Keelekriis Venemaa rahvuspiirkondades: Kreml surub läbi riskantset plaani

Venemaa presidendi Vladimir Putini korraldusel pidi peaprokuratuur üheskoos haridusjärelevalve asutusega Rosobrnadzor esitama 2017. aasta detsembris aruande rahvuskeelte vabatahtliku õppimise kohta Venemaa koolides. Alates 2017. aasta septembrist viidi selleks läbi „Venemaa Föderatsiooni subjektides nende seadusesätete täitmise kontrollimine, mis puudutavad kodanike õiguse tagamist õppida vabatahtlikult oma emakeelt, mis kuulub Venemaa Föderatsiooni rahvaste ja riigi koosseisu kuuluvate vabariikide riigikeelte hulka”.¹ See korraldus ning keskvalitsuse vastsed kavatsused tugevdada vene keele rolli on Venemaa rahvuspiirkondades pingeid tekitanud.

NSV Liidu kokkuvarisemisest saadik on keeleprobleem, täpsemalt vene keele tugevdamise probleem rahvuspiirkondades ekspertide, riigiasutuste ja rahvuslaste ringkondades aina ringi keerelnud. Probleemi on raskendanud asjaolu, et Venemaal on palju keeli ja palju rahvusi. Probleemi raskuste adumine on sundinud Putinit ilmutama rahvus- ja keelepoliitikas suuremat ettevaatust. Pealegi olid Putini presidendiaja esimese perioodi peamised sihid Venemaa rahvuste ühtsuse saavutamine Venemaa ja kodakondsuse narratiivi alusel ühiskonna lõhenemise (raskol) vältimiseks ning riigi võimuaparaadi taastsentraliseerimine. 1999. aastal riigijuhina esitatud programmilises artiklis kasutas Putin rahvusele osutavate sõnade natsija või russkije asemel riiklust ja kodakondsust rõhutavaid sõnu rossiiski narod ja rossijane. Tema kinnitusel on „meie rahva seas” alanud „rahvusüleste, üldinimlike väärtuste omaksvõtt, mis tõusevad kõrgemale sotsiaalsetest, grupi- ja etnilistest huvidest”.²

1999. aastal riigijuhina esitatud programmilises artiklis kasutas Putin rahvusele osutavate sõnade natsija või russkije asemel riiklust ja kodakondsust rõhutavaid sõnu rossiiski narod ja rossijane.

2010. aasta ülevenemaalise rahvaloenduse andmeil registreeriti Venemaal ligikaudu 150 keelt, mida inimesed kõnelesid emakeelena.³ Kõike silmas pidades lükkas Kreml probleemiga tegelemise 2017. aasta juulini edasi. President Putin tõstatas teema 20. juulil rahvussuhete nõukogu istungil. Ta nentis, et põhiseadus garanteerib rahvuskeelte õppimise võimaluse, aga toonitas, et see õigus on vabatahtlik: „Sundida inimest õppima keelt, mis ei ole tema emakeel, on sama lubamatu kui vene keele õpetamise taseme ja aja vähendamine. Ma tahaksin sellele pöörata Venemaa Föderatsiooni regioonide juhtide erilist tähelepanu.”⁴ Mõne Venemaa eksperdi arvates on see teema väga tähtis ka riikliku julgeoleku seisukohalt ning Kreml soovib iga hinna eest vältida nii etnilist separatismi kui ka üldse tsentrifugaalsete tegurite teket, mis ainult süvendaksid praegusi majanduslikke ja ühiskondlikke probleeme. Need kaalutlused kaaluvad üles kõik võimalikud kõrvalmõjud.⁵ Isegi Valeri Tiškov, Venemaa teaduste akadeemia etnograafia- ja antropoloogiainstituudi direktor, toetas vene keele õpetamist rahvuspiirkondades ning nimetas vähemusrahvuste keelte väljasuremist loomulikuks protsessiks. Tiškovi sõnul ei too üleminek vene keelele kaasa etniliste gruppide rahvusliku identiteedi kadu. Näiteks tõi ta Aleksandr Solženitsõni lapsed, kes kasvasid üles Ühendriikides ega osanud vene keelt, aga jäid ometi venelaseks.⁶ Tiškovi seisukohta kritiseerisid mitmed rahvuspiirkondade esindajad. Neist ühe arvates oli Tiškovi seisukoht „väga veider katse” samastada nende migrantide, kes satuvad teisele mandrile, probleeme nende inimeste keeleprobleemiga, kes elavad oma ajaloolisel asustusalal.⁷ Siinkohal tasub märkida, et Tiškov oli 1990. aastatel Venemaa rahvusasjade minister ja on järjekindlalt kritiseerinud Moskva jõhkrat käitumist Tšetšeenias ja muu hulgas pooldab jõuliselt Venemaal „postnatsionalistliku” ehk kodanikurahvuse juurutamist, niisiis „venemaalasi” (rossijane) „venelaste” (russkije) asemel. Tema mõtteid on oma esinemistes kasutanud nii Boriss Jeltsin kui ka Vladimir Putin.⁸

Tasub rõhutada, et ajalooliselt on keeleküsimus ja rahvuspiirkondades venestamisstrateegia rakendamine andnud hoogu rahvusteadvuse tõusule ja rahvuslike liikumiste kasvule, seda nii Venemaa keisririigis kui ka Nõukogude Liidus.⁹ Kremli äsjase otsuse kõrvalmõjusid on juba praegu tunda.¹⁰

Kõige teravamalt on kohustusliku kakskeelsuse probleem esile kerkinud Tatarstanis, kus võimude püüe tatari ja vene keele õpetamises midagi muuta on pingeid süvendanud. Kohalik eliit on seisnud Kremli otsuse vastu ja  esinenud on isegi avalikke proteste.¹¹¹² Kaasanis asutati Volgamaa ja Uurali rahvaste koordinatsiooninõukogu. Selle põhisiht on taastada rahvusliku haridussüsteemi õigused. Asutamisel viibisid külalisena samuti maride ja tšuvaššide esindajad. Mitme rahva loomeinimeste esindajad ja avaliku elu juhtkujud mõistsid Kremli kavatsused hukka.¹³ Tatarstani intelligentsi esindajad saatsid oktoobris Tatarstani juhile avaliku kirja ja nõudsid riigikeele kaitsmist. Nad hoiatasid vabariigi valitsust, et vastasel juhul ei toeta nad võime, kui „asjahuvilised” isikud võtavad sihikule Tatnefti või TAIFi (naftakompaniid) või mõningad juhtkonda kuuluvad võimukandjad. „Aga nii paratamatult juhtub, kui Tatarstani kodanikuühiskond ja juhtkond ei ilmuta otsustavat tahet seista õiguse piiresse jäädes lõpuni oma positsiooni eest.”Общественные деятели написали обращение к властям РТ с просьбой сохранить татарский язык в школах – Realnoje Vremja, 25. oktoober 2017, https://realnoevremya.ru/news/79956-obschestvennye-deyateli-napisali-obraschenie-k-vlastyam-rt-s-prosboy-sohranit-tatarskiy-yazyk-v-shkolah[/footnote] Rahvusliku sõltumatuse partei Ittifak asutaja Fauzija Bairamova kuulutas, et Vladimir Putini suunised rahvuskeelte vabatahtliku õppimise kohta tuleb tühistada, ning kutsus ühtlasi üles mitte hääletama tema poolt presidendivalimistel.¹⁴ Isegi Tatarstani president Rustam Minnihanov astus vastu „koolijuhtide terroriseerimisele” järelevalveorganite poolt ja nentis, et tekkinud olukord võib halvasti mõjutada „suhtumist meie presidenti” vahetult enne 2018. aasta valimisi, mida „peavad organiseerima koolid”. Tatarstani president avaldas lootust, et vabariik leiab keskvalitsusega „ühised lahenduspunktid”.¹⁵ Sellest hoolimata andis vabariigi peaprokurör Ildus Nafikov teada ligemale 1500 kooli inspekteerimise lõpetamisest ja tatari keele õpetamisel uuele süsteemile üleminekust: seda õpetatakse nüüd kaks tundi nädalas valik-, mitte enam kohustusliku ainena.¹⁶

Baškortostani vabariigi juht Rustem Hamitov toetas Kremli otsust, aga vabariigi avalikkus avaldas selle vastu protesti ja korraldas isegi meeleavalduse.¹⁷ Kohaliku ajakirjanduse andmeil oli meeleavaldus baškiiri keele toetuseks viimaste aastate kõige võimsam protestiaktsioon.¹⁸

Isegi ametliku kinnituse kohaselt on üle poole Dagestani rahvaste keeltest väljasuremise veerel.¹⁹ Emakeeletundide arvu vähendamine koolis tekitas vabariigi avalikkuses märgatavat ärevust. Ajakirjanduses on ilmunud üleskutseid Kremli keelepoliitika vastu Dagestanis.²⁰²¹

Rahvuspiirkondade tugevast vastumeelsusest hoolimata paistab, et Kreml püsib jäigalt oma seisukohal. Presidendi pressisekretär Dmitri Peskov kinnitas, et keskvalitsus ei kavatse muuta seisukohta rahvuskeelte vabatahtliku õppe suhtes ja selles ei tehta erandeid mitte kellelegi.²² Selle kõrval on föderatsioonisubjektides viimasel ajal tõusnud veel üks tõsine probleem, nimelt nende eelarve tulupoole ümberjagamine keskvalitsuse kasuks. See on samuti põhjustanud regioonides minivastuhakke. Kubernerid ja vabariikide juhid nõuavad keskuselt otsesõnu poliitilisi ja majanduslikke õigusi. Nad ei anu enam finantstoetust, nagu seda tehti kriisi kõrgajal, vaid taotlevad sõltumatust ja viitavad selle juures kohalike elanike arvamusele. Regioonidel on meelde tulnud, et Venemaa on föderatiivne riik.²³

Kuigi viimastel aastatel on rahvuslikud ideed ühiskonnas populaarseks saanud, on Putin vähemalt avalikult püsinud suhteliselt pluralistlikul positsioonil. Ent vastasseisu süvenemine Läänega, majandusraskuste suurenemine ja sotsiaalse rahulolematuse kasv võivad ajendada Putinit alanud ametiajal kontrolli tugevdama, et vältida separatismi võimalust rahvuspiirkondades. Sel juhul muutub keeleküsimus senisest veel tähtsamaks. Märke sellisest suhtumisest on olnud juba täheldada. Isegi vene õigeusu kiriku patriarh Kirill, kes on ühtlasi Vene kirjakultuuri ühingu esimees, kutsus hiljaaegu üles suurendama vene keele õpetamise kvaliteeti Põhja-Kaukaasias.²⁴

Usutavasti on Kremlil kavas takistada rahvuslike liikumiste tugevnemist ja detsentraliseerimise süvenemist regioonides piitsameetodil – seda enam, et praegu pole keskuse käsutuses piisavalt präänikuid, millega regioonide rahulolu saavutada. Kõige tõenäolisemalt võetakse see ette ühiskeele strateegia elluviimise ja kaadri ümbersuunamise kombinatsioonis: „uutest varjaagidest” saab lähiaastatel Moskva poliitika põhitugi rahvuspiirkondades. Keelekriis võib olla nii Venemaa föderalismi lõpu sümptom kui ka uue „suveräänsuste paraadi” esimene ettekuulutaja. Nii või teisiti võib seda Kremli riskantset sammu võrrelda Krimmi okupeerimisega ning selle tagajärjed võivad olla väga tõsised nii rahvuspiirkondadele kui ka Venemaale tervikuna.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane