Koloniaalminevik varjutab kuuendat aastat Hispaania-Mehhiko suhteid

Sellise koostöö tulemusel sündiva ühisavaldusega soovis AMLO valmistuda 2021. aastaks, mil oli oodata kahte aastapäeva: möödus viis sajandit Tenochtitlani (praeguse Ciudad de México) langemisest Hernán Cortési ja ta liitlaste väe kätte ning kaks sajandit Mehhiko iseseisvumisest. Esimene seostus seega okupatsiooni alguse ning teine lõpuga.

AMLO pöördumine ei salga, et uusaegsest Kastiiliast sai üks „Mehhiko rahvuse kujundajaid“, ega ka seda, et kahe praeguse riigi vahel on tihedad suhted. President selgitab: „Minu siht on ületada lõplikult erimeelsused, vimm, süü ja etteheited, mille Ajalugu on seadnud Hispaania ja Mehhiko rahva vahele, eiramata ja varjamata seejuures ebaseaduslikkust ja kuritegusid, mis neid [erimeelsusi, vimma] põhjustasid.“ Kahe maa minevik tekitab tema sõnul „mõlemal pool ookeani tulihingelist poleemikat“ ja oleks aeg jõuda ühise narratiivini, mis vägivalda ei eitaks või pisendaks.[1]

Kuigi Hispaania riigipea Mehhiko omale ei vastanud, võttis ülesande enda peale ajakirjandus. El País teatas, et Mehhiko on „heitnud Hispaaniale diplomaatilise väljakutse“. Mehhiko ametivõimud väitvat, et „vallutuse“ ajal oli omavoli, kuid „Hispaania lükkab kindlakäeliselt tagasi Mehhiko nõudmise paluda vabandust vallutuse ajal toimunud kuritarvituste pärast.“ Hispaania ajakirjanduses teisenes AMLO ettepanek nõudmiseks ja okupatsioon vallutuseks, kuid kuritegude toimepanek jäi lahtiseks: ühelt poolt on see justkui ainult mehhiklaste väide, teisalt midagi nagu oleks juhtunud, ehkki vabandama ei pea.

Kirja alguses ütleb AMLO, et lisaks majesteedile on ta pöördunud paavst Franciscuse poole. Hispaania ja Mehhiko riigid ei ole ainsad, kes põlisrahvaste ees vabandama peaksid. 2. oktoobril 2020 ehk enne oodatud iseseisvuspäeva jõudis president saata Vatikani teisegi palve, mis on kättesaadav Mehhiko valitsuse veebilehel. Selles leiti, et Püha Isa võiks tunnistada Miguel Hidalgo ja José María Morelose ajaloolist tähtsust. Teatavasti on tegu Mehhiko vabadusvõitluse juhtidega, kelle koloniaalvõim kirikuametist tagandas ja poliitilisel põhjusel maha laskis. AMLO sõnul olid nad „head ja mässumeelsed vaimulikud“, kes „võitlesid õigluse eest“, ja nende õigeksmõistmine rõõmustaks suurt osa mehhiklasi. Paavsti vastus – vabandus katoliku kiriku põhjustatud valu pärast – viibis, ent jõudis iseseisvuspäevaks kohale. Mehhiko ajakirjandus nimetas seda nii Mehhiko kui ka Vatikani diplomaatia võiduks. Seevastu Hispaaniat esindas aastapäeval ainult suursaadik, sest Pedro Sáncheze valitsus pidustusele kutset ei saanud, mis El Paísi sõnul illustreeris kahe riigi suhete jahedust.

Vastuseks ametlikule vaikusele ja solidaarsusest AMLO vastu ei kutsunud uueks Mehhiko presidendiks valitud doktor Claudia Sheinbaum Hispaania kuningat ise ka oma ametisse asumise tseremooniale, mis toimus mullu 1. oktoobril. Oma otsust põhjendas Sheinbaum esiteks väitega, et on AMLO läkitusega päri, ja teiseks asjaoluga, et ükski presidendiks valitu ei peaks vaatama mööda olukorrast, kus võõras riigipea näitab üles lugupidamatust presidendi vastu, kellel pealegi on olnud nii suur rahva toetus kui AMLO-l. Tseremoonial otsustas mitte osaleda kogu Sáncheze valitsus, ehkki Hispaania valitsuse teine asepeaminister Yolanda Díaz, kes kutse sai, oleks oma sõnul soovinud minna.

Sel sügisel – aasta pärast presidendi vahetumist – tõusid Mehhiko-Hispaania poliitilised suhted ja mineviku küsimus hispaaniakeelses avalikkuses taas päevakorda, põhjuseks kõne, mille Hispaania välisminister José Manuel Albares pidas näituse „Pool maailma. Naine Mehhiko põlisrahva esindajana“ avamisel 31. oktoobril Madridis. Oma rahulikus ja kindlas toonis sõnavõtus, mida saab vaadata videona, ütleb minister:

„Hispaania ja Mehhiko ühises ajaloos – nagu kõikides inimlikes ajalugudes – on valgust ja varju. On olnud ka valu ja ebaõiglust pärisrahvaste suhtes, kellele see näitus on pühendatud. Ebaõiglus oli; õigane on seda täna tunnistada ja õiglane on seda kahetseda. Ka see on osa meie ühisest ajaloost, me ei saa seda eitada ega unustada.“

Sheinbaumi vastus, mis samuti on filmitud, peegeldab samasugust rahu, kindlameelsust ja siirust. Pikemaid pause saadab kerge, tänulik ja kurvavõitu naeratus, iga sõna mõjub veenvalt.

„See on esimene kord kui mõni Hispaania valitsuse esindaja räägib ebaõigluse kahetsemisest ja see on oluline. Minu vaatenurgast on see esimene samm. See näitab, kui oluline on see, mida me alati oleme öelnud. Vabandamine ülendab valitsusi ja rahvaid. See ei ole alandav, vastupidi. Võtta omaks ajalugu, tunnistada kahju, paluda vabandust ja võtta see Ajaloo osaks ülendab valitsusi ja rahvaid. Palju õnne seega esimese sammu puhul, Hispaania välisminister, eriti just käesoleval, põlisrahvusest naistele pühendatud aastal.“

Esimesed sümboolsed sõnad ühel kultuuriüritusel on kõlanud. El País rõhutab, et ehkki tegu ei ole otsese vabandamisega, on see siiski kuue aasta olulisem edasiminek kahe riigi suhetes. Arvamuste paljusust lubavas ühiskonnas tundub see edasiminek mõistagi ühtedele liiga suur ja teistele ebapiisav.

Esimeste hulgas on (ultra)konservatiivne opositsioon, kellele samas on nüüd tekkinud uus võimalus PSOE-Sumari koalitsiooniga vastanduda. Iseküsimus on see, mis võtteid selleks oma kanalites kasutatakse. Kui näiteks jätta AMLO kirjast välja kõige põhilisem – orienteeritus lahendusele ning koostööle, püüd tõsta põlisrahvad ühiselt Ajaloo subjektiks – ning natuke veel kaasa aidata, kas või väitega, et kolonisatsiooni ei olevat kunagi aset leidnud, Kastiilia lihtsalt „laienes“, siis jäävadki alles vaid „kogu Hispaaniat põlvili suruv“ Mehhiko ja armetu katse taaselustada impeeriumivastast „musta legendi“, milles – oh häda! – olevat nüüd osaline ka valitsus. Jääb alles ainult mustvalge lihtsustus. Seda muidugi juhul, kui lugeja ise algmaterjalide juurde ei naase, kui ta laseb tõel polariseeriva müra alla mattuda.

[1] Kõik tsitaadid siinkirjutaja tõlkes.