Kümme aastat Lennart Meri konverentse
Sel aastal tähistab Lennart Meri konverents juba oma kümnendat toimumisaastat, mistõttu on tulus heita pilk tagasi ja uurida, mil moel on Eesti julgeolekuolukord selle aja jooksul muutunud. Siiski sunnivad praegune rändekriis ning Venemaa ja islamismi peatõstmine meid heitma pilku ka tulevikku.
Diplomaatia erinumber avaldab Lennart Meri 1995. aasta kõne. Seda lugedes ei pääse mööda mõttest, et Meri sõnad on igati asjakohased ka tänapäeval. „Demokraatia põhiväärtustele rajatud rahvusvaheline õigus ja julgeolekugarantiid peavad kaitsma inimõigusi, mis avalduvad riigi suveräänsuses, ja mitte maapõuevarasid. Julgeolek on demokraatlikus maailmas jagamatu, kuivõrd demokraatlikel riikidel on ühine vundament – nende ühised demokraatlikud printsiibid, ja ühisele vundamendile rajatud hoonel on ühine katus,” sõnas ta 1995. aastal. Kas ei kõla see praegustes oludes äraütlemata tuttavalt?
Lennart Meri kõnet kommenteerib Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse direktor Jüri Luik.
Diplomaatias ilmub intervjuu Eesti praeguse presidendi Toomas Hendrik Ilvesega, kes vaatleb konverentse kümne aasta jooksul. Ilves on veendunud, et LMK on tõestanud oma väärtust. „Selles on oma väärtus, et inimesed on aastate kaupa siia tulnud, alates SACEURidest kuni välis- ja kaitseministriteni: nad tulevad siia ja näevad oma silmaga, kuidas asjad on, ega pea lugema järjekordset artiklit mõne Washingtoni mõttekoja rumala tegelase sulest, kes ei ole kunagi Eestis käinud,” ütleb president.
Natalie Nougayrède ajalehest Guardian kirjutab Euroopa vajadusest luua omaenda usaldusväärne välis- ja julgeolekupoliitika, sest ilma selleta võib Euroopat ees oodata hukatus. „Selleni jõudmine, et Euroopa suudaks endale võtta laiema piirkondliku julgeoleku tagamise rolli, ning Euroopa enda välis- ja julgeolekupoliitika kindla aluse rajamine on ääretult suur ettevõtmine – aga see on ka ettevõtmine, millest ei saa enam kõrvale põigelda,” sedastab ta.
Professor Alan Riley kaalub, kuidas peaks Lääs käituma Hiinaga. Tema arvates võib Hiina soovitud majanduslik üleminek osutuda ebastabiilseks ja valmistada tõsist muret – ning pealegi ei pruugi seda toimudagi.
Venemaa analüütik Andrei Piontkovski kirjutab, et jultunud tuumaväljapressimisest on saanud Venemaa välispoliitika üks põhilisi tunnusjooni.
Türgi analüütik Selim Koru käsitleb Türgist lahus elavate turgikeelsete krimmitatarlaste saatust, Ivan Krastev aga kirjutab Euroopa tulevikust.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.
Seotud artiklid
James Sherr: Sõda vale ja hirmu vastu
Visalt alles hoitud müüdid loovad omaenda tegelikkuse. Kui tahta neid kummutada, tuleb nendega võidelda. Võitlejatel, kes kasutavad selleks nii aktiivseid abinõusid kui ka retoorikat, peab aga olema oma kindel siht ja arusaam tegelikkusest.
Oleksandr V. Danõljuk: Lepituspoliitika asemel sundi ja heidutust
Hoolimata kõigist lääne katsetest veenda Venemaad hoiduma Ukrainale kallale tungimast, alustasid venelased 2022. aasta veebruaris suurimat sõda, mida on Euroopas pärast II maailmasõda nähtud. Selle tulemusel on nüüdseks surnud juba sajad tuhanded ja miljonitest on saanud põgenikud. Samuti on läbi kukkunud lääne katsed eskalatsiooni ära hoida.
Gavin Wilde: Rohkem usku demokraatiasse kui hirmu Vene propaganda ees
Viimastel aastatel on demokraatlikud riigid teinud suuri edusamme Moskva kahepalgelisuse äratundmisel ja sellele vastu astumisel. Kui seda ohtu aga liiga palju rõhutada ja selle tegelikku mõju praegu üle hinnata, võib see soodustada riigijuhtide poolt pessimismi levitamist sellesama rahva hulgas, keda nad peaksid hoopiski teenima. See avaldab tõenäoliselt demokraatiale sama söövitavat mõju, kui infooperatsioonid ise seda teeksid.
Benjamin Tallis: Eurooplased, õppige tippmeeskondadelt, kuidas võitjaks tulla!
Ehkki Euroopal on olemas tugevad asutuslikud sidemed ning sõnades rõhutatakse ühtsust ikka ja jälle, on ta iseenda ja oma liitlaste õnnetuseks geopoliitiliselt oma osade summast endiselt märksa väiksem. Nii ei saa jääda. Selleks, et Ukrainas võita, Euroopa demokraatiale turvaliseks muuta ning et vaba maailm jääks peale konkurentsis autoritaarsete režiimidega, peavad eurooplased hakkama tegutsema tippvõistkonnana.
Omar Ashour: Esialgseid sõjalisi järeldusi Ukraina ja Gaza sõdadest
2023. aasta oktoober tähendas Venemaa sõjas Ukraina vastu järjekordset käänupunkti. Võrdluses 2022. aasta vasturünnakuga oli 2023. aasta tulemus jäänud tagasihoidlikuks, sest lisaks operatiivse initsiatiivi tagasivõtmisele mobiliseeris Vene armee märkimisväärse elavjõu, valmistades lääne militaarprognoosijaile hämmingut. Hamasi sõjalise tiiva ulatuslik rünnak Iisraeli vastu suurendas Ukraina raskusi veelgi.
Minna Ålander: Balti- ja Põhjamaade piirkonnas on hea ettevalmistus pool heidutust
2024. aasta alguses oli Euroopas kuulda muljetavaldaval hulgal Põhja- ja Baltimaade kõrgetasemeliste poliitiliste juhtide ja sõjaväelaste avaldusi sõja laienemise tõenäosuse kohta. Ohtudesse tuleb suhtuda tõsiselt, aga Soome ja Rootsi liitumine NATOga on Venemaa jaoks kardinaalselt muutnud strateegilisi väljavaateid Läänemere piirkonnas.