Kübergolem
Juudi folkloorist pärinevad lood golemist, oma looja käske täitvast „tehisolendist”. Golem on täielikult anorgaanilisest ainest – kõige sagedamini savist või mullast – vormitud koljat, kes pärast maagiliste rituaalide sooritamist ärkab ellu ning asub täitma oma peremehelt saadud ülesandeid.
Golemi peremeheks ja loojaks on kõige sagedamini rabi kui varjatud teadmiste valdjas ja vardja. Elu-andvaks maagiliseks rituaaliks on enamasti püha kirjasõna – kas siis torgatuna olendi suukoopasse või kirjutatuna tema savist laubale. Heebreakeelne sõna „emet”, mis tähistab korraga nii tõde kui ka tõelisust/ reaalsust, on see vormel, mille kirjutamise järel golem tavaliselt tõuseb, jõurikkalt oma liikmeid sirutab ning mehetegusid sooritama siirdub.
Kuid golem on olemuselt tehnitsistlik, mõistuseta ning hingeta olend. Ning pärimuse kohaselt muutub tema tegevus tihtilugu kontrollimatuks ja destruktiivseks, väljudes oma looja kontrolli alt – või pöördudes isegi tema vastu. Kui revolutsioonid söövad oma lapsi, siis golemitel on kalduvus hukutada oma loojaid.
Viimase kümnendi jooksul on arvutid, internet ja kommunikatsioonitehnoloogiad muutunud meie igapäevaelu lahutamatuks koostisosaks. Need on meie eludega lõimunud. Küberkuritegevus, küberrünnakud ja küberkaitse on tegevusvaldkonnad, mis ei puuduta enam kitsast spetsialistide ringi sõjaliste juhtimiskeskuste keldrites, pankade infoturbeosakondades või kõrgtehnoloogiat kasutavaid kurjameid jahtivate politseinike kabinettides. 2007. aasta aprillirahutused Eestis ja 2008. aasta augustisõda Gruusias tõid küberrünnakute mõju koju ja kontorisse kätte ka tavalistele inimestele, kelle veebibrauserid ei avanud uudisteportaale või kelle pangatehingud jäid – tõsi küll, suhteliselt lühikese aja vältel – sooritamata.
Kuid vähemalt läänemaiste ühiskondade eluolu lõimumine infotehnoloogiaga, kogu ühiskonna võrgustumine toimub üha kasvavas tempos. Millalgi kümne või kahekümne aasta pärast ei pruugi kõige hirmutavam terrorirünnaku stsenaarium enam eneses kätkeda lennukitega kõrghoonetesse lendamist või küberründega transpordisüsteemide või elektrijaamade väljalülitamist. Rünnak, mis jätab tehnoloogiasõltlaseks jäänud ühiskonna ilma kommunikatsioonivõimaluseta, võib tekitada suurematki sotsiaalset ja poliitilist kaost. Kuidas funktsioneeriks kas või praegune Eesti, kui kolmeks päevaks kaoks kogu riigist internet ja digitaalsed andmebaasid ning lakkaksid töötamast mobiiltelefonid? Kontaktid inimese ja inimese ning riigivõimu ja inimese vahel oleksid võimalikud, tuginedes ainult vanamoodsale, 20. sajandisse maha jäänud füüsilistele, mitte digitaalsetele tehnoloogiatele.
Veelgi fundamentaalsem küsimus on infotehnoloogiate pikaajaaline mõju sootsiumi intellektuaalsele toimimisele ning sellest tulenevatele poliitilistele ja sotsiaalsetele mõjudele. Kui üksikisikute süüvimisvõime väheneb, tähelepanuvälp lüheneb ja mälu hõreneb, siis annab see kogusummana ja pikas perspektiivis tulemuseks ühiskonna, maailmakäsitluse ja poliitilised protsessid, mille olemus võib oluliselt erineda eelmise sajandi arusaamadest valgustatud ja demokraatlikust Õhtumaast.