Kõik need presidendi poisid ehk Grand slam Leedus

Leedu seimi oli ta 2004. aasta 6. aprillil sisenenud presidendina. Läbi oma pooldajate ja vastaste kisakoori sammus ta ootava auto juurde aga lihtsalt kodanik Paksasena – ilma esindusruumidest presidendilossis, riigipea regaalidest, mustas ülikonnas riigi poolt makstud ihukaitsjatest ning presidendivimpliga ehitud limusiinist. Ning nagu õige pea selgub, ka pea igasugusest poliitilisest tulevikust. Midagi oli talle aga ometi jäänud. Paksasest oli saanud märk, nominaalne peategelane ja de facto statist tema nime järgi Paksasgate’iks ristitud skandaalis.

“Skandaal” polnud aga sugugi sõna, mida kasutas Paksas ise ühe nädala ja ühe aasta eest. See on vandenõu, teatas 2003. aasta 30. oktoobri õhtul erakorraliselt Leedu teleriekraanidele ilmunud president. Samal päeval oli eratelekanal avalikustanud pommuudise: Leedu julgeolekuameti (VSD – Valstybes Saugumo Departamentas) direktor Mecys Laurinkus on seimi juhtkonnale edastanud raporti, mille kohaselt presidendi administratsioon on seotud organiseeritud kuritegevuse ja Vene eriteenistustega.

Paksas nägi selles sündmuses Leedu nn eliidi vandenõud, mille eesmärgiks oli diskrediteerida “vale” presidenti. Tema kui populistliku Liberaaldemokraatliku Partei liidri tõusmine presidendiks 2003. aasta jaanuaris šokeeris Leedu poliitilist ja intellektuaalset koorekihti, kes lootis sellel kohal näha Valdas Adamkust. Eesti kolleegide silmis vaieldamatult väga professionaalseks hinnatud VSD juht Laurinkus oli aga võrsunud selle “vana” poliitilise eliidiga samast tüvest, Eesti Rahvarinde analoogist Sajudisest.

Vandenõu nägid ka kolm nädalat pärast skandaali puhkemist Vilniuse vanalinnas presidendilossi ees Paksase tagasiastumist nõudnud miitingulised. Kuid Daukanto väljakul inimeste peade kohal kõikuvad plakatid osutavad riigist väljapoole. Neil kordub üks sõna ja selleks on “Maskva” ehk “Moskva”.

Paksase või õigemini küll teda ümbritsenud meeskonna juurest viis Moskvani keerukas suhtevõrgustik, mille üks keskseid figuure oli 2002. aastal Leedu kodakondsuse Vene oma vastu vahetanud ärimees Juri Borissov. Juhtimispsühholoogia spetsialisti haridusega Borissov rahastas Paksase valimiskampaaniat ametlikult 5,4 miljoni Eesti krooni ulatuses, see summa võis olla ka kuni neli korda suurem. Leedu kontekstis vägagi soliidne number. Borissovi juurest viivad niidid omakorda Anzori Kikališvili-Aksjentjevini. Meheni, kes koos vene maffia ristiisaks peetud Jossif Kobzoniga kuulub suuremastaabilise rahapesuga tegeleva nn XXI sajandi fondi juhatusse. Soojad suhted Vene presidendi Vladimir Putini, Moskva linnapea ja Kremli oma poisi Juri Lužkovi ning Valgevene valitseja Aleksandr Lukašenkaga on see, millega Kikališvilit on nii mõnigi kord kelkimas kuuldud. Nende suhete olemasolu ja iseloom võib olla küll hämar, kuid 1990. aastate lõpust on Venemaal muutunud üks asi: suuremastaabiline hämaräri, nagu seda ajab XXI sajandi fond, ei saa enam toimuda ilma peamiselt eristruktuuride taustaga võimurite vaikiva nõusolekuta. See nõusolek aga maksab ning tasu võib seisneda nii kasumi jagamises kui vastuteenete osutamises.

Põimusid äri ja poliitika

Ent veel üks niit jooksis Moskvast Kikališvili juurest tagasi Vilniusesse. Selleks oli stomatoloogiharidusega Renata Smailyte, kes oli samal ajal nii Kikališvili lapse ema hea sõbranna kui ka Remigijus Acase sõbratar. Acasest ei saanud aga president Paksase kabinetis ei keegi muu kui riigipea julgeolekunõunik. See tähendas osalemist kõrgeima taseme nõupidamistel ning ligipääsu salastatud informatsioonile. Konfidentsiaalne info omakorda aga liikus läbi Smailyte ning Borissovi vene kapitalil põhinevasse suhtekorraldusfirmasse Almax. Just selles ettevõttes välja töötatud plaani kohaselt paisati mõni päev enne presidendivalimiste teist ja otsustavat vooru turule sadade tuhandeteni küündiv tabloidi Vakaro Žinios tiraaž. Almaxi kaudu ning tõenäoliselt Borissovi rahaga kinni makstud ajalehenumbri esikaanel oli sensatsiooniline lugu Vilniaus Bankas avastatud riisumistest ning panga võimalikust pankrotist. Lehe sees paiknesid aga riigis korra majja löömist, korruptsiooni väljajuurimist ja sotsiaalse õigluse jaluleseadmist lubava presidendikandidaat Paksase leheküljesuurused reklaamid. Tiraaž laotati laiali Paksase sihtgrupi silme ette: selleks oli väikelinnade ja maapiirkondade elanikkond, kes tunneb ennast uues kapitalistlikus Leedus tõrjutuna ning üksijäetuna ajal, kui “valgekraelised saksad Vilniuses riigi paljaks varastavad”. Kui veel 2002. aasta detsembri lõpus juhtis avaliku arvamuse uuringus Paksase ees Adamkus, siis 2003. aasta 6. jaanuaril toimunud valimiste teises voorus lõi Paksas oma rivaali ligikaudu 10 protsendipunktiga. Ning rahvamees Rolandasest sai riigipea, tema Borissovi ja Almaxi poolt koostatud meeskond seadis end sisse aga presidendikantseleis.

Poliitiline propaganda ei moondu poliitilisteks põhimõteteks, sõltumata sellest, kui suuri rahasummasid selle teostamisse uputatakse.

Ring oli sulgunud. President oli ühelt poolt seotud, sest oli raha vastu võtnud ning vastutasuks jaganud lubadusi (näiteks palgata Borissov nõunikuks ning mõjutada tema konkurentide äritegevust). Riigivõimu kõrgeima koha saavutamise nimel oli sõlmitud ostu-müügi tehing. Teisalt moodustus nõunikest Paksase ümber nn infoperimeeter, mis selekteeris ja tõlgendas temani jõudvat teavet ning kujundas psühholoogilise mõjutamise käigus riigipea otsuseid. Nii käis suvel 2003 VSD juht Laurinkus kaks korda riigipea jutul, juhtides tema tähelepanu kahele asjaolule. Esiteks: Borissov oli varuosadena müünud sõjaväehelikoptereid relvaembargostatud Sudaanile (seal oli pakutud varjupaika Osama bin Ladenile) ning oli uurinud võimalusi teha äri Liibüa ja Saddam Husseini Iraagiga. Teiseks: julgeolekunõunik Acasel on ligipääs nii Leedule edastatud lääneriikide salajasele infole kui ka suhted Almaxiga. See kõik aga teeb “sügavalt murelikuks” liitlased NATOs, rääkisid julgeolekutöötajad presidendile.

Paksas ei reageerinud, sügisel aga käivitus protsess Laurinkuse kõrvaldamiseks VSD juhi kohalt ning tema asendamiseks “neutraalse” kandidaadiga. Julgeolekujuht vastas käiguga seimi juhatusse, parlamendist lekkis VSD raport aga kohe meediasse. Puhkes avalik skandaal. Järgneva kahe nädala jooksul otsisid Leedu julgeolekutöötajad aga läbi Borissovi villa ning leidsid sealt Almaxis koostatud kava “Strekoza” ehk “Kiil”.

Tegemist oli strateegilise plaaniga tagamaks 2004. aasta sügisel toimuvatel parlamendivalimistel liberaal-demokraatide võitu. Selle tegevuskava üheks nurgakiviks on Leedu ühiskonna lõhestamine skandaalide abil: peamiselt sotsiaaldemokraate, aga ka teisi poliitilisi jõude tuleb kompromiteerida informatsiooniga, mis näitab neid suurerastamise käigus riigi strateegilised ettevõtted vene kapitalile pistise eest maha parseldanud sulidena. Ühe käiguna näeb kava ette Vene poliitika raskekahurväe, näiteks Lužkovi aktiivset infokampaaniat kompramaadilaine alla langenud Leedu poliitikute kaitseks. Rahvuslikult meelestatud Leedu avalikkus saab järjekordselt šokeeritud, üleüldise nördimuselaine harjal vallutavad seimi aga patriootidest korraloojad Liberaaldemokraatlikust Parteist, mille juhtohjad on Paksase meeskonna käes. “Strekoza” dokumentatsioon aga konfiskeeriti ning tehti avalikuks, nagu ka Almaxis koostatud meediakava kriisi keskmesse sattunud Paksase maine taastamiseks. Almaxi töötajad kuulutati persona non grataks ning saadeti maalt välja. Enne kui Paksas seimist selle aasta aprillis lihtkodanikuna välja astus, deporteeris Leedu kolm Vene diplomaati “nende staatusega mittesobiva tegevuse” tõttu.

Millal venelased mängu tulid?

Skandaali puhkemise ajal pea aasta tagasi oli Paksase ja liberaaldemokraatide tegevuse suunamise näol juba enam kui kindlalt tegemist Vene eriteenistuste kontrolli all toimuva operatsiooniga, tunnistavad Eesti valitsuse heaks töötavad julgeolekuanalüütikud eravestlustes. Kas see oli aga nii juba ka 2002. aasta suvel, kui vigurlennuäss alustas oma suurt poliitilist numbrit, või imbus Moskva mõju Leedu nüüd juba ekspresidendi lähikonda millalgi hiljem, on raske öelda. Võõrad mängijad võivad soodsa olukorra avanedes hakata serve vahelt noppima ka poole mängu pealt. Kuid sellest hoolimata võib Paksasgate’i nime pälvinud episoodi pidada Vene eriteenistuste eriliseks käiguks – üheski kolmes Balti riigis pole ekspertide hinnangul varem üritatud orkestreerida etendust, mille eesmärgiks oleks imbuda otseselt poliitilisse keskvõimu. Kui mitte seda isegi osaliselt üle võtta. Leedu on Venemaa seisukohast strateegiline: selle kõrval on Moskva läänebastion ja militaarenklaav Kaliningradi oblast, läbi Leedu kulgeb sinna nii tavaline kui ka sõjaväetransiit; tulevase NATO ja ELi liikmena oleks Leedu keskvõimu kuuludes avanenud juurdepääs ka nendes organisatsioonides liikuvale informatsioonile; lisaks on Leedul erisuhe uute NATO riikide hulgas olulisimat positsiooni hoidva ning seejuures sugugi mitte Vene-sõbraliku Poolaga. Lisada tuleb veel ka majandushuvid: strateegiliste ettevõtete (näiteks naftatööstuse) juhtkonna mõjutamine või ümberkujundamine; võimalikud meetmed soodustamaks Vene kapitali sissevoolu ning miks mitte ka omalaadse tagaukse avamine relvatehnoloogia komponentide tarnimiseks kahtlase reputatsiooniga riikidesse. Selles punktis põimuvadki muide üheks motiivid, mis ühendavad näiteks Borissovit ning Almaxi kontoris istunud analüütikuid. Esimest huvitas ligipääs võimule kõrvaldamaks konkurente ning avamaks kanaleid oma ärile, teisi huvitas kontroll poliitikute üle, mida võimaldas seotus selle puhmasvuntsilise juhtimispsühholoogiga.

Grand slam’ist jäi puudu pool aastat

Ja oleks valimistsükkel Leedus olnud pool aastat varasem ning Paksasest lähtuv suhtevõrgustik nihkunud presidendilossi näiteks 2002. aasta suvel, siis oleks võinud teostuda nn grand slam, kõlab eravestlustest veel üks oletus. Praegu hakkab Leedu alles tasahilju toibuma pea aasta kestnud kurnavast skandaaliagooniast ning sellest tingitud diplomaatilisest isolatsioonist, sellise mastaabiga kriis pisut varasema ajastusega oleks aga võinud Leedu jaoks tulevikku lükata nii kaua oodatud NATO liikmesuse. Vilniuse välistamine oleks aga ühtlasi alliansist välistanud nii Riia kui ka Tallinna.

Muide, kriisid ei pruugi veel möödas olla. Need külastavad meid taas, hoiatas tänavu aprillis oma ametist diplomaatilisele tööle siirdunud VSD juht Laurinkus. Paksasgate’i käigus ilmnenud probleemid on üldised ja kajastavad kogu meie poliitkaelu pahesid, nentis ta toona. “Traditsioonilised erakonnad pole suutnud end maksma panna” ning “mis tahes poliitiline ühendus, millel on raha taga, võib nende koha hõivata,” arvas julgeolekujuht.

Kes võitis hiljutised seimi valimised Leedus? Õige: riigi rikkaima mehe, venelasest miljonäri Viktor Uspaskihhi tööerakond. Ja milline on tema programm? Lihtne: lõpp korruptsioonile, kord majja ning võimalikult suur kogus materiaalset õnne võimalikult lühikese aja jooksul pea kõigile riigi elanikele. Läbivad on kaks märksõna, korruptsioon ning sotsiaalne ebavõrdsus ja vastuolud. Korruptsiooni pole võimalik kaanetada kurgipurkidesse ning saata konteineriga mõnda ebasõbralikku riiki. Sotsiaalsed lõhed ja rahva kaugenemine riigivõimust ei muutu aga olematuks mõnes kesklinna katedraalis kõigevägevama poole palvetades, asugu too pühakoda kas või keset pealinna ja julgeolekuteenistuse hoone vastas. Ning poliitiline propaganda ei moondu poliitilisteks põhimõteteks, sõltumata sellest, kui suuri rahasummasid selle teostamisse uputatakse.