Küberründed jõu kasutamise õiguse ja humanitaarõiguse raames – millised on mängureeglid?

Kui 21. sajandi alguses ennustati, et küberründed muutuvad riikide arsenalis tõsiseltvõetavaks relvaks, siis 2007. aasta kevadel sai Eesti riik seda oma virtuaalsel nahal tunda. Tänapäeva ühiskonnas, kus virtuaalsed IT-alased lahendused on suurel määral seotud füüsilise maailmaga, kogeme, kuidas virtuaalsed ründed kannavad reaalseid ja käegakatsutavaid tagajärgi. Eesti on hoiatavaks näiteks, et üleilmastumine ja IT-lahenduste integreerimine igapäevaellu toob kaasa arvutivõrkude vastu suunatud rünnete kasvu; rünnete teostajateks võivad olla riigid, riikide esindajad, terroristid, kurjategijad, küberhuligaanid ning teadmatud arvutikasutajad.¹ On ilmne, et küberründed on muutumas atraktiivseteks mõjutusvahenditeks situatsioonides, mis ei ole omandanud ega omanda relvastatud konflikti mõõtmeid.

Küberrünnetel puudub rahvusvahelisel tasandil kokku lepitud terminoloogia, mistõttu definitsioonid erinevad riigiti. USA pakub küberründe definitsiooniks: “Actions taken through the use of computer networks to disrupt, deny, degrade, or destroy information resident in computers and computer networks, or the computers and networks themselves.” (“Arvutivõrkude kasutamine, mille eesmärgiks on häirida või tõkestada teistes arvutites või arvutivõrkudes leiduva informatsiooni kättesaadavust või selle informatsiooni osaline või täielik hävitamine, samuti teiste arvutite või arvutivõrkude hävitamise eesmärgil.” – Toim.).²

Seega on küberrünne teises arvutivõrgus ja teistes arvutites oleva informatsiooni vastu suunatud tegevus. Kuid Internet ei ole jaotatud tsiviil- ja militaarotstarbeliseks võrguks – enamasti on arvutivõrkude puhul tegu nn dual-use võrkudega, mida kasutavad nii tsiviil- kui militaarstruktuurid. Sellest tulenevalt on oht, et iga teostatav küberrünne võib omada mõlemas suunas tahtlikke või tahtmatuid mõjutusi. Rünnete efektiivset teostamist ja nendevastast kaitsetegevust komplitseerib fakt, et küberrünne võib ületada mitmeid riigipiire ning ei allu tavapärastele arusaamistele geograafilisest ruumist ja territoriaalsest terviklikkusest.

Infotehnoloogiast kolmikhüppaja tuules on õigus jäänud veel tavalisse kaugushüppekasti.

Nagu ikka õiguses, on elu siingi regulatsioonidest mitu sammu ees ja infotehnoloogiast kolmikhüppaja tuules on õigus jäänud veel tavalisse kaugushüppekasti. Sellist õigusloomeprotsessi on tabavalt ilmestanud kunagine USA ülemkohtunik Oliver Wendell Holmes, kui ta lausus: “… the life of law has not heen of logic; it has heen experience” (“…seaduste elu on kulgenud mitte loogika, vaid kogemuste rütmis.” – Toim).³ Ülemkohtuniku kuldsed sõnad kehtivad küberrünnete reguleerimise suhtes rahvusvahelises õiguses kaasajalgi, sest küberründeid peetakse suhteliselt värskeks probleemiks, millel puudub väidetavalt ühtne, üleilmne ja spetsiifiline õiguslik raamistik, mida riiulist võtta ja rakendama hakata. Eeltoodu ei tähenda, et tegemist oleks õiguslikus mõttes lüngaga ja anarhiaga. Mitmeid rahvusvahelise õiguse norme ja põhimõtteid saab küberrünnetele rakendada otseselt või analoogia abil.

Regionaalsel tasandil on edusamme olnud Euroopas (Euroopa Nõukogu küberkuritegevuse konventsioon) ja USAs (õigusabilepingutesse on tekkinud ühe alusena küberkuritegevus). Kuid rahvusvahelises tavaõiguses pole riikidele siduva lubava või keelava normi tekkeks olnud piisavalt riikide praktikat ja õigusveenet. Regulatsiooni puudulikkusel on erinevaid põhjusi alates riikide infotehnoloogilisest arengutasemest kuni nende huvini hoida valdkonda hallis alas ja säilitada tegutsemisvabadust. Samas on üle 30 maailma riigi, kaasa arvatud USA, Hiina, India ja Venemaa, tunnistanud informaatikaoperatsioonide võimete ning doktriinide arendamist.⁴ Kuid millised on kehtivad rahvusvahelise õiguse mängureeglid jõu kasutamise õiguse ja humanitaarõiguse raames?

Küberründed ja jõu kasutamise õigus – ÜRO põhikirja kohaldamine küberrünnetele

Kaasaegse jõu kasutamise õiguse (ius ad bellum) aluseks on ÜRO põhikiri ning tavaõigus. ÜRO põhikirja artikkel 2 lõige 4 kohustab kõiki ÜRO liikmeid hoiduma rahvusvahelistes suhetes jõuga ähvardamisest või jõu tarvitamisest iga riigi territoriaalse puutumatuse, poliitilise sõltumatuse vastu või mõnel muul viisil, mis ei ole kooskõlas ÜRO eesmärkidega. Keeldu peetakse ius cogens normiks ehk rahvusvahelise õiguse imperatiivnormiks. Keelu eranditeks on individuaalne ja kollektiivne enesekaitse riigi vastu suunatud relvastatud ründe korral (artikkel 51) ning jõu kasutamine kollektiivse julgeolekusüsteemi raames, kui on tuvastatud rahu rikkumine, rahu ohustamine või agressioon.

Kas küberründeid saab lugeda relvastatud rünneteks, millele kohalduks enesekaitseõigus?⁵ ÜRO põhikirja artikkel 2 lõige 4 ei loetle, mida loetakse jõu kasutamiseks või jõuga ähvardamiseks, kuid põhikirja ettevalmistavate materjalide kohaselt peetakse silmas relvastatud rünnet. Seda enam, et artikkel 51 räägib enesekaitseõiguse rakendumisest relvastatud kallaletungi puhul. Julgeolekunõukogu pädevus ei ole selles küsimuses murelapseks, kuna poliitilise tahte korral on võimalik küberründeid käsitleda rahu ohustamise või rahu rikkumisena, nagu näitab Julgeolekunõukogu eelnev paindlik praktika. Milline peaks olema küberrünne, mis ÜRO põhikirjalistele tingimustele vastaks? Tunnustatud õigusteadlaste seisukohad suunavad meid vastuste asemel rohkemate küsimuste ja erandite juurde.⁶ Esiteks ei loeta jõu kasutamise keelu rikkumiseks majanduslikke ja poliitilisi survemeetmeid, milleks liigitub tänapäeval enamik küberründeid. Selles mõttes võib küberründeid pidada väljakutseks kehtivale korrale, sest küberrünnete tagajärjed võivad ulatuda ebameeldivusest (nt meediaväljaannete võrgulehtede halvamine, e-pangateenuste tõrkumine) isiku- ja varakahjudeni (nt kriitilise infrastruktuuri ründe tagajärjel tekkiv üldine kaos ja anarhia, gaasitrassi hävitamine). Teiseks ollakse seisukohal, et küberrünne ei pruugi olla küll relvastatud ründeks klassikalises mõistes, kuid ta võib selle kriteeriumi täita, kui toob kaasa kahjustusi, mis on võrdsustatud kineetiliste rünnetega. Tegu ei ole kivisse raiutud tõega, kuid aitab vähendada õiguslikku ebamäärasust. Seega tuleb ära märkida, et kui küberründeid saab lugeda möönduslikult jõu kasutamiseks, siis kehtivad ründele reageerimisel normatiivsed piirangud, millest tähtsaim on, et ründe vastumeede peab olema proportsionaalne.

Ülaltoodud raskustest tulenevalt tuleb küberrünnete tagajärgi hinnata igal juhtumil eraldi ning mõõta, kas tagajärjed sarnanevad relvastatud ründe tagajärgedega või mitte. Olenevalt tagajärgede iseloomust saab riik valida vahendeid, millega vastata. M. Schmitti näited selles vallas on saavutanud kultusliku staatuse, mistõttu on paslik need üle korrata. Schmitti esimese näite puhul on küberrünne põhjustanud lennuõnnetuse, kuna ründega koormati üle lennujuhtimissüsteem. Inimkaotused ja varakahju on põhjuslikus seoses lennujuhtimissüsteemile korraldatud küberründega, mistõttu saab tagajärgi võrdsustada relvastatud ründega. Teise näite kohaselt suunatakse küberrünne ülikooli arvutivõrgu vastu eesmärgiga takistada relvajõududega seonduva teadustöö läbiviimist. Ülikooli arvutivõrk on järjepanu nädal aega maas ja teadustöö häiritud. Tegu on pigem õigusvastase sissetungimisega arvutivõrku, mille tagajärjed ei ole võrreldavad relvastatud jõuga.⁷

Seega on küberrünne teises arvutivõrgus ja teistes arvutites oleva informatsiooni vastu suunatud tegevus.

Suhtelise õigusliku ebamäärasuse tõttu jääb küberrünnetele jõu kasutamise pitseri andmine riikide praktika sisustada. Paratamatult ei too see kaasa ühetaolisust ja universaalsust rahvusvahelistes suhetes ega rahvusvahelises õiguses. Alternatiiviks oleks Julgeolekunõukogu kindlameelne tegevus mõne küberründe kvalifitseerimisel rahu ohustava teona, mis omakorda võib anda tõuke õigusliku sisu määratlemiseks või vastupidiselt avada Pandora laeka väärkasutuseks. Poliitilistest jõuvahekordadest tulenevalt peavad alalised liikmed esmalt saavutama ühise arusaama küberrünnetest. Igaühe enda otsustada jääb, kuivõrd realistlik see oleks. Kuid miski ei välista, et küberrünnete puhul, mis jäävad võnkuma jõu kasutamise ja jõu mittekasutamise vahele, võiks Julgeolekunõukogu anda juhiseid, kuidas neile reageerida, ja võtta sõna rahvusvahelise üldsuse nimel.

Lähitulevikus jääb jõu kasutamine või jõuga ähvardamine küberruumis fakti tuvastamise küsimuseks igal eraldiseisval juhul. Tõenäoliselt kohtame harva küberründeid, mis ületavad jõu kasutamise lävendi. Kui riigid ei suuda defineerida antud küsimust rahvusvahelisel tasandil, siis paratamatult tuleb muutus õiguses vaid reaalse elukogemuse abil ehk läbi inimkannatuste ja varakahjude. Hetkel on küberrünnetele reageerimine teadus hüpoteetilistest eeldustest – kui riik satub küberründe objektiks, siis usutavasti küberründele vastamine küberründega oleks aktsepteeritav, teatud juhtudel isegi õigustatud. Kui küberrünne ületab oma tagajärgedega relvastatud jõu kasutamise lävendi, siis ei välista miski sellele reageerimist konventsionaalse sõjalise jõuga ja/või küberründega. Antud ajahetkel tundub, et jõu kasutamise õiguse, miks mitte ka NATO leppe artikli 5 rakendumise hinnaks saab olema küberrünne, mis suudab lävendi ületada ning mis on ilma ühegi kahtluseta omistatav konkreetsele riigile.⁸ Kuivõrd see stsenaarium reaalsust peegeldab, on omaette küsimus.

Rahvusvaheline humanitaarõigus, küberründed ja lubatavad sihtmärgid

Rahvusvaheline humanitaarõigus (ius in bella, rahvusvaheline sõjaõigus) on sõjapidamisnormide kogum, mis rakendub relvastatud konflikti korral. Relvastatud konfliktideks loetakse nii traditsioonilist sõda ehk riikidevahelist konflikti kui ka kindla vägivallalävendi ületanud siseriiklikku konflikti. Rahvusvahelises humanitaarõiguses ei esine sõnaselget sätet, mis kohalduks küberrünnetele või -sõjale.⁹

Kuid sellest hoolimata kehtib küberrünnetele Martensi klausel, mille kohaselt täpsemate sõjapidamise eeskirjade puudumisel “jäävad nii elanikkond kui sõdijad rahvusvahelise õiguse printsiipide kaitse ja valitsemise alla, nii nagu need tulenevad tsiviliseeritud rahvaste vahel juurdunud tavadest, inimlikkuse seadustest ning avaliku südametunnistuse nõudmistest”. Martensi klausli eesmärgiks on välistada relvastatud konfliktis juhtumid, mis võiksid jääda kirjutatud õiguse ja tavaõiguse regulatsiooni alt välja.

Kui on tegu relvastatud konfliktiga, siis rakenduvad humanitaarõiguse normid ja põhimõtted küberrünnetele. Sellest tulenevalt tuleks küberründeid mõista kui sõjapidamisvahendit, millega on võimalik rünnata konkreetset sihtmärki. 1949. aasta Genfi konventsioonid ja nende 1977. aasta lisaprotokollid defineerivad rünnet vägivalla kasutamisena, kuid kas küberründeid saab pidada vägivalla kasutamiseks? Õnneks on vastus jaatav, sest rünne on ülddefinitsiooniks, mille tähtsaimaks elemendiks on tagajärje saabumine ehk asjade ja isikute puhul füüsilise või vaimse kahju tekitamine. Füüsilist kahju võib efektiivselt teostatud küberrünne iseenesest kaasa tuua küll.

Kui küberrünne on relvaks, siis humanitaarõigus seab piiranguid ründe teostamisele ja sihtmärkidele. Vaenlase staabi või sõjalise lennujuhtimissüsteemi ründamine ei tekita küsimusi, sest rünne on suunatud võitlejate ja sõjaliste sihtmärkide vastu, mis toob kaasa sõjalise eelise ja soodustab oluliselt sõjategevust. Küberrünnete kasutamise hõlpsusest tulenevalt võib tekkida kiusatus rünnata objekte, mis ei allu otseselt sõjalise sihtmärgi definitsioonile. Juhul kui mõni riik sõltub ebaproportsionaalselt ühest tööstusharust, siis kas võib rünnata tsiviilsihtmärke, et seisata tootmist ja jaotust? Õiguslikult oleks vastus pigem eitav, kuid kardetavasti toob küberrünnete lisamine sõjalisse arsenali kaasa vajaduse väga detailsete jõu kasutamise reeglite koostamiseks. Enamik sihtmärke, mille vastu küberründeid saab suunata, on peaasjalikult nn dual-use sihtmärgid, mis omavad militaar- ja tsiviilotstarvet. Lennujaamad, raudtee, elektrijaotussüsteem ja sidesüsteemid omavad tähtsust mõlema kategooria jaoks. Kui neid kasutatakse sõjalisteks eesmärkideks, siis saab neid pidada sõjalisteks sihtmärkideks.

Sõjaõiguse vundamendiks on tsiviilisikute ja -sihtmärkide ründamise keeld. Kui tsiviilisikud võtavad vahetult osa sõjategevusest ehk loomuselt või otstarbelt põhjustavad vastase relvajõudude liikmete või varustusele kahju, siis nad kaotavad immuniteedi rünnete eest. Küberrünnete teostamise iseloomust tulenevalt tekib tõsine oht, et võitlejate asemel viivad neid täide muud valitsusasutuste ametnikud või ametid kui relvajõud, mistõttu tsiviilisikud võtavad otsesest sõjategevusest osa. Kui tsiviilisikud (k.a IT-tugi) viivad küberründeid läbi, siis peavad nad teadvustama riski, et vastane võib neid pidada sihtmärkideks või relvajõude saatvateks isikuteks, kellele tuleb kinnipidamise korral omistada sõjavangi staatus. Tsiviilisikute kasutamine rünnete läbiviimisel on õiguslikult keerukas, mistõttu tuleks rünnete teostamisel eelistada relvajõudude liikmeid.

Humanitaarõiguses omistatakse paisudele, tammidele ja tuumaelektrijaamadele erikaitset, sest tegu on ohtlike rajatistega, mille ründamine võib põhjustada ohtlike jõudude vallandumise ja tuua kaasa tõsiseid kaotusi tsiviilelanikkonna hulgas. Kuigi ideaalselt peaksid vastavad infrastruktuurid olema Internetist eraldatud, siis uuringud on näidanud, et määrav osa neist on rünnatavad. Taolisi sihtmärke ei tohiks rünnata, kuid küberründed võivad piisava täpsusastme korral olla kineetilistest relvadest eelistatumad ja abistada sihtmärke neutraliseerida ilma, et toimuks ohtlike jõudude vallandumine.

Humanitaarõiguse üldpõhimõtted – väljakutse küberrünnetele

Kui sihtmärk on õiguspärane, siis tuleb hinnata ründe kooskõla humanitaarõiguse üldpõhimõtetega, nagu valimatute rünnete keeld, eristamispõhimõte, proportsionaalsuse põhimõte, juhusliku kahju vähendamise põhimõte ja pettuse keeld. Valimatud ründed on ründed, mis ei ole suunatud kindla sõjalise sihtmärgi vastu ja milles kasutatakse sõjapidamisviise ja -vahendeid, mida ei saa suunata sõjalise sihtmärgi vastu, või milles kasutatakse võitlusviise ja -vahendeid, mille kasutamise tagajärgi ei saa piirata. Küberründed võivad muunduda teadlikult või tahtmatult valimatute rünnete läbiviimiseks. Kui eelmisel aastal kirgi kütnud Confickeri viirus oleks olnud sõjaline küberrünne, siis oleks tegu olnud teadlikult valimatu ehk juhitamatu viirusega. Kuigi juhitamatus iseenesest ei ole valimatuse kriteeriumiks, siis tagajärjed peavad olema piiratavad ja suunatavad.

Kui küberrünne ületab oma tagajärgedega relvastatud jõu kasutamise lävendi, siis ei välista miski sellele reageerimist konventsionaalse sõjalise jõuga ja/või küberründega.

Igasugune küberrünne peab suutma vahet teha tsiviilelanikkonna ja võitlejate vahel ning tsiviilobjektide ja sõjaliste sihtmärkide vahel. Sellest tulenevalt tuleb alati suunata ründed vaid sõjaliste sihtmärkide vastu. Kuigi küberründeid saab kasutada eristamispõhimõttega kooskõlas, on raske välistada ühe ulatusliku küberründe teostamise atraktiivsust otsustajatele. Kuigi tervet riiki halvava küberründe kasutamise mõte võib olla paeluv, oleks rünne terve riigi info- ja infrastruktuuri vastu eristamispõhimõttega vastuolus.

Proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt kaalutakse omavahel pinges olevaid elemente – kannatused ja kahjustused seatakse vastukaaluks sõjalisele edule. Juhul kui sõjaline edu kaalub üles esimese kategooria, siis on rünne proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas. Enim probleeme põhimõttega tekib nn knock-on tagajärgedega, mis ei ole otseselt ega vahetult ründe poolt põhjustatud, aga on siiski ründe poolt tekitatud ehk tagajärgede tagajärjed. Arvestades, et dual-use võrkude tõttu ei ole olemas täit kindlust, et rünne ei kandu militaarstruktuurist üle tsiviilstruktuuri, on paratamatult tegu tõsise väljakutsega rünnete planeerijatele. Lisaks ei tohi rünne seada ohtu tsiviilelanikkonna ellujäämist.

Kui sihtmärk on õiguspärane ning plaanitud rünne hinnatud proportsionaalseks, siis ründaval osapoolel tekib humanitaarõiguse alusel kohustus valida sõjapidamisviise ja -vahendeid, mis tooks kaasa kõige vähem juhuslikke kahjustusi. Siinkohal võib avalduda küberrünnete positiivne programm, mis võimaldab füüsilise hävitamise asemel sihtmärgi neutraliseerida ilma suuremaid kahjustusi tekitamata. Kui jaotusvõrgu ründamine konventsionaalse relvastusega võiks olla vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega ja ohustada tsiviilelanikkonda, siis küberründe abil võib olla võimalik jaotusvõrgu väljalülitamine ründe ajaks ning reaktiveerimine sõjalise eesmärgi täitumisel.

Küberrünnetega tuleb vältida pettust ja sõjakuritegude täideviimist. Humanitaarõiguse mõttes on pettuseks kaitstud staatuse teesklemine, et ära kasutada vastase usaldust. Keeld ei tähenda sõjakavaluse kasutamist, milleks küberrünnete mõttes oleks oma vägede paiknemise või manöövrite kohta valeandmete edastamine, vastase luureandmebaaside andmete võltsimine. Pettuseks loetakse igasuguse kaitstud staatuse teesklemist, näiteks Rahvusvahelise Tsiviil-lennundusorganisatsiooni poolt meditsiinitranspordile antud koodide ja signaalide petlik kasutamine sõjaväelendude märgistamiseks.

Humanitaarõiguse normid ja põhimõtted kehtivad ja kohalduvad küberrünnetele, mis sest, et õigus otsesõnu ründevormi ei nimeta. Kuid kindel on, et küberründed esitavad väljakutseid rahvusvahelisele õigusele ja humanitaarõigusele. Teisalt on ennatlik rääkida vajadusest uue õiguse järele, sest senimaani ei ole konkreetseid tõendeid selle kohta, et õigus ei toimiks. Humanitaarõigus kohustab riike uue relva kasutusele võtmisel läbi viima hindamismenetluse, et kindlaks teha, kas relva kasutamine on kooskõlas humanitaarõigusega või on see mõne muu rahvusvahelise õiguse normi kohaselt keelatud. Küberrünnete rahvusvahelis-sõjaõiguslikul reguleerimisel tuleb pöörata tähelepanu, et muudatusi ei hakataks kokku leppima vaid argumendi põhjal, et tegu on uue fenomeniga. Nähtus võib uus olla, aga enne tuleks kogeda ja hinnata, kas juba kehtiv õigus ei anna küsimustele vastuseid.

Arenguid küberrünnete reguleerimisel rahvusvahelises õiguses

Lähitulevikus jääb siiski riikide praktika sisustada, mida peetakse küberrünnete kontekstis jõu kasutamiseks ja mida mitte. Valmidust rahvusvahelise või regionaalse leppe sõlmimiseks ei paista veel olevalt, sest suurema ründevõimekusega riikidel on kasulik jätta valdkond õiguslikult täpsustamata, et säilitada tegevusvabadust. Riigid võivad samuti järgida maksiimi “tark ei torma” ehk soovitakse ära oodata mingisugune tehnoloogiline arengutase, pärast mida on võimalik teha küberrelvastuse kohta põhjapanevamaid üldistusi.

Kuid mõningad protsessid on sellegipoolest käimas. Näiteks Vene Föderatsioon soovis juba 1998. aastal algatada ÜROs peaassamblee resolutsiooni vastuvõtmist, mis puudutaks ohtlike informatsioonioperatsioonide keelustamist. Käesoleva aasta juulis esitas 15 riigi ekspertgrupp ÜRO peasekretärile soovitused küberjulgeoleku vallas.¹⁰ Ekspertgrupi eesmärgiks oli hinnata küberruumis peituvaid ohte ja riske ning leida vastused, kuidas riigid peaksid nende vähendamisel koostööd tegema. Soovitused on pehmed ja üldistele kohustustele rõhuvad – riigid peavad jätkama omavahelist dialoogi, et võidelda küberuumi väärkasutuste vastu (nt küberkuritegevus), tegema koostööd kriitilise infrastruktuuri kaitsmiseks ning soodustama infovahetust seadusandluse vallas. Raporti konkreetsemate tegevussoovituste kohaselt on vaja madalama arengutasemega riikides tõsta isikute ja organisatsioonide võimekust küberohtudega toimetulemiseks ning töötada edasi ühiste definitsioonide ja terminite sõnastamiseks küberjulgeoleku vallas.¹¹

Iseenesest ei öelnud ekspertgrupi raport midagi uut, mida küberjulgeoleku kogukond polnud juba varem rõhutanud. Kuid ÜRO mõttes saab neid pidada edusammudeks, mis on valdkonnas tavapärasemast selgemad. Tegu on protsessiga, mis ÜRO peaassamblee raames on toimunud juba 1990ndate keskpaigast alates, mil Vene Föderatsioon otsustas, et küberjulgeolek on teema, mis vajaks lisaregulatsioone ja -meetmeid. Venemaa arusaamise kohaselt tuleks küberruumi tarbeks vastu võtta täiendavaid konventsioone ja resolutsioone, mis piiraksid riikide tegutsemisvabadust küberruumis ning põhineksid relvastuskontrollilepetel. Relvastuskontrollimeetmete rakendamine küberruumile tähistaks samas möönmist, et riigid tegelevad küberruumis võidurelvastumisega.

Vastav areng on seadnud Venemaa põhimõttelisse vastasseisu Ameerika Ühendriike seisukohaga. USA on seisukohal, et küberruumi suurimaks probleemiks on kuritegelik väärkasutus, mis nõuab rohkem korrakaitse- ja õigusabialast koostööd. Teisalt on probleemiks, et igasugune lepe küberjulgeoleku vallas peaks andma vastuseid ja lahendusi printsipiaalsetele probleemidele, nagu Interneti tsenseerimine ning inimõiguste ja sõnavabaduse kaitse. Lisaks iseloomustab protsessi kontseptuaalne erimeelsus, kus Venemaa ja mõne muu riigi arusaamise kohaselt tuleb informatsiooniturvalisuse all pidada silmas ka andmehulgas levitatavat teavet. Samas on ekspertgrupi raportist loetud välja sedagi, mida sõnaselgelt raportis ei sisaldu, ehk sedasama valmidust sõlmida riikide vahel küberjulgeolekualane lepe.¹²

Füüsilist kahju võib efektiivselt teostatud küberrünne iseenesest kaasa tuua küll.

Kuid kui leppest ollakse veel kaugel ning ainus, milles suudetakse kokku leppida, on ÜRO peasekretäri raport, siis kas terve küberruum on jõu kasutamise ja sõjaõiguse mõttes Metsik Lääs? Pigem siiski mitte, sest USA on sama raporti valmimisel väljendanud seisukohta, mille kohaselt küberruumis tuleks riikide suhtes kohaldada samu reegleid, mida kohaldatakse kineetiliste relvade suhtes.¹³ Kineetiliste relvade võrdsustamine küberrelvastusega on märgilise tähtsusega, sest varasemalt on riikide retoorika antud küsimuses püsinud ebamäärasena kartuses, et vastasel juhul piiratakse küberjulgeoleku hallides alades enda tegevusvabadust.

Kuid see avaldus ei lahenda veel suuri rahvusvahelis-õiguslikke küsimusi küberrünnete puhul – millal on tegu jõu kasutamisega? Kas kooskõla humanitaarõigusega on võimalik ja realistlik? Paratamatult tekib tunne, et vastused tulevad alles siis, kui on toimunud mõni laiaulatuslik küberrünne, mis surub mõne riigi pikaks ajaks põlvili koos inimkannatustega ja muude kahjudega. Parafraseerides USA ülemkohtuniku Potter Stewarti sõnu: “We’ll know it, when we see it.” (“Äratundmine saabub koos kogemusega.” – Toim)¹⁴ Seniks tuleb toimida vaoshoitult ja mängida suurt kübermängu kehtivate mängureeglite kohaselt.