Jäta menüü vahele
24. mai 2021

Kriis taandudes laskub Ukrainale ebaselguse udu

Venemaa kaitseministri Sergei Šoigu 22. aprilli teadaanne, et Venemaa tõmbab 7. aprillil alustatud välkõppusele koondatud väed tagasi, on tekitanud samavõrra segadust kui kergendust. Sellest teatest möödunud aja jooksul on Bideni administratsiooni avaldused ja kavandatav Bideni-Putini tippkohtumine segadust pigem lisanud kui hajutanud.

James Sherr OBE
James Sherr OBE

RKK Eesti Välispoliitika Instituudi vanemteadur

Vene väed randumas aprillis õppustel Kertši linna lähedal okupeeritud Krimmis. Foto: AFP / Venemaa kaitseministeerium / Scanpix

Vägede hulga suurendamine Ukraina piiril ja annekteeritud Krimmi poolsaarel teravdas järsult ja hüppeliselt muret, mida on põhjustanud veebruaris – umbes viis kuud pärast 2020. aasta 27. juuli relvarahu jõustumist – alanud pidev pinge kasv (ja Ukraina inimkaotused) nn Minski demarkatsioonijoonel. Siirdud kontingent kujutas endast suurimat Vene vägede koondumist sellesse piirkonda pärast seda, kui 1991. aasta järel hakati NSV Liidu / Venemaa Föderatsiooni relvajõude enamikust Ukrainast välja viima.

On tähelepanuväärne, et Joe Biden ei helistanud Vladimir Putinile mitte pärast Šoigu teadaannet, vaid üheksa päeva varem. Senini pole selge, kas selle telefonikõne ning järgnenud „mõõdetud ja proportsionaalsete“ sanktsioonide abil tahtis Washington initsiatiivi jälle enda kätte haarata või varjatult taanduda.

Venemaale on segadus, nagu ka sõda ise, poliitiline tööriist.

Venemaale on segadus, nagu ka sõda ise, poliitiline tööriist. Venemaa kaitseministeerium väidab oma 2011. aasta käsitluses inforuumi sõjalisest poliitikast, et infosõja eesmärk on „õõnestada [vastase] poliitilist, majanduslikku ja ühiskondlikku süsteemi … destabiliseerida ühiskonda ja riiki ning sundida riiki tegema otsuseid vastaspoole huvides“.1 Kuigi Šoigu väitel tõmmati väed tagasi seetõttu, et õppus viidi edukalt lõpule, ei ole asi nii lihtne.

18. jaanuaril, vähem kui kolm nädalat enne Venemaa vahendatud rünnakute laienemist Donbassis esitas välisminister Sergei Lavrov Ukraina Normandia partneritele Saksamaale ja Prantsusmaale ultimaatumi: kui Ukraina tegevust ei viida kooskõlla Minski kokkuleppega, „vaatab [Venemaa] oma tegevused uuesti läbi“. Järgnes ridamisi süüdistusi Ukraina vastu, kes valmistavat Donbassis ette provokatsioone ja sõjalist pealetungi. Aprilli esimesel poolel hoiatasid Putin ja veel kaks kõrget võimukandjat, et sellise tegevuse tagajärjeks võib olla Ukraina riikluse lõpp.2

Näiline vägede äraviimine

Teatades 22. aprillil vägede äraviimisest, avaldas Šoigu ka lõppkuupäeva: 1. mai. Selleks ajaks oli selgunud kaks rahutuks tegevat tõsiasja. Esiteks teatas Šoigu, et üks suur formeering – 41. ühendrelvaliikide armee – jätab oma varustuse kohapeale, ja liiati pole selge, kas muud üksused on kogu varustuse kaasa võtnud. Teiseks torkas Šoigu teadaandes silma, et selles ei öeldud midagi Krimmi paigutatud mereväeüksuste ja toetusvägede kohta. Neid on nüüdseks märkimisväärselt suurendatud, sealhulgas 5000 merejalaväelast. Seetõttu on Venemaal esimest korda pärast 2014. aastat muljetavaldav meredessandi võime, mille abil on selgelt võimalik rünnata Lõuna-Ukrainat. Pealegi on endiselt jõus Mustal merel 24. aprillist kuni 31. oktoobrini kehtestatud piiranguvööndid, sealhulgas Aasovi mere de facto blokaad. USA luureallikate hinnangul jääb pärast kavandatud tagasitõmbumist tandrile 80 000 sõjaväelast.3

Venemaa avaldused, et sellist vägede siirmist tuleb vaadelda NATO õppuse Defender Europe 2021 ja augustisse kavandatud Venemaa õppuse Zapad 2021 taustal, pakuvad vähe kindlustunnet. Venemaa sissetung Gruusiasse 2008. aastal algas 16 päeva pärast seda, kui 23. juulil oli lõppenud õppus Cossack Steppe. Ungarisse ja Tšehhoslovakkiasse tungis NSV Liit pärast tähelepanuväärset vägede väljaviimist.

Venemaal on esimest korda pärast 2014. aastat muljetavaldav meredessandi võime, mille abil on selgelt võimalik rünnata Lõuna-Ukrainat.

2009. aastal jõuti Ukraina peastaabi uuringus järeldusele, et kui suured Vene väeüksused on tandrilt täies varustuses ära viidud, ei saa neid sinna strateegilise üllatuse saavutamiseks vajaliku kiirusega tagasi siirda.4 Järeldus on see, et eelpaigutatud varustuse korral võib selline siirmine toimuda. 7.–22. aprillil toimunud välkõppus näitas Venemaa võimet viia suuri väekontingente kiiresti märkimisväärselt kaugele. Selline strateegilise liikuvuse demonstratsioon on tähelepanuväärsem kui siirmise ulatus iseenesest.

Selleks et asjas ei jääks kahtlustki, on Venemaa pärast vägede tagasitõmbamist tehtud avaldustes rõhutanud oma enneolematut võimet muuta jõudude vahekorda pingevööndis järsult ja lühikese etteteatamisega. 21. aprillil hoiatas Putin pöördumises Riigiduuma föderatsiooninõukogu poole, et Venemaa vastus neile, kes ähvardavad tema põhihuve, on asümmeetriline, kiire ja karm.5

Kriisi analüüs

Sõja analüüsis ei ole mitmetähenduslikkusele kohta. Kuid kriisi analüüsis on määrav roll arusaamadel. Tänapäeval on arusaamad lootusetult puntras, mistõttu jääb vaid üle vaadata, kas nende lahti harutamiseks on tarvis sõda.

Londoni Rahvusvahelise Strateegiliste Uuringute Instituudi (IISS) uurija Nigel Gould-Daviesi selgesõnalise hinnangu kohaselt kaotas Putin selles kriisis märksa rohkem, kui võitis. Aprillis toimunu kujutas endast „võitlust Venemaa lokaalse sõjaväe ja USA globaalse rahandusliku ülevõimu vahel“.6

Keeld osta vahetult Venemaa riigivõlgu andis sanktsioonidele uue mõõtme.

Biden lisas oma 15. aprillil Kongressile saadetud kirjale täidesaatva korralduse kuulutada välja riiklik eriolukord vastuseks ebatavalisele ja erakordsele ohule, mida Venemaa põhjustab USA rahvuslikule julgeolekule.7 Keeld osta vahetult Venemaa riigivõlgu andis sanktsioonidele uue mõõtme. Ent nende sanktsioonide eesmärk oli anda aimu veel rangematest meetmetest juhul, kui Venemaa peaks Ukrainat ründama. Pole kahtlust, et USA usub endal olevat hoobasid, mille abil Venemaa majandus põlvili suruda, ja arvatavasti ütles Biden seda ka 13. aprilli telefonikõnes Putinile. Sama terava, kuid avalikustamata sõnumi edastas Suurbritannia luureteenistuse (SIS/MI6) juht.8 Kas see seletab Vene vägede tagasitõmbamise teadet?

Venemaa nimetab seda oletust oma ametlikes avaldustes naeruväärseks. Ainult õige pisut varjundirikkamalt räägib sama ka Vene ekspertide koorekiht. Moskva Carnegie keskuse vanemteaduri Aleksandr Baunovi sõnul näitas Venemaa vägesid ümber paigutades, et „ebasõbralikul retoorikal ja olukorra eskaleerimisel on oma hind. Ja see hind seisneb tõeliste konfliktide ohus, mida ei taha keegi. Kremli sõnu võeti kuulda“. Sarnasele otsusele on jõudnud hulk teisigi erapooletuid Lääne eksperte. USA mereväe analüüsikeskuse vanemteaduri Michael Kofmani väitel tahtsid venelased „Kiievit pitsitada ja … näidata ukrainlastele täpselt, mida nad nendega kokkuvõttes teha võivad: et Ukraina jääb lõpuks suurel määral üksi ja just sellise reaalsusega peab [Ukraina] valitsus silmitsi seisma“.9

Putin ei kulutavat loendamatuid miljardeid rublasid pelgalt selleks, et testida Bideni uut administratsiooni.

Sugugi pehmemad ei ole avalikult Ukraina-meelsete vaatlejate seisukohad. Endine USA maaväe ülem Euroopas kindralleitnant Ben Hodges peab Bideni vastust nõrgaks. Putin ei kulutavat loendamatuid miljardeid rublasid pelgalt selleks, et testida Bideni uut administratsiooni. „Ta plaanib survet avaldada, et teada saada, kui tähtis on Ukraina suveräänsus Ühendriikide presidendile tegelikult.“10 Sama kategooriline on Kurt Volker, USA eriesindaja Ukrainas aastatel 2017–2019: Putin tahab „näidata, et tal on märkimisväärne sõjaline suutlikkus ja poliitiline valmisolek tegutseda, kui ta seda tahab … Ta üritab demonstreerida, et Läänel ei ole soovi sellele vastata – ja seepärast tasub Ukrainal olla ettevaatlik“.11

Neid kaht liiki vaatlejaid eristab selge veelahe. Teisena mainitute silmis seisneb kriisi õppetund selles, et Lääs saab teha ja peab tegema rohkem. Esimeste arvates on Venemaa pannud Lääne päriselus proovile ning nüüd peavad nii USA kui ka Ukraina sedamööda oma eesmärke ja ootusi kohandama.

Kriisi normaliseerumine

Kõigist vaidlustest hoolimata võib teha kolm järeldust.

Esiteks lõid nii Venemaa kui ka USA selle kriisi ajal vankuma. Moskvat võis veenda peatuma oht, et enne, kui jõutakse hinnata äsja rakendunud sanktsioonide toimet, kehtestatakse veel karmimad sunniabinõud. Liiati polnud Prantsusmaa ja Saksamaa mingil moel väljendanud, et nad alistuksid ultimaatumile, mille oli jaanuaris esitanud Lavrov. Hoolimata ühest äpardunud teadaandest, et mõlemad pooled peaksid jääma vaoshoituks, võtsid Macron ja Merkel Putiniga eraviisil suheldes range hoiaku. Volodõmõr Zelenskõi kordas nõudmist vaadata Minski kokkulepped uuesti läbi ning Pariis ja Berliin ei noominud teda. Tema nõudmisele laiendada Normandia formaadi koosseisu vastati vaikusega – aga samamoodi oli tehtud juba enne kriisi algust. Euroopa jäi kriisis kindlaks.

Biden ilmutas sellele administratsioonile uudset lepitavat tooni ning samal ajal kutsus tagasi kaks Mustale merele saadetud sõjalaeva. Lõppes jutt taanduma sundimisest ja uueks sihiks sai „temperatuuri alandamine“.12 Mõistes, et konflikti haldamine hakkab käest libisema, taandusid mõlemad pooled.

Zelenskõi mõistatuslik sundmõte kahepoolsest tippkohtumisest Putiniga – poliitilises mõttes sama hea, kui kobraga lõunale minek – reedab ühtaegu paanikat ja nõrkust.

Teiseks ei tunne Venemaa, et tema siht või positsioon oleks ohtu sattunud. Võib-olla ei löönud Zelenskõi vankuma, kuid ta lõi vabisema. Nagu märgib Vladimir Socor, on Zelenskõi „oma Venemaa tundmaõppimise teekonnal hakanud sõjahirmu mõjul libisema keskpunktist tagasi algse madalpunkti poole“.13 Tema mõistatuslik sundmõte kahepoolsest tippkohtumisest Putiniga – poliitilises mõttes sama hea, kui kobraga lõunale minek – reedab ühtaegu paanikat ja nõrkust. Zelenskõi kaeblik hädaldamine, et NATO on ainus viis Donbassi sõda lõpetada, on enesevigastamise poliitiline vorm, mis seob Ukraina tuleviku praeguse poliitilise tegelikkuse püsimisega.14 Lavrov vastab kogu selle sekeldamise peale: „Zelenskõi ja tema meeskond võivad vingerdada nii, kuidas jõuavad.“15

Liiati suureneb õppuse Zapad 2021 lähenedes jälle Vene vägede hulk ja ka pinge kasvab. See õppus ei leevenda sugugi Valgevenele avaldatavat survet liikuda täieliku sõjalise lõimumise poole, rääkimata Ukraina kartusest, et juba olemasolevale lõuna- ja idarindele lisandub põhjarinne. Olenemata Zapad 2021 tulemustest seisab Ukraina tulevikus tõenäoliselt silmitsi sõjalise pinge ja ohu uue normaalsusega.

Kolmandaks ei too Bideni „hoolikalt kalibreeritud“ vastus kaasa tema soovitud stabiilset ja prognoositavat suhet. Venemaa tajub, et on kollektiivse läänega eksistentsiaalses konfliktis. Stabiilsus on abstraktsioon ja miraaž. Kui miraaž on võtnud konkreetse kuju, siis see hajub ja nähtavale ilmub taas konflikti süsteemne reaalsus koos selle väljavaadete ja huvidega ning arusaamaga õiglusest.

Kaks sihti – stabiilsed suhted Venemaaga ning vankumatu toetus Ukraina suveräänsusele ja iseseisvusele – ei ole ühitatavad.

Need kaks sihti – stabiilsed suhted Venemaaga ning vankumatu toetus Ukraina suveräänsusele ja iseseisvusele – ei ole ühitatavad. Mõne aasta jooksul pärast Minski kokkulepet võis lääs rahulikult eeldada, et kuni Ukraina hoidub Donbassi ummikseisu jõulisest lahendamisest, võib säilida täielik stabiilsus. See eeldus ei kehti enam. 2014. aasta järel on Putin otsustanud Ukraina allutada või hävitada. Kuus aastat pärast Minski kokkulepet on ta hüljanud usu diplomaatilisse allutamisse. Alternatiiviks on nii-öelda sunnitud sõprus. Kas see toimub sunniviisilise heidutamise, kineetilise konflikti või nende kahe seguna, oleneb jõudude vahekorrast ja Putini hinnangust sellele.

Seada Venemaa kohaliku sõjalise ülevõimu vastukaaluks USA üleilmne rahanduslik ülevõim on loogiline strateegia. Kuid tegu on ka õnnemänguga. See tugineb kaheldavale eeldusele, et Moskva jääb truuks ratsionaalsusele ning Washingtonis kavandatud eesmärkide ja vahendite rehkendusele. Nagu märkis Edward Luttwak aastaid tagasi, küll teises kontekstis: „Kui relvana võib kasutada kaubandust ja relvana kasutatakse sanktsioone, siis võib relvana kasutada ka relvi.“16 See on olnud Putini vaikimisi rehkendus alates 2014. aastast. Kui niisugune olukord taastub, siis mida on läänel teha? Loomulikult karmistada sanktsioone, aga nagu me 2017. aastal märkisime, „ei saa relvastatud ründajale vastu hakata tema pangakontot üle võttes“.17

Nagu me 2017. aastal märkisime, „ei saa relvastatud ründajale vastu hakata tema pangakontot üle võttes“.

Kui jätta kõrvale Ukrainale saadetavate surmavate relvade tarnete järkjärguline suurendamine ning juba praegu seal asuv väljaõppe- ja nõustamiskontingent, siis ei ole Bideni strateegias sõjalist komponenti. Veelgi enam, tema suutmatus saata plaanitud sõjalaevad Mustale merele – ja sellise otsuse langetamine Venemaa ähvarduste taustal – andis tunnistust rahutuks tegevalt kasinast meelekindlusest.18 Kui Biden oma hoiakut ümber ei hinda, võib USA (ja vaikimisi kollektiivne lääs) sattuda olukorda, kus tal ei ole omaenda õnnemängus kaotamise korral rohkem valikuid. See, missuguse vormi võivad võtta sõjaline mõõde ja sellega kaasnevad riskid, jääb selle arutelu piiridest väljapoole.19 Küsimus on selles, kui kaugele läheb USA kahe sõlmprobleemi lahendamisel:

  • näidata, et kui Ukraina sunnitakse seisma silmitsi äärmise ohuga oma iseseisvusele, ei jäeta teda üksi;
  • näidata, et sellel oleks Venemaale vastuvõetamatu geostrateegiline ja rahanduslik hind.

Teravdunud sõjalise pinge uues normaalsuses püsivad need küsimused pidevalt päevakorral. Praegu on need vastuseta.

Viited
  1. „Kontseptuaalseid vaateid Venemaa Föderatsiooni relvajõudude tegevusele inforuumis („Концептуальные взгляды на деятельность Вооруженных Сил Российской Федерации в информационном пространстве“), Venemaa Föderatsiooni Kaitseministeerium, 2011, lk 5.
  2. „Ekspert ennustas Venemaa ja Ukraina armee tegevust Kiievi rünnaku korral Donbassile“ („Эксперт предсказал действия армии РФ и Украины при нападении Киев на Донбасс“), Don24.ru, https://don24.ru/rubric/politika/ekspert-rasskazal-kak-budut-deystvovat-armii-rf-i-ukrainy-pri-napadenii-kieva-na-donbass.html; „Kozak: Venemaa kaitseb oma kodanikke Donbassis puhkeva sõja korral“ („Козак: Россия встанет на защиту своих граждан в случае войны в Донбассе“), Kommersant,8. aprill 2021, https://www.kommersant.ru/doc/4762951; „Slutski ennustas Ukraina riikluse lõppu Donbassi sõja korral“ („Слуцкий предсказал конец государственности Украины в случае войны в Донбассе), Rossiiskaja Gazeta, 10. aprill 2021, https://rg.ru/2021/04/10/sluckij-predskazal-konec-gosudarstvennosti-ukrainy-v-sluchae-vojny-v-donbasse.html
  3. Helene Cooper ja Julian E Barnes, „80 000 Vene sõjaväelast jääb USA ja NATO heidutamiseks Ukraina piirile õppusele“ („80,000 Russian Troops Remain at Ukraine Border as US and NATO Hold Exercises“), New York Times, 5. mai 2021, https://www.nytimes.com/2021/05/05/us/politics/biden-putin-russia-ukraine.html
  4. Viktor Muženko, Venemaa demonstreerib valmisolekut alustada Lõuna-Ukrainas sõjategevust“ („Россия демонстрирует готовность начать боевые действия на юге Украины), Radio Svoboda, 28. aprill 2021, https://ru.krymr.com/a/voyennaya-eskalaciya-rossii-ugroza-ukraine-viktor-muzhenko /31226705.html
  5. Ta lisas, et nad „kahetsevad tehtut nii, nagu nad pole juba ammu midagi kahetsenud“. Presidendi kõne föderatsiooninõukogule 21. aprillil 2021, http://en.kremlin.ru/events/president/transcripts/65418
  6. Nigel Gould-Davies, „Mida on Putinil Venemaa ja Lääne suhete madalseisus võita?“ („With Russian-Western relations at a low, what pay-off for Putin?“), IISS, 5. mai 2021, https://www.iiss.org/blogs/analysis/2021/05/russian-western-relations-putin
  7. „Kiri vara blokeerimise kohta seoses Venemaa Föderatsiooni valitsuse kahjuliku tegevusega“ („A Letter on Blocking Property with respect to Specified Harmful Activities of the Government of the Russian Federation“), 15. aprill, https://www.whitehouse.gov/briefing-room/statements-releases/2021/04/15/a-letter-on-blocking-property-with-respect-to-specified-harmful-foreign-activities-of-the-government-of-the-russian-federation/
  8. Times Radio, 25. aprill 2021, https://www.thetimes.co.uk/article/mi6s-c-we-warned-putin-what-would-happen-if-he-invaded-ukraine-wkc0m96qn
  9. Max Seddon, Henry Foy, Roman Olearchyk, „Venemaa survepoliitika saadab Ukrainale ja tema liitlastele selge sõnumi“ („Russian brinkmanship leaves clear message for Ukraine and allies“), Financial Times, 23. aprill 2001, https://www.ft.com/content/65e2bdb6-6c1d-4033-b677-a07bb34716ae
  10. Natasha Bertrand ja Lara Seligman, „USA kaalub keset Venemaa jõudemonstratsiooni Ukraina relvatarnete suurendamist („US considers more weapons shipments to Ukraine amid Russian buildup“), Politico, 21. aprill 2021, https://www.politico.com/news/2021/04/21/us-weapons-ukraine-russia-483908
  11. John Silk, „Endise USA diplomaadi sõnul peab Lääs tegema rohkem, et aidata Ukrainal tõrjuda Putini ohtu“ („West needs to do more to help Ukraine fend off Putin threat, ex-US diplomat says“), Deutsche Welle, 23. aprill 2021, https://www.dw.com/en/west-needs-to-do-more-to-help-ukraine-fend-off-putin-threat-ex-us-diplomat-says/a-57306370
  12. Näiteks „On aeg olukorda leevendada“ („Now is the time to de-escalate“). Intervjuu CNN-ile, 16. aprill 2021, https://edition.cnn.com/2021/04/15/politics/russia-joe-biden/index.html; vt ka „President Bideni märkused Venemaa teemal“ („Remarks by President Biden on Russia“), Valge Maja, 15. aprill 2021, https://www.whitehouse.gov/briefing-room/speeches-remarks/2021/04/15/remarks-by-president-biden-on-russia/
  13. Vladimir Socor, „Kreml seab Zelenskõiga kohtumiseks ületamatuid tingimusi“ („The Kremlin Sets Insuperable Preconditions to Meeting With Zelenskyy“), Eurasia Defence Monitor (Washington: Jamestown Foundation), 18. kd, 68. väljaanne, 28. aprill 2021.
  14. „Zelenskõi kutsub NATO-t üles looma liikmesuse teerada („Zelensky urges NATO to set up membership path“), Deutsche Welle, 6. aprill 2021 https://www.dw.com/en/ukraine-urges-nato-to-set-up-membership-path/a-57110384
  15. „Vingerdab nii, kuidas jõuab („Извивается как может: Лавров объяснил позицию Зеленского по Донбассу“), RIA Novosti, 28. aprill 2021, https://ria.ru/20210428/lavrov-1730265233.html
  16. Loeng Oxfordi ülikoolis umbes aastal 1978.
  17. Chatham House’i aruanne „The Struggle for Ukraine“, oktoober 2017, lk 16.
  18. 13. aprillil manitses asevälisminister Sergei Rjabkov USA-d hoidma oma laevu omaenda huvides Krimmist eemal. „Rjabkov nimetas USA laevade sissetungi Mustale merele katseks mängida Venemaa närvidel“ („Рябков назвал заход кораблей США в Черное море попыткой играть на нервах у России“), Tass, 13. aprill 2021,https://tass.ru/politika/11130973
  19. Mõningate sammude kohta selle eesmärgi saavutamiseks vt Stephen Blank, „Sõjaline abi Ukrainale: Moskva asümmeetrilise surve leevendamine („Military aid for Ukraine: Offsetting Moscow’s Asymmetric Edge“), Real Clear Defense, 21. aprill 2021. https://www.realcleardefense.com/articles/2021/04/21/military_aid_for_ukraine_offsetting_moscows_asymmetric_edge_773699.html

Seotud artiklid