Kikee Doma Bhutia: Maailma kahe suurriigi – India ja Hiina – vastasseis Himaalaja piirkonnas

„9. detsembril põrkasid Arunachal Pradeshi osariigis Tawangi sektoris tegeliku kontrolljoone ääres kokku India ja Hiina väed. Vastasseisu tagajärjel sai „mõlemal poolel väike hulk isikkoosseisust kergeid vigastusi“.“ – India maavägi (ADDA 24/7 Current Affairs, 2022)

Kuna Venemaa rünnak Ukrainale kestab edasi, on inimesed mures maailmasõja ja tuumakonflikti pärast. Hiina ja lääneriikide vaheliste geopoliitiliste pingete, majanduslanguse, poliitilise ebastabiilsuse ja järjest kiireneva kliimamuutuse taustal kasvab ärevus selle üle, et vägivaldne konflikt võib laieneda.

On täiesti tõenäoline, et Aasial on sellise stsenaariumi teostumisel kõige tähtsam roll. Maailmajaos jätkuvad poliitiline vägivald ja ülevalt poolt juhitud konfliktid. Seitse suurima sõjaväega riiki kogu maailmas – Hiina, USA, India, Põhja-Korea, Venemaa, Pakistan ja Lõuna-Korea –  asuvad kõik Aasias või on sinna toonud osa oma sõjaväest, nagu USA. Kõigil neil, välja arvatud Lõuna-Koreal, on tuumarelv.

Hiina ja India ei ole ühel nõul selle suhtes, kus täpselt piir asub. Kumbki nõuab endale osa teise territooriumist. Seetõttu ongi kogu nendevaheline piir vaidlusalune.

Selles artiklis käsitlen India ja Hiina suhteid, mis halvenevad lahkhelide tõttu nende ühise piiri üle Himaalajas. Pikaajaline piirivaidlus on juba aastakümneid kahjustanud Hiina ja India läbisaamist. 1980. aastate lõpus alanud poliitilise vahekorra paranemine viis selleni, et 1993. aastal kehtestati praegune tegelik kontrolljoon (TK). Samas ei ole TK lõike selgelt märgistatud, mis on viinud need kaks riiki mitu korda kokkupõrgeteni.

Üleilmses kontekstis tekitab India ja Hiina vahel süvenev pinge omakorda muret: kas need väiksemad konfliktid võivad muutuda tõsisemaks? Kuidas mõjutab see vastasseis Aasia järjest suuremat rolli kogu maailma hõlmavas sõjadiskursuses?

Piiritüli algus

Hiina ja India piir on jagatud kolmeks sektoriks: läänepoolne osa Ladakhi piirkonnas, keskmine osa, mis kulgeb India kahe osariigi (Himachal Pradeshi ja Uttarakhandi) ning Tiibeti vahel, ning perifeerne osa, mis ääristab Arunachal Pradeshi osariiki. Hiina ja India ei ole ühel nõul selle suhtes, kus täpselt piir asub. Kumbki nõuab endale osa teise territooriumist. Seetõttu ongi kogu nendevaheline piir vaidlusalune.

Hiina väljaande Global Timesi 2021. aasta hinnangu järgi kuulub Hiinale 90 000 km² Kirde-Indiast, mida kutsutakse Lõuna-Tiibetiks; India nõuab aga endale lisaks Shaksgami orus asuvat 5300 km² suurust ala selles Jammu ja Kashmiri osas, mille Pakistan okupeeris 1947.–1948. aastal ja loovutas Hiinale 1963. aastal. Sellele lisandub 38 000 km² suurune ala (võrreldav Eesti pindalaga), mille India kaotas Aksai Chinis 1962. aasta sõjas.[1]

„Me ei taha saada etturiks, kes ohverdatakse suuremate riikide mängus,“ ütlevad kohalikud elanikud.

20. oktoobril 1962 alanud Hiina ja India sõda kauges Himaalaja piirkonnas, mis kandis North-East Frontier Agency (NEFA) nimetust, on siinkohal keskse tähtsusega. See pani aluse Arunachal Pradeshile, millest hiljem sai rohkem kui miljoni elanikuga osariik Indias ja mida Hiina peab endiselt oma territooriumiks. Hiinlaste sõnul kujutab Arunachal Pradesh endast Lõuna-Tiibetit ja peaks seetõttu saama osaks Tiibeti ajaloolisest alast, mis kuulub neile.

21. novembril 1962 kuulutasid hiinlased välja ühepoolse relvarahu. Hiina sõdurid taganesid põhjas 20 kilomeetri kaugusele ebaselge asukohaga TKst, mis oli maakaartidele tõmmatud ajal, kui britid valitsesid Indiat. India oli saanud hävitavalt lüüa ja samas ei ole Hiina taganemise põhjused teada. Sõda oli lõppenud vaid mõne nädalaga, mille jooksul sai hiinlaste kontrolli alla kuulunud mäeküljel India allikate järgi surma 1383 sõdurit ja ligi 1700 jäi kadunuks. Hiina andmetel tapeti ligi 4900 India sõdurit ja lisaks võeti 3968 elusalt vangi.

India ja Hiina ei ole senimaani jõudnud ühisele seisukohale piiri täpse asukoha suhtes. See on kaasa toonud pidevad vastastikused süüdistusted piiri ületamises ja katsed oma territooriumi teise arvel laiendada.

Kaigastega võitlevad tuumariigid

1962. aasta sõjast saadik on püütud pingeid maandada, aga siiski on olnud kokkupõrkeid Nathu Las ja Cho Las (1967), Tulung Las (1975) ning Sumdorung Chus (1986–1987).[2] Samas oli olukord 1990. aastatest 2000. aastate esimese kümnendi keskpaigani TK ääres suhteliselt rahulik. Sealkandis aitasid rahu püsimisele kaasa kokkulepped rahu säilitamise ja vaenutegevusest hoidumise kohta (1993), sõjaväelised usaldust suurendavad meetmed (1996), piiritüli lahendamise poliitilised näitajad ja aluspõhimõtted (2005) ning piirialane kaitsekoostöö (2013).[3] Tänu rahule oli ka vähem piiririkkumisi.

Ikkagi hakkasid nii India kui ka Hiina saatma piirkonda rohkem vägesid, mistõttu kohalike hirm ja ärevus süvenes. 2013.–2014. aastal tungisid hiinlased üle TK India poolele üha jõulisemalt, üha sagedamini ja üha kaugemale. Näiteks tungisid 2013. aastal Hiina sõdurid 19 km ulatuses India kontrolli alla kuulunud territooriumile Depsangi orus. See viis 21 päeva kestnud vastasseisuni.

Teine suurem kokkupõrge oli 16. juunil 2017 Doklami lähedal veidi alla 100 km² suurusel alal, mis hõlmas platood ja orgu kolme riigi – India, Hiina ja Bhutani – kokkupuutekohas. Seda ümbritseb Qunbi org Tiibetis, Bhutanis asuv Ha org ja Sikkim.[4]

Kõiki kokkupõrkeid vaidlusalusel piiril katab saladuseloor, sest kumbki osapool ei ole valmis võtma nende eest vastutust.

Õige pea pärast seda, 15. juunil 2020, jõuti Ladakhi piirkonnas Galwani orus surmava lahinguni, kus mõlemad pooled saatsid võitlusesse mitusada sõdurit. Kokkupõrge pälvis tähelepanu asjaoluga, et püsside asemel kasutati kaikaid ja nuiasid. Surma sai 20 India ja vähemalt 4 Hiina Rahvavabastusarmee (RVA) sõdurit. Selle kokkupõrke põhjustas ühe faktorina asjaolu, et India oli hakanud ehitama uut teed lennubaasi juurde kõrgel mägedes. Tegemist on ühe näitega piirkonnas toimuvast võidujooksust, kus mõlemad pooled ehitavad oma taristut tegeliku kontrolljoone äärde, et oma positsioone tugevdada.

Ehitustööl on ka sümboolne tähendus, et näidata oma kohalolu piirkonnas. 2020. aastal avas Arunachali osariigi peaminister Pema Khandu gompa (kloostri) Chumi Gyatse kose all umbes 250 meetri kaugusel TKst. See põhjustas hiinlaste seas suurt pahameelt. Sellest ajast saati on Arunachali valitsus ja maavägi arendanud kose ümbruskonda, mida peetakse väga oluliseks turistide palverännakute sihtkohaks Tiibeti budistidele ja mönpadele [Arunachal Pradeshis elav nomaadne hõim – toim] mõlemal pool piiri. Peale selle on India ehitanud tee kaugel asuva Tsechu külani, mis on Chumi Gyatse lähedal.

Pärast 2020. aasta veriseid sündmusi hoiduti mõnda aega olukorra pingestamisest. Siiski süüdistas 2021. aasta septembris Peking Indiat Hiina vägede tulistamises, India aga Hiina vägesid õhku tulistamises. Kõiki kokkupõrkeid vaidlusalusel piiril katab saladuseloor, sest kumbki osapool ei ole valmis võtma nende eest vastutust. India väidab, et hiinlased tungisid üle piiri, ja Hiina väidab sama India kohta.

Kas paradigma muutus või lihtsalt järjekordne kokkupõrge?

Hiljutine kokkupõrge 9. detsembril 2022 teeb sõja eskaleerumise suhtes kahes mõttes murelikuks. Esiteks on maailmas süvenevate pingete ajastul ainult see veel puudu, et Aasias lahvataks ootamatult järjekordne sõda. Teiseks oli tegemist rohkem kui aasta kestnud vaheaja järel esimese korraga, kui India ja Hiina sõdurid sattusid jälle vastamisi.

Möödunud aasta detsembris üritasid rohkem kui 200 Hiina sõdurit kirdes asuvas vaidlusaluses Yangtse piirkonnas ületada TKd, olles relvastutad turritavate naeltega nuiade ja sõlmeliste köitega. Niisamuti kui eelmisel korral, asusid kahe tuumariigi esindajad taplema relvadega, mida näeb pigem tänavakakluses, kus kõik võtted ja vahendid on lubatud.

Tasub mainida, et Yangtse regioon on ala, mille India sõjavägi okupeeris pärast Hiina sissetungi Sumdorong Chu orgu 1987. aastal. Aasta varem oli India andnud osariigi staatuse Arunachal Pradeshile, millele Hiina vastas protestidega. Seejärel võttis Peking sõjavägede ümberpaigutamist Tawangi piirkonnnas provokatsioonina ning viis omakorda oma väed Sumdorong Chusse. Mõlemad pooled jõudsid arusaamisele, et nad tahavad vältida suurt konflikti, ning pärast jõunäitamist viisid väed eemale. Vastusammuna Hiina käigule otsustas India sõjavägi siiski Yangtses kanda kinnitada. Seni oli sealset kanti kutsutud Yangtse karjatamisalaks.

Kahe tuumariigi esindajad on asunud taplema relvadega, mida näeb pigem tänavakakluses, kus kõik võtted ja vahendid on lubatud.

9. detsembril Tawangis toimunud kokkupõrke järel on esile kerkinud erinevad versioonid, mille järgi soovib RVA endale kindlustada n-ö juurdepääs Yangtsele, mis sisuliselt kõrgub Tawangi kohal ning on seega strateegiliselt hea positsioon. Ühe allika väitel oli RVA salaoperatsiooni eesmärk tõrjuda välja Yangtsed okupeerinud India väed, teise järgi andis RVA oma kohalolekust märku ning selle kaudu kehtestas ennast.

India kaitseministri Rajnath Singhi sõnul püüdsid Hiina väed ühepoolselt muuta Yangtse sektoris TK ääres status quo’d. Tema hinnangul üritasid hiinlased selle sammuga õhutada rahutusi piiriäärsel alal, levitades Mandri-Hiinas kuuldusi sõjast ja kaosest. India esindajad, kes olid ebaseaduslikult üle piiri tulnud, tõkestasid TKst Hiina poolele jäänud alal Dongzhangis patrullinud Hiina sõjaväelastel tee. Kaklust ega kannatanuid ei mainita, sest India hoidub kokkupõrgete kajastamisest.

Kuidas kajastati konflikti India kohalikus meedias?

Kohalikus meedias ennustati dramaatiliselt võimaliku tuumasõja puhkemist, mis andis piirkonnas maad võtnud hirmule ja oletustele vaid hoogu juurde.

14. detsembril andis Arunachal Pradeshi osariigi peaminister Pema Khandu India meediale intervjuu, milles ta selgelt hoiatas Hiinat ning rõhutas, et ajad on muutunud, India on edasi arenenud ja on valmis võitlema. Ta ütles:

„Vanasti oli olukord teine. 1962. aasta on möödas. Praeguseks on India peaminister Modi juhtimisel palju edasi arenenud. Te räägite piiriäärsetest aladest, sealhulgas Yangtse sektorist, meie ühendusteed on seal paremad. Ja ma pean tunnistama, et see, kuidas India väed ajasid Hiina sõdurid minema, on väga kiiduväärne. Arunachal Pradeshi elanike nimel tahaksin ma tänada kogu India sõjaväge, kes on meid kaitsnud ja meie eest võidelnud.”

Arunachal Pradeshi osariigi peaminister Pema Khandu

Indiat huvitab esmajärjekorras piiri kontrollimine ja piiririkkumiste ärahoidmine. Samas on kohalikud poliitikud ja asjaosalised samuti mures rahu säilitamise, korraliku taristu ehitamise ja piirkonna arendamise pärast.

Elanikele aga valmistab peavalu ainult igapäevane äraelamine, mitte suuremates kokkupõrgetes kaasalöömine. Tavainimesed ei taha muutuda osapooleks, kelle vahendusel peetakse sõda, mis mõjutab neid isiklikult. Asjassepuutuvate piirkondade kohalikud elanikud ütlesid, et „me ei taha saada etturiks, kes ohverdatakse suuremate riikide mängus“[4].

Igal asjaosalisel on omad huvid. Endiselt valitseb suur hirm, et tulevikus tuleb uusi kokkupõrkeid.

Kuidas see olukord Euroopat puudutab?

India ja Hiina vastasseisu eskaleerimisel võivad olla laastavad tagajärjed, sest tegemist on kahe tuumariigiga. Arvestada tuleb ka majandusliku mõjuga, sest Hiina on India suurim kaubanduspartner. Poliitilisi pingeid süvendab ka India presidendi Narendra Modi ja Hiina presidendi Xi Jinpingi vastasseis, mis peegeldab järjest suurenevat sõjalist vastasseisu.

Euroopa Liidu roll piirkonnas sõltub eelkõige majanduslikust jõudlusest, sealhulgas kaubavahetusest, investeeringutest ja tehnoloogiast, mis on peamine mõjutusvahend ELi strateegilises partnerluses Hiina ja Indiaga.

Hiinaga suhtlemisel on olnud selgelt näha, et EL ei käitu nagu üks riik. Hiinlased on väga osavalt ära kasutanud Euroopa-sisese solidaarsuse puudumist selliste teemadega seoses nagu Tiibet ja meedia kriitika inimõiguste vallas. ELi nõudmine, et Aasia hiidriigid näitaksid üles temaga solidaarsust ja hääletaksid Venemaa vastu, on jätnud silmakirjaliku ja üleoleva mulje. Selleks et teenida ära lugupidamine ja suurendada poliitilist koostööd, peab EL tegutsema rohkem huvidepõhiselt, järjekindlamalt ja sidusamalt.

Seetõttu on ELil vaja mõista Aasia vaatenurka ja mõtteviisi, et luua samal ajal strateegilisi sidemeid, suurendamaks oma majanduslikku kohalolekut ja püsimaks pildil. EL peab jõudma sobiva kombinatsioonini realistlikkust lähenemisest ja enesekindlusest, et ta saaks oma suhtelisi eeliseid võimalikult hästi ära kasutada.

Aasia piirkondlik julgeolekuarhitektuur peab püsima kindlana, et oleks võimalik ohjeldada kasvavaid pingeid ja omavahelist geopoliitilist mõõduvõtmist.

Kui EL tahab kaitsta oma huve ja täita oma ootusi selles piirkonnas, oleks tal vaieldamatult kasu terviklikust ja kõikehõlmavast Aasia-strateegiast. Läbimõeldud tegevuskavaga saaks ELi kui strateegilise asjaosalise kuvandit edendada. Euroopa peaks samuti õppima tundma nende konfliktide ajalugu ja põhjuseid, et Aasias oma diplomaatilisi pingutusi suurendada. Kui Euroopa otsib Aasia riikidelt toetust ja diplomaatilist tuge Euroopat puudutavates küsimustes, on tal kindlasti vaja näidata välja siirast huvi Aasia riikide vastu.

Aasia areng sõltub sealse keskkonna stabiilsusest. Olemasolev piirkondlik julgeolekuarhitektuur peab püsima kindlana, et oleks võimalik ohjeldada kasvavaid pingeid ja omavahelist geopoliitilist mõõduvõtmist. Kuigi kaugel Himaalaja mägedes toimuvad kokkupõrked ei ole praegu Euroopale otseseks ohuks, muutuvad need süvenemise korral selleks kindlasti.

---

[1] https://www.thehindu.com/opinion/lead/the-forgotten-fact-of-china-occupied-kashmir/article33033021.ece

[2] https://thewire.in/security/india-china-ladakh-border-tension-explainer

[3] Joshi, M. 2022. Understanding the India-China Border: The Enduring Threat of War in High Himalaya. New Delhi: Harper Collins India.

[4] Autori intervjueeritud 35-aastased mehed, kes ei soovinud oma nime avalikult esitada.