Kui aeg tiheneb ja maailm avardub
2700 aastat lahutab meid ajast, mil valmis vanim Eestist leitud laev. Pea kaheksa meetrit pikk ja kolm lai, oli see kõrge käilaga alus mõeldud seilamiseks jõgedel ning Läänemere madala lainega vetel – kui uskuda Lennart Mere kirjeldust raamatus “Hõbevalgem”.
Samasugused laevad kandsid oma turjal viikingeid Euroopa randadele veel tuhatkond aastat hiljem. Pardad võisid neil küll olla kõrgemad ja mehi nende parraste vahele võis mahtuda rohkem. Plankude kinnitused võisid olla teised ning purjed ja aerud uued ja paremad, kuid põhimõtteliselt oli tegemist ikka sama laeva nooremate sõsaratega, millest kaheksa sajandit enne Kristuse sündi oli Saaremaal saanud meile tundmatu üliku puusärk. Aeg kulges sadu ja tuhandeid aastaid omasoodu, põlvkonnad põlvkondade järel elasid maailmas, mis oli samasugune nii nende sündimisel kui lahkumisel. Üks inimelu oli liiga lühike aeg, et maailm jõudnuks muutuda.
Kuid kui aeg oli suur ja hõlmamatu, siis ruumiga oli sootuks vastupidi. Veel üsna äsjagi, üle-eelmisel ja üle-üle-eelmisel sajandil, polnud ühe tavalise inimese tavaline maailmaruum ju sugugi piiratud mitte riigi, kontinendi või siis Maa enesega. Maailma piiridele oli enamasti võimalik suisa käega osutuda: seal, selle järgmise mäetipu ja kuru taga ta ongi! Mõnel pool on see võimalik tänagi. Näiteks ligipääsematutes Pakistani mägipiirkondades, kus suurimateks muutusteks inimeste argielus pärast Aleksander Suure vägede või Briti koloniaalarmee sõdurite läbirännet on ehk gaasipriimused ja vintpüssid.
Nendest üksikutest üksildastest paikadest lahkudes meenutab tänapäevane maailm aga möödunud aegade ümberpööratud mudelit. Juba mõnisada aastat kogub muutuste tempo üha enam ja enam kiirust. Aeg justkui üha tiheneks, üks inimelu tundub kõige erisuguse hõlmamiseks lootuselt lühike.
Ruum seevastu üha avardub, üha paisub. Osa 2700 aastat vana Saaremaa laevkalme kõrval elava talumehe maailmast paikneb täna seitsme maa ja mere taga – näiteks Jaapanis või Indias.
Tema elukeskkonda nimetatakse juba mõnda aega globaalseks külaks. Kuidas see maailm on tekkinud, mida see endaga kaasa toob ning millised mehhanismid seda varasemast nii erinevat elu käigus hoiavad, üritataksegi märtsikuises Diplomaatia avada. Ja viidata Pakistani külamehe kombel ka kaugusesse, järgmistele maastikele, mida üha kiirenevad muutused tõotavad meie ees avada. Kuid erinevalt sellest mägilasest võime me ainult aimata, mis täpselt peitub järgmise muutustekünka taga. Tema teadis.