Kosovo kaks pead
Selle nädala esmaspäeval sai ümber tähtaeg Kosovo sasipuntra lahtiharutamiseks läbirääkimislaua taga. Ja juba eelmise nädala lõpus oli juhtunud see, mida enamik vaatlejatest oligi ennustanud: kõnelused Kosovo staatuse küsimuse lahendamise üle olid lootusetult ummikusse jooksnud.
Ja piirkonna albaanlastest omavalitsus on teatanud resoluutselt: kui kokkulepet ei sünni, siis Kosovo iseseisvus sünnib sellest hoolimata ja kindlalt. Millal, see on juba iseküsimus. Esialgu näib, et Priština võimud on rahvusvahelise surve tõttu valmis suveräänsusdeklaratsiooniga ootama järgmise aasta esimeste nädalateni.
Mõnevõrra on selle väikese, pindalalt Eestist üle nelja korra pisema maalapi ümber toimuv sümboolne. Siin sai 20 aasta eest alguse Slobodan Miloševići tõus võimule ning ilmnesid lõpuks Jugoslaavia lõhki rebinud protsessid. Ning seal, kust algas liitriigi lagunemine, jõuab see nüüd ka lõpule.
Kosovo iseseisvumise küsimus meenutab praeguseks aga vägisi Albaania lippu, mida kosovlased ehk sealsed albaanlased tahavad enda omaks pidada, kuid mida ülejäänud maailm sellisena sugugi aktsepteerida ei taha. Nagu musta kotka pead sellel punasel lipul, nii vaatavad ka Kosovo inimesed täiesti eri suunda.
Serblased ei taha kuuldagi elamisest ennast suveräänseks kuulutanud autonoomses piirkonnas, albaanlastele on vastuvõetamatu 1999. aastast kestnud määramatus. Albaanlased ja lääneriigid räägivad serblaste jõhkrast etnilisest vägivallast piirkonnas, Belgrad ja Moskva rõhutavad vajadust kaitsta enklaavidesse surutud serblaste õigust inimväärsele elule.
Ning Venemaa ja lääneriigid isekeskis on Kosovo tunnustamise asjus samuti diametraalselt erinevatel positsioonidel. See omakorda on järjekordne seik, mis murendab Euroopa Liidu ühtse välispoliitika sündimise perspektiivi…
Musta kotka kaks pead ähvardavad teineteist veriseks nokkida – see on üks stsenaarium. Teine on lihtsam. Lihtsalt üks uus riik.