Kes ja kuidas võitles Gruusia-Vene infosõjas?

“Kas teie arvates on Saakašvili normaalne inimene?” uurib üks ajakirjanik teiselt, kes on Gruusia presidendiga silmast silma kohtunud. Kuidas vastata küsijale, kui tema jaoks on kõik niigi selge?

Küsija silmis on Saakašvili kahtlemata hull, lipsunärija ning ookeanitaguste isandate käsutäitja ” sellisena on teda aastaid maalinud Kremli-meelne ajakirjandus, tuues pea kõigi negatiivsete Gruusia-teemaliste lugude pealkirjadesse vihatud presidendi nime. Nii nagu tankikolonnile eelneb suurtükituli ja õhurünnak, eelnes sel aastal Venemaa ja Gruusia vahel lahvatanud konfliktile järjekindel Gruusia presidendi maine “pommitamine”. Kõik, mida ta hiljem enda kaitseks ütleb, pole enam oluline. Auditooriumi silmis pole ta enam adekvaatne allikas.

Kuidas toimis Vene struktuuride poolt korraldatud infosõda enne ja pärast augustikuist konflikti? Millega selgitada venekeelsete meediatarbijate sedavõrd üksmeelset võõristust Gruusia suhtes, asugu nad Moskvas, Narvas või Sevastopolis? Ülevaatlik pilk Vene peamistes ajakirjandusväljaannetes ilmunud materjalidele võib anda nii mõnegi vastuse.

Gruusia konflikti puhul on infosõjaks nimetatud laias laastus kogu sõjategevuse kajastamist – olgu selleks reportaaž Tshinvali pommitamistest, Gori tsiviilkvartalite purustustest või Vene kindrali pressikonverentsilt.

Vastaspooled inforindel?

Relvakonfliktiga paralleelselt käiva infosõja teesi aluseks peab olema arusaamine, et lisaks sõdivatele vägedele tegutseb paralleelselt ka infoarmee, mille löögirusikaks on ajakirjanikest koosnevad “eriüksused”, kelle ülesandeks on vastata inforünnakutele vasturünnakutega, heita “uudispomme” ja nii edasi. Seda arusaama on toetanud asjaolu, et konflikti päevadel töötas Vene meedia pea eranditult Tshinvalis, samas kui kõik ülejäänud teisel pool rindejoont Goris, Thbilisis või Phothis.

Venekeelsele auditooriumile on edukalt sisendatud, et Lääne agentuurid ja telejaamad alustasid eesmärgipäraselt Tshinvali konflikti kajastamist alles Vene tankide vasturünnakust, mitte Gruusia operatsiooni algusest separatistide vastu (telekanal Rossija, 09.08; Russkaja Služba Novostei, 09.08). Samas on küllaltki vähe selgust selle kohta, kuidas jõudis sedavõrd esinduslik Vene meedia ajakirjanike esindus Tshinvalisse aegsasti enne täiemahulise sõjategevuse algust täpselt sel hetkel, kui oli tarvis raporteerida grusiinide rünnakust “rahumeelsele magavale linnale”.

Konflikti päevadel töötas Vene meedia pea eranditult Tshinvalis, samas kui kõik ülejäänud teisel pool rindejoont Goris, Thbilisis või Phothis.

Vene ajakirjas The New Times töötav Moldova ajakirjanik Natalja Morar selgitas seda kõhutundega (RKK seminar 04.12. 2008). “Minu abikaasa viibis neil päevil Tshinvalis, sest kõigil oli kindel veendumus, et algamas on midagi suurt,” sõnas Morar.

Vene-Gruusia sõjast alates tegeles Moskva propaganda Tbilisi süüdistamisega brutaalses ja salakavalas agressioonis, mida justkui ei osanud ette näha isegi Vene sõjaväeluure – vaid nii on võimalik toetada väidet, et Vene relvajõud astusid konflikti päevi hiljem.

Kuidas niisugune aimdus tekib? Siin tulevadki mängu infosõdalased. Kui eeldada, et suur osa Vene meediast saabus Lõuna-Osseetiasse tõepoolest mingi müstilise kõhutunde peale, siis pidi selle keegi tekitama. Nõukogude ajal oli selliseks struktuuriks, kes ohjas avalikku arvamust, agitatsiooni ja propaganda osakond. Agitprop on küll läinud, kuid tema tegu elab edasi.

Agitpropi vari

“Venemaa kaotas infosõja,” teatas augusti keskel teiste hulgas telekanali Pervõi kuulus kommentaator Mihhail Leontjev (Vlasti. net, 18.08), kes Kremli välispoliitikat selgitades apelleerib enamasti üle-eelmise sajandi geopoliitika Suurele Mängule. Teated infosõja kaotusest teenisid ilmselgelt sama eesmärki ” näidata maailma meediat osalisena mängus, milles Venemaa pidi üksi jäädes paratamatult alla vanduma. Venemaa kaotus infosõjas teeb Läänest paratamatult selle sõja osapoole. Eesmärk on sama, mis agitpropi-aegsel vastusüüdistusel “Teie enda riigis puuakse ju neegreid”.

Leontjevi sõnad samas intervjuus toetavad seda eesmärki üsna üheselt: “Nemad (Lääs “toim) saavad suurepäraselt aru, ja meie saame nüüd samuti, et infosõda on tänapäeva maailmas võtmetähtsusega. Kui nad valmistasid ette olukorda Kaukaasias – ja nemad seda kahtlemata tegid “, siis nad vaieldamatult tegelesid ka selle osaga.”

Tshinvalis nädal aega enne Moskva mõistes kanoonilist konflikti algust positsioonid sisse võtnud telekaamerad olid seal Leontjevi loogikast lähtuvalt täiesti juhuslikult, samas kui hoolikalt sõjaks valmistunud läänlased jõudsid kohale ööpäev pärast grusiinide operatsiooni algust mingit salakavalat plaani järgides, mida ei saa muud moodi seletada, kui katsega etenduse algusosa maha vaikida.

Tagantjärele infoahelat lahti harutades erineb Kremli agitpropi muusika enne sõja-sündmusi ja pärast nende algust kui öö ja päev. Kui alates NATO tippkohtumisest Bukarestis on selle läbivaks meloodiaks Saakašvili väidetavad ettevalmistused sõjaks, siis sõja puhkemisest alates hoopis Gruusia võimude ootamatu salakaval käitumine.

Küsija silmis on Saakašvili kahtlemata hull, lipsunärija ning ookeanitaguste isandate käsutäitja – sellisena on teda aastaid maalinud Kremli-meelne ajakirjandus.

Siinjuures ei tohiks sõimulühendiga agitprop kostitada mingil juhul kogu venekeelset meediat, pidades silmas neid reportereid, kes küll jõudsid konfliktipiirkonda sissesöödetud kõhutunde järgi, kuid tegid oma tööd ausalt. Mõningate tunnistuste kohaselt andsid konfliktipiirkonnast saadetud materjalidele tihtipeale õige tooni ka Moskvas asuvad toimetajad (Natalja Morar, RKK seminar 04.12.08).

Kolm rühma

Gruusia-vastase infosõja ilmingud (mitte konflikti kajastust) Vene meedias võiks jagada vormiliselt kolmeks: esiteks reportaažid sündmuskohalt vahetu pealtnägija sulest, teiseks tendentslikud ja ühepoolsed sündmuste kajastused ning kolmandaks infolekked anonüümsetelt allikatelt, mis annavad tihti alust kahtlustada eriteenistuste osalust poliitilise alatooni ja eesmärgiga sõnumite läbisurumisel. Oluline on teha vahet sündmuste kajastamise ning infosõja vahel ” esimese eesmärgiks on vahendada tõestisündinud fakti, teise eesmärgid lähevad teavitamisest kaugemale.

Enamik edaspidi tsiteeritavatest materjalidest pärineb päevalehest Izvestija ning tabloidist Komsomolskaja Pravda. Kumbki pole küll Vene valitsuse ametlik häälekandja, nagu Rossiiskaja Gazeta, kuid nii Izvestija (.Eesti ja Venemaa: üksteisemõistmise informatsiooniline faktor”, Igor Taro, diplomitöö, 2005) kui ka Komsomolskaja Pravda (vestlus tegevtoimetaja Vladimir Mamontoviga, oktoober 2002. a) on aastaid üsna selgelt esindanud oma toimetuspoliitikas Kremli ametlikku joont. Just nendes väljaannetes ilmunu aitab paremini lahti mõtestada nii ametliku Moskva loogikat kui mõista venekeelse auditooriumi seas valitsevaid meelolusid.

Kuigi esimese kategooria materjalid (näiteks “Tshinvali elanik: Homme tuleb sõda ja me asume kaitsele!” (Izvestija, 03.08.08), “Gruusia snaiprid töötavad sisse uusi relvi osseetia laste kallal” (Izvestija, 05.08.08)) kannavad selgelt propagandamaigulisi pealkirju, võivad nende sisus leiduda žanriliste iseärasuste tõttu üksikud faktid, mis on peateesi suhtes suisa vasturääkivad.

Teise kategooriasse kuuluvad enamasti teated, mis käsitlevad kahepoolses tulevahetuses Gruusia vägede osalust provokatsioonina, kuid Lõuna-Osseetia separatistide tegevust alati vastusena: “Gruusias algas miinisõda?” (Izvestija, 06.07.08), “Lõunaossedid õhkisid kaks grusiinide soomukit.” (Izvesija-Ria Novosti, 06.08.08)

Kolmandasse kategooriasse kuuluvad tõenäoliselt eriteenistuste poolt ette söödetud väljamõeldised alates esmapilgul süütuna näivast desinformatsioonist (“Saatkonnad valmistuvad evakueerumiseks” (Izvestija, 04.05.08)) kuni absurdimaiguliste vandenõudeni “Saakašvili nurjas Ameerika löögi Iraani pihta” (Izvestija, 21.08.08), “Kas Gruusia Patrioodid valmistavad Moskvas ette terroriakte?” (Izvestija, 15.08.08).

Vaadeldud meediaväljaannete jaoks on Gruusia oluliseks tähelepanuobjektiks tõusnud käeoleva aasta aprillis. Kuigi märtsikuist huvipuudust võiks selgitada objektiivsete põhjustega ” kogu tähelepanu haarasid Venemaa presidendivalimised “, ei leia Gruusia-teema päevakorda võtmiseks kohe pärast Bukarestis aprillis toimunud NATO tippkohtumist tõsist sündmuslikku põhjendust.

Kremli poliitika tõi seevastu separatistlikke piirkondi tunnustades kaasa olulisi arenguid. Ülimalt kõnekas oli näiteks Vladimir Putini poolt Abhaasiale ja Lõuna-Osseetiale lubatud ainelise abi tagamaade tõlgendamine Izvestija internetilugejate poolt. Loo “Saakašvili teadis, mida Putin kavandas” (Izvestija, 18.04) kõrval avaldatud onlainküsitluse “Miks Venemaa otsustas abistada Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat?” osutusid ülekaalukalt populaarsemateks vastusevariantideks: “Venemaaga liitmiseks” (32%) ning “neile iseseisvuse saavutamiseks” (31%).

Edasipidised Izvestija materjalid kõnelevad seevastu, et hoopis Gruusia kavandab lähiajal neid piirkondi endaga jõuga liita. “Presidendi meeskond võib valimiste eel võtta kasutusele oma lemmikarsenali ” mobiliseerida valijad varitseva välisohu ees, provotseerides konflikte Abhaasias ja Lõuna-Osseetias. Pole välistatud, nagu arvavad Thbilisi politoloogid, isegi “lühiajaline sõjategevuse imitatsioon”” (Izvestija, 20.04).

Gruusiale kuuluvate mehitamata lennumasinate vaatluslennud leiavad käsitlust samuti agressioonivõtmes. “Selline lend pole muud kui Mihheil Saakašvili enda rahuettepanekute torpedeerimine” (Izvestija 21.04). Olgugi, et aparaadid ei leidnud neil päevil kasutust kaugeltki suurtükitule korrigeerimisel, ei loobunud Kreml võimalusest jätta asjast just niisugune mulje: “Telefonikõnes Saakašvili-ga väljendas president Putin hämmeldust, milleks on tarvilikud sõjaotstarbelised lennud konfliktipiirkonnas.” (Izvestija 22.04)

Kaasmaalaste kaitseks

Aprilli lõpuks kõlab ka Vene välisministeeriumi suursaadiku Valeri Kenjaikini suust hoiatus, et Venemaa kavatseb kaitsta oma kaasmaalasi Abhaasias ja Lõuna-Osseetias kõigi võimalike vahenditega. (Izvestija, 28.04) Sedasi oli Kreml esmakordselt loonud meedias selge põhjus-tagajärje seose – vihjates võimalikele sammudele separatistlikes piirkondades, millele eelnes selge informatsiooniline ettevalmistus “sõjaotstarbeliste lendude” näol.

Maikuu alguses ilmunud materjalide järgi aktiviseerus selline ettevalmistus Abhaasia osas täie tõsidusega. “Gruusia on valmistanud ette Abhaasia-vastase relvastatud aktsiooni plaani, mis võib teostuda lähimate ööpäevade jooksul.” (Izvestija 04.05) Paraku jääb anonüümseks nii plaani paljastaja isik kui ka Vene jõustruktuur, kus ta töötab. Lisaks tõendab see salapärane infoallikas oma sõnu väitega, et Thbilisis käivat välissaatkondade evakueerimine.

Venekeelsele auditooriumile on edukalt sisendatud, et Lääne agentuurid ja telejaamad alustasid eesmärgipäraselt Tshinvali konflikti kajastamist alles Vene tankide vasturünnaku ajal.

Juba järgmisel päeval avaldab ajaleht sensatsioonilised andmed – Abhaasia vahetus läheduses valmistuvat pisikest tunnustamata piirkonda ründama 7500 hambuni relvastatud Gruusia eriüksuslast. Abhaasia kaitseministri asetäitja Garri Kupalba matemaatika kõlab nii: “Senaki baasis – kõigest 120 km meie piirist – on koondatud vähemalt 4500 hästi ettevalmistatud ning varustatud eriüksuslast, veel 1500 asub Kodori orus ning samapalju vahetult turvatsoonis.” (Izvestija, 05.05.08)

Kõigepealt väärib tähelepanu kolmandiku Gruusia relvajõudude liigitamine eriüksuslasteks ehk eriotstarbega ettevalmistuse saanud Rambo-võitlejateks, kelle mõõtu tavalised sõjaväelased Senaki sõjaväebaasis või Ülem-Kodoris asuvad politseijõud vaevalt et välja andsid. Autori loogikast lähtuvalt omab Abhaasia asekaitseminister ka kõige täpsemaid andmeid Gruusia relvajõudude kohta.

Enamik neist, nagu ta ise ütleb, asub Senaki baasis, mis ei asu mitte kõigest 120 km kaugusel, vaid tervelt 120 kilomeetri kaugusel kaheteistkümne kilomeetri laiusest konfliktitsoonist. Abhaasia rannajoone pikkus on näiteks ligi 200 kilomeetrit. Gruusia vahemaade mõistes, mis on võrreldavad Eesti omadega, oleks see sama, kui Venemaa nõuaks Tartu demilitariseerimist põhjusel, et see asub tema piiridele liialt lähedal.

Umbes nädal hiljem kohtub Gruusia president Mihheil Saakašvili grupi vene ajakirjanikega, et selgitada omalt poolt olukorda ning viia Vene avalikkuseni Gruusia sõnum. Mida teeb Izvestija – avaldab kokkuvõtte Gruusia presidendi esinemisest teemade kaupa, millest igale järgneb toimetuse kommentaar. Näiteks: “Me pakume Abhaasiale kõige laiemat võimalikku autonoomiat. Me pakume Sergei Bagapšile mitte ainult asepresidendi kohta, vaid võimalust vetostada kõiki Abhaasiat puudutavaid otsuseid. Kuid meie pakkumisi isegi ei kaaluta.” Ja toimetuselt: “Kui territoriaalse terviklikkuse taastamine läheb Saakašvili mudeli järgi, võivad abhaasid maamunalt lihtsalt kaduda.” (Izvestija, 12.05)

Lõuna-Osseetia meenutus

Selleks ajaks on pinged Abhaasia ümber näiliselt vaibunud, kuid ei lähe mööda kaht nädalatki, kui olukorra teravnemiseks leidub teine põhjus ja teine koht. “Gruusia võimude järsult kasvanud aktiivsus Abhaasia suunal ei tohi varjutada üliteravaid probleeme Thbilisis suhetes teise tunnustamata vabariigiga, räägib Vene välisministeeriumi suursaadik ning konflikti lahendamise segakomisjoni Vene sektsiooni juht Juri Popov.” (Izvestija, 27.05) Popovi peamiseks motiiviks on diskrediteerida Kurta külas asuvat endise Lõuna-Osseetia peaministri Dmitri Sanakojevi Thbilisi-meelset administratsiooni, mida ta nimetab sanakojevluseks, kurtaistjalisteks, külanõukoguks, avantüüriks ning pseudostruktuuriks.

Juulikuus teeb Izvestija jõulise sissejuhatuse sõtta Lõuna-Osseetia rindel: “Kas Gruusias algas miinisõda?” (06.07), “Saakašvili käskis haarata püssid” (08.07).

“Venemaa kaitseb kaasmaalasi” (Izvestija, 13.07) sisaldab suisa prohvetlikku ettekuulutust: “Kas tõesti on Venemaa valmis sekkuma nii selgelt, peaaegu demonstratiivselt konflikti teise riigi pinnal? Sellist stsenaariumi on raske uskuda. Ei abhaasidele ega seda enam Moskvale pole vaja sõjalist rünnakut Gruusia armee vastu. Liiga suur kära tõuseb ümber maailma – ja milleks? Probleemi mõõtmed pole võrreldavad selle peavaluga, mis tabab Venemaad, kui meie dessant asuks 20. augustil Ülem-Kodori ründama. Kaitsetegevus – see on teine asi. Sellisel juhul on Moskval tunduvalt lihtsam oma samme motiveerida. Abhaasias ja Lõuna-Osseetias elab kümneid tuhandeid Venemaa kodanikke (ja pole oluline, et passi said nad alles viimastel aastatel). Kui Mihheil Saakašvili asub Suhhumit ja Tshinvalit tagasi vallutama, satub nende elu ohtu. Kaasmaalaste kaitse ” seda argumenti on korduvalt kasutanud USA, saates oma vägesid eri riikidesse. Miks meie siis halvemad oleme?”

Juulikuus teeb Izvestija jõulise sissejuhatuse sõtta Lõuna-Osseetia rindel.

Nõukogude ajast tuntud hüüdlause “Ameerikale järele, Ameerikast ette!” toimis nii paberil kui mõne nädala pärast ka päriselus. Veel enne jõuab Izvestija teha ülevaate piirkonna sõjajõududest, asetades rõhu Gruusia militariseerimisele: “Milleks Saakašvilile uued sõdurid?” (15.07), ning kahelda Saksamaa rahuinitsiatiivide mõttekuses: “Kas Saksamaal õnnestub lepitada grusiine ja abhaase? Teine asi, et Saakašvili ei taha ilmselt nii pikalt oodata. Ta loodab viia täide viimasel inauguratsioonil antud lubaduse: ühendada riik veel enne oma ametiaja lõppu.” (17.07)

Ootavad sõda

Augusti esimestest päevadest on Izvestija korrespondent Tshinvalis ja ootab sõda, samuti nagu tema kolleeg Komsomolskaja Pravdast, kes jõudis kohale veel varem. “Kui viime oma lapsed siit minema, siis ütlevad grusiinid, et siin pole enam rahumeelseid elanikke ning tulevad siia nii ehk naa. Nad peavad meid terroristideks. Saa aru, meil pole muud valikut, sõnab Azamat. /…/ Kas tõesti tuleb välja, et habras rahu Lõuna-Osseetias püsib vanainimeste ja laste õlul? Ja pärast seda räägivad Tshinvali ametnikud, et nende sõjatehnika hõivab poole tunniga Gruusia positsioonid?! Muide, nädalase siinoleku jooksul olen näinud vaid paari vana soomusmasinat. Nad valvasid Roki tunnelit otsekui monumendid. Seal teisel pool mürisesid tankid.” (Komsomolskaja Pravda, 04.08)

Mida siis nägi Izvestija ajakirjanik Juri Snegirev enda sõnutsi päev hiljem teel Lõuna-Osseetiasse: “Öine tee oli päevasest kõnekam. Me möödusime sõjaväe bensiiniautode kolonnist. Räägitakse ju, et bensiin on sõja veri. Metsa taga põles lõke. Leekide peegeldused sädelesid kurjakuulutavalt soomusautode pinnal. Piiril tekkis isegi väike ummik. Öisel ajal! Kõigepealt lasi toll läbi sõjaväe Kamazid, seejärel paneelidega veokad – Džavas käib sõjaväelinnaku ehitus, ning samamoodi Tshinvalis /…/ Lõuna-Osseetia julgeolekunõukogu juht Anatoli Barankevitš ning Doni kasakate ataman Viktor Vodolatski alustasid pataljonide formeerimist /…/ Eduard Kokoitõ sõnul on piirkonda juba saabunud vähemalt 300 vabatahtlikku ning oodata on peagi veel paari tuhandet.”

“Vabatahtlike” rollist jõuab Izvestija rääkida veel pikemalt enne sõjategevuse puhkemist. “Silmatorkamatu piiriaed Tshinvali äärelinnas. Ajakirjanikke sinna ei lasta. Vaid kaks lippu – Osseetia ja Vene oma – viitavad sõjaväebaasile. Siin treenivad “palgasõdurid” (nii nimetab neid Gruusia ametlik propaganda), aga tegelikult lihtsalt vabatahtlikud, kes tulid Lõuna-Osseetiat kaitsma Venemaa eri nurkadest. /…/ Nad istusid betoonblokkidel ja sõid eskimot – meeleheitel poisid, kes tulid siia, et anda oma elu Lõuna-Osseetia eest.” (Izvestija, 06.08) “Eile lahkus Lõuna-Osseetiast viimane kolonn naiste ja lastega. Piirkonna kaitseks saabuvad siia vabatahtlikud.” (Komsomolskaja Pravda, 06.08)

Seega, kui uskuda Kremli ustavamaid esindajaid Venemaa ajakirjandusrindeil, oli Tshinvali juba 6. augustiks täitumas sõjaväebaasides treenivate vabatahtlikega, kelle juurde olid mitme päeva eest teele asunud sõjalise otstarbega kütuseautod, mis möödusid tee äärde pargitud soomukitest. Senine infosõja kontseptsioon ei näinud ette ettevalmistuse mahavaikimist, kuna nii juulis, mais kui ka aprillis ilmunud materjalid osutavad Moskva lootustele tugineda vasturünnakule kaasmaalaste kaitse kontseptsiooni raames. Nähes, et ülejäänud maailm ei võta Gruusiasse tungimise põhjenduste osas vedu, võtab infosõda teise pöörde – asutakse rääkima 7. augusti Tshinvalist kui rahumeelsest magavast väikelinnakesest.

Teated infosõja kaotusest teenisid sama eesmärki – näidata maailma meediat mängu osalisena, milles Venemaa pidi paratamatult alla vanduma.

“Pinge oli langenud, algasid rahuläbirääkimised. Olin veendunud, et need kestavad mitu kuud. Õhtul tormas hotellituppa rahuvalvajate juhi pressisekretär kapten Ivanov. Ta käskis joosta autosse kuulama rahuvalvajate pataljoniülema erakorralist avaldust. Läks pimedaks. Seetõttu pimestas esimene Tshinvalile langenud mürsk meid täielikult. Vaarikakarva tulesammas tõusis otse rahuvalvajate platsi keskelt – sisuliselt Venemaa territooriumilt. Rahuvalvajate ülem kindral Marat Kulahmetov kandis samal ajal Moskvasse ette: “See on sõda!” Hotelli katuselt oli näha, kuidas Gruusia suunalt lendavad Gradi raketid ning langevad tsiviilkvartalitele. Kell 2 süttis valitsusehoone.” (Izvestija, 29.10)

Separatistide sõbrad

Ajakirjanike pidulik rivistamine rahuvalvajate pataljoni ees esimese mürsu langemise ajaks leiab kajastust paljudes teisteski väljaannetes ning hilisem pommirünnaku rahumeelne jälgimine hotelli katuselt vahetub hommikuse pildiga rahuvalvajate staabist: “Hoov täitus Lõuna-Osseetia võitlejatega LO julgeoleku nõukogu esimehe Anatoli Barankevitšiga eesotsas. Ohvitserid-salastajad tegid nurka dokumentidest lõkke. Mul paluti pabereid kepiga segada, et paremini põleks. Sideohvitser kastis sel ajal hunnikut kanistrist bensiiniga.” (Izvestija, 29.10)

Erilist tähelepanu pälvib Izvestija edasises töös agressorite paljastamisel Ukraina.

Peamine, millele apelleeris Kremli propaganda pärast Lõuna-Ossetia üksuste võõrustamist “erapooletute” rahuvalvajate poolt ning salajaste dokumentide põletamist, oli Gruusia võimude salakavalus. Salakavalus, millel pole inimlikke piire, kui otsustada sõja järel nii Izvestija kui Komsomolskaja Pravda veergudele jõudnud paljastuste järgi.

Izvestija kirjasaatja leiab enda arvates kõige loogilisema põhjenduse, miks otsustasid Gruusia võimud viia oma sõjaplaani täide suvel, nende jaoks kõige ebasoodsamal ajal, kuna talv oleks Vene vägedele kindlalt blokeerinud kõik juurdepääsud üle Kaukaasia mäestiku, sealhulgas juurdepääsu Roki tunnelile: “Sest ameeriklastest nõunikud alluvad oma ülemjuhatajale Bushile, kelle reiting on Ameerika ajaloo madalaim ning see tõmbab endaga kaasa John McCaini, kes jääb maha demokraat Barack Obamast.” (“Miks tormijooks Tshinvalile sündis suvel?”, Izvestija, 08.09.08.)

Augusti esimestest päevadest on Izvestija korrespondent Tshinvalis ja ootab sõda, samuti nagu tema kolleeg Komsomolskaja Pravdast, kes jõudis kohale veel varem.

USA kandvat rolli kinnitavad leheveergudel ka professionaalsed ajakirjanikud ning poliitikud. (“Saakašvili nurjas USA plaanid Iraani ründamiseks”, Izvestija, 21.08; “Dmitri Rogozin: USA vajab Gruusiat Iraani ründamiseks”, Izvestija, 18.09.)

Kuid erilist tähelepanu pälvib Izvestija edasises töös agressorite paljastamisel Ukraina. Kui sõjapäevil jagus Ukraina pihta Saakašvili sõjalises abistamises vaid üksikuid süüdistusi, siis sügisel võttis ajaleht teema tõsisemalt käsile.

Ukraina afäärid

“Gruusia agressiooni alguseks Lõuna-Osseetia vastu oli õhutõrjesüsteem täiesti monteeritud ja töövalmis ning seda juhtisid Ukraina meeskonnad.” (.Ukraina varustas Gruusiat sõjaks Venemaaga”, Izvestija, 09.09.08.) Seejuures pole ajalehes ühtki konkreetset allikaviidet ei relvatarneid puudutavate andmete päritolu kohta ega ka infole ukrainlaste otsese osalemise kohta. Izvestija kirjutab toetudes vaid toimetuse valduses olevatele andmetele, mis on “ammendavad, kuid mitte täielikud.” Vahest selgitab nende päritolu järgnev lõik: “Instruktorite gruppi, nagu ütlevad luurajad, varustati legendiga, et tegu on tsiviillennunduse spetsialistidega.”

Edasine asjade areng on suisa hämmastav. Ukraina parlamendi uurimiskomisjon, mida juhib opositsiooniline Regioonide Partei, ei suuda kohapeal andmeid koguda. “Komisjon ei saa koostada Gruusiasse saadetud sõjatehnika täit nimekirja, sest tulekahju relvaladudes on hävitanud kõik dokumendid. Komisjon kavatseb seetõttu kasutada Gruusia poolt saadud relvastuse nimekirja, mis oli avaldatud ajalehes Izvestija.” (“Kas Juštšenko saatis Gruusiasse relvi salakaubana?”, Izvestija, 27.09.) Seega kaotab ajalehepoolne edasine uurimiskomisjonile viitamine igasuguse mõtte: komisjonil polevat teisi andmeid peale Izvestijas avaldatute, mille päritolu on pealegi ajalehe antud viidete kohaselt enam kui hämar.

Kui alates NATO tippkohtumisest Bukarestis olid läbivaks meloodiaks Saakašvili väidetavad ettevalmistused sõjaks, siis sõja puhkemisest alates hoopis Gruusia võimude ootamatu salakaval käitumine.

Edasi mängivad Izvestija ajakirjanikud Ukraina relvaafääri veelgi põnevamaks. Neil on andmed, et Ukraina müüs Gruusiale tanke T-72 hinnaga 155 tuhat dollarit. Kuid ajakirjanikud eeldavad, et grusiinid maksid tankide eest kindlasti rohkem. Turuhinnana käib Izvestija ekspert välja kümme korda suurema summa ning lihtsalt eeldab, et tegelik hind kujunes poole väiksemaks. “Sel juhul moodustaks vaheltkasu pool miljonit iga tanki pealt,” jätkab ajaleht tingivas kõneviisis. Järeldus tuleb aga juba kindlas: “Konkreetses tehingus oli 15 tanki, järelikult jagasid operatsiooni läbiviijad omavahel 7,5 miljardit dollarit.” Edasi jätkavad autorid muudkui eeldamist, opereerides astronoomiliste summadega ning arvutades, kui palju potentsiaalsed kurjategijad (varem on pealkirjades käinud läbi Ukraina presidendi Viktor Juštšenko nimi – toim) endale tasku pistsid. (“Vaheltkasuga relvad”, Izvestija, 06.10.2008.)

Versioonide tsementeerimine leiab aset juba vähemsensatsiooniliste pealkirjadega “USA spetsialistid jätkavad Gruusia sõjaväelaste väljaõpet ja õhutõrje ülesehitamist” (09.10) ning “Ukraina relvad Gruusia jaoks valisid ameerika spetsialistid”. (12.10).

Terroristid kirstunaelaks

Kuid see polnud kõik. Saakašvili režiimi täielikuks demoniseerimiseks on tarvis süüdistust grusiinide tegevusest Venemaa pinnal. Kuna Gruusia armee pole sõjalisi aktsioone Venemaa territooriumil toime pannud, kõlbavad ka hüpoteetilised terroriaktid. “Leppimata ilmselt asjade seisuga, et Venemaa päästis Lõuna-Osseetia ning tunnustas lisaks Abhaasiat, on Gruusia nähtavasti otsustanud alustada diversioonisõda”. (“Kas Gruusia Patrioodid kavandavad Moskvas terroriakte?, Izvestija, 15.10.08.) Ajaleheveergudele jõudnud terroriohust ei hoiatanud seekord isegi “anonüümsed allikad tundmatust Vene jõustruktuurist”, vaid miilitsakontoritesse laiali saadetud telegramm, mis rääkis “tundmatute isikute võimalikest kavatsustest” ning “radikaalselt meelestatud grupeeringust Gruusia Patrioodid”. Viimatinimetatud organisatsiooni olemasolu tuli üllatusena grusiinidele enestelegi. (Postimees, 17.10.08.)

Terrorikuulutus ilmub ka väljaandes Komsomolskaja Pravda. Sealse info kohaselt kavatseb Gruusia rünnata Venemaa Põhja-Kaukaasiat võltsitud rubladega. “Kas Thbilisi valmistab Moskvale rahalist terroriakti?”, Komsomolskaja Pravda, 22.10.08.) Lugu viitab tundmatule internetileheküljele kartli. org, mida autor nimetab Gruusia uudisteagentuurideks, kuigi viitab loo lõpus, et veider domeen on registreeritud Münchenis. “Välismaiste luureteenistuste idee kohaselt plaanivad Gruusia eriteenistused hävitada Põhja-Kaukaasia võltsrublade abil, mille trükkimiseks vajalikud seadmed jõudsid USA sõjalaevadega humanitaarabi sildi all.” (Komsomolskaja Pravda, 22.10.08.)

Järgmine paljastus samalt väljaandelt kannab pealkirja “Kuidas Gruusia valmistas sissetungi” ning tsiteerib väidetavalt sõjaväebaasist trofeena saadud ja gruusia keelest tõlgitud dokumente. Standardse vormiga blankettidel olla muuhulgas kirjeldatud vastastena osseetia üksusi ning Vene rahuvalvajaid, mis autorite hinnangul peseb 58. armee võimalikest ettevalmistustest täiesti puhtaks. Ka dokumentide NATO-standarditele vastav vorm tõestab väljaande meelest seda, nagu oleks need kirjutatud Ameerika instruktorite käe all, kes küllap käskinud ka viia väed 7. augustil kõrgendatud lahinguvalmidusse.

Nõukogude ajast tuntud hüüdlause „Ameerikale järele, Ameerikast ette!” toimis nii paberil kui ka päriselus.

Naelana kirstukaanesse ilmub Komsomolskaja Pravdas 1. detsembril 42. diviisi gruusia rahvusest sõjaväelaste pöördumine kaasmaalaste poole. “Oleme ülimalt nördinud Gruusia praegusest poliitikast tema presidendi Saakašvili näol, kuna viimased sündmused on näidanud, et ta on kõigest marionett USA kätes. Peatage Saakašvili! Ärge laske tal häbistada meie rahvast.” Ning sellele klassikalisele agitpropi stiilis üleskutsele ülemaailmse rahu poolt ning imperialismi vastu järgneb väljavõte Gruusia eriteenistuste instruktsioonist, mis kõneleb vajadusest värvata gruusia rahvusest Vene armees teenivaid sõjaväelasi. Mis teid pidi sellised instruktsioonid Vene ajakirjandusse satuvad, jääb paraku saladuseks. Peamiseks tõendusmaterjaliks on Vene armeelt paguneid ja palka saavad ning väidetavalt Gruusia eriteenistuste poolt värvatud sõjaväelased, kes esinevad ausa ülestunnistusega. (“Agendid ühekordseks kasutamiseks”, Komsomolskaja Pravda, 01.12.)

Kokkuvõttes on näha, mille poolest erineb propaganda ajakirjandusest. Hämarad infoallikad, konflikti õhutamine ning vaid oletustel rajanevad süüdistused iseloomustavad lõviosa sellest paksust toimikust, mille põhjal valdav hulk venekeelsetest meediatarbijatest on rünnatava üheselt süüdi mõistnud. Lastes propagandistidel aastaid segamatult tegutseda, pole kriisiolukorra puhkedes pelgalt pressikonverentside ja selgitustega võimalik olukorda pöörata.