Kominternist Putini režiimini: Venemaa-Itaalia sidemed

Venemaa-Itaalia suhete juured

Selles artiklis ei keskendu me Itaalia paremäärmuslastele (nt Matteo Salvinile jt) ja nende suhetele Venemaaga (Rosato 2016) ega ka Venemaa headele suhetele mitmete Itaalia paremtsentristlike poliitikutega (nt Berlusconiga).¹ Nendel teemadel on juba üpris palju kirjutatud. Meie vaatame lähemalt Venemaa sidemeid Itaalia vasakjõudude, sotsialistide ja kommunistidega, aga ka vasakliberaalidega, sest see teema vajab suuremat tähelepanu.

Õigupoolest on Itaalia vasakpoolsetel ja Venemaal juba ammused suhted: nende jälgi võib leida vähemasti 20. sajandi algusest, ehkki Venemaa tsaaririigi ja Itaalia riikide vahel sõlmiti suhteid juba 16. sajandil (Tsepkov 2009). Itaalia juht ja fašismi rajaja Benito Mussolini (Hayugen 2007) oli sotsialistipõlves vaimustuses Vladimir Leninist ja tema ideedest. Mussolini isa Alessandro (1854–1910) oli aktiivne ja agressiivne sotsialist, kes andis pojale nime Mehhiko sotsialistliku poliitiku ja presidendi Benito Pablo Juárez García (1806–1872) järgi. Alessandro Mussolini ise astus venelasest revolutsionääri, sotsialisti ja anarhisti Bakunini jälgedes. Benito Mussolinil olid isaga head lähedased suhted. Alessandro jagas pojale õpetust marksismi, sotsialismi, revolutsiooniideede ja Karl Marxi kohta.

Õigupoolest on Itaalia vasakpoolsetel ja Venemaal juba ammused suhted: nende jälgi võib leida vähemasti 20. sajandi algusest, ehkki Venemaa tsaaririigi ja Itaalia riikide vahel sõlmiti suhteid juba 16. sajandil.

Benito Mussolini algsed poliitilised vaated kujundaski tugevalt tema isa, kes lisaks tundis suurt huvi Itaalia rahvuslike ideoloogide ja poliitikute, näiteks Giuseppe Mazzini, Giuseppe Garibaldi jt vastu (Gregor 1979). 1902. aastal suundus Benito Mussolini Šveitsi, kus kohtus ühe poliitilise meeleavalduse ajal vene-juudi-itaalia kommunisti Angelica Balabanova ja Vladimir Leniniga. Balabanova avaldas talle sügavat muljet ja naise õhutusel hakkas Mussolini uurima Gracchus Babeufi, Friedrich Nietzsche, Georges Soreli, Karl Marxi ning teiste filosoofide ja mõtlejate teoseid. Hiljem sai Mussolinist Itaalia Sotsialistliku Partei liige ja mõnda aega oli ta isegi ametliku parteilehe Avanti! toimetaja. Kuid ta ei olnud rahul sotsialistide neutraalse positsiooniga Itaalia Esimeses maailmasõjas osalemise küsimuses ja astus parteist välja, rajades peagi fašistliku liikumise, mille juured, niisiis, ulatuvad osalt sotsialismi. Võib-olla tasub ära märkida ka see, et õige pea pärast Mussolini võimuletulekut (1922) tunnustasid Itaalia ja Nõukogude Liit teineteist de iure ning kehtestasid 7. veebruaril 1924. aastal diplomaatilised suhted.

Kuigi esimese kokkuleppe sõlmisid Itaalia ja Nõukogude Venemaa isegi veel varem, 26. detsembril 1921, millega Itaalia valitsus tunnistas Nõukogude Venemaad de facto, jõuti Mussolini Itaalia ja Stalini Nõukogude Liidu sõpruse, agressiooni vältimise ja neutraliteedi lepinguni alles 2. septembril 1933. aastal. See Itaalia-Nõukogude pakt ehk Moskva-Rooma leping kaotas hiljem mõnevõrra tähendust, kuid püsis 22. juunini 1941, mil Itaalia kuulutas Nõukogude Liidule sõja. Angelantonio Rosato märgib õigustatult: „Teise maailmasõja ajal leppisid Mussolini ja Stalini diplomaadid kokku vastastikuse mõjusfääride tunnustamise vastavalt Vahemerel (Rooma) ning Kesk- ja Ida-Euroopas (Moskva). Samal ajal jõudsid fašistlik Itaalia ja Nõukogude Liit peaaegu isegi täiemahulise liidu sõlmimiseni, millega nad soovisid pakkuda vastukaalu Saksamaa ülevõimule Euroopas.“ (Rosato 2016).

Komintern ja Itaalia kommunistid

Itaalia kommunistidel ja sotsialistidel oli Kominterniga suhteid juba 1920. aastatel, ehkki aktiivseks muutusid need alles pärast Teist maailmasõda. Kolmas Internatsionaal ehk Komintern (1919–1943) oli rahvusvaheline organisatsioon, mis seadis sihiks kommunismi kehtestamise kogu maailmas ja üritas selle huvides kõikjal käima panna kommunistlikke liikumisi. Ametlikult rajati Komintern 2.–6. märtsil 1919. aastal Moskvas peetud konverentsil, millele teiste seas oli kutsutud ka 1892. aastal Genovas asutatud Itaalia Sotsialistlik Partei. Üks nimekamaid Itaalia kommuniste ja marksistlikke filosoofe oli Antonio Gramsci (1891–1937), kel olid sidemed ka Nõukogude Liiduga ja keda peetakse uusmarksismi rajajaks. Ta tegutses aktiivselt Kominternis, eriti aastail 1922–1923, mil elas Nõukogude Liidus ja kohtus Leniniga.

Itaalia kommunism ja sotsialistlikud liikumised 1945–1991

Atlandi-ülese Julgeolekuinitsiatiivi abidirektor Lauren Speranza kirjutab: „Itaalia pakub erilist huvi oma ajalooliste, poliitiliste, majanduslike ja isiklike sidemete poolest Venemaaga. Oli ju just Itaalia Kommunistlik Partei Nõukogude Liidu suurim partner külma sõja ajal ja isegi pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist on Itaalia püsivalt taotlenud Venemaa kindlat osalemist Euroopa julgeolekustruktuurides. Rooma toetas tulihingeliselt NATO-Venemaa nõukogu asutamist, pooldas Venemaa kaasamist Euroopa Liidu idanaaberluse programmi ja on seisnud vastu sanktsioonide jätkamisele, mis kehtestati Venemaa suhtes pärast sõjategevuse alustamist Ukrainas ja Süürias.“ (Speranza 2018).

Pärast sõja lõppu 1945. aastal säilitas Itaalia Kommunistlik Partei, tehes küll koostööd riigi valitsusega ja osaledes uue põhiseaduse koostamisel, tihedad sidemed Nõukogude Liiduga, see oli lausa partei poliitilise joone keskne komponent. Samuti õnnestus neil edukalt õhutada Fiati autofirmat ehitama 1966. aastal Nõukogude Liitu AvtoVAZi (Lada) autotehast.

1945. aastal rajasid Itaalia kommunistid samuti põrandaaluse poolsõjaväelise üksuse, millesse kuulusid valdavalt laiali saadetud partisanirühmituse Garibaldi Brigaadid liikmed ja mis allus vahetult IKP juhtidele, eriti Togliatti paremale käele Pietro Secchiale (Donno 2001). Selle eesmärk oli valmistuda tulevaseks ülestõusuks, milleks pidi signaali andma Moskva, ja astuda vastu paremäärmuslaste võimalikule riigipöördele (Rossi, Zaslavsky 1997).

1947. aastal asutas NSV Liit rahvusvahelise organisatsiooni Kominform, mis pidi süvendama Nõukogude kontrolli Euroopa kommunistlike parteide üle ja koordineerima nende tegevust. Kominformi asutamise järel võttis IKP peasekretär Togliatti omaks jäigema positsiooni ja rõhutas vajadust valmistuda „kui mitte illegaalseks tegevuseks, siis vähemalt väga teravaks vastasseisuks“ (Rossi, Zaslavsky 1997). Kommunistide poolsõjaväeline üksus pidi saama abi Jugoslaavia, võib-olla ka Tšehhoslovakkia käest (Turi 2004), mehi pidid välja õpetama Nõukogude nõunikud ja endised partisanid. Sellest, et Itaalia kommunistlikele võitlejaile õpetati Ida-Euroopas sissisõja pidamist, saboteerimisvõtteid ja side pealtkuulamist, võib järeldada, et poolsõjaväestatud üksus ei olnud mõeldud ainult kaitse-, vaid ka ründeorganisatsioonina (Donno 2008).

1948. aasta valimiste eel kohtus Togliatti Nõukogude saadiku Kostõljoviga, et arutada relvastatud ülestõusuga seotud küsimusi, ja kinnitas talle, et Itaalia kommunistid loomulikult küsivad enne tegutsemist Moskvalt luba.

1948. aasta valimiste eel kohtus Togliatti Nõukogude saadiku Kostõljoviga, et arutada relvastatud ülestõusuga seotud küsimusi, ja kinnitas talle, et Itaalia kommunistid loomulikult küsivad enne tegutsemist Moskvalt luba. Nõukogude valitsus lükkas aga relvastatud võimuhaaramise mõtte tagasi, pidades seda teostamatuks.

Varssavi pakti loomise järel 1955. aastal otsustas IKP oma põrandaaluse sõjalise organisatsiooni ümber korraldada, luues Ida-Euroopa sõjaväelaagrites väljaõppe saanud spetsialistidest väikesi rühmi, kes pidid tegutsema „viienda kolonnina“ Varssavi pakti sõjajõudude sissetungi korral (Donno 2008). Sõjalise organisatsiooni juhtimine läks Secchia käest Giorgio Amendola kätte.

1960. aastatel poolsõjaväelise organisatsiooni tähtsus kahanes ning kommunistid hakkasid saladuskatte all üha enam oma relvaladusid likvideerima. Kuid organisatsioon püsis veel 1960. aastate lõpulgi, nii näiteks tehti 1967. aastal Amendolale ülesandeks paluda Nõukogude Liidult abi partei tegevuse jätkamiseks põranda all, kui paremäärmuslased peaksid korraldama riigipöörde (Mitrokhin, Andrew 1999).

Sõjaline organisatsioon saadeti tegelikult laiali nähtavasti 1974. aastal. Selleks ajaks olid Itaalia kommunistide ja Moskva vahel kerkinud üles nii mõnedki erimeelsused. IKP kritiseeris Praha kevade mahasurumist 1968. aastal ega toetanud Nõukogude sissetungi Tšehhoslovakkiasse. 1970. aastatel võttis partei peasekretär Enrico Berlingueri eestvedamisel omaks eurokommunismi.

1980. aastad tähistasid suhetes NSV Liiduga pööret. 1980. aastal mõistsid Itaalia kommunistide juhid hukka Nõukogude sissetungi Afganistani ning peasekretär Berlinguer hindas NSV Liitu samamoodi imperialistlikuks riigiks nagu USAd. Poola repressioonide järel katkestas IKP üldse suhted Nõukogude Liiduga (sellele anti Itaalias nimetus „Lo strappo“ ehk lõhenemine). Berlinguer nentis, et tema isiklikku arvamust mööda on „oktoobrirevolutsiooni progressiivne jõud kuhtunud“. IKP kritiseeris Poola olukorra „normaliseerimist“, mis tõi kaasa IKP ja Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei sidemete täieliku ja lõpliku katkemise, millele järgnes pikk sõnasõda ajalehtede Pravda ja LʼUnità veergudel.

Praegused Itaalia kommunistid ja sotsialistid ning Putini Venemaa

Itaalias leidub kommuniste ja sotsialiste, kes suhtuvad Venemaasse ja Putini režiimi positiivselt, näiteks Eleonora Forenza. Ta on Kommunismi Taasasutamise Partei kõneisik kultuuri ja kommunikatsiooni küsimustes, ühenduse Femministe Nove liige ja Itaalia Rahvusvahelise Gramsci Seltsi juhatuse liige. 2014. aastal valiti ta Euroopa Parlamendi liikmeks. Mõnede andmete kohaselt olevat ta taotlenud Venemaa-meelsete Donetski ja Luganski „vabariikide“ tunnustamist Euroopas (LB.Ua 2017; U-F.ru 2017).

2017. aastal külastas Forenza Donbassi „vabariike“, väljendas neile oma toetust ja nimetas ajaveebis Sakeritalia ilmunud intervjuus Maidani revolutsiooni putšiks, mille taga oli seisnud NATO (Sakeritalia 2017). Veel üks Itaalia vasakpoolne poliitik, Itaalia Kesktöölisühingu esindaja Paola Palmieri sõnas, et nemad (st töölisühing) toetavad alati Luganski Rahvavabariiki võitluses Ukraina fašistide ja Kiievi huntaga (Newsland 2017). Samuti võttis ta osa 1. mai pidustusest Luganskis, nimetades meeleavaldust „rahva vastupanu väljenduseks Ukraina natsismile, teaduslikule agressioonile ja koletislikule barbaarsusele“, mille eest tema arvates ei kanna vastutust mitte ainult Ukraina valitsus, vaid ka EL, NATO ja USA (https://www.radiocittaperta.it/djmix/usb-1-maggio-nel-donbass-intervista-a-paola-palmieri/).

Itaalia kommunistide delegatsioon võttis samuti osa oktoobrirevolutsiooni sajanda aastapäeva tähistamisest 7. novembril 2017. aastal (mis vana Juliuse kalendri järgi vastab 25. oktoobrile). Kommunistliku Partei delegatsiooni juhtis selle sekretär Marco Rizzo, kes kohe seejärel korraldas 11. novembril Roomas suure üldrahvaliku marsi. Kommunismi Taasasutamise Partei esindust juhtis sekretär Maurizio Acerbo, kõige suurema delegatsiooni pani välja aga Itaalia Kommunistlik Partei – koguni 80 delegaati kogu Itaaliast Mauro Alboresi juhtimisel (Rubino 2017).

Vasakliberaalid ja -tsentristid ning nende sidemed Moskvaga

Kreml ei tunne Itaalias huvi üksnes vasak- ja paremäärmuslike poliitiliste jõudude vastu. Moskva sihtrühmaks on isegi liberaalid (nii vasak- kui ka parempoolsed) ja tsentristid, kellega Putini režiim on üritanud luua häid sidemeid, proovinud lausa teha koostööd.

Samal põhjusel on Moskva panustanud jõuliselt sidemetesse Matteo Renziga, kes aastail 2014–2016 oli Itaalia peaminister. Oma vaadetelt on Renzi liberaal ja tsentrist. Ta juhtis 2013.–2018. aastal Itaalia Demokraatlikku Parteid sihiga „hoida koos habrast vasaktsentristlikku koalitsiooni“ (Speranza 2018).

Speranza märkis õigustatult: „Hoolimata oma seisundist lääne – ja eriti Ühendriikide – tugeva liitlasena püüdis Renzi oma ametiajal edendada Itaalia ja Venemaa tihedamat majanduslikku koostööd. Ta toetas küll kohe pärast Ukraina kriisi puhkemist Moskvale sanktsioonide kehtestamist , aga oli vastu nende pikendamisele ja otsis võimalusi tuua Venemaa tagasi Euroopa julgeoleku arutelulaua taha. Ametiajal nimetas Renzi Venemaad Euroopa asendamatuks partneriks ja hindas Putini „tarka lähenemist“ vastuolusid tekitavatele ülemaailmsetele probleemidele, näiteks Süüria kriisile.“ (Speranza 2018).

Nagu nägime, on Kremli käsutuses mitmeid vahendeid ja võimalusi, millega mõjutada Itaalia tänapäeva poliitikat ja poliitilist õhustikku, paremäärmuslikke, vasakpoolseid ja liberaalseid parteisid ja nende poliitikat – kõiki mainituid võib pidada Moskva peetava hübriidsõja potentsiaalseks sihtauditooriumiks.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Kirjandus

• Donno 2001 = Donno, Gianni. La Gladio Rossa del PCI (1945–1967). Soveria Mannelli: Rubettino, 2001.
• Gregor 1979 = Gregor, Anthony James. Young Mussolini and the intellectual origins of fascism. Berkeley ja Los Angeles, California; London, Inglismaa: University of California Press, 1979.
• Haugen 2007 = Haugen, Brenda. Benito Mussolini: Fascist Italian Dictator. Minneapolis: Compass Point Books, 2007.
• LB.Ua 2017 = Евродепутат из Италии Элеонора Форенца приехала в Луганск. lb.ua, 01. 05. 2017, saadaval aadressil https://lb.ua/news/2017/05/01/365335_evrodeputat_italii_eleonora.html (vaadatud 27.09.2019).
• Mitrokhin, Andrew 1999 = Mitrokhin, Vasili, Andrew, Christopher. The Sword and the Shield: The Mitrokhin Archive and the Secret History of the KGB. Basic Books, 1999.
• Newsland 2017 = Элеонора Форенца. Киев боится таких решений, как огня. Newsland.com, 03. 05. 2017, saadaval aadressil http://newsland.com/community/politic/content/eleonora-forentsa-kiev-boitsia-takikh-reshenii-kak-ognia/5811594 (vaadatud 27. 09. 2019).
• Rosato 2016 = Rosato, Angelantonio. A marriage of convenience? The future of Italy–Russia relations. European Council of Foreign Relations, 15. 07. 2016, https://www.ecfr.eu/article/commentary_a_marriage_of_convenience_the_future_of_italyrussia_relations (vaadatud 27. 09. 2019).
• Rossi, Zaslavsky 2007 = Rossi, Elena Aga; Zaslavsky, Victor. Togliatti e Stalin. Il PCI e la politica estera staliniana negli archivi di Mosca. 2. tr. Il Mulino, 2007.
• Rubino 2017 = Rubino, Monica 2017. Russia, comunisti italiani a Mosca per i cento anni della Rivoluzione. Rebubblica, 07. 11. 2017, saadaval aadressil https://www.repubblica.it/politica/2017/11/07/news/russia_comunisti_italiani_a_mosca_per_i_cento_anni_della_rivoluzione-180459075/ (vaadatud 27. 09. 2019).
• Sakeritalia 2017 = Eleonora Forenza: „il Vento dell’Ottobre deve tornare a soffiare“, saadaval aadressil http://sakeritalia.it/interviste/eleonora-forenza-il-vento-dellottobre-deve-tornare-a-soffiare/ (vaadatud 27. 09. 2019).
• Speranza 2018 = Speranza, Lauren. Elections watch: How Russia-Italy relations are impacting the Italian elections. Atlantic Council, 03. 03. 2018, saadaval aadressil https://www.atlanticcouncil.org/blogs/new-atlanticist/electionwatch-how-russia-italy-relations-are-impacting-the-italian-elections  (vaadatud 27. 09. 2019).
• Tsepkov 2009 = Подготовлено к изданию Цепковым А. И. Марко Фоскарино. Донесение о Московии. Аксель Гюльденстиерне. Путешествие герцога Ганса Шлезвиг-Голштинского в Россию. Томас Смит. Путешествие и пребывание в России. Георг Паерле. Записки Георга Паерле. Sari Источники России. Rjazan: Aleksandrija, 2009.
• Turi 2004 = Turi, Rocco. Gladio Rossa. Una catena di complotti e delitti, dal dopoguerra al caso Moro. Venezia: Marsilio Editori, 2004.
• U-F.ru 2017 = Европарламенту предложат признать ДНР и ЛНР. Южный Федеральный, 03. 05. 2017, saadaval aadressil  http://u-f.ru/news/society/u6624/2017/05/03/240936; (vaadatud 27. 09. 2019).