Kremli kasulike idiootide käsiraamat

Raamat pidi ilmuma graafiku järgi alles järgmisel aastal ja nii on ametlikuks publitseerimisdaatumiks 2018. Anton Šehhovtsov on üks läänemaailma juhtivaid paremradikaalsuse, kaasaegse fašismi ja vene natsionalismi uurijad. Lisaks sellele on ta põhjalikult uurinud tänapäevase Putini Venemaa Lääne-vastase hübriidsõja strateegiaid ja Kremli sidemeid läänemaailma paremradikaalsete liikumistega.

Monograafia on leidnud laia kajastust ja retsensioone on tänaseks ilmunud kõikmõeldavates prestiižsetes väljaannetes, näiteks Financial Timesis. Raamat on aastatepikkuse uurimistöö tulemus ja seda on näha kasvõi muljetavaldavas detailse materjali rohkuses. Etteruttavalt öeldes ei analüüsita teoses mitte ainult läänemaailma äärmusparempoolse maailma arengulugu ja selle sidemeid Venemaaga, vaid  antakse ka ülevaade peamistest ideoloogilistest seisukohtadest ja nende muutumisest läbi aja. Vahemärkusena võib nentida, et see on suur ja pühendumust nõudev töö, vähesed meist suudaksid läbi lugeda kõik need absurdsed või äärmiselt absurdsed teooriad, mida paremäärmuslikud ideoloogid on viimase saja aasta jooksul genereerinud.

Raamat algab väga ootamatult. Nimelt selgub, et juba enne Nõukogude Liidu ja tema valitsetud idabloki kokkuvarisemist eksisteerisid Lääne-Euroopas paremradikaalsed liikumised, kellele sümpatiseeris Venemaa ja Nõukogude Liit. Need grupid olid reeglina marginaalsed isegi oma seltskonna seas, kuid juba üksi nende olemasolu väärib mainimist. Ilmneb, et pärast Esimest ilmasõda eksisteerisid Saksamaal kuni 1930. aastate lõpuni erinevad grupid, keda nimetatakse ja kes osalt ennast ka ise nimetasid natsionaalbolševikeks. Saksa natsionaalbolševike ideoloogia aluseks oli arusaam indiviidi allutamisest rahvuse huvidele, majanduse totaalsest natsionaliseerimisest ja bolševistliku Venemaa ning Saksamaa liidust eesmärgiga murda Antandi diktaat Saksamaa üle. Šehhovtsov märgib, et isegi Lenin pidas natsionaalbolševikke veidrikeks, ent juba tol ajal nägid Venemaa bolševikud võimalust kasutada neid  ära Lääne ühtsuse lõhestajatena. Huvitav oli ka see, et Saksa natsionaalbolševike seas oli nii kohalikke kommuniste kui ka sotsiaaldemokraate, kes leidsid, et klassivõitlus tuleb ühendada rahvuslikkuse propagandaga.

Pärast Teist ilmasõda tekkisid nii Saksamaal kui ka Austrias paremradikaalsed, kohati vägagi ekstreemsete vaadetega neutralistide grupid. Nende eesmärgiks oli luua neutraalne Suur-Saksamaa (pikemas perspektiivis isegi Euroopa), mis oleks USA ja Nõukogude Liidu vahelises vägikaikavedamises neutraalsel positsioonil. Et aga Nõukogude Liit pooldas neutraalse blokivälise Lääne-Saksamaa olemasolu, siis kaldusid neutralistide sümpaatiad (ja ka kontaktiotsimised) Moskva poole. Raamatus näidatakse ka seda, et 1950. aastail õppis KGB kasutama Lääne teisitimõtlejaid, isegi kui nende loosungid ei vastanud Nõukogude ideoloogiale. Sel ajal tekkis Paneuroopa fašism, mis propageeris ideed ühinenud ja USAga opositsioonis olevast Euroopast. Säärane Paneuroopa pidi sisaldama ka Nõukogude Liitu kui vastukaalu USA „juudi” valitsusele.

Huvitav, et praegu taas kõlama hakanud loosung Vladivostokist Lissabonini laiutavast Euroopa ühiskodust on tegelikult pärit belglaselt Jean Thiriartilt, keda peetakse Paneuroopa fašismi olulisimaks ideoloogiks, ning originaalis kõlas see „Euro-Nõukogude impeerium Vladivostokist Dublinini”.

Otsesed sidemed Lääne paremäärmuslastega tekkisid Venemaal aga pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist. Tegelikult on see isegi hämmastav, kui vabalt Lääne-Euroopa paremradikaalide juhid reisisid 1990. aastatel Venemaale, et kohtuda ja sõlmida sidemeid mitte ainult Vene poliitilise, vaid ka kultuuri- ja majanduseliidiga, isegi Teaduste Akadeemia akadeemikutega.

Etteruttavalt öeldes ei analüüsita teoses mitte ainult läänemaailma äärmusparempoolse maailma arengulugu ja selle sidemeid Venemaaga, vaid antakse ka ülevaade peamistest ideoloogilistest seisukohtadest ja nende muutumisest läbi aja.

Raamatus tuuakse välja mitu prominentset nime tänapäeva Venemaa poliitikas. Näiteks Sergei Gljazev, praegune presidendi nõunik regionaalse majandusintegratsiooni küsimustes, aga ka Vladimir Žirinovski ja Gennadi Zjuganov, kes tutvustamist ei vaja. Kõige esileküündivam roll oli aga Aleksandr Duginil, Vene ultranatsionalistliku uuseurasianismi loojal. Dugin pole Venemaal nii tuntud ja tema kirjutised nii levinud nagu tema eelkäija Lev Gumiljovi omad, ent Dugin on olnud tähtis ideoloog teatud valitsus- ja sõjaväeringkondades. Väidetavalt olid tema geopoliitilised tsivilisatsiooniteooriad suisa õppematerjaliks ja kohustuslikuks lugemisvaraks Venemaa kõrgemates sõjaväeõppeasutustes. Duginit on mõnda aega kirjeldatud kui Putini peaideoloogi, ent vajaduse möödumisel viskas president ta lihtsalt üle parda.

Kui Dugin 2014. aastal Moskva Riiklikust Ülikoolist seetõttu vallandati, et ta nõudis avalikult Ukraina verre uputamist, siis hääbus ka tema võimulähedane karjäär. Dugini olulisus seisneb aga selles, et ta importis Venemaale selliste oluliste Lääne fašistlike ideoloogide nagu Julius Evola ja René Guénoni teooriad.

Suur osa raamatust on pühendatud sellele, kuidas Kreml kasutab Lääne fašiste, neonatse ja äärmusparempoolseid oma poliitika legitimiseerimisel ja hübriidsõjas Euroopa vastu. Autori väitel sattusid nad Moskva spinndoktorite huviorbiiti pärast 2003.–2005. aasta värvilisi revolutsioone ja 2008. aasta Vene-Gruusia sõda. Olemuslikke üllatusi Venemaa tegemisi jälgivale inimesele siin ei tule, ent huvitav on lugeda detailseid kirjeldusi ja analüüsi tagamaadest. Kodumaal tihti täiesti marginaalsed poliitikud esinesid valimisvaatlejatele nii Krimmis, Ukraina Donbassi nukuvabariikide kui ka Venemaa kohalikel ja riiklikel valimistel. Alati etteaimatava positiivse seisukohaga. Kes kasvõi mõned korrad on vaadanud Vene riigitelevisiooni uudiseid, see teab, et samad marginaalsed aktivistid ja poliitikud esinevad tihti kommentaatoritena uudistesaadetes ja mõned neist on Venemaal saavutanud vaata et geopoliitika eksperdi staatuse, kultiveerides erinevaid vandenõuteooriad ning rääkides Lääne pidevast allakäigust. Viimast on vaja, et kinnitada kodumaisele vaatajaskonnale Kremli poliitika ja selle ideoloogiliste aluste õigsust. Põhjalikult on juttu ka Kremli suhetest Prantsuse Rahvusrinde ja Austria Vabadusparteiga. Juttu tuleb ka toetusest Eestiski teatud seltskonnas populaarsele Marie Le Penile.

Raamatu läbivaks jooneks on see, et Venemaal on äärmuslaste ideoloogiatest ükskõik. Hea on, kui nad osaliselt kattuvad Moskva vaadetega, ent häda pole, kui ka ühisosa pole.