Kõverpeeglite kuningriigis: Vene strateegia vältimaks vastutust sõjakuritegude eest

Kremlil kulus umbes niisama kaua aega, et välja töötada ja täiustada oma propagandastrateegiat, et parandada senise strateegilise kommunikatsiooni läbipõrumise viga. Just enese süüdistamine sõjakuriteos ja iseenda vastu tunnistamine avaliku arvamuse kohtumõistmise ees (kuigi mitte kohtus) oli võimaldanud rahvusvahelistel uurijatel koguda piisavalt tõendeid, mis tegi võimalikuks esimese vahistamiskäsu.

2024. aasta juuni lõpus pidas ombudsman Maria Lvova-Belova suure pressikonverentsi, kus andis ülevaate oma büroo saavutustest „vaatamata enneolematutele sanktsioonidele, survele ja desinformatsioonile“ ning tutvustas aruannet enda tegevuse kohta „laste kaitsmisel sõjalise erioperatsiooni ajal uutel ja piirialadel“.

Läbi Vene peegli ja mida ombudsman sealt leidis

Välisministeeriumi konverentsisaalis ajakirjanike, sealhulgas välismaiste ees seistes püüdis Maria Lvova-Belova taas kord veenda maailma, et Venemaa on kaitsnud „uutel aladel“ lapsi „Ukraina agressiooni“ eest nende enda barbaarse invasiooni „esimestest päevadest“ peale. Kremlile võis ära kuluda aasta suhtelist vaikust: paus ajurünnakuks, strateegia väljatöötamiseks ja vasturünnaku kavandamiseks inforindel. Aga nüüd näib presidendi volinik, kogu Vene riigi kaal tema selja taga, olevat relvis ja propagandapealetungil.

Venemaa on otsustanud mitte eitada laste ümberasustamist, vaid pigem musta valgeks rääkida.

Kindlasti ei lähe Venemaa vabatahtlikult kohtusse, kuid arendab sellegipoolest oma argumente. Tema peamine põlglik narratiiv on juba selge: jätke lapsed poliitikast välja. See avalik aruanne ja ombudsmani avalik esinemine visandavad üldjoontes põhisõnumid, mida Moskva nüüd uue jõuga rahvusvahelisele areenile peale pressib. Me peaksime neid silmas pidama.

Venemaa-vastaste tõendite rohkuse tõttu on ta otsustanud mitte eitada laste ümberasustamist, vaid pigem musta valgeks rääkida. Moskva esitleb seda kuritegu arusaamatusena, mida Kiiev püüab oma läänepartnerite abiga ära kasutada. Selles teabekampaanias jääb Kreml truuks oma vanadele valitud relvadele: vastates vastusüüdistuste, reaalsustajuga manipuleerimise, kõrvalejuhtimise ja ohvrite süüdistamisega.

Ohvrite süüdistamise eredaks näiteks on Maria Lvova-Belova sõnad, mille järgi vahistamiskäsk ainult „pidurdab taasühinemisprotsessi“, kahjustades ennekõike lapsi ja nende perekondi, kuid ei mõjuta ega takista voliniku tööd. Rahvusvahelise Kriminaalkohtu vahistamiskäsk vaid „tekitas pingeid, püstitades tarbetuid tõkkeid“. Tema jutu järgi peletavad Ukraina valitsus ja Kiievi eksiteele viidud liitlased Venemaad kurjategijana kujutades ja ombudsmani demoniseerides lapsevanemaid eemale, et nad ei küsiks Venemaa võimudelt abi oma kadunud laste otsinguil.

Esimene manipulatsioon: pooltõed ja tõeväänamine

Pooltõed on väga ohtlik taktika. Esijoones kasutab Venemaa ära selliseid juriidilisi mõisteid nagu evakueerimine, õigustades näiteks laste – kellest paljud on erivajadustega – ümberkolimist Hersoni lastekodust annekteeritud Krimmi, aga ka muid tsiviilelanike sunniviisilisi ümberasustamisi okupeeritud piirkondadest.

Kuigi rahvusvaheline humanitaarõigus tunnustab evakueerimise, sealhulgas meditsiinilise evakueerimise mõistet, seab see ranged tingimused, mida Venemaa pole kaugeltki järginud. Näiteks 1949. aasta Genfi konventsioonide lisaprotokolli artikkel 78 sätestab, et rahvusvahelise konflikti korral „ükski konfliktiosaline ei või evakueerida välismaale neid lapsi, kes ei ole selle riigi kodanikud“. Evakueeriv osapool on seejärel kohustatud hõlbustama „tagasipöördumist oma kodumaale ja perekonna juurde“.

Sääraste rangete regulatsioonide eesmärk on eelkõige takistada ebaseaduslikku lapsendamist, millest ongi ajendatud teine punkt. Esialgu olid Vene võimud väljenduste suhtes üsna hoolimatud, aga nii sai Maria Lvova-Belova okupeeritud Mariupoli teismelise „lapsendamine“ kurikuulsaks. Nüüd kutsub Venemaa üles ettevaatlikkusele ning lapsendamise, kasuperehoolduse, eestkoste, hooldusõiguse jms eristamisele.

Venemaa peab vabastama kõik Ukraina lapsed, olenemata nende küüditamiseks või kinnihoidmiseks välja mõeldud formaalsetest põhjustest.

Selline juriidiliste üksikasjade kallal nääklemine, eriti veel arvestades usaldusväärseid teateid Ukraina laste adopteerimise ja nende õigusliku identiteedi muutmise kohta – rääkimata nende rahvusliku identiteedi kustutamisest –, ei mõjuta toimuva tegelikku olemust: tegu on sõjakuriteoga. Samuti ei tohiks see tekitada segadust peamise väite ümber: Venemaa peab vabastama kõik Ukraina lapsed, olenemata nende küüditamiseks või kinnihoidmiseks välja mõeldud formaalsetest põhjustest.

Maria Lvova-Belova üritab õõnestada Kiievi usaldusväärsust, süüdistades Ukraina valitsust kadunud laste võltsnimekirjade koostamises. Ta jätab mainimata, et Genfi konventsioonide kohaselt on Venemaa kohustatud koostama kaardi (ja seda jagama) iga lapse kohta, kelle ta väidetavalt evakueeris, et neid oleks võimalik jälgida ja tagasi saata. Venemaa presidendi voliniku arvates pole vahet, kui palju aruandeid Ukraina riik esitab (seni on Ukrainas dokumenteeritud 19 546 küüditatud ja/või sunniviisiliselt ümberasustatud last). Ombudsman teab ette, et Moskva lükkab need kõik „alusetuna“ kõrvale, ja  sisuliselt keeldub tegemast puhtsüdamlikku koostööd hoolimata sellest, et rahvusvahelisele publikule väidetakse vastupidist.

Teine manipulatsioon: kes pääseb koju

Mööndes, et on toimetanud Ukraina lapsed, kelle Ukrainas elavad sugulased nõuavad nende tagasisaatmist, okupeeritud aladelt Venemaale, ei arvesta volinik algselt nn puhkelaagritesse viidud lapsi. Seega otsustab Venemaa meelevaldselt, keda lisada „taasühendamisalgoritmi”, mille Maria Lvova-Belova büroo Putini käsu kohaselt kavandas, või sealt välja jätta. Laste hoidmine sellistes laagrites oli Venemaa hinnangul seaduslik, sest vanemad andsid esmalt vabatahtlikult loa ega „tulnud neile [lastele] õigel ajal järele“. Tegelikult avaldasid perekondadele survet kas väljakannatamatud tingimused Vene okupatsiooni all või okupatsioonivõimud ise, valetades selliste sundpuhkuste kestuse kohta ja seejärel takistades isegi lastega suhelda. Igal juhul oli ebaseaduslik keelata nende lastel koju naasta.

Enamasti ütleb Maria Lvova-Belova, et Vene võimudel polegi vaja midagi ette võtta: Ukraina pered ja vabatahtlikud saavad ise hakkama. Volinik sekkub ainult siis, kui keegi teine aidata ei saa. Seegi pole midagi muud kui järjekordne taktika, mille Moskva on täiuslikkuseni arendanud: loo probleem, et esitleda end lahenduse osana.

Abiorganisatsiooni Päästke Ukraina vabatahtlikud ütlevad, et üle tosina operatsiooniga õnnestus neil tagasi tuua 446 Venemaale küüditatud Ukraina last. Ühe edukama päästemissiooni tulemusel naasnud teismeline poiss meenutas mitut okupatsiooni eest põgenemise katset, mille käigus Venemaa politsei ta kinni pidas ja ähvardas vangistusega. Varem nägi Venemaa valitsus palju vaeva, et takistada Mariupolist küüditatud Bohdan Jermohhini naasmist Ukrainasse, mille kohta on ta palju tunnistusi andnud. Moskva briifingu paralleelreaalsuses tunnustas süümepiinadeta Maria Lvova-Belova nüüd Venemaad tema repatrieerimise eest.

Ombudsman kiidab end häbitult, et on aidanud 70 lapsel taasühineda oma peredega, ja lubab kõik küüditatud alaealised tagasi saata. Ent seda ühe hoiatusega: ainult juhul, kui vanematel on „täielik õigus“ neid tagasi nõuda. See, mida see tähendab ja kuidas saavad Ukraina pered tõestada, et neil on vanemlikud õigused, otsustab ainult Venemaa – seesama jõud, mis neid alguses lahutas. Ent see pole ainus otsus, mille kohta Venemaa väidab endal olevat ainuõiguse seda langetada.

Kolmas manipulatsioon: lapse parimates huvides

Maria Lvova-Belova kinnitab, et kõike tehakse „rahvusvaheliste standardite“ järgi ja „lapse parimates huvides“. Kuna ükski sõltumatu institutsioon – rääkimata Ukrainast – ei pääse kontrollima, jääb meil vaid üle toetuda Venemaa arusaamale nendest standarditest ja neist kinnipidamisest. Samuti palutakse meil usaldada seda, kuidas agressorriik Venemaa tõlgendab Ukraina kodaniku – tema agressiooni ohvri ja selle üleelanu – parimaid huve.

Näitena, mida säärane orwellilik lähenemine praktikas tähendab, väärib kordamist eelkõige okupatsiooni alt vabastatud Hersoni ja Harkivi oblasti alaealiste juhtum, kes olid paigutatud Venemaa „suvelaagritesse”. Rääkides lastest territooriumidelt, mille Ukraina vabastas 2022. aasta vastupealetungiga, leidis volinik, et „olukord rindel“ ei võimalda neil „turvaliselt koju reisida“.

Meil palutakse usaldada seda, kuidas agressorriik Venemaa tõlgendab Ukraina kodaniku – tema agressiooni ohvri ja selle üleelanu – parimaid huve.

Voliniku aruanne uhkustab Ukraina lastele parema koolihariduse ja tervishoiu pakkumisega, kui Ukraina kunagi suudaks, kinnitades seda laste väidetavate intervjuudega. Põhjus on siin aga see, et Venemaa sõjaline agressioon on süstemaatiliselt sihikule võtnud Ukraina tsiviiltaristu, kusjuures koolide ja haiglate vastu on tehtud sadu rünnakuid, mille ÜRO hiljutine raport „Lapsed ja relvakonflikt“ omistab Venemaa relvajõududele ja nendega seotud relvarühmitustele.

Tasub meenutada, et täiemahulise sissetungi esimestel nädalatel korraldas Moskva õhurünnaku Mariupoli draamateatrile, mis oli muudetud pommivarjendiks ja selle esisele platsile oli suurtähtedega kirjutatud LAPSED. Presidendivolinik väitis hiljem, et nad päästsid Mariupoli rusudest tosinaid lapsi, ning rivistas nad kaamerate ette ja sundis propagandaüritustel lavale astuma.

Vaevalt hakkaks keegi terve mõistusega inimene vastu väitma, et Ukraina on keset Venemaa genotsiidisõda lastele turvaline koht. Kuid Venemaa valitsusel, kuriteo toimepanijal, ei ole mingit õigust seda argumenti rahvusvahelisel areenil esitada ega kasutada, et õigustada Ukraina laste tagasitoomise edasilükkamist – või sellest otsest keeldumist.

Need lapsed on Venemaal vangis, välismaailmast isoleerituna ja Kremli täieliku kontrolli all, samal ajal kui meil palutakse uskuda, et vangistaja tegutseb heas usus ja edastab pantvangide tahet.

Samamoodi ja eeldatavasti parimate rahvusvaheliste tavade kohaselt teeb Moskva näo, et lubab lastel endal otsustada, kus ja kellega nad elada tahavad. Seni jäävad need lapsed Venemaale vangi, välismaailmast isoleerituna ja Kremli täieliku kontrolli all, samal ajal kui meil palutakse uskuda, et vangistaja tegutseb heas usus ja edastab pantvangide tahet.

Lõppkokkuvõttes tahab Venemaa, et me nõustuksime, et ainult Venemaa kohus otsustab, mis on lapse huvides. Sisuliselt soovib Venemaa, et me raiskaksime oma energiat nende otsuste vastu vaidlemisele. Ja ihkab juhtida tähelepanu kõrvale sellelt, miks oleme üldse siiamaale jõudnud: sest Venemaa tungis Ukrainasse ja küüditas ukraina lapsi. Sellest, kuidas Venemaa kohus otsustaks, oleme juba aimu saanud.

Neljas manipulatsioon: pole sõda näinudki

Kui see sobib Moskva huvide ja lugudega, eelistab Kreml sõja mõju üldse ignoreerida. Näiteks kujutab volinik seda teemat peaaegu et klassikaliste piiriüleste perekondlike vaidlustena hooldusõiguse üle, kus Venemaa valitsus kaitseb oma kaasmaalasi, kellele vaenuliku riigi võimud on ülekohut teinud. Maria Lvova-Belova meenutab pressikonverentsil õnnetut vene ema: too põgenes oma ukrainlasest mehe eest, kes üritas lapsi ära võtta; naine leidis varjupaiga Venemaal, Vene kohtu kaitse all.

Alati, kui asi puudutab tõsist repatrieerimisjuhtumit, mis nõuab Venemaalt lapse tagasiandmist, on Moskval vastuväitlemiseks ette valmistatud stsenaarium. Lapsed elavad nüüd Venemaal ja omandasid Venemaa kodakondsuse. Lihtsustatud kord võimaldab (Venemaa poolt määratud) seaduslikul eestkostjal seda alaealiste nimel taotleda. Föderaalseadus kehtestati otseteed seoses sisssetungiga Ukrainasse ja selle osalise okupeerimisega. ÜRO mõistis säärase praktika hukka, muu hulgas lastekaitse põhiprintsiipide rikkumise tõttu. Selle eesmärk on laste identiteeti vägivaldselt muuta, mis on iseloomulik genotsiidile.

Kui see sobib Moskva huvide ja lugudega, eelistab Kreml sõja mõju üldse ignoreerida.

Mitte ainsalgi juhul ei räägita kodust lahkumise põhjustest: sõjast, filtreerimislaagritest, kus pered eraldatakse, või maatasa tehtud linnadest. Väidetavalt pole sugugi tegemist sõjakuriteoga, mida Vene riik toime paneb, vaid perekondliku küsimusega, kus vanemad või seaduslikud eestkostjad eri pool piiri ei saa otsustatud, kus ja kelle juures laps elama peaks.

Pealegi rõhutab Kreml, et vaidlus puudutab kaht riiki võrdselt. Illustreerimiseks toob Maria Lvova-Belova välja raskused, mida pidi kannatama ema, kelle kolm last läksid Ukrainasse oma vanaema juurde puhkama, kuid ei saanud tagasi pöörduda. See on eeskujulik „sõja-peituse“ mäng, mida Venemaa meid mängima kutsub. Ühest küljest ei mainita taas, et selle pere reisimisvõimalusi piiras Vene vägede sõjaline sissetung suveräänsesse riiki ja selle tsiviilelanike pidev pommitamine. Teisalt unustab selline kirjeldus mugavalt ära Kremli enda õigustuse invasiooniks: venelaste „genotsiid“, mis väidetavalt oli käimas selle ema otsuse taustal lapsed Ukrainasse saata. Tõesti, kognitiivne dissonants pole kunagi takistanud Kremlil head süžeed kokku punuda.

Viies manipulatsioon: ega mina ju, hoopis Euroopa Liit

Lõpetuseks, aga mitte vähem olulisena tunneb Venemaa presidendi volinik muret Ukraina laste pärast, kes „eraldati sõjalise erioperatsiooni käigus sugulastest” ja „veeti Euroopasse”, eelkõige Ukraina võimude poolt. Ombudsmani kinnitusel seisavad vanemad, kes on praegu Venemaa kodanikud, silmitsi takistava paberimajandusega ja paluvad Venemaa valitsusel aidata need lapsed Euroopa Liidust tagasi saada.

Tasub meenutada, et 2022. aastal tulid sedalaadi palved ka „suure südamega“ Vene kodanikelt, kes „seisid järjekorras, et võtta endale lapsi“ äsja okupeeritud Ukraina piirkondadest. Kui uskuda Vene-Nõukogude ajaloolist mütoloogiat, siis Ukraina Krimm ja Donbass, Gruusia Abhaasia ja Tshinvali piirkond, aga ka Balti riigid sajand enne neid, kõik nad anusid Moskvalt abi ja kaitset. Nüüd palutakse veel uskuda, et Ukraina sõjapõgenikud Euroopa Liidus pöörduvad Venemaa saatkondade poole ja otsivad Venemaa diplomaatide abi, et taasühineda lastega, kelle Euroopa bürokraadid on ära viinud. Maria Lvova-Belova on registreerinud 15 sellist pöördumist ja kahetseb, et tema büroo, mida tõkestavad juriidilised piirangud, saab pakkuda vaid nõustamist ja kaastunnet.

Palutakse uskuda, et Ukraina sõjapõgenikud Euroopa Liidus pöörduvad Venemaa saatkondade poole, et taasühineda lastega, kelle Euroopa bürokraadid on ära viinud.

Erinevalt eelmistest sõnumitest ei ole käesolev kampaania enam üksnes Kiievi ja tema liitlaste vastane teabekampaania. See on Kremli propagandamasina esimene Euroopa pihta tulistatud kogupauk uues rünnakus. Kampaania põhineb aastakümnete pikkusel Lääne- ja liberaaldemokraatiavastase desinformatsiooni traditsioonil: alates ristisõjast Skandinaavia sotsiaalteenistuste väidetava võimu kuritarvitamise vastu kuni Dima Jakovlevi seaduse ja spekulatsioonideni vene laste laialdase hooletussejätmise kohta USAs. 2022. aasta märtsis pikendas Moskva seda põlastusväärset 2012. aasta seadust, mis keelustas rahvusvahelised lapsendamised. Juhuslikult tehti seda just siis, kui valmistati ette seaduslikku alust Ukrainast küüditatud laste adopteerimiseks.

Kreml taaselustab kahtlemata sellegi narratiivide Frankensteini ja loodab selle levitamisel ka Lääne meediale. Maria Lvova-Belova on õhutanud Euroopa ajakirjanikke (vene) tõde edasi andma ja „lapsi poliitikast välja jätma“. Ta on häbenemata lubanud „jätkata humanitaarmissiooni“ Ukrainas ja mujal. 

Lõppkokkuvõttes manipuleerib Vene strateegia meid vaidlustama ja ümber lükkama üksikjuhtumeid, selle asemel, et tegeleda selge riikliku poliitikaga. Venemaa kommunikatsioonistrateegia on tark ja kaval ning peaks meile kõiki muretsema panema. Me ei tohi neile teabemanipulatsioonidele järele anda ega lasta hämamisel end halvata.