Kriisi ja lootuse aasta
2009. aasta marssis meie aegruumi sisse keset sügavat kriisi. Viimaste aastakümnete tugevaim maailmamajandust raputanud tõvehoog saatis vabalangemisse aktsiaturud, kukutas naftahinnad, põrmustas hiidkorporatsioone ja hävitas kümnete miljonite kaupa töökohti ning viis sõna otseses mõttes pankroti äärele terveid riike ja lükkas võimult valitsusi.
Meeleolud olid pea apokalüptilised ning seda ehk päriselt mitte ilma põhjuseta. Ilma rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide aktiivse tegevuseta ja valitsustevahelise koostööta oleks globaalsed rahaturud võinud kokku variseda. Kõige mustemate stsenaariumite realiseerumine Ameerika Ühendriikide koduses majapidamises oleks samuti kaasa toonud -pehmelt väljendudes – tõsiseid tagajärgi.
Majandusvapustuste värinad tulvasid murd-lainena ka laiemasse vaimsesse ruumi. Mäletate veel kõiki neid rahvusvahelises kirjasõnariigis toimunud väitlusi ja esseesid, mille kohaselt üleilmastunud vabaturumajandus on oma senisel kujul otsa leidnud – või kohe leidmas? Või veelgi enam – kuidas kõik toimuv ei saa jätta muutmata Lääne ühiskonnakorralduse aluseid ja mõtteviisi? Kriisiaeg toob kriisimõtted. See pole mitte ainuüksi majanduslik, poliitiline või sotsiaalne, vaid samaaegselt ka vaimne ja emotsionaalne seisund.
Välispoliitikamaailmas oli kriise mitmeidki. Iraani tuumakriis, mis on kestnud aastaid, muutunud akuutseks ning mille lahendamislootus kahaneb praegu ajas üha kiiremini. Ning Iraani sisepoliitiline kriis, millest Teherani režiim väljus vähemalt esialgu võitjana. Täiemõõdulise kodusõjani paisunud sisemine mässukriis Pakistanis. Talibitega sõdimiseks vajalikke lisavägesid nõudev sõjaline kriis Afganistanis. Gaasi- ja energiakriis Venemaa ning Euroopa vahel. Soikunud sisepoliitiline ja ilmselt ärahoitud uus sõjaline kriis Gruusias. Kriis kriisi otsa, vahele ja peale.
Kuid kus kriisi, seal lootust. Euroopa Liidus paistab pärast Lissaboni lepingu jõustumist ning liidu uute tippjuhtide ametisse asumist olevat lootust mitte küll imeliseks ümbersünniks, kuid vähemasti stabiilseks tööperioodiks. Praktilises plaanis polegi seda nõnda vähe.
Lootus oma kõige inimlikumas ja paremas ilmnemisvormis on midagi üsna abstraktset. Küsimusele “miks?” oskab selline lootus harva midagi mõistuspärast vastata.
Sellise lootuse suurimaks kehastuseks suurimale hulgale inimestele võib ilmselt pidada Barack Obamat. Selle lootuse konkreetseks väljenduseks on ka Nobeli rahupreemia. Tegelikkuses on Barack Obama muidugi midagi üsna konkreetset: president ja inimene.
See seab omad piirid. Ja siinkohal on küsimus “miks?” juba mõistuspäratu.