“Külm sõda” Ida-Aasias

Fraas “külm sõda” pealkirjas ei ole pandud jutumärkidesse mitte selleks, et selle termini tähtsust ja tähendust vaadeldavas kontekstis vähendada või küsitavaks muuta. Eesmärk on pigem vastupidine: tõsta esile selle olulisust ja paikapidavust. Tõepoolest, paljude vaatlejate arvates ei ole Ida-Aasia või, laiemalt, kogu Aasia-Vaikse ookeani poliitilises ruumis juba ammu enam tegemist külma sõjaga jutumärkides, vaid täiesti tõsise Ameerika Ühendriikide “jätkusõjaga”, kus peavastase kohale on põdurusest kokku varisenud Nõukogude Liidu asemele tõusnud mitte vähem küüniline ja ambitsioonikas Euraasia kommunistlik suurvõim Hiina, täpsemalt seda aastatuhandete-vanust impeeriumi Hiina Rahvavabariigi nime all haldav poliitiline režiim.

Võrreldes maailmasõjajärgse ligi poolsajandi kestnud Euroopa külma sõjaga, on praegune Vaikse ookeani külm sõda aga omamoodi kummaline sõda. Ühelt poolt peavad Ühendriigid Vaikse ookeani lääneosas arvestatavaid sõjajõude kaitsmaks Hiina eest regiooni demokraatiariike ja enda ustavaid liitlasi, eeskätt Jaapanit, Lõuna-Koread, Taiwanit ja Filipiine Hiinast lähtuva võimaliku kommunistliku agressiooni eest. (Ei maksa unustada, et Peking on korduvalt üritanud oma agressiivseid plaane naabrite vastu ka ellu viia: 1950 – 53 Korea sõjas; 1954-55 ja 195859 esimese ja teise Taiwani väina kriisi ajal; 1962 piirisõjas India vastu Aksai Chini piirkonnas; 1979 karistusoperatsioonidega Põhja-Vietnamis.) Teiselt poolt aga, kui jutt läheb terrorismivastasele võitlusele ja Põhja-Korea oletatava tuumaprogrammi peatamisele, nimetab Valge Maja Hiinat oma strateegiliseks partneriks.

Olukorra teeb huvitavaks ka see, et Ühendriigid ja Hiina on samal ajal ühed suuremad kaubanduspartnerid maailmas. See on tänaseks päevaks aga omakorda põhjustanud pingete kasvu. Kuna USA on kehtestanud mitmeid piiranguid tehnoloogiate ekspordile Hiinasse, kuna viimane võib neid kasutada oma sõjatööstuses, Hiina aga teiselt poolt ujutanud partneri turu üle odavate tarbekaupade, eriti riidekaupadega, on selle tulemuseks üha kasvav Ühendriikide-poolne kaubandusdefitsiit, mis on tõusnud juba 150 miljardi dollarini aastas. Defitsiidi kasvule annab hoogu juurde Hiina valuuta yuan’i kunstlikult madalal hoitud tase dollari suhtes. Kõik see kokku on hakanud juba mõju avaldama maailma võimsaima riigi sisemajandusele ja sotsiaalsele olukorrale, suurendades näiteks tööpuudust kergetööstussektoris. Sestap on Ühendriigid viimase paari aasta jooksul korduvalt nõudnud Hiinalt yuan’i kursi revalveerimist, kuid seni tulutult. Nõnda annab kummalisele külmale sõjale oma värvi ka majandussõda.

Kummijoonlauad Hiina suhtes

Hiina omalt poolt on Mao-järgsel ajastul teinud palju parandamaks oma mainet maailmas ja jätmaks eduka reformiriigi muljet, mis tal suurel määral on ka õnnestunud. Üha laienev turg, üha kasvav majandus, lisaks uue põlvkonna juhtide ja diplomaatide läänelik väljanägemine ning esinemislaad on toonud kaasa selle, et Hiinat on hakatud pidama peaaegu normaalseks riigiks. Inimõigustest mittehoolimine, sõna- ja ajakirjandusvabaduse puudumine, teisitimõtlejate represseerimine, etnotsiid Tiibetis, Xinjiangis ja teistes mittehiina rahvuspiirkondades jne, mille kohta on pidevalt saadaval tohutus mahus avalikku informatsiooni – kogu see kompleks Hiina kui diktatuuririigi iseloomulikke jooni on paljude Lääne poliitikategijate silmis tülikas ja vähetähtis lisategur, millest on parem vaikides mööda minna või seda lihtsalt eitada.

Kummalisel kombel on rahvusvahelises poliitikas ja diplomaatias kujunenud vaikivaks tavaks, et Hiinasse tuleb suhtuda eriliselt nagu “kallisse ja õrna Mingi-aegsesse portselanvaasi”, kui kasutada Hongkongi viimase kuberneri Chris Patteni iroonilist kujundit. Teod, mis teiste riikide puhul tooksid kaasa karmi kriitika ja majandussanktsioonid, tähendavad Hiina puhul sageli vaikimist või läbi lillede noomimist. Hiina ebaausa majanduspoliitika ja räige survediplomaatia peale lihtsalt naeratatakse kohmetult, sest – midagi pole parata, see on ju Hiina. Suurtehingute nimel Hiinaga ei pea lääne valitsused paljuks ajalooline tõde pea peale pöörata. Nõnda on näiteks kujunenud olukord, kus Taiwani ja Hiina vastasseisu küsimuses asutakse pigem positsioonil, et probleemi tekitajaks (troublemaker) on Taiwan, üks kolmest Aasia juhtivast demokraatiamaast, kes võitleb enda tunnustamise eest riigina, mida ta de facto igati on, mitte aga HRV, kes nõuab ilma igasuguse õigusliku aluseta Taiwani tunnustamist enda osana, ähvardab saareriiki pidevalt sõjalise kallaletungiga ja peab tema vastu kestvat diplomaatilist sõda hoidmaks Taiwani diplomaatilises isolatsioonis. Ja seni paraku edukalt.

Suurtehingute nimel Hiinaga ei pea Lääne valitsused paljuks ajalooline tõde pea peale pöörata.

Nii Hiina kui ka Lääne retoorikas õigustatakse selliste erireeglite kehtestamist Hiinale ühe suure ja püha eesmärgiga: maailma rahvarohkeima ja kiireima majanduskasvuga riigi olukorda ei tohi tasakaalust välja viia ja tuleb hoida stabiilsena. Sest Hiina poliitiline või majanduslik kokkuvarisemine võivat kaasa tuua ettenägematuid tagajärgi. Stabiilsust jutlustades pigistatakse aga silm kinni tõsiasjade ees, et Hiina on stabiilsusest tegelikult väga kaugel. Ja aasta-aastalt pingestub olukord tegelikult üha enam.

Kas saab stabiilseks nimetada riiki, kus aastas (2004. a andmed) toimub üle 50 000 enam kui 1000 osavõtjaga võimudevastast protestiaktsiooni (ca 140 päevas!), millest mõned kasvavad üle veriste kokkupõrgeteni politsei- ja sõjaväejõududega? Kuna enamus neist toimub vaeste siseprovintside maapiirkondades, siis jõuab välisajakirjandusse sellekohast infot üliharva. Kas saab stabiilseks nimetada riiki, kus mõneaastase perioodiga leiavad aset majanduse nn ülekuumenemislained, mida hoitakse ohjes “makromajanduslike meetodite” rakendamisega, s.t keskvalitsuse otsese sekkumisega tootmise ja ekspordi korraldamisse? Vabast turumajandusest saab Hiinas rääkida vaid väga piiratud ulatuses. Kas saab stabiilseks nimetada riiki, kus kogu siseriiklik “stabiilsus” püsib eelkõige repressiivorganite tegevusel; kus tegutseb näiteks ulatuslik Interneti-politsei; kus puuduvad vabad ametiühingud, kolmas sektor ja iseseisev, partei ja valitsuse kontrollist sõltumatu kohtusüsteem? Praeguse Hiina “stabiilsus” meenutab paljuski Brežnevi-aegse Nõukogude Liidu “stabiilsust”.

Kokkuvõtteks, stabiilsuse retoorikal on tegelikult ainult üks eesmärk: hoida stabiilne Hiina Kommunistliku Partei diktaatorlik ülemvõim riigis. Tahes või tahtmatult on demokraatlikust Läänest saanud selle suurim toetaja. Hiina ladvikul on tuline õigus, kui partei- ja nn rahvaesindajate kongresside aruandekõnedes räägitakse diplomaatilistest võitudest ja läbimurretest. Lääs on paraku ise kujundanud olukorra, kus suhetes Hiinaga lähtutakse peaaegu eranditult kommunistliku suurvõimu kehtestatud reeglitest. Ja seda peetakse väga kasulikuks.

Kommunistlik diktatuuririik

Eelneva eesmärk oli juhtida tähelepanu sellele, millest isegi Lääne vabas ajakirjanduses sageli ei taheta rääkida, et Hiina, vaatamata kõikvõimalikule diplomaatilisele ja majanduslikule mimikrile, on jätkuvalt kommunistlik diktatuuririik, mis isegi ei tee katset reformida oma poliitilist süsteemi. Oma kunagise suurema venna Nõukogude Liidu kogemusest on Hiina liidrid õppinud, et ei maksa saagida oksa, millel ise istud, s.t algatada poliitilise süsteemi muutmist, mis varem või hiljem pühiks praeguse kliki võimult. (Iseküsimus on muidugi, kas jäiga kursi jätkamine sisepoliitikas hoiab seda klikki kauem võimul.)

Lõik “liberaalse moe” ja reformaatori auraga, mõnikord põhjendamatult Hiina Gorbatšoviks nimetatud esimees Hu Jintao läinud aasta septembris HKP keskkomitee pleenumil peetud kõnest (mis ei kuulunud isegi Hiina siseajakirjanduses avaldamisele, kuid mõni kuu hiljem ometi Hongkongi pressi jõudis) ei jäta kaksipidist arusaamist Hiina juhtkonna enda vaadetest oma võimuteostuse eesmärkidele ja vahenditele. See on midagi hoopis muud, kui maailmale lastakse paista, ja näib õige hästi kokku kõlavat just külma sõja vaimuga. Taipei Timesi (29. I 2005) vahendusel ilmunud ingliskeelse versiooni tõlge kõlab nõnda: “Vaenlase jõud kasutavad alati avalikku arvamust, et üles ehitada enda propagandabaas. Rahvusvaheline monopolistlik-kapitalistlik kildkond eesotsas Ameerika Ühendriikidega tugines ideoloogiale, et teha lõpp Nõukogude Liidule ja Nõukogude Liidu Kommunistlikule Parteile. Kuid NSVLi ja NLKP kokkuvarisemine ei tähendanud vähimalgi määral marksismi ja sotsialismi lüüasaamist. Sügavamalt analüüsides oli see marksismist, sotsialismist ja rahva huvidest järkjärgulise eemaldumise, neile seljapööramise ja nende reetmise tulemus. Nõukogude Liidu kunagine president Mihhail Gorbatšov oli NSVLis ja Ida-Euroopas toimunud muutuste põhisüüdlane ja sotsialismi reetja. Ta ei ole mitte vähimalgi määral heakskiitu vääriv riigimees, ja igaüks, kes ütleb, et ta oli seda, seisab nõukogude rahva ja inimkonna progressi vastasrinnas. … Kui rääkida ideoloogiast, siis peame õppima Kuubalt ja Põhja-Korealt. Kuigi Põhja-Korea seisab vastamisi ajutiste majandusraskustega, on tema poliitika absoluutselt õige.”

Kaks külma sõda

Praegusel Ida-Aasia külmal sõjal on siiski palju ühist ja ka ühised ajaloolised juured 1990. aastate alguses lõppenud Euroopa külma sõjaga. Mõlema vastasseis keskendub Ühendriikide ja kommunistliku suurriigi suhetele. Mõlema puhul olid/on olemas kõrvalosatäitjad: Ühendriikide liitlased ja kaitsealused, praegusel juhul Jaapan, Lõuna-Korea, Taiwan, Filipiinid. Mõlemal puhul olid/on olemas kommunistliku suurriigi satelliidid ja mõjualused, praegusel juhul Põhja-Korea, Birma, Laos, osaliselt Pakistan. Mõlemal puhul olid/on olemas kommunistliku suurvõimu otsesed ohvrid, okupeeritud rahvad ja territooriumid, praegusel juhul Tiibet ja Xinjiang (Ida-Turkestan), mida Hiina nimetab oma “võõrandamatuteks” osadeks nagu Baltimaad, Ukraina, Kaukaasia, Kesk-Aasia jt olid Nõukogude Liidu rahvaste vennaliku pere “võõrandamatud liikmed”. Mõlemal juhul oli/on olemas otsesest mängust välja jääda püüdev kolmas kommunistlik/postkommunistlik suurvõim, milleks varem oli Hiina ise, nüüd aga Nõukogude Liidu mantlipärija Venemaa (siin on rollierinevus vahest kõige suurem, aga see on juba omaette analüüsi teema). Isegi oma Jugoslaavia (taas väga tingliku analoogia mõttes muidugi) on praegusel juhul olemas, see on suurriigi mitteliitlasest kommunistlik naaber Vietnam.

Praeguse Hiina “stabiilsus” meenutab paljuski Brežnevi-aegse Nõukogude Liidu “stabiilsust”.

Mõlema külma sõja juured peituvad Teise maailmasõja järgses olukorras ja võitjariikide poolt peale surutud lepingutes, s.t on suurel määral Ameerika Ühendriikide kui sõjajärgse maailmakorra peadirigendi enda võimaldatud. Peamised poliitilised tegurid olid siinkohal nõustumine Korea jagamise ja Taiwani okupeerimisega Guomindangi Hiina poolt (viimane sai, muide, teoks ilma ühegi rahvusvahelise kokkuleppeta) ja Chiang Kaisheki otsesest sõjalisest toetusest ilmajätmine Hiina kodusõjas, mis võimaldas Mao Zedongil Nõukogude Liidu vaiksel kaasabil kogu maal võimu haarata. Kogu 1949. aasta järgset Ühendriikide poliitikat Kaug-Idas võib pidada üheks suureks vigade paranduseks, mis on hoidnud olukorra küll kontrolli all, kuid olnud ka katalüsaatoriks kommunistliku Hiina kiirele majanduslikule ja sõjalisele tõusule viimastel aastakümnetel.

Viimane asjaolu näib Ühendriike praegu üsna närviliseks tegevat, aga toimivat tulevikustrateegiat Hiina suhtes Valgel Majal ei ole. Status quo hoidmine Taiwani väinas ja laiemas geopoliitilises ruumis on põhitees, mida üha korratakse. Tohutud sõjalised kulutused Iraagis ja Afganistanis ei võimalda Vaikse ookeani kaitsekilpi lähemal ajal oluliselt tugevdada. Sestap ergutatakse piirkonna liitlasi selles osas rohkem pingutama. Veebruaris Jaapaniga sõlmitud kaitseministrite kokkulepe, mille kohaselt rahu tagamine Taiwani väinas on mõlema riigi kaitsepoliitika prioriteediks, on üks näide. Surve Taiwanile, et see kiirendaks seadusandliku tagatise vastuvõtmist 18 miljardi dollarilise relvahanke sõlmimiseks USAga järgmiseks 10 aastaks, on teine. Kuid Pekingi otseseks mõjutamiseks puuduvad Washingtonil vahendid ja sestap on üsna põhjendatud grupi kongressiliikme-te hiljutine avaldus, mis hindab Ühendriikide Hiina-poliitika alates Nixoni – Zhou Enlai “Shanghai kommünikeest” (1972) täielikuks läbikukkumiseks.

Kelle kasuks tiksub kell?

Hiina suurendab samal ajal jõudsasti oma kaitsekulutusi ja moderniseerib armeed, suurendades soodsate kaubanduslepingutega oma mõju ASEANi ja nn Shanghai bloki maades (Venemaa ja endised Nõukogude Kesk-Aasia riigid). Samal ajal käib pidev pinnasondeerimine välispoliitikas ja avaliku arvamusega manipuleerimine siseriigis. Hiina allveelaevade “eksimised” mõne kuu eest Jaapani territoriaalvetesse ja USA Guami sõjaväebaasi lähedusse ei olnud kindlasti juhus. Sellekevadine Jaapani-vastane hüsteeria, mis kulmineerus vägivaldsete rünnakutega Jaapani konsulaatide ja isegi kaupluste vastu Hiina suurlinnades, oli kahtlemata ülevaltpoolt initsieeritud ja ajastatud just ajale pärast ülalnimetatud kaitseministrite kokkulepet. Oluliseks põhjuseks oli ka Pekingi vastuseis Jaapani saamisele ÜRO julgeolekunõukogu püsiliikmeks. Jaapani ajalooõpiku II maailmasõja “vale” kajastamine oli vaid väline ajend.

Taiwani-poliitikas kasutab Peking osavalt piitsa ja prääniku meetodit. Märtsis vastu võetud “Eraldumisvastane seadus”, mis seadustab “mitterahumeelsete” meetodite kasutamise saareriigi vastu, kui see kavatseb ennast iseseisvaks tunnistada, oli järjekordne piitsaplaks. Taiwani opositsiooniliidrite (sh kompartei põlisvaenlase Guomindangi esimehe) kutsumine Hiinasse ning nende suurejooneline vastuvõtt ja allkirjastatud parteidevahelised kokkulepped oli jälle präänik, mille tegelik eesmärk on muidugi lõhestada Taiwani poliitilisi jõude ja marginaliseerida praegune Demokraatliku Progressipartei valitsus, mis püsib positsioonil “kummalgi pool väina omaette riik”. Möödunud aasta presidendivalimiste napist kaotusest kibestunud opositsiooniliidrid võtsid Trooja hobuse rolli paraku rõõmuga vastu. “Hiina palavik” Taiwanil jäi Pekingi loodetust siiski nõrgemaks ja visiitidejärgsed avaliku arvamise küsitlused näitavad jätkuvalt suurema osa taiwanlaste skeptilist suhtumist Pekingi ponnistustesse.

Hiina ebaausa majanduspoliitika ja räige survediplomaatia peale lihtsalt naeratatakse kohmetult, sest – midagi pole parata, see on ju Hiina.

Jõudiplomaatia Euroopa Liidu suunal nõudmaks 1989. aastast kehtiva relvamüügi-embargo lõpetamist põhjendusega, et see on “ajast ja arust” ega vasta Hiina-Euroopa tegelike suhete iseloomule, on taas üks näide Pekingi külma sõja meetoditest. Sellega tabataks korraga kolm kärbest: seotaks EL tugevamalt Hiinaga; teravdataks ELi suhteid USAga ja avataks roheline tee Euroopa tehnoloogiatele Hiina sõjatööstusse. ELi liikmesmaad on otsuse tegemist nagu kuuma kartulit ühest peost teise veeretanud ja edasi lükanud. Hiina “Eraldumisvastane seadus” andis aga, ilmselt mitte vastata Pekingi plaanidele, Euroopale võimaluse piinlikku otsust veelgi edasi lükata ja aega võita.

Kelle kasuks praegune “külma sõja” ja status quo kell tiksub, on raske öelda. Hiina on kindel oma suurriiklike ambitsioonide teostatavuses ja arutleb stiilis “varem või hiljem teevad nad (kõik teised riigid) ikka nii, nagu meile kasulik”. Taiwan on kindel oma õiguses de iure iseseisvusele ja loodab, et demokraatlik maailm teda lõpuks toetab. USA hoiab nagu õlekõrrest kinni status quo põhimõttest, püüdes suuremat sõjalist vastutust lükata oma liitlastele. ELil ei paista pikaajalist Hiina-poliitikat üldse olevat.