Kaubeldes Putini oligarhidega, toetab Euroopa Kremli jõupingutusi ELi hävitamiseks
Vladimir Putin on kuulutatud maailmapoliitikas paariaks. Selle paaria eesmärk on ennekõike raha ja majanduslike hoobadega “vallutada Euroopa”. Euroopa juhid jäävad aga Kremlist rääkides ja vastutegevuses ebamääraseks ning Euroopa ärimehed ostavad jätkuvalt Venemaalt toorainet, toetades nõnda Euroopa-vastase propaganda rahastamist. See nõiaring peab lõppema.
“Kas peate Vladimir Putinit tapjaks?” küsis ajakirjanik hiljuti USA presidendilt Joe Bidenilt.
“Jah,” vastas Biden otsekoheselt.
See sündmus tähistab maailmapoliitikas olulist muutust.
Varem olid Lääne poliitikud diplomaatiliselt hoidunud Kremli juhtide nii karmist määratlusest. Ilmselt ületas jultunud sekkumine teiste riikide valimistesse, naabrite territooriumite annekteerimine ja keelatud keemiarelvade kasutamine lõpuks USA presidendi kannatlikkuse piirid. Sisuliselt on Putin kuulutatud maailmas paariaks – nagu Saddam Hussein või Muammar Gaddafi.
Euroopa Liidu välisteenistus nõustus iseenesest Bideni määratlusega, kuid pehmemalt. ELi välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Josep Borrelli pressiesindaja ütles, et Putin vastutas presidendina „pika nimekirja Venemaal toimuvat kritiseerinud inimeste, nende seas ka poliitikute ja ajakirjanike, edukate ja ebaõnnestunud mõrvakatsete eest”.
Neoimperialistlik režiim
Mõistagi vastutab iga riigi juht oma riigi poliitika eest. Kuid milliseid vastusamme Kremli poliitikale pakuvad ELi juhid? Näiteks lisati veebruaris Aleksei Navalnõi vangistamise ja Venemaa kodanike uue repressioonilaine eest sanktsioneeritute nimekirja mitu Venemaa julgeolekuasutuste juhti. See otsus meenutab vägagi hüpoteetilist olukorda, kus NSV Liidu 1930. aastate agressiivses ja repressiivses poliitikas, mille eesmärk oli selle totalitarismi ülemaailmne laiendamine, süüdistataks ainult mõnda Stalini alluvat, mitte kogu bolševistlikku režiimi.
Kremli praegust režiimi võib kindlasti nimetada neoimperialistlikuks. Kuid Putini imperiaalsel laienemisel on Stalini omast hoopis teistsugune olemus. Selle vastased ei tohiks käituda nagu viimseks sõjaks valmistuvad kindralid. Otsesed sõjalised pealetungid (Gruusiasse ja Ukrainasse) on erakordsed sündmused, kuid siiski harvad. Kreml kardab täiemahulist kokkupõrget NATOga.
Kremli teiste riikide poliitikasse sekkumise ja Venemaal inimõiguste rikkumise pärast võib „väljendada sügavat muret“, nii palju kui jaksab, kuid jätkates kauplemist Putini oligarhidega, ei takista iial nende pääsu Euroopa turule ja selle turu sisemist õõnestamist.
Kremli 2000ndatel alanud „Euroopa vallutamise“ strateegia on peamiselt rahaline ja majanduslik. Tollal hüppeliselt tõusnud naftahinnast saadud tohutut kapitali „investeerib“ Kreml aktiivselt Euroopa taristusse, allutades seda märkamatult võtmeisikute korrumpeerumisega.
Saksamaa endine kantsler Gerhard Schröder on siinkohal väga näitlik. Aastatel 1998–2005 juhtis ta ELi tugevaimat majandust, kuid kohe pärast ametist lahkumist suundus ta 2006. aastal juhtima Nord Streami aktsionäride komiteed ning 2017. aastal valiti Venemaa suurima naftafirma Rosnefti esimeheks. Nii sai temast Kremli mõju üks peamisi orkestreerijaid Euroopas ning tema mõjukas endise kantsleri positsioon aitab Rosneftil leevendada ettevõttele kehtestatud Euroopa sanktsioone.
Tähelepanuväärne on ka Schröderi asetäitja Rosneftis ja Nord Streami tegevdirektor, Matthias Warnig. Ta on endine Ida-Saksamaa julgeolekuteenistuse Stasi liige, kes kohtus Vladimir Putiniga 1989. aastal, kui viimane oli Dresdenis KGB agent. Nii et kommunismiajast pärit luurajate isiklikud sidemed ja nende praegused mitme miljardi dollarilised tehingud on üllatavalt põimunud.
Euroopa praeguse poliitika nõiaring
Kuid mitte vähem üllatav on asjaolu, et Euroopa praegused juhid – nende seas Angela Merkel ja Emmanuel Macron – kaitsevad jätkuvalt Nord Stream 2 gaasijuhtme projekti. Samal ajal hoiatab USA riigisekretär Anthony Blinken õigustatult, et see torujuhe on “Venemaa geopoliitiline projekt, mille eesmärk on Euroopa lõhestamine ja Euroopa energiajulgeoleku nõrgestamine”.
“Euroopa lõhestamine” pole lihtsalt kujundlik väljend. Jätkates Kremliga kasumlikku „tavapärast äritegevust“ toetavad Euroopa juhid aga paradoksaalselt Kremli jõupingutusi ELi hävitamiseks. Venemaa välisminister Sergei Lavrov on juba teatanud, et kui suhted ELiga on kriisis, arendab Venemaa sidemeid konkreetsete Euroopa riikidega. See tähendab, et mängitakse omavahelistele vastuoludele. Ja Euroopa ärimehed rahastavad Venemaalt toorainet ostes tegelikult Kremli Euroopa-vastast propagandat. See on Euroopa praeguse poliitika nõiaring.
Kremli teiste riikide poliitikasse sekkumise ja Venemaal inimõiguste rikkumise pärast võib „väljendada sügavat muret“, nii palju kui jaksab, kuid jätkates kauplemist Putini oligarhidega, ei takista iial nende pääsu Euroopa turule ja selle turu sisemist õõnestamist. Josep Borrelli avaldustest paistab, et EL ei kavatse kehtestada sanktsioone nende isikute vastu ega uurida nende kapitali päritolu Euroopas, nagu Aleksei Navalnõi pooldajad teda tungivalt kutsuvad üles tegema. Selline uurimine oleks väga tõhus meetod Venemaa neoimperialismi vastu võitlemisel.
25. ja 26. märtsil kogunevad ELi ja liikmesriikide juhid virtuaalsele tippkohtumisele. Kas Euroopa poliitikud otsustavad aktiivsemalt Kremli tapjale vastu seista?
Seotud artiklid
Kęstutis Budrys: Meie julgeolek nõuab rohkem tähelepanu ja ressursse
Parim aeg selleks, et jõuda lääneriikides kokkuleppele kaitsekulutuste ulatuslikuks ja pikaajaliseks tõstmiseks, oleks olnud eelmine aasta, kui oht oli käegakatsutav. Nüüd on poliitilised prioriteedid nihkunud, mistõttu aastaid hooletusse jäetud lünkade täitmine saab olema keeruline, leidis usutluses Diplomaatiale Kęstutis Budrys, Leedu presidendi vanemnõunik riikliku julgeoleku alal.
Arthur Leveque: majandussidemete lahknemine ja uued geopoliitilised olud Euroopa Liidu idanaabruses
Venemaa täiemõõduline kallaletung Ukrainale ja selle tagajärjed kujundavad ümber geopoliitilist tasakaalu EL idanaabruses. Fakt, et Venemaa on suutnud alal hoida – või isegi suurendada – oma poliitilis-majanduslikku kaalukust teatud riikides ning kallutab nende majanduslikke valikuid, suunab tähelepanu kuue riigi välispoliitilises strateegias süvenevatele erisustele ning laiemas mõttes EL idanaabruse killustumisele.
Anton Šehhovtsov ja Heidi Maiberg: Kas abikäsi “Azovi natsidele”?
Heidi Maibergi vestlus Anton Šehhovtsoviga (äärmus)rahvuslusest Ukrainas ja sõja mõjust äärmusparempoolsusele Euroopas.
Jonatan Vseviov: Sõnad loevad, teod loevad rohkem, aga kõige rohkem loevad tulemused
Pole ühtegi põhjust eeldada, et ajaloo jätkumine 21. sajandil on tingimata vähem keeruline või vähem verine, kui ta oli 20. või 19. sajandil. Globaalse konkurentsiga toime tulemiseks tuleb tugevdada samameelsete riikide ühisrinnet nii põhimõttelistes küsimustes kui ka praktilise poliitika igapäevastes teemades, leiab välisministeeriumi kantsler Jonatan Vseviov.
Kristi Raik: Lääne habras ühtsus
Vene-poliitika kujundamine liitlaste seas nõuab endiselt palju vaeva. Kui NATO riigid ei suuda sõjast õppida seda, et ka meie peame võtma endale kohustuse vajadusel Ukraina eest surra, jääb Euroopa ühtsus üürikeseks.
Gruusia vaikne eemaldumine Läänest
Nii nagu on raske öelda, kas üks konkreetne sündmus viimase paarikümne aasta sees märgistab Venemaa otsustavat irdumist demokraatlikult arenguteelt, nii on seda raske öelda viimase kümne aasta Gruusia sündmuste kohta. Ometi on see irdumine toimunud ja seda Eesti, Euroopa Liidu, USA, kõigi Gruusia Lääne sõprade jõuetute katsete saatel Gruusiat rajal hoida.