Kevadest saab talv?
Sellest on möödas pisut üle aasta, kui araabia maailmas ühtäkki juhtuma hakkas. Esmalt Tuneesias, siis Egiptuses, edasi juba Liibüas, Jeemenis, Bahreinis… Sajad tuhanded inimesed läksid tänavale vabadust nõudma, aastakümneid püsinud ning igavestena näinud diktaatorite võim lõi kõikuma.
Maailm täitus nii lootusest – et ehk võidab lõpuks demokraatia ka selles islami ja diktaatorite vahele surutud maailmanurgas – kui ka kartusest, et “paadi kõigutamine” lõhub harjumuspärase stabiilsuse ning toob kaasa uusi sõdu, hõimudevahelisi võitlusi, usulise äärmusluse kasvu ja lihtsalt ettearvamatust.
Aasta on kaugelt liiga lühike aeg, et hinnata või isegi ennustada nende sündmuste lõpptulemust. Esialgse eufooria on asendanud kainemad, ettevaatlikumad, kohati ka pettunud hääled. Lootusrikka “araabia kevade” asemel räägitakse nüüd tardunud “araabia talvest” või ka “islamistlikust talvest”. On ka neid, kelle sõnul on piirkonnas “meeste kevade” kõrval saabunud “naiste talv”. Suvest aga ei räägi keegi.
Vaiksemaks on jäänud hääled, mis võrdlevad araabia maailma arenguid Ida-Euroopa vabanemisega 1989. aastal. Mõlema piirkonna elanikud teadsid üpris selgelt, millest nad tahtsid lahti saada – diktatuurist, poliitilisest rõhumisest, vabaduste puudumisest, võimukandjate meelevallast, korruptsioonist. Kuid araabia maailmas on vähem selgust selles, mida endiste režiimide asemele tahetakse. Nendes riikides, kus on korraldatud demokraatlikud valimised – Egiptus, Tuneesia, Maroko –, on suurimateks võitjateks usulised parteid. Nad pakuvad alternatiivi senistele režiimidele, aga mitte lahendusi, mida inimesed on oodanud ja lootnud. Ja maailm hoiab hinge kinni, lootes et “mõõdukad islamistid” tõepoolest on mõõdukad – seda nii kodumail kui ka välispoliitikale mõeldes.
Juba on piirkonna liberaalsed jõud mures naiste kaduva rolli pärast – naised olid meeste kõrval vabadust nõudmas, aga uue maailma loomisel jäetakse nad kõrvale ja võimule saanud islamierakonnad on hakanud naiste nappe õigusi piirama. Meedia- ja sõnavabadus on hüppeliselt kasvanud, kuid teisest otsast on karta juba uusi piiranguid. Egiptuses on vägivald tänavatel tagasi, Süüria vägivaldsete konfliktide tulemusi võib vaid aimata.
Ometi on araabia kevadet vara maha kanda. Jah, nagu kirjutab Michael J. Totten, Kairo ei ole Varssavi ja Tripoli ei ole Praha. Võimalik, et nagu mõned analüütikud ennustavad, vajab piirkond veel teist “kevadet”, kui islamistide võim rahvale pettumuse valmistab. Kuid inimeste pürgimus elada rahus ja vabaduses on sama. Liberaalseid demokraatiaid araabia maailmas saab veel oodata, kuid lõplikult pole tõestatud ka Samuel Huntingtoni tees, et nende loomine õnnestub vaid meie kultuuritaustaga inimestel.