räägib rahvuslikust lepitusest, valmisolekust alustada dialoogi võimudega. Võimud seevastu nimetavad neid endiselt Kuuba revolutsiooni vaenlasteks. Opositsioon teab, et isegi Hugo Chávez ei suuda Kuuba majandushukku ära hoida. Nii Roca kui Payá valmistavad ette mitmeid programmdokumente juhuks, kui avaneb võimalus ühiskonda muuta. Kavad hõlmavad majandust, õigussüsteemi aluseid, riigiõiguslikku reformi. Tuleb aru anda, et Kuuba olukord on palju raskem kui Eestis 20 aastat tagasi. Uued poliitilised liidrid peavad suutma rahva muutustega kaasa viia, vältides kättemaksu- ja terrorihimu nii ühelt kui teiselt poolelt.

Teised osalised

Liiga lihtne on loota, et küllap Castro vennaksed ja nende lähikond peagi siit ilmast lahkuvad. Neil on noorem ešelon kannul ja mõnel vanal on raudne tervis. Peaaegu kõigi Castro ajastu juhtkujude taust on seotud kunagise sissisõjaga. Juhtivad kindralid on partei keskkomitee liikmed. Sõjaväe ja partei tippjuhtide läbipõimitus polnud ligilähedane isegi Nõukogude Liidus.

Kuuba armee pole üksnes jõurusikas, vaid on enda kätte haaranud ka suure osa majanduslikust võimust. Relvajõudude ministeeriumil, mida kuni viimase ajani juhtis Raúl Castro, on oma ettevõtluse administreerimise rühm. Üks kindral tegeleb tema juhtimise all turismitööstusega ja teine on kiirelt allakäigukursile viinud suhkrutööstuse.⁷

Kuubat külastavate turistide hulgas on küllalt palju neid, kes täie teadlikkusega massimõrvar Che Guevaraga seotud sümboolikat kokku ostavad.⁸ Need aga, kes seda teadlikult ei tee, ei aima sugugi, et külastades Havanna merekindlust, tõmmates kuulsaid Cohiba sigareid või nautides lihtsalt head restorani rahastavad nad möödaminnes ka Kuuba armeed.

Armee on tunginud struktuurina kõikjale, siseministeerium ja luure on tema ripatsid. Armeest keskse löögirusika voolimine on alati tähendanud julma arveteõiendamist nendega, kes mõtlevad teisiti. Üks kuulsamaid episoode on seotud kindral Arnaldo Ochoa ja temaga seotud kolme ohvitseri tapmisega fabritseeritud süüdistuste alusel 1989. aastal. Ochoa tahtis läbi viia uuendusi ning temas nähti Castrote rivaali.⁹

Teine truu nomenklatuuripesa on vanad aparatšik’ud, kuid sealsed võtmetegijad on tihti veel vanemad kui juhtivad kindralid. Nukuparlamendi esimees Ricardo Alarcón eristub teistest hea võõrkeelte oskuse ja välissuhtluskogemusega, tema oli varemalt Kuuba saadik ÜRO juures. Kuid on ka püüdlikud noorkommunistide liidrid. Kuidas tajuvad nemad olukorda? Kas nad taipavad, et nende eluea jooksul minetab süsteem jätkusuutlikkuse?

Kunagi kinnitas Fidel, et Kuubas ei ole keelatud raamatuid, on vaid need, mida pole jaksu osta.

Katoliku kiriku positsioon pole Kuubas nii tugev nagu teistes Ladina-Ameerika riikides. Küll hoopis teistel põhjustel, aga ometi sarnaselt Eestile, on kirik ja perekond Kuuba ühiskonnas ohtlikult nõrgad institutsioonid. Siiski on kirik ainus, kes suudab mingil määral olla puuduva kodanikuühiskonna aseaine. Varela projekt ja Oswaldo Payá tegevus laiemalt on kirikult palju tuge saanud. Üks Kuuba lähiajaloo tähtsündmusi oli paavst Johannes Paulus II külaskäik 1998. aastal. See pani rahva kihama. Kuulsaks sai hüüdlause „Vaba paavst – tahab meid kõiki vabaks teha!” („El Papa, libre / nos quiere a todos libres“).¹⁰ Ühendriikide kaubanduskeelupoliitika kõrval mõistis paavst hukka inimõiguste rikkumise Kuuba võimude poolt ja seda positsiooni jagavad kirikuringkonnad vähem või rohkem häälekalt ka täna. Kui ühiskond avaneb muutustele, siis võib kiriku mobiliseeriv jõud olla äärmiselt tähtis.

Viimane rühm, kelle mõju saame mingil määral prognoosida, on Kuuba pagulaskond. Kõige tugevam ja kompaktsem on see Ühendriikides Miamis, vähem kui saja miili kaugusel Kuuba rannikust. Nende hulgast on tulnud nii ministreid (Mel Martínez) kui kongressi saadikuid (Ileana Ros-Lehtinen jt). Kui kas või murdosa pooleteisest miljonist Miami kuubalasest peaks saama võimaluse kodumaale naasta, muudaks nende kohalolek saareriiki jõuliselt. Nad tooksid endaga raha ja hariduse.

Samas ei saa pagulaskonna mõju pidada aegade vältel üksnes positiivseks. Castro müüt on alati põhinenud Ameerika-vastasusel. Paljud arvavad, et Ühendriikide Kuuba-poliitika on andnud oodatule risti vastupidise tulemuse: kui poleks ameeriklaste survet, olnuks Fideli võimupäevad ammugi otsas. Ka Miami pagulased on arendanud pigem jäika ja üheplaanilist suhtumist. Kuubale suunatud Radio Martí on olnud puhas propagandajaam, mitte paindlik vaba sõna foorum. Kuuba dissidendid arvavad, et pagulaste noorem põlvkond on märksa realistlikumate hoiakutega ja võib muutuste korral kaasa aidata.

Mida saab teha Euroopa?

Kuuba vajab Euroopa abi kindlasti rohkem, kui eurooplased tavaliselt arvavad. Probleem on selles, et ameeriklased on aktiivsed, aga neid ei usuta. Eurooplased on passiivsemad, aga nende võime veenvalt ja tulemuslikult tegutseda on märksa suurem.

Ida-Euroopa riikide üleminekukogemus tuleb kindlasti kasuks reformide läbiviimisel. Poliitilist süsteemi ei maksa üles ehitada ameerikalikult, see tähendab kahe suure partei vastandumisele. Terav dualism kopeeriks vastasseisu Kuuba ja Ameerika, revolutsiooni ja ta vaenlaste vahel. Märksa nutikam on luua süsteem, mis pakub suurema hulga alternatiive, tagades vähemalt nelja-viie partei pääsu parlamenti. Tugev presidendivõim võib äratada uue líder máximo, kes tahab oma võimutäiust võrrelda pigem Kuuba ajaloost tuntud jõuliste näidetega, mitte demokraatia tavadega. Loomulikult on konstitutsioonilistes valikutes palju võimalusi, aga just Euroopa poliitiline kultuur avab siin laiema spektri. Kultuuriliselt ja psühholoogiliselt on Kuubas palju otstarbekam järgida Euroopa, mitte Ühendriikide mudeleid.

Praegu külastab Kuubat üle kahe miljoni turisti aastas. Neid võiks aruka juhtimise korral palju rohkemgi olla.

Aga selleks, et niisugune dialoog Euroopaga saaks üldse sündida, on vaja Euroopa tahet, ennekõike ühtset ja selget poliitikat Kuuba suunas. Praegu näeme, kuidas riigid on majandushuvide nimel valmis režiimiga kokku mängima – täpselt nagu Venemaa puhul. Puudub järjekindlus, kord nõutakse koostöö eeldusena inimõiguste järgimist, sealsamas see unustatakse. Suur roll ja vastutus on Hispaanial, ajalooliselt kõige tihedamalt Kuubaga seotud riigil Euroopa Liidus. Dissidendid Havannas ei mõista, miks pärast seda, kui endine peaminister José María Aznar nende õigusi tuliselt kaitses, ei soostunud José Luis Zapatero valitsuse välisminister nendega isegi kohtuma. Mis signaale see annab? Kus on mõtestatud ja selgeid sihte järgiv Euroopa poliitika?

Erinevalt Eestist, Lätist ja Leedust on endistel nn sotsialismimaadel vanast ajast Havannas saatkonnad. See on kanal, mille kaudu opositsiooni nõustada ja abistada. Eriti tõhusalt tegutseb näiteks Tšehhi Vabariik. Meie poolt oleks saatkonnaga Havannasse minek praeguses olukorras kahtlemata valesignaal. Kuubaga peame aga ka meie tegelema: esiteks sellepärast, et aidata, teiseks sellepärast, et meil on tugev ja ka maailmas hinnatud üleminekukogemus, ning kolmandaks sellepärast, et mitte askeldada oma arengut ergutava välispoliitikaga üksnes Venemaa rajajoontel.

Kindlasti peame mõtlema ka sellele, et Ladina-Ameerika maailmas diplomaatilise esindusega kanda kinnitada.