Kristi Raik: Karm julgeolekuaasta 2025 – mis ei tapa, teeb tugevamaks
Maailm on Donald Trumpi USA presidendiks naasmise eel ärevil ja liimist lahti. Vana, liberaalne reeglitel põhinev maailmakord on katki ja paistab, et Trumpil pole vähematki huvi seda parandada.
Liberaalne kord tähendab rahvusvahelises poliitikas eelkõige toetumist normidele ja institutsioonidele. Selle asemel ootab meid ees turbulentne suurriikide vahelise võimuvõitluse periood, kus maksab jõud, mitte õigus. Tulevad taas moodi vanad mõisted nagu mõjusfäärid; käib võitlus selle üle, kes kontrollib strateegiliselt olulisi territooriume, maavarasid ja ühendusteid. Trumpi peamine vastane selles võitluses on Hiina ning ka Venemaa suunal on raske ette näha muud kui vastandumise jätkumist.
Trump soovib end näidata jõulise juhina, kelle jaoks kõik vahendid on lubatud. Vihje sõjalise jõukasutuse võimalusele Gröönimaal oli sõnum Hiinale ja Venemaale, et USA kavatseb oma kohalolekut Arktikas tugevdada. Arktika saab olema üks teravneva suurriikide vahelise konkurentsi piirkondi. See võib anda kindlust Põhjala riikidele, et USA heidutus Venemaa ja Hiina suunal püsib siinkandis tugev. Samas pole välistatud, et suur liitlane rakendab või ähvardab rakendada meetmeid, mis ohustavad tema väiksemate liitlasriikide suveräänsust. Taani sai vastava hoiatuse juba kätte.
Trump teeb kindlasti jõupingutusi, et täita oma lubadus Ukraina sõda lõpetada, ent kestliku rahuni vaevalt et alanud aastal jõutakse.
Liitlassuhte haldamine ei saa olema lihtne, kuid USA panus on Euroopa julgeolekus endiselt korvamatu tähtsusega. Ukraina püüab leida oma tehingulise lähenemise Trumpile, milleks tal on head eeldused: riik on geopoliitiliselt nii olulise asukohaga ja seal peitub nii palju maavarasid, sh haruldasi muldmetalle, et USA ei saa ju seda ometi oma vastastele kätte anda. USA administratsioonile võivad Ukraina ressursid rohkem korda minna kui Euroopa julgeolekukorralduse põhimõtted. On pigem vähe tõenäoline, et USA toetus Ukrainale täielikult lõpeb. Trump teeb kindlasti jõupingutusi, et täita oma lubadus Ukraina sõda lõpetada, ent kestliku rahuni vaevalt et alanud aastal jõutakse. Konflikt Venemaa ja Ukraina, ühtlasi Venemaa ja Euroopa vahel jätkub veel aastaid.
Euroopa ei ole Trumpi teiseks ametiajaks kuigi hästi valmistunud, kuigi vajadusest seda teha on palju räägitud. Ebakindlust on palju, kuid ühes võime olla kindlad: USA hakkab Euroopat jõhkralt survestama, et kaitsekulusid tõstetaks veelgi. Washingtonis on heas kirjas riigid, kes on oma julgeolekusse panustanud; eriti raske saab olema neil, kelle kaitsekulud on alla 2 protsendi. Trumpi jutt viiest protsendist kui uuest NATO kaitsekulude tasemest on paljudele Euroopa riikidele ehmatav – võimalik, et see on taktikaline käik, mis aitab järgmisel NATO tippkohtumisel Haagis jõuda kokkuleppele esialgu näiteks 3,5 protsendis, mis ju viiega võrreldes on mõõdukas.
Eestil tasub panustada tugevasse Põhjala-Balti-Poola koostöösse, et ühiselt kindlustada USA kohaloleku jätkumine meie piirkonnas.
Poola, Põhjala ja Balti riigid saavad liitlassuhetes eelispositsiooni tänu oma suhteliselt kõrgetele kaitsekuludele. Nende riikide vaatest on USA surve liitlastele kaitsekulude kasvatamiseks tervitatav. Euroopas on aastaid räägitud vajadusest suurema autonoomia järele, kuid tegelik töö kaitsevõime tugevdamiseks on olnud aeglane. Euroopa riikide nõrk panus oma julgeolekusse tõstab esiteks riski, et USA ei soovi enam Euroopa julgeolekut tagada, ning teiseks tõenäosust, et Venemaal tekib kiusatus katsetada, ka NATO artikkel 5 ikka töötab.
Võib ainult loota, et Trumpi ähvardused panevad eurooplasi tõsiselt tegutsema, et ära hoida laiema sõja puhkemine Euroopas. Loota, et USA surve ei tapa, vaid tugevdab. Samas on oht, et Trumpi „jaga ja valitse“ poliitika ning paremäärmuslaste toetamise tagajärjel muutub Euroopa ühtsuse säilitamine ja Euroopa riikides stabiilsete valitsuste moodustamine veelgi raskemaks.
Eestil tasub panustada tugevasse Põhjala-Balti-Poola koostöösse, et ühiselt kindlustada USA kohaloleku jätkumine meie piirkonnas. Sel nädalal Helsingis toimuv NATO Läänemere-äärsete riikide tippkohtumine, mida võõrustavad ühiselt Soome president Alexander Stubb ja Eesti peaminister Kristen Michal, on hea signaal regionaalse julgeolekukoostöö tugevnemisest ja heidutav sõnum Venemaale. (Kõrvalmärkusena olgu öeldud, et see on ka kõnekas näide uue ajastu algusest Eesti ja Soome suhetes, kus julgeolekualaselt koostöölt on pidurid maha võetud.) Muutuvas maailmas on paraku ka midagi, mis ei muutu: ainuke eksistentsiaalne oht meie regiooni riikide jaoks on endiselt Venemaa.
Seotud artiklid
Mark Voyger: Seekord peab Lääs lubatu kindlasti ära tegema
Putin loodab, et kui Trump saab presidendiks, tõmbab ta tagasi Ameerika toetust Ukrainale, Euroopale ja NATO-le. Kui Lääs ei tarni praegu Ukrainale piisavalt relvastust, nii et vastupealetung võiks toimuda veel selle suve lõpus, on venelastel aega enda kindlustamiseks ja veel suuremate vägede sissetoomiseks, rõhutas Ameerika Kiievi ülikooli professor Mark Voyger usutluses Diplomaatiale.
George P. Kent: USA pühendub Ukrainale aastakümneid
USA või teiste riikide asi pole defineerida, kuidas Ukraina mõistab võitu või sõja lõppu. Kõrvalseisjad peavad hoolikalt sõnu valima, enne kui hakkavad midagi ütlema inimestele, kes võitlevad oma riigi eest, leiab USA suursaadik George P. Kent usutluses Diplomaatiale.
Fiona Hill: Ukraina uues maailmakorratuses – ülejäänud riigid Ühendriikidele vastu hakkamas
Traditsioonilise Lennart Meri kõne peab sellel aastal USA Venemaa-ekspert Fiona Hill, president George W. Bushi, Barack Obama ja Donald Trumpi nõunik.
James Sherr: Tants torude ümber – Nord Streami plahvatused
Sellest on möödunud peaaegu seitse kuud, kui võimsad plahvatused purustasid 26. septembril neljast Nord Streami torujuhtmest kolm, muutes nad mitte üksnes kasutuskõlbmatuks, vaid tõenäoliselt lausa parandamatuks. Kaks päeva hiljem alustasid Rootsi ja Taani omaette juurdlust intsidentide kohta, mis olid aset leidnud rahvusvahelistes vetes, kuid vastavalt emma-kumma riigi majandustsoonis. Rootsi kaitsepolitsei kogus 18. novembriks piisavalt tõendeid, järeldamaks, et plahvatuste taga oli tõsine sabotaažiakt.
Reegleid järgivate mängijate võimalused muutuvas maailmakorras
Tulevik tuleb rajada õigetele, mitte valedele õppetundidele minevikust. Äärmiselt oluline on ulatada Vene rahvale käsi. Hiina ei püüa sarnaselt Vladimir Putiniga rahvusvahelist korda hävitada. Suursaadikud Daniel Fried ja Jüri Luik arutavad, kuidas reegleid järgivad mängijad saavad rahvusvahelisel areenil kammitseda tõsist ohtu Venemaad ning „süsteemset katsumust“ Hiinat.
James Sherr: Kreml Trumpiga kaasa ei mängi
Donald Trumpi valimisvõidu järel tahaks Kreml kohelda teda korraga ettevaatlikult ja kindakäeliselt. Õnnesoovidele eriti aega ei kulutatud. Juba kaks päeva pärast USA presidendivalimisi kordas Vladimir Putin oma iga-aastases kõnes Valdai klubi ees maksimumtingimusi Vene-Ukraina sõja lõpetamiseks, mida ta oli sõnastanud juunikuus.