jaanuar 28, 2010

Kes valvas keda?

Ei maksa imestada, et see mitte kõige ladusamalt kokku pandud ning koledavõitu kaanekujundusega raamat on olnud Soome müügiedetabeli tipus juba kuid. Koostaja Matti Simola nime leiame Suojelupoliisi ehk Supo ehk Soome kaitsepolitsei ajaloost rääkiva teose lõpus asuvalt Supo mõne aasta taguselt organisatsiooniskeemilt üsna tipust, ta oli nimelt peadirektori asetäitja. Tegemist on seega mitte lihtsalt Supost kõneleva raamatuga, vaid avameelse ametliku ajalooga. Praeguseks on läbi müüdud “Ratakatu 12” neljas trükk.

Ei maksa imestada, et see mitte kõige ladusamalt kokku pandud ning koledavõitu kaanekujundusega raamat on olnud Soome müügiedetabeli tipus juba kuid. Koostaja Matti Simola nime leiame Suojelupoliisi ehk Supo ehk Soome kaitsepolitsei ajaloost rääkiva teose lõpus asuvalt Supo mõne aasta taguselt organisatsiooniskeemilt üsna tipust, ta oli nimelt peadirektori asetäitja. Tegemist on seega mitte lihtsalt Supost kõneleva raamatuga, vaid avameelse ametliku ajalooga. Praeguseks on läbi müüdud “Ratakatu 12” neljas trükk.


Soome lähiajalugu Supo pilgu läbi. Matti Simola (toim.), Ratakatu 12. Suojelupoliisin historia 1949-2009. WSOY, Helsinki, 2009. 318 lk.
Ei maksa imestada, et see mitte kõige ladusamalt kokku pandud ning koledavõitu kaanekujundusega raamat on olnud Soome müügiedetabeli tipus juba kuid. Koostaja Matti Simola nime leiame Suojelupoliisi ehk Supo ehk Soome kaitsepolitsei ajaloost rääkiva teose lõpus asuvalt Supo mõne aasta taguselt organisatsiooniskeemilt üsna tipust, ta oli nimelt peadirektori asetäitja. Tegemist on seega mitte lihtsalt Supost kõneleva raamatuga, vaid avameelse ametliku ajalooga. Praeguseks on läbi müüdud “Ratakatu 12” neljas trükk.
Miks algab Suojelupoliisi ajalugu alles 1949. aastal? Vastav riigi julgeoleku tagamisega tegelev politseistruktuur oli Soomes olemas ka enne seda aastat, kandes nime Valtiollinen Poliisi ehk Valpo. Paraku oli see alates 1945. aastast tuntud ka kui Punane või Uus Valpo. Liitlaste, sisuliselt küll Nõukogude järelevalvekomisjoni ja kommunistist siseministri Yrjö Leino käe all hakati sinna kiires tempos tööle võtma kommuniste ja koguni inimesi, kellele oli varem määratud karistus riigireetmises. Lõpuks oli selliseid mõnedel andmetel ligi kümnendik.
Kommunistide, Suomen Kansan Demokraattinen Liitto (SKDL) valimiskaotuse järel 1948. aastal – mis eelkõige tagas selle, et Soomest ei saanud tüüpilist “rahvademokraatiamaad” – läks ka Punane Valpo lõpetamisele ja tema asemele asuti uue valitsuse eestvedamisel looma uut, puhast ja väiksema koosseisuga Suojelupoliisi.
Äpardusteta see ei läinud. Supo esimesed palgad maksis välja Soome kommunistliku partei tollase juhi abikaasa, Valpo üks väheseid ametnikke, keda kohe ei vallandatud. Seega said kommunistid ja nende käest ka Nõukogude Liit kohe uue julgeolekuasutuse töötajate täieliku nimekirja. Kuna Supo üks peamisi ülesandeid oli kommunistide jälgimine, siis kergemaks see nende tööd ei teinud. Tuleb lisada, et tollastes Soome oludes olid mitmetel erakondadel sisesed info kogumise ja töötlemise osakonnad, luurevõrgustikud – nii uskumatu kui see ka ei tundu. Näiteks CIA Helsingi esindaja hindas 1949. aasta lõpus sotsiaaldemokraatide tosasto andmeid kommunistide kohta Supo omadest kõvasti paremaks.
Algusest peale oli Supole selge, et Nõukogude Liit viib Soomes läbi laialdast ja ülbet luuretegevust, millest vaid osa oli seotud Soomega. Ka lääneriikide luuretalitused olid aktiivsed, kasutades Soome piirialasid ja sealsete meeste sõjaaegset kogemust Nõukogude Liitu kaugluurerühmade saatmiseks. Mida sai Supo poliitilisi võimalusi arvestades teha?
Suurriigid jäeti alguses täiesti rahule, piirduti vaatluste, info kogumise ja vahetusega. Selgelt sai Supo infot Lääne ja Põhjamaade luureteenistustelt ning andis seda ka ise vastu. Vaatamata Soome Moskvast sõltuvale positsioonile usaldasid nii CIA kui Briti luure oma partnerit. Supo esimene juht Armas Alhava oli politseitaustaga ja poliitiliselt sõltumatu, mistõttu tema 23 aastat kestnud ametiaeg oli venelastele ilmselt ebamugav.
Pärast Urho Kaleva Kekkose saamist presidendiks võttis KGB eesmärgiks, et Supo hakkaks ka Lääne eriteenistuste tegevust tugevamalt jälgima. Samal ajal hakkasid hoopis Supo ja CIA suhted tihenema, üheks põhjuseks oli näiteks Austriast välja aetud ja Kremli juhitud Maailma Rahunõukogu ületoomine Helsingisse. Raamatust selgub, et KGB kohalik esindaja – avalikult ametilt konsul – Grigori Golub ei teinud seepeale muud, kui läks otse Soome siseministrile kaebama, et Supol on läänesuunalisi kontakte. Siseminister omakorda võttis Supo positsiooni üles Kekkosega. Pärast seda vestlust sai Supo korralduse hakata regulaarselt raporteerima otse riigi kõrgeimale juhile. Raportid sisaldasid samas valdavalt teavet kommunistide tegevuse, streigiliikumise ja kompartei suhete kohta Nõukogude Liiduga. CIA sai omakorda Supolt hoiatuse tegutseda Soomes senisest varjatumalt.
Alhava käis Kekkose juures diplomaadiameti varjus tegutsevate Nõukogude luurajate tegevusest rääkimas ja pakkus nende väljasaatmist või vähemalt järelevalve tugevdamist. Kekkonen kirjutas seda vestlust kajastades oma päevikusse, et Alhava on “naiivsus ise”. Kuidas oleks ta saanud kas või lasta mainida näiteks tollast KGB residenti Viktor Vladimirovi tema tegeliku rolli järgi, kui tegemist oli inimesega, kes pidas üleval presidendi usalduslikku otseliini Moskvaga. Vladimirov ei jätnud positsiooni kasutamata, vaid kaebas kohe samuti tema kontaktide hulka kuuluvale välisministrile Alhava peale, et see oli Suurbritannias puhanud SISi külalisena.
Koostajate käsutuses olnud allikatest ei selgugi, mis moel Kekkonen lõpuks saavutas Supo allutamise soovitud liinile. Võis ka olla, et suurt rolli mängis hoopis niinimetatud öökülmakriis, mis kinnitas Soome asumist Nõukogude Liidu mõjusfääris ja muutis kogu üldist õhkkonda. Kommunistide ja Nõukogude Liidu tegevuse jälgimine jäi endiselt Supo põhitööks, kuid profiil alanes veelgi ning presidendi otsekontroll tugevnes. Stabiilset suhet presidendi ja Supo juhtide vahel Alhava ajal siiski ei olnud. Avalikkuse suhtumine muutus Supole koos noorsooliikumise tõusuga 1960. aastatel samas aina ebasoodsamaks ning tipnes hiljutise välisministri, kuid tollase noore poliitaktivisti Erkki Tuomioja vahistamisest tulenevalt SDP parlamendifraktsiooni ettepanekuga Supo likvideerimise kohta. Nii kaugele küll asi ei läinud, kuid toimunu jättis Supo veel rohkem presidendi armu alla. Pärast Alhava jõudmist pensioniikka 1972. aastal sai Kekkonen ise uue vastuluurejuhi nimetada ning Supost sai üks presidendi poolt juhitud välispoliitika instrumente.
Väärib märkimist, et tänaseni välja on Supo juhid enamal või vähemal määral olnud poliitilise taustaga. Praegune peadirektor Ilkka Salmi on pikaajaline Kokoomuse mees, enne teda ametis olnud Seppo Nevala pärineb sotsiaaldemokraatide aparaadist.
Koostöö Lääne teenistustega 1970. ja 1980. aastatel säilis. Näiteks britid jagasid oma Nõukogude Liiduga seotud poliitilisi analüüse, mis jõudsid tõlgituna ja vahel ka otse Kekkoneni lauale. SIS oli sellest teadlik ja ilmselt soovis, et Moskva ja Lääne vahel erilises rollis toimetav Soome president oleks hästi informeeritud.
Koos “presidendi politseiks” muutumisega suurenes ka KGB poolt surve ametlike kontaktide tugevdamise suunas. Pikka aega Soome poliitikas küll välis-, küll peaministrina tegutsenud Ahti Karjalainen ütles ühe 1978.
aastal peetud parlamendi väliskomisjoni istungi lõpetuseks, et tal on presidendilt ülesanne värske Supo juhi Seppo Tiitise tutvustamiseks ühe tähtsa inimesega. Kohtumine toimus Karjalaise kodus ja piinlikul moel ei tundnud Tiitinen kohe ära vuntsidega härrasmeest, kes oli “kotiryssäjärjestelmän pääpalkinto” – KGB resident Viktor Vladimirov. Armas Alhavat oli Vladimirov vältinud, kuid ajad muutusid.
Edasiseks pani Tiitinen reeglid KGBga suheldes paika järgmiselt: “Meie, Soome ametnike ülesandeks on parlamentaarse ühiskonnakorralduse osana teenida oma rahvast ja selle huvisid, võttes arvesse seadusi ning välispoliitilist sõprusliini, mida Urho Kaleva Kekkose juhtimisel oleme ajanud.” Väga palju selgemini ei oleks saanud Soome tollast suhet Nõukogude Liiduga enam kirjeldada. Ehk võib öelda, et Paasikivi-Kekkose liin sai Tiitise alaliini.
Kui mõni diplomaatilise katte all tegutsenud Nõukogude luuraja liiga kaugele läks või lausa vahele jäi, siis ei saatnud Soome teda lääneriikide kombel välja, vaid president -Kekkonen või hiljem Mauno Koivisto – ise langetas Supo ettekande põhjal otsuse ning võttis ühendust kohaliku residendiga, kel palus vastava diplomaadi ära kutsuda. Võib öelda, et Nõukogude pool mõistis ja hindas sellist käitumist.
Presidendi otsekontroll kõikide tähtsamate, ka Supo enda personalialaste otsuste üle säilis kuni 1989. aastani, mil Koivisto märtsis ühe järjekordse Tiitisega peetud kohtumise ajal teatas, et võiks “neis asjus võtta parlamendikesksema suuna”. Asi oli alguses eelkirjeldatud luurajate “väljasaatmispraktikas”, milles Koivisto Nõukogude Liidu uuenemise taustal enam vanal moel kaasa teha ei soovinud. “See peaks olema politseiasi,” selgitas ta. 1989-2004 kujunes peale kõike kogetut paradoksaalsel moel Supole perioodiks, kus otsene kõrgem kontroll pea puudus, kuni 2004. aastast hakkas seda teostama siseminister.
Eesti lugeja jaoks kõige huvitavama viite leiame raamatu lõpuosast, peatükist, mis kannab nime “Inkeri ja Viro”. 1991. aastal Eesti iseseisvuse taastamise ajal jälgis Supo toimuvat väga hoolsalt, Supo enda hinnangul olid sama hästi teisel pool Soome lahte toimuvaga kursis vast veel Rootsi ja Kanada eriteenistused. Supo andis asjatundja-abi kaitsepolitsei ülesehitamisel, kuid samas toetas viisakohustuse säilitamist, kuni Eesti piirid olid kindlad.
“Omaette küsimuseks kujunes isik, kes peaminister Edgar Savisaare soosikuna jõudis Eestis kõrgele kohale,” selgub raamatust. Isik, kelle nime ei mainita, oli Soomes sissesõidukeelu all, mis – nii võib mõista – ei lasknud tal oma tööd teha. Ei selgu ka, kas tegu oli ministriga või mõne kõrge ametnikuga. “Ta oli olnud KGB abistaja ja aktiivne Lääne ekspordikeelu murdja.” Sissesõidukeelu pani Soome talle 1990. aasta veebruaris, keeld oli seega värske ja Supo ei nõustunud seda maha võtma.
Supoga jõudis juba 1992. aasta suvel Soomes suhtlemas käia politseinõunik Herman Simm, kelle teated Eestis toimuva kohta olid raamatus ilmunu järgi otsustades faktide osas ehk täpsedki, kuid tõlgenduselt pisut paanika suunas. “Ei ole kindlust, kas Simm oli juba tollal Vene luure teenistuses,” nendivad autorid.
Supo on uhke selle üle, et ühena vähestest maailma luureteenistustest ei suutnud Nõukogude luure nende ridadest kedagi värvata. Jääb lugeja otsustada, kas selle järgi ka tegelikult vajadust oleks olnud.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar