Kiiev ja Moskva peavad „vaimsel rindel” võitlust inimhingede pärast

Ajast aega inimajalugu saatnud ususõjad paistsid pärast Kolmekümneaastase sõja (1618–1648) lõppu ja Vestfaali rahu sõlmimist tasahilju hääbuvat. Toonane otsustav muudatus andis religioonile Lääne-Euroopa riikides varasemaga võrreldes täiesti teise koha ja rolli. Aga mitte Ida- ja Kesk-Euroopas: isegi hoolimata 20. sajandil aastakümneid kestnud jõhkratest repressioonidest ja mahasurumisest on religioon suutnud taas muutuda poliitikaelus oluliseks ning tõotab tõusta tähtsale positsioonile ka uut laadi riikidevahelises konfliktis, nõndanimetatud hübriidsõjas. Seda võib ilmekalt näha praeguses konfliktis, mis on Venemaa ja Ukraina kirikuvõimude vahel puhkenud pealtnäha autokefaalia küsimuses, on aga tegelikult kõigest osake kahe riigi mitmemõõtmelises geopoliitilises vastasseisus, mis võib kergesti valguda üle mõlema riigi piiride.

Salapäraga ümbritsetud müsteeriumi mähitud mõistatus: tänase konflikti juured

Ukraina õigeusu kiriku ajalugu on tõeliselt keeruline ja raskusi tekitav, selles on tohutult segadust ja sajandeid lahenduseta jäänud teemasid. Seepärast ei ole seda võimalik käsitleda asjana omaette, isoleerituna, sidemete tähtsust Venemaaga vähendades või maha vaikides. Kiievi ja Moskva usualased erimeelsused ulatuvad juba 13. sajandisse ning on igati ilmne, et need pulbitsevad täie kirega tänase päevani.

Ukraina alade ajaloolise arengu ja geopoliitiliste muutuste tõttu olid 20. sajandi lõpuks kujunenud välja järgmised olulisemad Ukraina vaimumaastikul tegutsevad jõud:

• Kiievi patriarhaadi Ukraina õigeusu kirik (KPUÕK)
• Ukraina autokefaalne õigeusu kirik (UAÕK)
• Moskva patriarhaadi Ukraina õigeusu kirik (MPUÕK)

Juba Nõukogude Liidu viimastest aastatest peale (pärast seda, kui Nõukogude võim loobus varasemast rangest usupoliitikast) on nende kirikute suhted olnud tagasihoidlikult öeldes pingelised. Toonagi näha olnud probleeme süvendas tohutult NSV Liidu kokkuvarisemine ja iseseisva Ukraina teke, mil sündiv kirik pidi lisaks sisemistele dilemmadele silmitsi seisma välise survega. Võib lausa öelda, et isegi pärast poliitilise ikke alt vabanemist ei saanud Ukraina elanikud (kelle seas oli ja on religioossus silmnähtavalt suurem kui Venemaal) veel lõplikult vabaks: ikka ja jälle tuletas Moskva poliitiliste erimeelsuste tekkides meelde oma vaimulikku ülemvõimu, mida Kreml oli vajadusel agar ära kasutama. Seda kalduvust soodustasid märgatavalt kaks sündmust. Esiteks loodi 2007. aastal sihtasutus „Vene maailm”. Teiseks valiti Moskva ja kogu Venemaa patriarhiks Kirill I, mis muutis kogu Vene maailma kontseptsiooni alust, lisades sellele kirikliku tugisamba ja avardades Venemaa „mõjusfääri” patriarhi kanoonilisse alluvusse kuuluvate alade võrra.¹ Viimast asjaolu arvestades hõlmas Vene maailm loomulikult ka Ukrainat.

Viimase ajani suhteliselt tasakesi edasi tiksunud oma kanoonilisel territooriumil suveräänse talitamise ja omaenda hierarhide valimise (seda nimetatakse autokefaaliaks) küsimuse kergitas taas teravamalt üles Ukraina president Petro Porošenko pöördumisega Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi Bartholomeose poole käesoleva aasta aprillis.² Oma kirjas palus Porošenko kirikupeal „taastada ajalooline õiglus” ja anda Ukrainale kaua taotletud tomos ehk ametlik dokument, mis kinnitab autokefaalia, teisisõnu sõltumatuse Moskvast.

Vene õigeusu kiriku (VÕK) üüratuks meelepahaks (mis hiljem väljendus isegi tõelistes raevupuhangutes) nõustus Konstantinoopol varasemat seisukohta uuesti kaaluma, öeldes, et autokefaalia andmisel võib tõepoolest olla positiivne ja ühtsust kindlustav mõju Ukraina usulisele seisundile. Sel otstarbel saadeti kaks eksarhi iseseisvumisprotsessi jälgima ja juhendama. MPUÕK (VÕKi täiesti selgel ja sisuliselt varjamatul toel) nõudis viivitamata eksarhide tagasikutsumist, nimetades nende läkitamist „sissetungiks MPUÕKi kanoonilistele aladele”.³ Seejärel said (tubli sõnasõja järel) Istanbulis kokku Konstantinoopoli patriarh Bartholomeos ja Moskva patriarh Kirill, mida Venemaal küll väga esile tõsteti, aga mille tulemusi hinnati vaimulikes ringkonnis „Vene hierarhi täielikuks lüüasaamiseks”.⁴

Kirikuisade suutmatus jõuda kompromissile, millele on tublisti kaasa aidanud ilmalike jõudude (nii tavaliste inimeste kui ka poliitikute) ja kolmandate osapoolte sekkumine, on tuntavalt laiendanud konflikti ulatust, nii et see on hakanud lisaks puhtvaimulikule sfäärile avaldama tuntavat ühiskondlikku, poliitilist ja isegi julgeolekualast mõju kõigile osapooltele.

Venemaa väljavaated: kas ees terendab Vene maailma projekti lõpp?

Kremli seisukohalt on religioon geopoliitika jätkamine teiste vahenditega, mis kehtib eriti Ukraina puhul. VÕKi 35 000 kogudusest asub 12 000 Ukraina alal, 4000 Valgevenes ja veel umbes 1500 mujal kunagise NSV Liidu territooriumil.⁵ Lisaks on Venemaa kiriklikus narratiivis (mida ilmalik võim tulihingeliselt toetab, nagu on täie selgusega ilmnenud viimasel neljal-viiel aastal) kesksel kohal asuva „Püha Venemaa” kontseptsioonis Ukrainat kujutatud ühena kolmest (Venemaa-Ukraina-Valgevene) tugisambast, mis hoiab püsti tervet õigeusklikku ilma.⁶ Selles mõttes on Kiievi linnal Venemaa hierarhide kujutluspildis väga sügav, võib-olla lausa püha tähendus. Tasub ehk meelde tuletada patriarh Kirilli kinnitust, et „Kiiev on meie ajaloo lähtepunkt. Venelaste ja ukrainlaste rahvuslik eneseteadvus on Vene õigeusu kiriku ühtsuse säilimise pant.”⁷

Teiselt poolt, nagu juba mainitud, on avalik saladus, et Venemaa ilmalik võim on ajalooliselt ja traditsiooniliselt pidanud religiooni oma geopoliitiliste taotluste elluviimisel asendamatuks abivahendiks. Seepärast pole sugugi liigne tuletada meelde 2013. aasta „kuuma suve”, mil Venemaa ristiusustamise aastapäeva tähistamist Kiievis (kus kohal viibisid nii president Putin kui ka patriarh Kirill) peeti laialdaselt Moskva viimseks katseks suunata Ukraina kindlalt taas Euraasia-meelsele kursile (vähemalt Venemaa eestvedamisel loodud Euraasia Majandusühenduse raames). 2014. aastast peale on religioon juba päris avalikult olnud Venemaa ja Ukraina poliitilise ja isegi (para)militaarse jõukatsumise lahutamatu osa: lisaks Igor Strelkovi (Girkini) juhitud Krimmi liidendamise vaikimisi toetamisele⁸ näitas VÕK ennast Novorossija projekti – mida rahaliselt toetas „õigeusklik oligarh” Konstantin Malofejev, kes Läänes on pandud „musta nimekirja” – kirgliku poolehoidjana.

Seepärast ei ole sugugi liialdus toonitada, et Venemaa vaatevinklist on Ukraina kiriku autokefaalsus selge strateegiline lüüasaamine ning „„kolmanda Rooma” staatuse ja õigeuskliku maailma liidrikoha kaotamine”.⁹ Otsustavast toonist ja enesekindlusest pakatavast retoorikast hoolimata (VÕK ähvardas peatada kõik kõnelused Konstantinoopoliga, kui Ukraina probleemiga liigutakse edasi ilma Venemaa seisukohta arvestamata¹⁰) näib Vene pool olevat justkui tardunud uskumatusest, et teema, mis on juba aastakümneid lootuseta edasi lohisenud, võib nüüd leida Venemaale ebasoodsa lahenduse, ja ponnistab kõigest väest välja mõelda, kuidas talitada, kui lõplik otsus peakski langema Venemaa kahjuks. Lisaks süvenevale poliitilisele isolatsioonile ja majandusraskustele – Venemaa propaganda üritab nende kui „materialistlike” murede tähtsust küll kahandada, kinnitades, et nii kahjustab „kõlbeliselt mandunud” Lääs hoopis iseennast – on Moskva kaotamas võitlust ka vaimsel rindel.

Ukraina väljavaated: kas purunevad „vaimsed ahelad”?

Erinevalt Venemaast, kus suur üksmeel selles küsimuses vaevalt kedagi üllatada suudab, on Ukrainas lood sootuks teised. Täiesti mõistetavalt on rahulolematus eelkõige lähtunud MPUÕKist, millele autokefaalia tähendaks otsustavat, võib-olla lausa põrmustavat lüüasaamist. Seetõttu on MPUÕK ja sellele lähedal seisvad ringkonnad rakendanud mitmesuguseid meetmeid, et protsessi peatada või vähemalt aeglustada. Kõlav meediakampaania ja lakkamatult kostvad avalikud pöördumised on asja üks külg. Praegu on erilise innuga välja käidud koguduste jätkuva ebaseadusliku ülevõtmise (mis väidetavalt alanud 2014. aastal) ja Ukraina usulise pluralismi kadumise väited, hoiatades sellega nii Konstantinoopolit kui ka kõiki teisi jõude, kes püüavad läbi lõigata Ukrainat Venemaaga siduvat nabanööri ja kaht riiki lahku ajada. Leppimatute jõudude kõige meelekindlam osa on läinud isegi nii kaugele, et on esitanud pöördumise algatada president Porošenko tegevuse uurimine süüdistusega võimupiiride ületamises ja religioonidevahelise konflikti õhutamises.¹¹

Teiselt poolt on rahutust ja uskumatust süvendanud kasvav ebakindlus president Porošenko viimaste sammude tegeliku eesmärgi suhtes. Täiesti kindlalt näeb Vene pool (nagu selgub nende kõikvõimalikest infoväljunditest ja meediaressurssidest) praeguse konflikti ja selle ajastuse taga „tegelikult” Ukraina presidendi soovi koguda peagi algava presidendivalimiste kampaania eel hädavajalikke „plusspunkte”. Õige see muidugi on, et kõik need suured mured, mis hakkasid Ukrainat vaevama 2013. aasta lõpul ning mida Porošenko 2014. aastal võimule tulles lubas otsesõnu lahendada, püsivad seniajani (omaette küsimus on, kas nende lahendamine oleks selle ajaga olnud üldse võimalik). Nii ongi Venemaa kommentaatorid jõudnud väiteni, et muude läbikukkumiste taustal ja tõeliste saavutuste puududes on just autokefaalia mugav teema ennast võidukana näidata.¹² Ja tõepoolest, selle väite päritolust hoolimata võib see tuua Venemaale ja Venemaa-meelsetele mõningat tulu, eriti kui pidada silmas Porošenko toetuse märgatavat kokkusulamist.

Aga isegi kui eelnevas on oma tõetera, muudab olukorra keerulisemaks üksmeele puudumine Ukraina ühiskonnas, mida võib seletada nii suureneva sotsiaalse apaatia kui ka „tõeliste” probleemide kuhjumisega, mis jätavad usuküsimused varju. Usaldusväärsete andmete puududes pole ehk liigne vaadata Razumkovi keskuse 2018. aasta aprillis korraldatud küsitluse tulemusi, millest selgus, et pelgalt 23,4 protsenti vastanutest pooldab kindlalt seniste „harude” ühendamist ühtseks iseseisvaks kirikuks.¹³

Lõpetuseks ja edasimõtlemiseks

Ukraina autokefaalia küsimus on igasuguse kahtluseta väga keeruline ja raske. Kui asi laheneb Kiievile soodsalt, annab see selgelt ränga hoobi Vene maailma projektile, mis on nagunii jõudnud juba demonstreerida, et „teadmiste levitamine vene keele, kultuuri ja ajaloo kohta” ei ole mitte selle esmane siht – sellest ollakse aru saadud nii Ukrainas, Gruusias kui ka kolmes Balti riigis. Venemaa löömine „usutandril” tähendab ühtlasi tuntavat hoopi nõndanimetatud vene maade kogumise¹⁴ poliitikale, lüües sellel ühe tugisamba alt ära. Samuti tekitab see tõenäoliselt suuri raskusi VÕKi ponnistustele Süürias, Etioopias, Palestiinas ja mujal, kus Venemaa üritab poliitilist mõju laiendada just religiooni abil. Viimaks – mis on vahest kõige tähtsam – tuleb Kiievi võitu näha järjekordse ja mitmes mõttes otsustava sammuna minevikuköidikute läbiraiumisel. See on asja helge külg, aga tegelikkus sisaldab mõistagi teisigi toone.

Autokefaalia ei tähenda kahtlemata, et Venemaa loobuks püüdest etendada jätkuvalt osa Ukraina siseasjus, sest lüüasaamine ei ole tavaliselt suutnud Venemaad peatada, eriti veel siis, kui tegu on Moskva arvates nende selge mõjusfääriga. Venemaa võib selle asemel pöörduda teiste, läbimõeldumate sekkumisviiside poole. Ukraina usuelu mitmekesisuse lõpp, mis teataval määral võib ju olla tulus, võib samas tuua kaasa negatiivseid tagajärgi: religiooni surumine liiga kitsastesse piiridesse võib kujundada Ukraina usuilma sarnaseks Venemaaga – mida Kremli propaganda mõistagi rõõmuga ära kasutaks.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane