Konflikt Liibüas

Strateegia tähtsust kõikvõimalike sõdade ja konfliktide võitmisel ning riigi ettevalmistamisel väliste ohtude tõrjumiseks on rõhutatud sõjakunsti ajaloos väga palju. Strateegia on oma olemuselt üldine tegevuskava, mis seob tervikuks riigi või väejuhi eesmärgid, nende saavutamise viisid ja selleks vajalikud ressursid. Selle arusaama võttis selgelt ja lühidalt kokku Carl von Clausewitz, kes nimetas sõda poliitika ja poliitilise suhtluse jätkuks, millest järeldub, et sõjaline jõud peab alati toetama mingite selgelt formuleeritud ja arusaadavate eesmärkide saavutamist. See aga tähendab, et rakendatav sõjaline jõud peab kõigepealt üldse konkreetse poliitilise eesmärgi saavutamiseks sobima, ta peab olema mõjus, teda peab olema piisavalt ning riik peab suutma eesmärgi saavutamiseks vajaliku aja jooksul sõjaliselt pingutada.

Loetletud nõuded sõjalise jõu rakendamise otstarbekuse, mõjususe ja jätkusuutlikkuse suhtes on eriti olulised tänapäeval, kus lõviosa maailmas toimuvatest sõjalistest konfliktidest ei toimu enam erinevate riikide vahel, vaid riikide sees, ning NATO liikmed on 2001. aastast alates olnud seotud sõjategevusega Afganistanis ja Iraagis ning mitmete väiksemate operatsioonidega. See on asetanud osalevate riikide majandustele väga suure koorma ning viinud mitmetes riikides relvajõudude ulatuslike kärpeplaanide koostamiseni. Samal ajal on käesoleva aasta algusest levinud kulutulena ligi 200 miljonit inimest haaranud rahutused Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riikides. Nende tulemusena sunniti Tuneesias ja Egiptuses riigipead tagasi astuma, Liibüas vallandunud rahutused transformeerusid kodusõjaks, Süürias on valitsev režiim kasutanud protestijate vastu jõudu ja keeldunud piisavaid järeleandmisi tegemast jne.

Niisuguses ebaselges ja kiiresti muutuvas olukorras eeldab sõjalise jõu kasutamine väga kainet otsust, kus tuleb korraga arvestada enda riigi julgeolekuhuvisid, rahvusvahelist õigust, operatsiooni asukohamaa poliitiliste ja sõjaliste jõudude jaotust, enda ja oma liitlaste sõjalisi vahendeid ning võimalusi operatsioone jätkusuutlikult teostada. Täiendava tegurina tuleb järjest enam arvestada oma riigi elanikkonna arvamust, mis võib olla väga tundlik massilise ja toore inimõiguste rikkumise suhtes lähiümbruse riikides. Teiste sõnadega, sõjalise jõu kasutamise otsus peab tuginema selgele arusaamale seostest taotletavate eesmärkide, nende saavutamise viiside ja olemasolevate vahendite vahel. Kas see aga alati on nii ja kas selline selge seos on olemas ka siis, kui sõjalise jõu rakendamise otsuse aluseks on tahe millegi toimumist takistada, likvideerimata toimuva põhjust? Ühe võimaliku vastuse esitatud küsimustele võib saada, analüüsides Liibüas arenevaid sündmusi.

Olukord Liibüas kujunes käesoleva aasta märtsi keskpaigaks selliseks, et Muammar Gaddafile lojaalsed väed olid jõudnud ülestõusnute pealinna Bengahzi lähistele, eksisteeris reaalne oht, et linn vallutatakse ning siis – Gaddafi sõnade kohaselt – otsitakse see maja- ja isegi tubahaaval läbi, tundmata ülestõusnute vastu mingit „halastust ja kaastunnet“.

Niisuguses ebaselges ja kiiresti muutuvas olukorras eeldab sõjalise jõu kasutamine väga kainet otsust.

Sündmuste sellise arengu ärahoidmiseks võttis ÜRO Julgeolekunõukogu 17. märtsil 2011 Suurbritannia, Prantsusmaa ja Liibanoni initsiatiivil vastu resolutsiooni nr 1973, mis nägi ette „kõigi vajalike meetmete“ rakendamist „rünnakuohus tsiviilelanike ja tsiviilelanikega asustatud piirkondade kaitseks“, kusjuures igal juhul välistati „okupatsioonijõudude“ paigutamine Liibüa territooriumile mis tahes vormis ja kujul. Sel eesmärgil keelati Liibüa õhuruumis kõik lennud peale humanitaarotstarbeliste.

Samal ajal märgiti resolutsiooni sissejuhatavas osas muude asjaolude kõrval, et ÜRO „toetab igati Liibüa Araabia Rahvadžamahirija suveräänsust, sõltumatust, territoriaalset terviklikkust ja rahvuslikku ühtsust“. Sellise seisukoha paradoksaalsus väljendub selgelt ka kasutatud Liibüa riigi nimetuses, sest Liibüa ülestõusnute ajutine võimuorgan nimetab end Liibüa Vabariigi Ajutiseks Üleminekunõukoguks ning Rahvadžamahirija on Muammar Gaddafi pooldajate poolt kasutatav riigi nimetus. Julgeolekunõukogus toimunud hääletamisel jäi erapooletuks terve rida riike, kes väitsid, et ei ole selge, mida see resolutsioon täpselt teha lubab ning kui suured volitused ta annab sõjalise jõu kasutamiseks. Mõni aeg peale resolutsiooni nr 1973 vastuvõtmist andis ÜRO peasekretär Ban Ki-moon intervjuu, milles ta ütles, et resolutsioon on ühemõtteliselt ette nähtud tsiviilelanike kaitsmiseks vägivalla eest, kuid mitte Gaddafi kukutamiseks võimult.

19. märtsil alustasid Prantsusmaa, Suurbritannia ja USA õhu- ja mereväed sõjaliste operatsioonide läbiviimist Liibüa õhuruumis, territooriumil ja territoriaalvetes paiknevate sihtmärkide vastu. Liitlaste esmaseks ülesandeks oli kehtestada lennukeelutsoon ning peatada kolonel Gaddafile alluvate vägede pealetung Benghazile. Mõlemad eesmärgid saavutati väga kiiresti. Juba 20. märtsil teatas USA staabiülemate ühendkomitee esimees admiral Mullen, et lennukeelutsoon on kehtestatud, liitlaste lennukid kontrollivad täielikult Liibüa õhuruumi ning Gaddafi vägede pealetung Benghazile on peatatud.

Küll aga ei arvanud ülestõusnud, et sellega on nende eesmärgid saavutatud ning nad alustasid kiiret liikumist läände – Tripoli suunas (kuhu on Benghazist üle 1000 km). 21–28. märtsini liikusid ülestõusnud sadu kilomeetreid läände, vallutades tagasi sellised linnad nagu Ajdabiya, Brega ja Ras Lanuf ning jõudsid Gaddafi kodulinna Sirte lähistele. Seal tabas neid Gaddafi vägede hästi läbimõeldud ja ettevalmistatud vasturünnak. Loobudes soomustehnika ulatuslikust rakendamisest, hakkasid Gaddafi üksused kasutama samasuguseid sõidukeid ja enam-vähem samasugust relvastust kui nende vastased ning asetasid oma tegevuses rõhu kiiretele vasturünnakutele ja ülestõusnute tiibamisele. See muutis liitlaste õhuväe kasutamise Gaddafi vägede vastu äärmiselt keeruliseks (on olnud korduvaid liitlaste õhuväerünnakuid ülestõusnute vastu) ning võimaldas viimastel ajavahemikus 29.–31. märtsini suruda ülestõusnud tagasi ja uuesti vallutada Ras Lanuf ja Brega. Aprilli algusest on Brega ja Ajdabiya vahelisel alal rindejoon jäänud enam-vähem paigale ning kumbki pool pole suutnud märkimisväärset edu saavutada. Liitlaste õhurünnakutega on hinnanguliselt hävitatud 25–30% Gaddafi vägede sõjatehnikast, kuid see on olnud ebapiisav, et sundida Gaddafi üksusi vastupanust loobuma.

Paralleelselt sõjaliste arengutega toimusid ka olulised poliitilised arengud, mis olid seotud operatsiooni juhtimise ja poliitilise aspektiga. Operatsiooni esimest etappi („Odyssey Dawn“), mille käigus kehtestati lennukeelutsoon ja peatati pealetung Benghazile, juhtis USA ning USA sõjalaevad ja -lennukid võtsid operatsioonist väga aktiivselt osa (märtsis sooritasid USA lennukid ca 60% kõigist lahingulendudest).

Märtsi lõpuks anti operatsiooni juhtimine üle NATOle, mis aga tõi kaasa terve hulga poliitilisi hõõrumisi NATO liikmesriikide vahel. Saksamaa, kes jäi ÜROs toimunud hääletusel erapooletuks, eemaldas oma Vahemerel paiknevad laevad NATO käsuliinist, Prantsusmaa kartis, et kuna araabia maad peavad NATOt USA-keskseks organisatsiooniks, siis kaotab operatsioon toetuse piirkonna riikides, Türgi oli vastu õhurünnakute teostamisele Gaddafi vägede vastu ning Itaalia õhuvägi hoidub neist ka käesoleval ajal. NATO püstitas operatsioonile „Unified Protector“ kolm eesmärki: 1) Liibüale relvamüügikeelu jõustamine, 2) Liibüa kohal lennukeelutsooni jõustamine ja 3) Liibüa tsiviilelanikkonna kaitsmine.

Briti ja USA õhuväed kulutasid Liibüa operatsiooni esimeses faasis kumbki 3-4 miljonit dollarit päevas.

Samuti asutati märtsi lõpus erinevate riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide esindajatest koosnev Liibüa kontaktgrupp, mille eesmärgiks on anda poliitilisi suuniseid kriisi lahendamiseks Liibüas ning olla rahvusvaheliste jõupingutuste koordineerimise foorumiks. Kontaktgrupp on väljendanud seisukohta, et Gaddafi peab võimult lahkuma, ta on loonud kontaktid ülestõusnutega ja moodustanud nende toetamiseks fondi. Siinkohal peab märkima, et operatsiooni algusest peale on ka USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa juhid käsitlenud Gaddafi lahkumist võimult põhimõttelise lahendusena konfliktile, kuid nad ei ole seda sõjalise operatsiooni eesmärgina formuleerinud. Gaddafi lahkumise vajadust kinnitasid ka NATO välisministrid aprilli keskel Berliinis toimunud kohtumisel ja nad kinnitasid ka, et NATO jätkab oma operatsiooni tsiviilelanikkonna kaitsmiseks nii kaua, kuni viimasele eksisteerib vähimgi oht.

Eeltoodud arenguid summeerides ilmneb, et sõjalisele operatsioonile on püstitatud eesmärgid, mille saavutamine sõjalise jõuga ei ole täies mahus võimalik, sest niikaua, kui Gaddafi püsib võimul, eksisteerib ka oht ülestõusnutele ja tsiviilelanikele. Samuti tähendab eesmärgi selline formuleering, et operatsiooni kestust ei olnud selle alustamisest peale võimalik täpselt hinnata. See aga tõstatab küsimuse operatsiooni maksumuse ja järelikult ka jätkusuutlikkuse suhtes.

Märtsi lõpuks oli operatsioon ainuüksi USAle maksma läinud 550 miljonit dollarit ning peale USA õhuväe osaluse vähenemist ründe- ja patrull-lendudes peaks USA kulutuste tase stabiliseeruma 40 miljonile dollarile kuus. Briti ja USA õhuväed kulutasid Liibüa operatsiooni esimeses faasis kumbki 3–4 miljonit dollarit päevas (seejuures on mõlema riigi valitsused ette näinud väga tuntavad kärped riigikaitses). NATO Euroopa vägede ülemjuhataja admiral Stavridise sõnul on operatsioon ka NATOle juba maksma läinud sadu miljoneid dollareid.

Lisaks sellele on õhuoperatsioonide esimeses etapis juhtrolli mänginud Suurbritannia järjest enam hakanud tunnetama, kui raske on tagada toimuva operatsiooni jätkusuutlikkust. Kuninglikud Õhujõud on Liibüa kohal tegutsevate Eurofighter Typhoon lennukite mehitamiseks sisuliselt peatanud uute pilootide väljaõppe, et luua võimalus lennuinstruktorite suunamiseks välismissioonile. Samuti on Liibüa kohal aktiivselt tegutsemas ja tähtsat rolli mängimas Briti õhuväe ründelennukid Tornado, mida valitsuse kehtivate plaanide kohaselt peaks hakatama relvastusest maha võtma juba käesoleval aastal. Seda kõike silmas pidades on erinevad analüütikud hakanud Suurbritannias järjest enam küsima, kuidas sai juhtuda, et valitsus otsustas käivitada sõjalise operatsiooni, mille läbiviimiseks tal selgelt napib vahendeid.

Gaddafi lahkumise vajadust kinnitasid ka NATO välisministrid aprilli keskel Berliinis toimunud kohtumisel.

Tulles tagasi ülalpool esitatud küsimuse juurde eesmärkide-tegevusviiside-vahendite seotusest, näeme, et NATO riikide valitsused on otsustanud operatsiooni jätkata, kuni oht tsiviilelanikkonnale pole kadunud, Liibüas on sõjategevuses kujunenud välja jõudude tasakaal, mida NATO õhuoperatsioonide abil vähemalt esialgu kiiresti muuta ei suuda ning operatsiooni jätkamine on selle juhtriikidele juba praegu kulukas ja koormav.

Seega ei ole Liibüas käivitunud operatsioon oma praegusel kujul näide läbimõeldud strateegiale tuginevast sõjalisest tegevusest, vaid pigem kiirelt kavandatud ja sõjaliste vahendite abil elluviidud inimlik reageering tormiliselt arenenud ja paljusid inimelusid ohustanud sõjategevusele Euroopa lähinaabruses. Võib isegi öelda, et see on väärtustepõhise julgeolekupoliitika näide, sest NATO ei kõnele huvidest ega strateegiast, vaid inimelude kaitsmisest. Ka USA välisminister Clinton ja kaitseminister Gates on öelnud, et kuigi USAl ei ole Liibüas elulisi huvisid, on Liibüas toimuv olnud tähtis ja nõudnud otsest sekkumist.

Probleem on aga selles, et niisugune tegevus võib osutuda lihtsalt mõttetuks, kui Gaddafi vägesid ei suudeta piisavalt nõrgestada ja sõjalist patiseisu lahendada, või mis veelgi hullem, see võib muutuda abistajatele pikema aja jooksul majanduslikult üle jõu käivaks. Teoreetiliselt on vast halvim variant see, kui sõjaline sekkumine toob kaasa pikaajalise verise kodusõja, mille tulemusena kannatused ja kaotused tsiviilelanike seas võivad osutuda väga suureks.

Küsimusele, kui kaugele me saame minna niisuguste sõjaliste missioonidega, ei ole hetkel head vastust. Võib-olla tuleb meie globaliseeruvas maailmas otsida selle küsimuse vastust üksikisiku tasandilt, küsides endalt, kust algab ja kus lõpeb minu vastutus kellegi aitamisel ning kust algab ja kus lõpeb aidatava vastutus selles protsessis. Võib olla suudame me probleeme niimoodi isiklikuks muutes ühitada meie tõekspidamistest ja maailmavaatest tuleneva soovi aidata ning kaine arusaama, kuidas seda teha.