Kübersõda perspektiivis: Venemaa agressioon Ukraina vastu

Lugejale teadmiseks, et raamat on internetis tasuta kättesaadav ja selle kaante vahele on jõudnud nii tuntud kübersõjateoreetikute (Martin Libicki, James Lewise, Jason Healey, raamatu toimetaja Kenneth Geersi jt) kui ka militaarteoreetikute (Keir Gilesi, James Wirtzi, jt) analüüsid, mis asetavad küberruumis toimunu laiemasse (geo)poliitilisse, sõjalisse ja strateegilisse konteksti. Raamat annab võimalikke vastuseid küsimusele, miks Venemaa, kes kasutas Ukraina vastu ka mittesõjalisi vahendeid ja kel on olemas võimsad küberrelvad, neid Ukraina energia-, transpordi- või finantssüsteemi vastu ei kasutanud. Kui ajakirjanike sulest on ilmunud hulgaliselt artikleid küberrünnakute kohta Ukrainas, siis kuni selle raamatu ilmumiseni puudus neile analüütilisem vaade. Raamatu suurim väärtus on selles, et lugeja saab vähem kui 200 leheküljel kokku tervikliku arusaama selle kohta, millised küberrünnakud ja -intsidendid toimusid, milline on nende tähendus ning mida võib kõige selle põhjal öelda tuleviku kohta. Esitatud on ka tõsisemate küberintsidentide koondtabel.

Teoses on 18 peatükki, mis on jagatud üldteemadeks: strateegilised käsitlused Venemaa sõjalisest agressioonist ja kübertegevusest Ukrainas, kübersõja rollist Venemaa strateegilises kultuuris ja Ukraina sõjas ning sellest, mida Ukraina sündmuste põhjal võib järeldada kübersõja seniste teoreetilise käsitluse kohta. Raamatu üks põnevaimaid osi on teise peatüki taktikalisemad vaated. Kahes artiklis, neist ühe autor on Ukraina turbeintsidentide üksuse endine juht, kirjeldatakse toimunud küberintsidente – varem pole sääraseid ülevaateid ilmunud. Kolmas huvitav artikkel on küberturbefirma FireEye eksperdi sissevaade pikaaegsete kõrgetasemeliste spionaažikampaaniate kohta – millest osade puhul on olemas tõendid nende seotusest Venemaa valitsusorganitega –, millesarnast mittetehnilist ja seetõttu hõlpsalt mõistetavat artiklit pole netiavarustes lihtne leida.

Lisaks on 20 autoriga teosesse mahtunud analüüsid Venemaa infosõja ja retoorika ning sotsiaalmeedia kasutamise kohta riigi huvide teostamisel, samuti peatükid rahvusvahelise õiguse ja kübernormide arengu ning Ukraina valitsuse küberjulgeolekupoliitika kohta. Väljatoomist väärivad Jason Healey ja Michelle Cantose tulevikustsenaariumid, mis kirjeldavad võimalusi, kuidas Vladimir Putin võib kasutada keerukaid küberründeid Ukraina destabiliseerimiseks või selleks, et sundida Läänt Vene huvidele järele andma. Need autorid võivad osutuda ka prohvetiteks, kuna märgivad, et mitmed intervjueeritud julgeolekuanalüütikud ütlesid neile, et Venemaa võib „valmistada ette lahinguvälja”, nakatades kõrgetasemelise pahavaraga (nt Havex, BlackEnergy) Lääne kriitilist taristut. Tõepoolest, vähem kui kuu pärast raamatu ilmumist toimusid Ukrainas küberrünnakud kaheksa elektrijaama vastu (millega seoses toimus ka paaritunnine elektrikatkestus), kus juurdepääs infosüsteemidele saavutati sellesama BlackEnergy pahavaraga, mis muuseas avastati ka Kiievi lennujaama infosüsteemidest.

Nii nagu puudub konsensus selles, kas kübersõda peab kuuluma ulmekirjanduse või tõsise militaarteooria valdkonda, on ka raamatu autorid toimunud sündmuste tõlgendamisel eri meelt. Kübersõja skeptikuna tuntud Martin Libicki loetleb põhjuseid, miks Ukrainas kübersõda ei toimunud, ja tõdeb, et vastupidiselt levinud arusaamale ei kasutata modernses sõjapidamises tingimata küberrünnakuid. Professor James Wirtz USA mereväe ülikoolist kirjutab, et kübersõda on osa Venemaa suurest strateegiast, mil on poliitilised eesmärgid, ja Moskva näitas, et oskab kübervõimu strateegiliselt tõhusalt ära kasutada. Tänu sellele, et Venemaa mõistab uute tehnoloogiate poliitilisi ja strateegilisi mõjusid, suutis ta nendega seotud võimalustest kasu lõigata. Oma kübervõimuga ei sihtinud Venemaa NATOt sõjaliselt, kaotajaks jäid USA ja NATO strateegilised lähenemised. Venemaa lõi kübervõimuga edukalt ja minimaalsete kaotustega fait accompli. Seega saavutas Venemaa strateegilise võidu.

Raamatu suurim väärtus on selles, et lugeja saab vähem kui 200 leheküljel kokku tervikliku arusaama selle kohta, millised küberrünnakud ja -intsidendid toimusid, milline on nende tähendus ning mida võib kõige selle põhjal öelda tuleviku kohta.

Vastupidisel arvamusel on James Lewis, USA Strateegiliste ja Rahvusvaheliste Uuringute Keskuse vanemteadur ja endine riigiametnik, kelle arvates Venemaa küberrünnakutel polnud strateegilist ega sõjalist mõju (näiteks ei kahjustanud need Ukraina üksusi). Venemaa saavutas kübervahenditega vaid lühiajalisi tulemusi. Lewis nendib, et kui kübervahendite abil luureandmete kogumise kasulikkus on üheselt mõistetav, siis kübervahendite kaudu sõjalise või poliitilise mõju saavutamine on küsitavam.

Mitmed autorid mainivad, et nii Krimmi kui Ida-Ukraina ründamisel kasutasid Vene väed oma häid elektroonilise sõja võimeid, kuid kahjuks ei leia raamatust lähemat kirjeldust selle kohta, kuidas neid kasutati sõjapidamises (taolisi analüüse leiab küll internetist). Küll toovad mitu autorit esile, et Venemaa kontseptsioonis on küberrünnakud ja elektrooniline sõda kaks võimalikku relva infosõja laiast arsenalist, mida viiakse läbi pidevalt ja ööpäev läbi. Lääne ja Venemaa erinevad kontseptsioonid kübersõjast ja informatsioonisõjast peegelduvad ka autorite tekstides, kes tingituna oma kontseptuaalsest valikust võivad jõuda kardinaalselt eri järeldusteni. Ehk kontseptuaalne raamistik määrab paljuski mõtlemise tulemuse.

Infosõja teemal järeldab Margarita Jaitner Rootsi Riigikaitseülikoolist, et Venemaa saavutas Krimmis infosõja peamise eesmärgi, informatsioonilise ülekaalu. Huvi pakub ka analüüs „proxy’de” tegevusest küberruumis Tim Maureri sulest, kes täheldab, et kuigi vabatahtlike kasutamine küberruumis oli aktiivne osa konfliktist, ei suutnud Ukraina valitsus neid oma eesmärkide teenistusse rakendada. Ka ei orienteerunud küberkurjategijad ümber riigi poliitiliste eesmärkide toetamisele, jätkates rahateenimisele suunatud tegevusi. Viimasega täiesti nõustuda ei saa, kuna poliitiliselt motiveeritud keerukad küberkampaaniad, mis kasutavad samu või osaliselt samu pahavarasid, mida küberkurjategijadki, on seotud Venemaa valitsusega. Seega on tõenäoline, et kuritegelikud rühmitused tegutsevad nii enda majandushuvides kui neile selleks tegevuseks vabad käed jätvate valitsuste huvides. Ühes paistavad kõik autorid nõus olevat – riigid kasutavad kübervahendeid oma võimu teostamiseks ka edaspidi ja küberrünnakud mängivad tuleviku konfliktides olulist rolli.