august 19, 2014

Kohutav sõda

See, mis toimub valitsuskabinettides ja kuidas kulgeb lahing, on pelgalt sõja paljude tasandite pealmine, kõige nähtavam kiht.

Hiljuti jooksis kinodes Paolo Sorrentino film “La grande bellezza”, mille pealkiri oli tõlgitud itaalia keelest eesti keelde üpris ebaõnnestunult kui “Kohutav ilu”, samas kui näiteks inglise keeles kõlab see “The Great Beauty”. Lääne kultuuriruumis tuntakse Esimest maailmasõda ka nimega the Great War, La Grande Guerre, Großer Krieg, La Grande Guerra. Sõnadele grande, great ei ole eesti keeles täpset vastet, aga kui kuskil, siis just siin võiks tõlkevasteks pakkuda mitte suur sõda, vaid kohutav sõda.
Briti ajalehe The Guardian ja Briti Akadeemia koostöös Esimese maailmasõja puhkemise 100. aastapäeva puhul valminud interaktiivses dokumentaalfilmis1 õnelevad kümme ajaloolast eri riikidest, ja filmi lõpus kõlab lause: “Üks sõna: tragöödia.” Tegemist oli tõesti nii isikliku, rahvusliku kui globaalse tragöödiaga. Sõda puudutas ühel või teisel viisil iga peret Euroopas, kaasa arvatud Eestis.
Esimese maailmasõja puhkemise 100. aastapäev on sündmus, mida maailmas laialt meeles peetakse. Eestiski meenutas seda muuhulgas kevadel Eesti Sõjamuuseumis – kindral Laidoneri Muuseumis toimunud rahvusvaheline teaduskonverents teemal “Ilmasõda Ida-Euroopas – teistsugune kogemus, teistsugused mälestused”, mille ettekannete põhjal valmib tuleval aastal järgmine Eesti sõjaajaloo aastaraamat. Sõna “aastapäev” viitab mitmes keeles millelegi pidulikule. Näiteks prantsuse keeles tähendab anniversaire nii sünnipäeva kui aastapäeva. Sõjamemoriaalid on sageli suurejoonelised ja monumentaalsed, pidulikud. Sõja puhkemise aastapäev on ühest küljest leinamiseks ja mälestamiseks, kuid teisalt ka sõjast osavõtnute kangelaslikkuse austamiseks ja meenutamiseks. Püütakse mäletada rohkem head ja anda ka jubedatele sündmustele tähendus, et ohvrid ei tunduks nii mõttetud. Esimeses maailmasõjas langes umbes 10 miljonit sõdurit, neist kaks kolmandikku lahingus ja ülejäänud haiguste tõttu. Haavata sai umbes 20 miljonit sõdurit. Kõigist mobiliseeritud sõduritest langes, sai haavata, vangistati või kuulutati kadunuks rohkem kui pooled. Sõjast tingitud tsiviilelanikkonna kaotused hinnatakse 6–10 miljonile. Kokku nõudis Esimene maailmasõda seega 16–20 miljoni inimese elu. Eestist mobiliseeriti Vene impeeriumi armee koosseisus sõtta umbes 100 000 meest, kellest langes või jäi kadunuks ligikaudu 10 000.
Neid suuri arve korratakse rutiinselt, et väljendada, kui kohutav oli sõda, kuid tegelikult ei suuda me kujutlusvõime nende arvude taha näha. 10 miljonit hukkunud sõdurit – see on, nagu oleks peaaegu kogu Eesti rahvas, naised ja lapsed kaasa arvatud, nelja ja poole aasta jooksul 10 korda surnud – rottidest kubisevates kaevikutes, mürskudest segitambitud mudaväljadel, okastraadil, mäda ja kloroformi järgi haisvas välilaatsaretis, gaasimürgistusega kopse välja köhides, verise kõhutõve tõttu, vangilaagris näljas ja sunnitööl. Surm oli neil aastatel tõesti mitmepalgeline, tulles lõpuks 1918. aastal veel erakordselt tapva gripiepideemia kujul. Keegi ei tea täpselt, kui palju ohvreid see just tugevatele noortele täiskasvanutele eriti ohtlik viirusetüvi üle maailma nõudis, kuid moodsate hinnangute järgi puudutas pandeemia viiendikku maailma elanikkonnast ja tappis 25–50, mõningatel andmetel isegi kuni 100 miljonit inimest.
Paljud, kellele surm sõjas kohe ei saabunud, pidid oma elupäevade lõpuni elama saadud vigastustest invaliidistununa või psühholoogilisest traumast tingitud vaimsete häiretega. Uus ja sõja-aastatel kiiresti arenenud sõjatehnika tekitas teistsuguseid vigastusi ja mitmekülgseid kannatusi. Industriaalses kaevikusõjas oli tähtsal kohal suurtükivägi ja see oli ka kõige hävitavam. Mürsuplahvatus võis otsast rebida pea, jäseme või terve alakeha. Mürsukildudest tingitud peavigastuste vastu arendati välja kaasaegne teraskiiver. Esimesele maailmasõjale oli iseloomulik mürkgaaside kasutamine, kuid kuna vastumeetmena võeti kiirelt kasutusele gaasimask, ei nõudnud need tegelikult väga palju ohvreid. Gaasimürgistus oli see-eest piinarikas viis surra, nagu külvas lahinguväljal hirmu veel üks uus relv – leegiheitja. Palju Esimeses maailmasõjas kasutusele võetud relvadest ja taktikast on põhimõtteliselt kasutusel ka praegu, 100 aastat hiljem: tankid, allveelaevad, lennukid, pommitamine, keemiarelv jne. Endiselt õpivad noorsõdurid kaevikute kaevamist ja varjendite ehitamist ning varustusse kuulub gaasimask.
Kaevikusõda on saanud sõja mõttetuse sümboliks ja ilmselt tuleb kõigile silme ette pilt rünnakust – kaevikust välja suurtükitule poolt songermaaks muudetud, lõhutud okastraati ja mürsulehtreid täis eikellegimaale peaaegu kindlasse surma tormavatest meestest. Just sellised läbimurdekatsed tegid kuulsad läänerinde lahingud, nagu Somme, Verdun ja Passchendaele, nii ohvriterohkeks. Mõistet “kahuriliha” oli küll kasutatud juba varem, kuid see seostub eriti tugevalt just Esimese maailmasõjaga.
Ka idarindel kaevati kaevikuid, kuid sellist patiseisu nagu läänes seal ei tekkinud. Oma 1600 kilomeetriga oli idarinne tunduvalt pikem kui läänerinne, ulatudes Läänemerest Musta mere ja Kaukaasiani, ning juba see asjaolu tegi täieliku maassekaevumise võimatuks. Idarindel külvasid halbade sanitaartingimuste tõttu ebaproportsionaalselt palju surma haigused, nagu tähniline tüüfus, koolera, düsenteeria ja malaaria. See tingis kõrge suremuse ka idarinde tsiviilelanikest sõjapõgenike hulgas. Kuigi Saksamaa ei suutnud vältida nii kardetud sõda kahel rindel, suutis ta Venemaa kokkuvarisemise tõttu lõpuks  saavutada võidu ja rahu sõlmimise idas kavatsusega seejärel läänes otsustavat pealetungi alustada, kuid oli juba liiga hilja. Esimene maailmasõda oli totaalne sõda ja Saksamaa jõuvarud olid ammendunud. Tegemist ei ole esimese sõjaga, mis sellele kontseptsioonile vastavaks loetakse, kuid oli kindlasti toona ületamatu ulatusega. Ka mõiste ise hakkas levima just Esimese maailmasõjaga seoses. Pealkirja “Der Totale Krieg” kandsid jalaväekindral Erich Ludendorffi mälestused, kes koos feldmarssal Paul von Hindenburgiga oli Saksamaa sõjamasina peainsener. Ludendorff arutleb raamatus, et sõja edukaks pidamiseks tuleb mobiliseerida natsiooni kõik nii füüsilised kui vaimsed ressursid. Esimese maailmasõja puhul väljendus see esmalt näiteks toidunappuses sõdivates riikides, esmatarbekaupade ratsioneerimises, naiste suundumises vabrikutööle rindele läinud meeste asemele ja riiklikus propagandas, et hoida ühiseks sõjapingutuseks mobiliseerituna ka nn kodurinnet.
Just sõja totaalsus kindlustas, et keegi Euroopas ei jäänud sellest puutumata. Ajalooteaduses on juba ammu hakatud tähelepanu pöörama sõja sotsiaalsetele, kultuurilistele ja isiklikele aspektidele, sest see, mis toimub valitsuskabinettides ja kuidas kulgeb lahing, on pelgalt sõja paljude tasandite pealmine, kõige nähtavam kiht. Uuritakse lahingušoki (ingl k: shell shock) kui uue traumaga toimetulekut, lahinguvälja ja gripiepideemia seoseid, sõjameditsiini mereväes, seda, miks lennukid värviti eredates värvides, sõja sotsiaalseid tagajärgi ühiskonnas, kuritegusid sõjavangide vastu, töötavaid naisi, vähemusi, hoiakuid neutraalseks jäänud riikides ja palju muud seesugust. Ka Eesti ajaloolastest on näiteks Aigi Rahi-Tamm ja Liisi Esse (Eglit) uurinud Eesti sõdurite sõjakogemust rindelt saadetud kirjade ja hilisemate mälestuste põhjal. Samuti on Esse kirjutanud Eesti sõdurite tsiviilellu tagasipöördumise kogemusest.
Eesti ja eestlaste seosest Esimese maailmasõjaga on veel väga palju uurida. Eespool mainitud arve 100 000 ja 10 000 on palju korratud, kuid need on väga hinnangulised. Me ei tea seega isegi seda, kui palju Eesti mehi ikkagi sõjast osa võttis. Kõige rohkem on mobilisatsioone uurinud akadeemik Tõnu-Andrus Tannberg, kuid mitte kõigil sõja-aastatel. Esimene maailmasõda koos Saksa okupatsiooniga 1918. aastal on Eesti ajalooteadvuses teenimatult kõrvalisse rolli jäänud. Ajaloos ei olegi mõnes mõttes sündmuse algpõhjust nimetada võimalik, kuid antud kontekstis on Eesti iseseisvus Esimese maailmasõja vallapäästetud ahelreaktsiooni tulemus. Eesti Vabadussõda võib vaadelda ühena sõjategevuse ametlikule lõpule 11. novembril 1918 Compiègne’is järgnenud arvukatest jätkusõdadest. Just jätkusõjad aitasid paljudel rahvastel jõuda enesemääramise ja omariikluseni. Jätkusõjad näitavad ka seda, et kuigi inimesed olid sõjast väsinud, ei olnud ei kaotajad ega võitjad selle vahetu tulemusega rahul. Et toodud ohvrid ei oleks mõttetud, tuli edasi võidelda. Nii oli Teine maailmasõda tegelikult samuti omamoodi esimese jätkusõda.
Sõda on igas mõttes kohutav. Kas on aga võimalik leida ka midagi positiivset, kas mingi osa sõja pärandist on plussmärgiga? Ma ei tahaks nende aspektide kohta kasutada sõna “inimlik”, sest eelkõige on kahjuks sõdimine ise, vägivald liigikaaslaste suhtes läbinisti inimlik. Lisaks surmale ja kannatustele räägivad sõjalood ka kaastundest, sõprusest, eneseohverdusest, kangelaslikkusest, inimvõimete ulatusest, lihtsast õnnest, toidust, seksist, armastusest. Üks tuntud sümboolne episood on mitteametlik jõulurahu läänerindel 1914. aasta jõulunädalal, mil sõlmiti rida spontaanseid relvarahusid. Saksa, Briti ja Prantsuse sõdurid vahetasid oma kaevikutest pühadetervitusi ja laule ning kohtusid eikellegimaal, tegid kingitusi ja mängisid isegi jalgpalli. Omapärasel kombel ühendas Esimene maailmasõda rahvaid. Impeeriumide armeed olid paljurahvuselised, kaasatud olid kauged ülemerekolooniad. Külg külje kõrval sõdisid Kanada ja India üksused. Samas tegi sõda pikaks ajaks sellisele piiriülesusele lõpu, sest juba ammu alanud natsionalismi laineharjal sõjast räsitud impeeriumid lagunesid. Tekkinud uued rahvusriigid omakorda olid paljude jaoks – kindral Johan Laidoneri sõnu kasutades – suurim ideaal2 Positiivne oli tehnoloogiaareng, naiste positsiooni muutumine ühiskonnas, sõjast inspireeritud kunstiteoste sünd. Viimaks suudeti Versailles’ kogemusest ka õppida, kuidas lõpetada Teine maailmasõda nii, et rahu jääks püsima. Sõja mälestus aitab meil rohkem hinnata seda koostoimimist, mis Euroopa Liidus on saavutatud – lõpuks ilma impeeriumi ja relva jõuta.
Kahjuks ei ole ebakindlus maailmas kuhugi kadunud. Kui sajand tagasi räägiti Balkani püssirohutünnist kui järgmise Euroopa sõja lättest, siis nüüd on ebakindluse allikad mujal. Tihedalt ühendatud maailmas puudutavad aga ka kauged konfliktid meid kõiki, olgu kas või tõusvate hindadena poes. Euroopa jaoks šokeerival kombel on sõda Ukraina konflikti näol aga taas jõudnud ka meie tagahoovi. See meenutab rahutukstegevalt, et suure idanaabriga on Euroopal endiselt ambivalentne suhe.
Levinud on motiiv Esimesest maailmasõjast kui senise maailma lõpust. Selles mõttes elame me praegu endiselt ilmasõja kujundatud maailmas. Jälgides, mis selles maailmas toimub, tekib tahtmine parafraseerida Erich Maria Remarque’i: in der Welt nichts Neues. Heal kunstil on võime inimesi paremini kõnetada kui teadusel. Piisab, kui võtta riiulist  Remarque’i “Läänerindel muutuseta”. Või heita pilk Otto Dixi triptühhonile “Sõda”3 Vaadates läbi sadu fotosid Esimesest maailmasõjast, oli kõnekaim neist üks: sinelites sõdurid seismas hädapärast otse rinde lähitagalasse rajatud nn sõjasurnuaial mudasse torgatud ristide kõrval.
______
1 A Global guide to the first world war – interactive documentary www.theguardian.com/world/ng-interactive/2014/jul/…
2 Johan Laidoneri märkmed Vladimiri vanglas 26. septembril 1944.
3 Staatliche Kunstsammlungen Dresden. Otto Dix. DER KRIEG (“WAR”) The Dresden Triptych www.youtube.com/watch?v=9PXVzuI0Gtk

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar