Kauge ja kummaline Põhja-Korea

Seetõttu ärataski 2024. aasta jaanuaris paljude välispoliitika huviliste tähelepanu, kui portaalis 38 North ilmus kahe tunnustatud analüütiku hinnang, et Põhja-Korea praegune liider on teinud strateegilise otsuse minna sõtta. Kaude mõjutaks tõsine eskalatsioon Korea poolsaarel ka meid, kuna suurem konflikt Aasias haaraks koheselt Eesti julgeoleku jaoks kriitilise partneri Ameerika Ühendriikide tähelepanu ja ressursse. Seetõttu on ka Eestis kasulik selgeks teha Pyongyangi režiimi kummalisi iseärasusi, eriti kuna Põhja-Korea sõdurid on nüüdseks ilmunud Euroopa pinnale. 

Põhja-Korea liidrid ei tee oma otsuseid kurjuse või fanatismi tõttu, vaid nad tõsimeeli usuvad, et neil puudub realistlik alternatiiv, kui nad soovivad võimul püsida, kirjutab Andrei Lankov raamatus ‘The Real North Korea: Life and Politics in the Failed Stalinist Utopia’, mis ilmus uuendatud teise trükina 2015. aastal. Lankov pakub ajaloolist ülevaadet, samas kui uut perspektiivi Põhja-Korea režiimi arengutele saab lugeda 2024. aasta kevadel inglise keelde tõlgitud Thae Yong-Ho raamatust ‘Passcode to the Third Floor’, mis on tema autobiograafiline ülevaade elust ja tööst Põhja-Korea diplomaadina enne ülejooksmist Lõuna-Koreasse.

Mõlemad mehed elavad ja töötavad nüüd Lõuna-Koreas. Lankovi iseäralikuks jooneks on tema nõukogude vene taust, mis võimaldas tal õppida 1980ndatel Põhja-Koreas vahetusüliõpilasena ja hiljem selle najal töötada teadurina Lõuna-Koreas. Thae Yong-Ho puhul on oluline nii tema kui ta abikaasa pikaaegne kogemus Põhja-Korea ametnikena. 

Lankov visandab lühidalt kõik olulise Põhja-Korea ajaloos: Nõukogude nõustajate mõju algse režiimi kujunemises, mh panid kolm Nõukogude kindralit paika Põhja-Korea parlamendi koosseisu – seda enne valimiste toimumist. Kolm aastat kestnud Korea sõda, mille puhul Kim Il Sung lubas Moskvas Stalinile, et see kestab kolm päeva. Endiste geriljavõitlejate edendamine Kimi režiimi toestamiseks ning Nõukogude Liidu ja Hiina mõjuvõimu minimeerimiseks, mis võimaldas hiljem iseäraliku päriliku Songbun klassiühiskonna teket. Jäik klassiühiskond kestab nominaalselt kommunistlikus Põhja-Koreas praeguseni. Selle negatiivset mõju, kui kellegi vanemad või vanavanemad olid Jaapani okupatsiooni või Korea sõja ajal maaomanikud, kristlikud või budistlikud preestrid, toob esile ka diplomaat Thae. 

Kui piirduda vaid Thae Yong-Ho uuema raamatuga, siis võib tähelepanuta jääda autori erakordne ja erandlik priviligeeritud positsioon.

Lankovi ja Thae Yong-Ho raamatut on kasulik lugeda järjest või isegi rööbiti, sest kui piirduda vaid Thae Yong-Ho uuema raamatuga, siis võib tähelepanuta jääda autori erakordne ja erandlik priviligeeritud positsioon – hea töökoht Põhja-Koreas, aga ka peale ülejooksmist Lõuna-Korea ühiskondlikul redelil põhjakorealasena ebatavaliselt kiire edenemine, olles valitud 2020. aastal parlamenti ja saades 2024. aasta suvel presidendi nõunikuks. Võrdluseks: Lankovi kirjelduse järgi on keskmine Põhja-Koreast pagenu Hiina piiri ääres 50ndates eluaastates koduperenaine, kes tahab Lõunas paremat elu.

Mõlema raamatu tugevuseks ja miinuseks on autorite tugev isiklik arvamus, mis põhineb pikale ja põhjalikule kogemustepagasile. Samas on kõnekas, et Nõukogude Liidus elanud Lankov rõhutas mitmel korral otse ja kaude, et Põhja-Korea režiim tundub nõukogude elukorraldusega võrreldes sõge ja ahistav. Lankovile on omased ka mitmesugused lõbustavad sarkastilised kommentaarid raamatu vältel. Näiteks on Põhja-Korea ainus riik, kus on rahu ajal olnud pidevalt keelatud häälestatavad raadiod. Seda mitte ainult Lõuna-Korea majandusime osas teadmatuse tagamiseks, vaid ka juba Nõukogude Liidu “liberaalse” mõju eemal hoidmiseks. Nõukogude Liidus kuulas 1984. aastal hinnanguliselt 14–18% täiskasvanutest Ameerika Häält. Samal ajal olid Põhja-Koreas toona vaid eriloaga loetavad USA-s ilmuv Washington Post, aga ka Moskvast tulnud Pravda ning Pekingi People’s Daily.

Lankov ei pea Põhja-Korea puhul tõenäoliseks n-ö pehmet maandumist ehk Vietnami või Hiina stiilis majandusreforme, mis tavainimeste olukorda leevendaks. Probleemiks jääb alati Lõuna-Korea olemasolu, sest režiimi nõrgenemine viiks massidesse teadmise, kui palju jõukam on keskmine lõunakorealane võrrelduna põhja elatustasemega. Seetõttu on alati ohuks kiire, ulatuslik ja kontrollimatu emigratsioon lõunasse ning kogu Põhja-Korea poliitilise süsteemi kollaps või vähemalt kaos. Ülejooksmisi on tinginud isegi kokkupuude Lõuna-Korea ehituskvaliteediga vahepeal Põhja-Korea pinnal loodud erimajandustsoonides. See tingis, et ligipääse erimajandustsoonidele hakati piirama juba nende olemasolu ajal, mis lõpuks päädis nende sulgemisega. 

Kuni Põhja-Korea eksisteerib, siis on sealne režiim väga osav välisabi väljapressimises – kõigepealt eskaleerides, seejärel pakkudes välja kõnelusi, mille käigus mingite ebamääraste lubaduste saatel lubatakse tagasi tõmmata. Kuni siis järgmise iseleiutatud kriisini. Kusjuures sarnaselt käitusid nad Lankovi sõnul ka Külma sõja perioodil, kasutades Hiina ja Nõukogude Liidu rivaliteeti enda tarbeks ära, et saada maksimaalselt abi mõlemalt, hoides samas end nende kaaskommunistlike režiimide mõjuvõimu langemisest eemal.

Põhja-Korea režiim on väga osav välisabi väljapressimises – kõigepealt eskaleerides, seejärel pakkudes välja kõnelusi, mille käigus mingite ebamääraste lubaduste saatel lubatakse tagasi tõmmata.

Selliseid trikke kirjeldab ka Thae Yong-Ho oma raamatus. Näiteks püüdis Põhja-Korea Iisraelilt välja pressida miljardit dollarit, lubades vastutasuks mitte anda raketitehnoloogiat Lähis-Ida riikidele. Iisrael väidetavalt raha ei andnud. Või suutis Thae humanitaarabina rääkida välja 3200 tonni feta-juustu Taanist. Nälgivate laste asemel läks juust aga sõjaväelaste toitmiseks. Tänapäeval on üheks surve avaldamise meetodiks Põhja-Korea tuumaprogramm, mida Kimi perekonna režiim peab eksistentsiaalseks. Seetõttu ei loobuta tuumarelvadest vabatahtlikult mitte kunagi, rõhutab Thae kogenud diplomaadina. Selliseid huvitavaid kilde on raamatus palju ja kirjeldatud on neid detailselt, sest autor ise on Põhja-Korea välispoliitikaga lähedalt kokku puutunud. 

Samas ongi detailide üleküllus Thae raamatu miinuseks, erinevalt Lankovist, kes pakub laiahaardelisemat analüüsi. Eesti lugejale võib siiski huvi pakkuda, et Thae on raamatus ära toonud Põhja-Korea välisministeeriumi perspektiivi, kuidas Eestis 1996. aastal võeti kinni Põhja-Korea diplomaadid sigarettide salasmugeldamise tõttu. Nimelt oli tol perioodil Põhja-Koreas välisabi äralangemise tõttu äärmiselt raske aeg, mistõttu anti välisesindustele ülesandeks end rahaliselt ise ülal pidada. Vahendeid valimata. Eesti ja Prantsusmaa on siiani ainsad Euroopa Liidu liikmesriigid, mis ei tunnusta Põhja-Koread riigina. Thae väitel kujunes Eesti mittetunnustamine eksituse tõttu, kuna tunnustuse andis Moskvas volituseta asjur. Prantsusmaa aga tõenäoliselt kuulas pealt riigis ravil olnud põhjakorealasi ja jõudis järeldusele, et igasugune jutt tuumaprogrammist loobumisest on pettus.

Thae ei prognoosi Põhja-Korea režiimile pikka iga, kuna Kim Jong Unil ei ole sellist karismat nagu oli ta isal ja vanaisal. Isegi isikukultus ei kompenseeri kehva majanduslikku olukorda ja väljavaadete puudumist. Kui veel pärast Korea sõda inimeste elujärg objektiivselt tõusis ja see andis režiimile legitiimsust, siis tänaseks on Põhja-Korea jõudnud samasse arengustaadiumi nagu Nõukogude Liit Brežnevi ajal – stagnatsioon. Küsimus on, kas režiim proovib end Hiina stiilis reformida, mis võib viia selle täieliku kollapsini ja seejärel võimaliku ühinemisliikumiseni Lõuna-Koreaga, mida omakorda Hiina võib püüda sõjaliselt ära hoida.