Kiire dekoratsioonide vahetamine

Võib vaid suu ammuli imeks panna kannapööret, mille on vähem kui kahe aasta jooksul üle elanud diskussioon Venemaa ja NATO suhete osas. 2008. aasta sügisel hakati ennustama juba uut ohjeldamise perioodi ja külma sõja naasmist, 2010. aasta keskpaigast alates on aga peaaegu üldiselt kaalutud ideed, et Venemaa võiks alliansiga liituda. Mis on siis juhtunud? Mõlemad pooled on hakanud aduma, et minevik on jäädavalt möödanikku vajunud. Tekib tunne, et praegused kõnelused ei ole enam järjekordne konjunktuurne puhang, milliseid on alates 1990. aastate algusest korduvalt esinenud, vaid varjatud tunnistus kontseptuaalsest tupikust, millesse on jõudnud kunagised ideelised vastased.

Põhja-Atlandi allianss on tänasele Venemaale lihtsalt harjumuspärase kõrval ka üha mugavam vastane. Mida selgemaks muutub, et 21. sajandi põhisündmused leiavad aset kus tahes peale Euro-Atlandi piirkonna, seda ohutum on vaielda Euroopa sõjalis-poliitilise arhitektuuri puuduste üle. Näiteks Hiina nimetamine avalikult ähvarduseks, ohuks või kas või tundmatuks teguriks võiks kujuneda provokatsiooniks, mis toob kaasa soovimatuid raskusi suhetes kõige võimsama naabriga. Kuid NATO ekspansionismi kritiseerimine on vaid vormel, millele ei järgne mingit reaktsiooni. Gruusia sõjast sai veelahe, mille järel haihtusid illusioonid nii Venemaa tegeliku võime osas laiendada jõudu kasutades oma mõjusfääri  (Lõuna-Osseetia ja Abhaasia sisuliselt ammendasid selle potentsiaali) kui ka NATO taotluse osas kujutada endast universaalset julgeolekustruktuuri.

Allianss on praegu kriisis suutmatuse tõttu sõnastada oma tulevast missiooni. Puudub ühtne arusaam ohtudest ja ülesannetest: USAl on nende osas üks, Ida-Euroopal teine ja Lääne-Euroopal veel kolmas seisukoht. Kõigi nende ühitamine ühe organisatsiooni raames, mille liikmed on samal ajal sunnitud kärpima sõjalisi kulutusi, on sisuliselt võimatu. Seepärast hakkab usutavasti ka tegevus laiali valguma. Vastuseid konkreetsete julgeolekuprobleemide lahendamiseks hakatakse otsima erinevalt, toetudes võimaluse korral – aga mitte ilmtingimata –alliansi taristule. Nii võib USA sel määral, mil määral Euroopa veel suudab ja soovib aidata Ameerikale kaasa viimase üleilmse strateegia teostamisel näiteks Hiina või Iraani suunal, püüda tegutseda koos Euroopaga, aga muudes valdkondades otsib ta endale teised partnerid.

Diskussioon ei pea tingimata viima praktilise tulemuseni.

Venemaa ja Põhja-Atlandi blokk on eri suunast jõudnud ühe ja sama rajajooneni, mille juurde saabudes on käes aeg loobuda struktuursetest klišeedest. Moskvale on hakanud selgeks saama, et tema roll täielikult iseseisva jõukeskusena, millele on omane piiramatu tegevusvabadus, ei ole tagatud vajalike ressurssidega – ei inim-, tehniliste ega intellektuaalsetega –, mistõttu pole põhjust pidada sellist stsenaariumit aksioomiks. NATO klammerdub kogu jõust hukutava enesekaemuse külge, mille kohaselt on tegemist “kõige edukama sõjalis-poliitilise alliansiga kogu inimkonna ajaloos”. See kuvand kinnistus liitlasriikidele lausa iseenesest pärast NSV Liidu ja Varssavi pakti lagunemist, kuid tegelikkus, näiteks Afganistani sõda, seda ei kinnita.

Sealjuures on NATO nii tähtis poliitilise mõju sümbol ja vahend, et sellest loobumine on välistatud. Et allianss võiks üle saada puuduva ühise missiooni taagast, läheb talle tarvis väga kaalukat ühendavat teemat. Selleks sobibki imehästi alliansi ja Venemaa võõrdumise ületamine – mitte enam deklaratiivne nagu viimasel paarikümnel aastal, vaid juba institutsionaalne.

Diskussioon ei pea tingimata viima praktilise tulemuseni. Küll aitab see lõpuks jätta selja taha mineviku viirastused, et seejärel võtta juba julgus kokku ja heita pilk tuleviku viirastustele.

Lissaboni tippkohtumisel vastu võetud NATO uus strateegiline kontseptsioon kuulutati juba eelnevalt uue ajastu alguseks organisatsiooni ajaloos. Õieti peitub vastu võetud doktriini peamine erinevus eelmisest, mis võeti vastu 1999. aastal, järgmises. Üheteistkümne aasta eest pani NATO kirja midagi juhiste sarnast liikmesriikidele, sätestades, kuidas neil tuleb tegutseda tingimustes, kus allianss omandab maailmas aina suuremat tähtsust ning valmistub süvendama aktiivsust eri suundades. Nüüd on dokumendi keskmes “tuumiku” julgeolek, mitte enam üleilmne roll. Samas “tuumikut” ähvardavad ohud on kirja pandud üsna laialivalguvalt. Venemaale on pööratud palju suuremat tähelepanu kui kunagi varem pärast NSV Liidu lagunemist. Tasub ka tähele panna, et enamasti ei ole tegemist rituaalsete fraasidega nagu 1999. aasta kontseptsioonis, vaid seisukohtadega, mis puudutavad otseselt eeldatavat tegevust.

Muutuse taga seisavad just need kardinaalsed muudatused maailmas, mis näitasid ilmekalt, et NATO võimsus 20. sajandi lõpul osutus ülehinnatuks. Lõhenemine Iraagi küsimuses, ebaõnn Afganistanis, tõrked laienemise teel, jõuetus ja osavõtmatus Kaukaasia konflikti ajal – kõik see näitas, et alliansi tegelikud võimalused on piiratud.

2008.-2009. aasta majanduskriis teravdas veelgi juba varasemat sõjaliste kulutuste probleemi: allianssi kuuluvad doonorriigid on juba võtnud ette või kavatsevad ette võtta drastilisi kärpeid. Kui puudub üldiselt tunnustatud ja tajutav sõjaline oht, on raske veenda kodanikke vajaduses pingutada püksirihma sõjalise eelarve suurendamise nimel. Sugugi asjata ei ole juba uue kontseptsiooni esimeses osas kõneldud sellest, et NATO reformi eesmärk on sellise alliansi loomine, milles “meie maksumaksjad saavad maksimaalse julgeoleku raha eest, mida nad eraldavad kaitsevajadusteks”.

Uues tekstis esineb mitu põhimõttelist seisukohta, mis fikseerivad uudse olukorra. Esiteks on sõnaselgelt öeldud, et “liitlaste julgeoleku suurimaks tagatiseks on alliansi, esmajärjekorras Ühendriikide strateegilised tuumajõud”. See on märksa konkreetsem kui eelmises kontseptsioonis ning ka väga tunnuslik, sest tõmbab kriipsu unistustele tuumavabast maailmast, millega rikastas rahvusvahelist diskussiooni Barack Obama. Ühendriikides endas on hakatud aktiivselt kõnelema tuumajõudude moderniseerimisest, ehkki alles hiljaaegu arvati, et selle osa kahaneb tänapäevase kõrgtehnoloogilise (ja kalli) relvastuse ees.

Selles kontekstis pole Moskvale sugugi soodne dokumendis mainitud NATO kavatsus saavutada Venemaa taktikaliste tuumarelvade vähendamine Euroopas ja nende viimine kaugemale Euroopast. Venemaa võib sattuda vaevalisse diskussiooni jõudude tasakaalu üle Euroopas (Venemaa ülekaal taktikaliste rakettide alal tasakaalustab NATO ülekaalu tavajõudude alal), millega võivad kaasneda raskused suhetes Hiinaga. Nimelt, kui tulla vastu alliansi soovidele, tuleks raketid viia Aasiasse, lähemale Hiina piirile.

Teiseks on olulisele kohale tõstetud küberjulgeolek. NATO planeerimist kavatsetakse laiendada ka sellele valdkonnale ning luua vastavad keskorganid. Kontseptsiooni teises osas, kus kõneldakse koostöösuundadest Venemaaga, on üles loetud kõik ohud, välja arvatud küberterrorism, millest võib järeldada, et selle probleemi allikaks peab allianss just nimelt Moskvat (suur tänu, Tallinna “Pronkssõdur” ja Venemaa kübervahendeid kasutanud protestikampaania!). “Strateegilise hindamise ja eriolukordade plaanide koostamise” sihtmärkide seas on ära mainitud energiajulgeolek, mis samuti võib puudutada Venemaa huve.

Tekib tunne, et praegused kõnelused on varjatud tunnistus kontseptuaalsest tupikust, millesse on jõudnud kunagised ideelised vastased.

Kolmandaks on uueks ühendavaks ülesandeks (missiooniks) sisuliselt üleeuroopalise raketitõrjesüsteemi loomine, mis kujutab endast “meie kollektiivse kaitse tuumikelementi, andes panuse alliansi jagamatusse julgeolekusse”. Selles valdkonnas ulatatakse koostöövalmis käsi Venemaale, kusjuures täiesti mainimata on jäetud võimalik ohuallikas. Ei kõnelda isegi (Türgi nõudmise tõttu) Iraanist, mida muidu sellises kontekstis ikka esile tuuakse.

Neljandaks rõhutatakse püüdlust teha koostööd “kõigi riikide ja asjakohaste organisatsioonidega kogu maailmas”, lubades sealjuures “anda meie operatiivpartneritele strukturaalne roll strateegia ja otsuste kujundamisel NATO juhitavatel missioonidel, milles nad osalevad”. See annab märku, et alliansi võimalused on piiratud ning tuleb üheskoos tegutseda, sealhulgas isegi otsustusõigust jagades nendega, kes on alliansile vajalikud, mitte aga samu “väärtusi” jagavate partneritega, nagu nähti ette 2000. aastate keskpaigas. Näiteks 2006. aasta Riia tippkohtumisel oli arutlusel mõte luua “demokraatiate liit”, kuhu plaaniti kutsuda ka Jaapan, India, Austraalia ja Uus-Meremaa.

Lõpuks sattus kohe kõigi tähelepanu alla lause, et “NATO ei kujuta endast ohtu Venemaale”, milles nähti ajaloolist muudatust. See on ühe doktriini jaoks õige kummaline väljend. Enese määratlemine eituse läbi tekitab hämmastust. Selle rõhutamist (nii 1999. kui ka 2010. aasta kontseptsioonis on nagunii öeldud, et NATOl pole konkreetseid vastaseid) võib tõlgendada aga ka kui tunnistust, et seni allianss niisugust ohtu endast kujutas. Iseenesest on see väljend otsene vastus aasta algul Venemaal vastu võetud sõjalisele doktriinile, milles bloki laienemist on nimetatud “ohuks”, mispuhul see mõistagi tõstab ootamatult Moskva tähtsust, kuigi kõlab veidi naiivselt.

NATO uus strateegiline kontseptsioon on loomulikult kompromiss praeguste väga erinevate arusaamade vahel alliansi ülesannetest (ekspeditsioonijõud Washingtoni abistamiseks, abinõu Ida-Euroopa kaitsmiseks Venemaa eest, vahend Lääne-Euroopa “uute” ohtude tõrjumiseks). Seda, et põhiliseks ühendavaks teemaks valiti raketitõrje, mis on üpris abstraktne projekt isegi üldiste piirjoonte puudumise ja seda enam eri osapoolte täpse rolli määratlematuse tõttu, võib pidada nutikaks sammuks, mis siiski pakub väljapääsu vaid ajutiselt. Täna leiavad vastavalt oma ettekujutusele kõik raketitõrjes midagi köitvat. Kuid kaugemale vaadates kerkivad aina uued küsimused. Otsustavaks saab USA seisukoht (Euroopal oma raketitõrjet ei ole ega tule), mida on aga raske ennustada, sest Ühendriikide sisepoliitiline olukord on ebastabiilne. Järgmine president võib Obama plaane sama kergesti muuta, nagu ta ise muutis Bushi plaane.

Järgmine president võib Obama plaane sama kergesti muuta, nagu ta ise muutis Bushi plaane.

Selgelt võib täheldada kavandatava tegevuse ulatuse ja kogu Põhja-Atlandi alliansi ambitsioonide kärbumist: see muutub sujuvalt “euroopalikuks”, loobudes taotlustest üleilmsele rollile. Viimase jaoks läheb Ameerikal vaja teisi partnereid, kes pole nähtavasti enam püsivad, vaid valitakse vastavalt ülesandele. Veel hiljaaegu NATO eriti väärtuslikuks ülesandeks peetud laienemist mainitakse vaid möödaminnes. Selles kontekstis saabki mõistetavaks, miks Venemaa on muutunud nii tähtsaks. Kui Põhja-Atlandi allianss keskendub taas Euroopa julgeolekule, siis pole olulisemat küsimust kui suhete lõplik reguleerimine Moskvaga. Ka teiste küsimuste lahendamisel on Venemaa osalemine asendamatu, mida võib näha näiteks Afganistani temaatika puhul.

Mõne aja vältel jääb dialoogi aluseks (kui mitte arvestada praktilist koostööd Afganistanist lahkumise osas) Euroopa raketitõrje, mis esialgu on küll puhtalt virtuaalne. Seejärel tekib aga vältimatult vajadus tõsise institutsionaalse raamistiku järele, umbes sellise, mida pakkus Moskva välja Euroopa julgeoleku lepinguga. Viimane oma praegusel kujul vaevalt küll selleks kõlbab. Kuid kahe aasta jooksul, mis on möödunud idee väljakäimisest, on NATO riikides hakatud paremini teadvustama vajadust leida Euroopas uusi lahendusi ning see, mis tookord otsesõnu tagasi lükati, on praegu juba vaatluse alla võetud. Üsna peatselt mõistavad kõik, et külm sõda ei lõppenud mitte seepärast, et nii öeldi, vaid seepärast, et toonase aja dekoratsioonidest pole maailmalaval enam üldse midagi järel.

Tõsi, on siiski teema, mis otsekui ankur hoiab kaht külma sõja aegset vastast köidikus. Mida ka Moskva ja Washington ette ei oleks võtnud, on nende suhete materiaal-tehniliseks aluseks tavalise heidutuse asemel endiselt “vastastikku kindlustatud hävitamine”. Teist otstarvet sel üüratul arsenalil, mida kumbki riik kuhjas kokku 1960. aastatest 1980. aastate lõpuni, lihtsalt ei ole. Toonane poliitiline loogika on ammu hääbunud, kogu maailm teisenenud. Kuid “rauaga” ei saa vaielda: arsenali loogika dikteerib oma suhtumise, kuidas ka Venemaa ja USA ei kinnitaks, et ei pea teineteist vaenlaseks ega vastaseks.

Varude kiirendatud likvideerimine ei ole mõeldav. Esiteks on strateegilised tuumajõud eelkõige poliitiline relv, mis näitab staatust. Sellest juba keegi kergel käel ei loobu. Eriti käib see Venemaa kohta, kellel pole enam mingeid muid üliriigile osutavaid tunnuseid. Kuid ka praegused arutlused Washingtonis näitavad, et idealistidele avaldatakse survet iga külje pealt. Teiseks on minimaalselt vaja kvalitatiivselt uuel tasandil usalduse tekkimist Venemaa ja Ühendriikide vahel, mille esimesed võrsed, mis on pistnud pea välja “taaskäivitamise” käigus, võivad väga kergesti närbuda. Lõpuks on ka pöördumatult möödas aeg, mil tuumasfääris andsid tooni kaks giganti. Tasapisi tuumarelv levib ning sedamööda, kuidas kasvab Hiina üldine mõju, omandab üha suurema tähtsuse ka nende tuumaarsenal, ehkki see jääb väga tugevalt alla nii Venemaale kui ka Ameerikale. Ei Washington ega Moskva saa lihtsalt lubada, et nad satuksid ühte “liigasse” Pekingiga, sest siis oleks hoobi tema mõju leevendamiseks veel vähem.

Venemaale on pööratud palju suuremat tähelepanu kui kunagi varem pärast NSV Liidu lagunemist.

Ometi on vastastikku kindlustatud hävitamise ajakohatus ilmselge, mistõttu sellest tuleb vabaneda. Ainuke viis on järkjärguline lähenemine strateegilises sfääris, mis lõpuks muudab Venemaa ja Ühendriikide tuumaheidutuse anakronismiks. Ideaalse võimaluse selleks pakubki koostöö raketitõrje vallas. Kui asuda sellega tõsiselt tegelema, tekib varem või hiljem arusaam, et teineteise poole suunatud raketid on täiesti absurdsed ajal, mil “vastased” rajavad ühist kaitsekilpi. See on pikk ja raske tee, mille edu ei ole sugugi tagatud, aga siiski võimalik – eriti siis, kui teadvustatakse Ameerika ja Venemaa tõelisi ohte 21. sajandil.

Seevastu on päris selge, mis juhtub siis, kui raketitõrje vallas tekivad tõrked ning Moskva ja Washington lähevad mõlemad oma teed. Siis on varasemat laadi suhete taastekkimine vältimatu, sest alles on ju jäänud seesama tuuma-Rubico. Ameerika raketitõrje on sel juhul suunatud kõigi riikide vastu, kel on vastav raketipotentsiaal, sealhulgas Venemaa vastu, isegi kui viimane pole sugugi mitte peamine sihtmärk. Moskva hakkab sellises olukorras automaatselt otsima võimalusi raketitõrje nullimiseks, sest kui kaks tuumaüliriiki ei tegutse ühise eesmärgi nimel, ei kao kuhugi ka vastastikune tuumaheidutus kui tasakaalu alus. See väljub ratsionaalse lähenemise piirest, ent teineteise vastu suunatud arsenalide taak kisub vastupandamatu jõuga tagasi kolmekümne aasta tagust vastasseisu, tõsi küll, rohkem juba farsina. Sellele osutasid hiljaaegu nii Dmitri Medvedev kui ka Vladimir Putin. Jah, nende sõnavõtud kukkusid, nagu ikka, välja päris ähvardavad, kuigi eesmärk oli õilis – kallutada Ameerika partnereid koostööle.

Ei tasu unustada, et see kõik kujutab endast tõsist närvidemängu. Hiigelarsenalid on tegelikkuses rakendamiskõlbmatud, raketitõrjesüsteem aga virtuaalne ning vaevalt seda kunagi luuaksegi. Paradoksina on raketitõrje idee poliitiline efekt äärmiselt reaalne, sest puudutab otse strateegilise stabiilsuse probleemi tuuma.

Kuidas ka ei oleks, on raketitõrje otsekui risttee, kust hargneb kaks rada: üks edasi, Venemaa ja USA põhimõtteliselt uut laadi suhete suunas, mille puhul mõlemad pooled lakkavad tasapisi pidamast teineteist strateegiliseks ähvarduseks, teine aga tagasi, külma sõja – küll juba lootusetult absurdse vormiga – mudeli suunas.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane