Kaua tehtud, kaunikene

Kauaoodatud ELi Lissaboni leping sisaldab kaitsevaldkonna jaoks mitut aluslepingu tasemel olevat uut sätet. Mõned neist on läbini uued, mõned varasema täiendused. Euroopa tasandil on aasta väga lühike aeg – kitsamalt kaitsevaldkonnas ei ole uusi võimalusi suudetud veel aktiivselt kasutusele võtta.

„Kaua tehtud kaunikene” tundub saabudes tihtilugu eriliselt ilus, laitmatu ja paljutõotav. Sellesse on ju pandud palju aega ja energiat ning kindlasti ei saa öelda, et on tehtud mõttetut tööd. Pikalt oodatud sündmused on sageli täis positiivset ootusärevust segatuna rõõmsa optimismiga. Tunnustavate deklaratsioonide tulv on sellistel juhtudel tavaline ning teatud puhkudel on selline käitumine ka poliitiliselt korrektne.

Ehkki 2001. aasta Euroopa Liidu tuleviku konvendist alguse saanud ning alles 2009. aastal jõustunud Lissaboni lepingul oli ka hulganisti vastaseid, võeti see ametlikult vastu kiidusõnade ja ilusate kõnedega. Praegu on Lissaboni lepingu jõustumisest möödas veidi üle aasta, kuid kriitikat jagub veel siiamaani, seda ka nt tulevikukonvendi presidendi Valéry d’Estaing’i suust. Kas on saavutatud ikka see, mida oodati? Käesolevas artiklis püütakse vastata küsimustele, milliseid võimalusi pakub Lissaboni leping kaitsevaldkonnale ning kas neid võimalusi on kasutatud.

Euroopa kaitsedimensiooni kujunemine

Euroopa kaitsedimensiooni arengut iseloomustavad ehk kõige paremini kaks sõna – aeglus ja NATO dubleerimishirm –, mida mõlemat täiendab sõnapaar „ühis- ja erihuvid“. Kaitsedimensiooni areng, mis sai alguse juba Teise maailmasõja järgsel ajal – täpsemalt 1948. aastal, kui kirjutati alla Lääne-Euroopa Liidu (WEU) tekkimisele tõuke andnud  Brüsseli lepingule –, on olnud aeglane peamiselt seetõttu, et riigid ei ole nõus ohverdama oma välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitilisi huve Euroopa kui terviku omadele. Lisaks kardavad mitmed riigid, et Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika võib hakata kahjustama NATO huve, muutuda NATO rivaaliks ja hakata seda dubleerima. Osalt on aeglased arengud põhjustatud ka asjaolust, et ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika alaseid otsuseid tuleb vastu võtta enamasti ühehäälselt.

Kaitsedimensiooni areng on olnud aeglane peamiselt seetõttu, et riigid ei ole nõus ohverdama oma välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitilisi huve Euroopa kui terviku omadele.

Pärast WEU loomist on Euroopa ja  kitsamalt ELi kaitsedimensiooni järk-järgult kujundatud mitmete aluslepingute, otsuste, raportite ja deklaratsioonide alusel. 2009. aasta 1. detsembril jõustunud põhiseaduse lepingu asemiku, Lissaboni lepingu toel astus Euroopa kaitsedimensioon oma arengus järjekordse sammu edasi. Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) – mille alla kuulub ka ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) – põhiprintsiip „riigi julgeolek jääb eelkõige iga liikmesriigi ainuvastutusse“ jäi vankumatult paigale ning enamik kaitsealastest sätetest võeti veidi muudetutena üle varasematest aluslepingutest, kuid lisati ka päris uusi võimalusi eesmärgiga tugevdada liidu rolli maailmas.

Kõrge esindaja ja välisteenistus

Lissaboni lepingu välis- ja julgeolekusektsiooni kõige märgatavamaks muutuseks võiks pidada liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ametikoha ning teda toetava Euroopa välisteenistuse loomist, mis kokku peab tagama ELi välispoliitika senisest tõhusama ja järjepidevama toimimise. Tagamaks ELi välistegevuse järjekindlust sisaldab kõrge esindaja ametipost (erinevalt oma eelkäija ametikohast) ka komisjoni asepresidendi ning roteeruva eesistujariigi ülesandeid. Välisteenistuse eesmärgiks on nii kõrge esindaja abistamine kui ka Euroopa Liidu üleilmse rolli tugevdamine ning see koosneb nii komisjoni, nõukogu sekretariaadi liikmetest kui ka liikmesriikide diplomaatilistest teenistustest lähetatud töötajatest.

Kõrge esindaja Catherine Ashtoni ametissenimetamine ning välisteenistuse käivitamine on ühelt poolt tekitanud palju probleeme ja poleemikat, teisalt aga andnud tõepoolest liidule suurema võimaluse kaitsepoliitikat sidusamalt teostada. Paruness Ashton kui persoon ei saavutanud pärast tema valimist laialdast usaldust (sh Euroopa Parlamendis), kõrgel esindajal kui ELi eestkõnelejal ei ole siiamaani ÜROs esinemiseks täielikku sõnaõigust (ta omab vaid vaatleja staatust), tema juhtida oleva välisteenistuse personalipoliitika tekitas tugevat kriitikat (valitud kõrgete ametnike hulgas on kahjuks märkimisväärselt väike osakaal Ida-Euroopa riikide kodanikel) ning ELi ühine välispoliitika on olnud kaootiline, eelkõige strateegiliste partnerite suhtes.

Samas toob Lissaboni leping kaasa kaitsepoliitika senisest järjepidevama teostamise, kuna välisteenistusel on nüüdsest kohustus juhtida kõiki ELi Nõukogu ÜJKP ja enamikke ÜVJP töögruppe ning seega kaob ära iga poole aasta tagant vahetuva eesistuja süsteem. EL tundub olevat nüüdsest 28-liikmeline, kus nii 27 liikmesriigil kui välisteenistusel on võimalus välis- ja julgeolekupoliitika kujundamises kaasa rääkida. Aasta on näidanud, et kõrge esindaja kui ÜVJP juhtpersooni staatust kasutatakse ka positiivselt ära riikide poolt, kes soovivad teha kaitsevaldkonnas ettepanekuid (palvega neid edaspidi aktiivselt käsitleda ja vastavat tegevust juhtida).

Kahjuks ei ole olnud aasta jooksul näha aga kõrge esindaja silmapaistvaid sisulisi saavutusi, probleeme on tekitanud ka Catherine Ashtoni puudumine paljudelt olulistelt (ka kaitseministrite) kohtumistelt. Ilmselt on esindaja kogu energia kulunud välisteenistuse ülesseadmisega seotud küsimustele. Anname andeks – aasta ei ole veel piisav aeg välisteenistuse ja kõrge esindaja tegevusele hinnangu andmiseks – ja loodame positiivsetele arengutele.

Välisasjade nõukogu ja kaitseministrite kohtumiste tugevdamine

Kõrge esindaja ülesannete hulka kuulub ka endisest üldasjade ja välissuhete nõukogust lahku löödud välisasjade nõukogu juhtimine. Välisasjade nõukogu raames kohtuvad ka ELi kaitseministrid, kes on varemalt nõukogu raames küll iseseisvalt koos käinud ning teemasid arutanud, kuid otsuseid on nad võtnud vastu alati koos välisministritega.

Lissaboni leping annab aga võimaluse ka kaitseministritel iseseisvalt otsuseid vastu võtta, kuna välisasjade nõukogu võib koguneda erinevates formaatides ehk ministrite kooslusena, mis hõlmab 27 liikmesriiki ning mida juhatab kõrge esindaja. Viimase aasta jooksul arutati nõukogus palju võimaluse üle lubada kaitseministritel kohtuda välisasjade nõukogu raames ka eraldi ning seal teatud valdkondades, nagu nt võimete arendamine, vägede moodustamine ning Euroopa relvastuse ja kaitsetööstuse turg, iseseisvalt otsuseid vastu võtta. Selle tulemusena toimuski nüüd detsembris esmakordselt kaitseministrite kohtumine, kus ministrid kinnitasid iseseisvalt ELi sõjaliste võimete poolaasta eduaruande, nõukogu töösuunised kaitseagentuurile, sõjalise võimearenduse järeldused ning kaitseagentuuri tegevusaruande. See väike sündmus oli oluline kogu Lissaboni lepingu kaitsedimensioonile, kuna kaitseministrite  kohtumiste tugevdamine oli ainus lepinguga kaitsevaldkonnale antud uus võimalus, mida suudeti viimase aasta jooksul ära kasutada. Kuna aga kaitseministrite poolt arutatavad teemad ei ole alati kitsalt kaitsepoliitilised – näiteks operatsioonide alustamise otsus kuulub ka välisministri pärusmaale ning ELi võimete arendamine on seotud palju ka tsiviilvõimete arendamisega –, siis paljud kaitsepoliitilised otsused tehakse tulevikus jätkuvalt koos välisministritega. Seega kaitseministrite roll küll suurenes, kuid pigem sümboolselt.

Vastastikuse abi kohustus ning solidaarsusklausel

Vastastikuse abi kohustuse säte on võetud üle WEUlt, mis lõpetab oma tegevuse 2011. aasta juulis. See ELi aluslepingu tasemel olev uudne klausel sätestab, et kui üks liikmesriik langeb oma territooriumil relvastatud kallaletungi ohvriks, on teised liikmesriigid kohustatud andma talle abi kõigi nende käsutuses olevate vahenditega kooskõlas ÜRO põhikirja artikliga 51. Klausel on ühelt poolt paljulubav – abi on laialt käsitletav ning kindlalt ei ole ette nähtud vaid sõjaliste vahendite kasutamist. Klauslis viidatud „kõigi nende käsutuses olevate vahenditega“ tähendab nii ulatuslikku abi kui võimalik, kuid võib samas viidata ka mõningate liikmesriikide juriidilistele nõrkustele vastavat abi pakkuda (abiandmiseks peab läbima siseriiklikult mitmeid keerulisi protseduure).

Euroopa kaitsedimensiooni arengut iseloomustavad ehk kõige paremini kaks sõna – aeglus ja NATO dubleerimishirm.

Klauslit pehmendavad aga teiselt poolt selle lisandused: see ei mõjuta teatud liikmesriikide julgeoleku- ja kaitsepoliitika eripära (annab sellega garantiid nt sõjaliselt vähem aktiivsetele Taanile ja Iirimaale) ning arvestab NATOsse kuuluvate liimesriikide kohustustega. Klausli olulisus liidu jaoks seisneb aga selles, et see annab garantiid ELi liikmesriikidele, kes ei kuulu NATOsse. Lisaks on arvatud, et „relvastatud kallaletungi“  võib tõlgendada laiemalt kui NATO artikkel 5 „relvastatud rünnakut“. Samas ei avalda klausel ELi kui terviku tegevusele olulist survet, kuna see seab vastastikuse abi kohustuse liikmesriikidele ning seega ELi kollektiivse kaitse võimet sätte alusel välja arendama ei pea.

ELi kui terviku tegevust näeb aga ette solidaarsusklausel, mida kiputakse sageli eeltooduga segi ajama. Solidaarsusklauslit saab rakendada juhtudel, kui liikmesriiki tabab terrorirünnak või kui ta langeb loodusõnnetuse või inimtegevusest tingitud õnnetuse ohvriks. Sel juhul mobiliseerib liit kõik tema käsutuses olevad vahendid, kaasa arvatud liikmesriikide poolt kättesaadavaks tehtud sõjalised vahendid. Klausel ei sisalda oluliselt uut põhimõtet, kuna solidaarsus on iseenesest ELi aluspõhimõte ning konkreetsemalt terrorismivastases võitluses on solidaarsuskohustus pärast Madridi ja Londoni terrorirünnakuid vastu võetud ka ELi Nõukogu deklaratsioonina. Klausli alusel tegutsedes ei pea piirduma jällegi kindlate, nt sõjaliste vahenditega, see võib tähendada ka juriidiliste, administratiivsete, poliitiliste ja finantsiliste meetmete kasutuselevõttu. Kui peetakse vajalikuks hoida liikmesriikide territooriumil ära terrorismiohtu, võib liit klauslit rakendada ka ennetava vahendina.

Erinevalt vastastikuse abi kohustuse klauslist lähtub solidaarsusklausel eelkõige ELi tegutsemisest ning sõjaliste vahendite kasutamine on sõnaselgelt välja toodud. Vastastikune abi lähtub riigi suveräänsusest ja õigusest otsustada enda relvajõudude kasutamise üle ilma ELi sekkumiseta ning selles on sõnaselgelt välja toodud NATO liikmesriikide kohustused. Igal juhul on ELi liikmesriikidel kohus nii solidaarsusklausli kui ka vastastikuse abi klausli puhul hädasolevat liikmesriiki aidata. Samas võib rakendamist takistada asjaolu, et välis- ja julgeolekupoliitiliste otsuste vastuvõtmiseks on vaja ühehäälsust. Samuti ei kuulu Euroopa Kohtu pädevusse hilisem hinnangu andmine liikmesriigi vastavale tegevusele. Seega solidaarsus on siin pigem moraalne kohustus, millest liikmesriigid üldjuhul ka lähtuvad.

Aasta pärast Lissaboni lepingu jõustumist on ELi Nõukogus klauslite olemuse ja nende rakendamisvõimaluste üle arutletud vaid väga põgusalt. Samas plaanitakse hakata vastavaid teemasid käsitlema käesoleval 2011. aastal. Ka Belgia, Ungari ning Poola (eesistujate kolmik 2010-2011) on teinud sellekohase ühise ettepaneku. Ühest küljest on ELi aluslepingus nüüd vastastikuse abi kohustus ja solidaarsusklausel olemas ning vajadusel saaks neid juba kasutada, kuid klauslite läbimõeldud, kiire ja efektiivse rakendamise tagamiseks oleks mõistlik need varakult sisustada ehk leppida kokku, milliseid võimeid, protseduure, käsu- ja sideliine on vaja ning milliseid operatsioone saaks EL nende alusel läbi viia. Kuna WEUlt ülevõetud vastastikuse abi kohustuse klausel ei arvesta sõnaselgelt uute ohtudega, nt küberrünnakutega, võib arutamisele tulla ka klausli tõlgendamise küsimus, mis oleks Eestile ehk päris oluline.

Alaline struktureeritud koostöö

Lissaboni lepinguga pakutakse esmakordselt liikmesriikidele ka võimalust teha tugevdatud sõjalist koostööd ehk nn alalist struktureeritud koostööd kaitsevaldkonnas – seda on peetud lepingu kaitsedimensiooni kõige paljutõotavamaks osaks. Varasemalt anti riikidele Amsterdami ja Nizza lepingu alusel luba tõhustatud koostööks, seda küll mitte sõjalise või kaitsepoliitilise tähendusega küsimustes. Lissaboni lepingus võimaldatakse aga liikmesriikidel, kelle sõjalised võimed vastavad kõrgendatud kriteeriumitele ja kes on selles valdkonnas kõige nõudlikumaid missioone silmas pidades siduvamaid kohustusi võtnud, luua liidu raames alaline struktureeritud koostöö.

Lissaboni lepinguga pakutakse esmakordselt liikmesriikidele võimalust teha tugevdatud sõjalist koostööd.

Taolist koostööideed esitleti juba 2001. aastal Euroopa põhiseaduse lepingut kirjutanud Euroopa tuleviku konvendis, mis seletab tänast kriitikat, et pakkumine on praeguseks vananenud ja selle sõnastus ei vasta tegelikele vajadustele. Lepingu redaktsiooni järgi võiksid koostööd teha vaid sõjaliselt kõige võimsamad riigid. Enamik liikmesriike on tänaseks aga seisukohal, et alalist struktureeritud koostööd – kui see käiku läheks – peaks kahekiiruselise Euroopa vältimiseks tegema võimalikult paljud liikmesriigid. Kahekiiruselisus tähendab siin seda, et riigid on sõjaliselt liialt erineva arengutasemega, mis võib anda tagasilööke operatsioonide läbiviimisel.

Samas kerkib leebete, kõikidele sobivate sisenemiskriteeriumide puhul küsimus koostöö lisaväärtusest: miks on see koostöövorm olemasolevatest parem, kas ei tekita see dubleerimist? Viimase aasta jooksul on nende küsimuste üle palju arutatud. ELi 2010. aasta eesistujariigid Hispaania ja Belgia korraldasid sel teemal ka mitmeid seminare, mis kahjuks ei suutnud liikmesriike üksmeeleni viia. Teema aga ei ole veel maha maetud: 2011. aasta esimese poolaasta ELi eesistuja Ungari näeb sel koostööl selget lisaväärtust just majandusraskustes kaitse-eelarvete kontekstis. Alaline struktureeritud koostöö peaks Ungari hinnangul tekitama liikmesriikides poliitilise tahte muuta riikide kaitsealased tegevused efektiivsemaks, vältima dubleerimist ning kõrvaldama võimetealased puudujäägid. Ilmselt jätkatakse arutelusid ka 2011. aastal, kuid praeguse seisuga tundub olevat üsna võimatu, et riigid suudavad koostöö lisaväärtuse osas leida üksmeele.

ELi missioonid ja operatsioonid

Lissaboni lepinguga täiendatakse ELi võimalike missioonide ja operatsioonide nimekirja. Varasemale loetelule, mis koosnes humanitaarabi- ja päästeoperatsioonidest ning relvajõudude missioonidest kriiside ohjamisel, sealhulgas rahusobitamisest, lisandusid nüüd ühised desarmeerimisoperatsioonid, sõjaline nõustamine ja abi, konfliktide ennetamine, rahutagamisoperatsioonid ning olukorra konfliktijärgne stabiliseerimine. Viimaseid operatsioone on EL tegelikkuses ka juba enne Lissaboni lepingu jõustumist läbi viinud. Seega on siin paljugi tegemist ELi tegevuse aluslepingusse kirjapanemisega. Alates 2003. aastast, kui kehtis veel Amsterdami lepinguga heaks kiidetud operatsioonide loetelu, on alustatud kuue sõjalise operatsiooniga, kaheksateistkümne tsiviilmissiooniga (millest kaks sisaldavad ka sõjalist komponenti) ning ühe tsiviil-sõjalise toetustegevusega erinevates Aafrika, Aasia, Euroopa ja Lähis-Ida riikides.

Lepingusse on ka lisatud uus nüanss, mis on seotud arengutega viimasel aastakümnel: kõik nimetatud missioonid võivad kaasa aidata terrorismi vastu võitlemisele. Sellised laiendatud võimalused missioonide läbiviimiseks annavad liidule kindlasti suurema paindlikkuse ning tagavad, et ka ELi kiirreageerimisjõud ehk lahingugrupid saavad vajadusel terrorismivastase võitlusega tegeleda.

Liikmesriikide rühma poolt läbiviidav ELi missioon

Lissaboni lepingus nähakse lisaks ette, et nõukogu võib usaldada liikmesriikide rühmale liidu väärtusi kaitsva ja liidu huve teeniva missiooni läbiviimise liidu raames. Viide nõukogule tähendab siin, et missiooni algatamise otsus tehakse ikkagi nõukogus ühehäälselt. Nii saaks nt mõni Euroopa sõjaliselt võimsam riik viia läbi ELi egiidi all missiooni mõnes Aafrika riigis, kus kõik ei ole huvitatud osalema, mida Prantsusmaa juba 2003. aastal Kongo DVs tegigi. Kuna taolist missiooni on EL juba läbi viinud, on siin jällegi tegemist varasemalt juba tehtu aluslepingusse sissekirjutamisega.

Kaitseagentuuris ning selle poolt hallatavates projektides osalemine on liikmesriikidele vabatahtlik.

Pakutud võimalus tagab liidule suurema paindlikkuse ning läbiviidavale missioonile globaalsema mõõtme ja paremad rahastamisvõimalused. ÜJKP tsiviilmissioonide haldus- ja tegevuskulud kaetakse liidu eelarvevahenditest. Sõjalise või kaitsepoliitilise tähendusega operatsioonide halduskulud kaetakse liidu vahenditest ning tegevuskulud ELi liikmesriikide (v.a Taani) poolt finantseeritava Ateena mehhanisimi kaudu.

Käivitusfond

Ehkki üldised ELi missioonide ja operatsioonide rahastamise tingimused jäid Lissaboni lepinguga muutmata, lisati lepingusse nn käivitusfondi loomise võimalus. Käivitusfond on mõeldud ELi operatsioonide ja missioonide ettevalmistava tegevuse rahastamiseks (mida ei saa rahastada ELi eelarvest). Käivitusfond koosneks liikmesriikide panustest ning selle kasutamist organiseeriks kõrge esindaja. Aasta jooksul ei ole aga seda fondi loodud ega selle loomise teemat nõukogus arutatud. Üheks põhjuseks on asjaolu, et eespool mainitud Ateena mehhanism võimaldab sõjaliste operatsioonide kiiret eelrahastamist. Samas saab läbi Ateena mehhanismi rahastada vaid ELi sõjalise ja kaitsepoliitilise tähendusega operatsioone, tsiviilmissioonide kulusid antud mehhanismiga katta ei ole võimalik. Käivitusfondi puudutavat sõnastust võiks samuti pidada juba vananenuks, kuna see ei arvesta 2004. aastal loodud Ateena mehhanismi sätetega.

Euroopa Kaitseagentuur

Ainuke Lissaboni lepinguga ELi aluslepingusse sisse kirjutatud agentuur – Euroopa Kaitseagentuur – ei ole uus organ. Kaitseagentuur loodi 2004. aastal, kolm aastat pärast ELi tuleviku konvendi sissejuhatamist ning aasta pärast esimese ELi sõjalise operatsiooni käivitamist. Aluslepingusse kirjutamine tugevdab kaitseagentuuri juriidilist baasi ning kinnitab selle olulist rolli liidu jaoks.

Lissaboni lepingu kohaselt tuleb liikmesriikidel oma sõjalisi võimeid järk-järgult täiustada ning kaitseagentuuril on tarvis siinkohal tegeleda sõjaliste võimete arendamisega, kaitsetööstuse, -tehnoloogia ja relvastuspoliitika edendamisega ning nõukogu abistamisega sõjaliste võimete hindamisel. Kaitseagentuuris ning selle poolt hallatavates projektides osalemine on liikmesriikidele vabatahtlik. Selle kaitseministritest koosnev juhtkomitee on liidus ainukeseks ELi kaitsevaldkonnaga tegelevaks organiks, kus otsuse tegemisel on lubatud kasutada kvalifitseeritud häälteenamust. Vabatahtlikkus ja kvalifitseeritud häälteenamuse kasutamise võimalus tagab agentuuri poolt juhitavate kaitsealaste tegevuste suurema kiiruse ja paindlikkuse.

Lõpetuseks

2001. aasta ELi põhiseaduse lepingu koostamisega alguse saanud ning 2009. aastal jõustunud Lissaboni leping tõotas tuua kaasa positiivseid muudatusi. Liidu kaitsedimensiooni osaks sai uus organ (välisteenistus), aluslepingusse kirjutatud juba olemasolev organ (Euroopa kaitseagentuur), varasema täiendus (kõrge esindaja, välisasjade nõukogu, missioonide nimekiri) ning uued pakutavad võimalused (alaline struktureeritud koostöö, käivitusfond, vastastikuse abi kohustus, osalt on uus ka liikmesriikide rühma poolt läbiviidava ELi missiooni võimalus ning solidaarsusklausel). Seega on pakutud uusi võimalusi kaitsevaldkonnas mitu, alalise struktureeritud koostöö võimalus neist ehk kõige paljutõotavam.

Igal juhul on ELi liikmesriikide kohus nii solidaarsusklausli kui ka vastastikuse abi klausli kohaselt hädas liikmesriiki aidata.

Tagasivaade läinud aastale näitab, et 12 kuud on liidu tasandil väga lühike aeg. Euroopa välisteenistus sai küll jalad alla ning kõrge esindaja oma esimesed kogemused ametipostil kätte, kuid kitsamalt kaitsedimensioonis näis kõik jäävat veel vanasse vormi. Jah, need sätted, mis lisati Lissaboni lepingusse eesmärgiga juba tehtud tegevusi aluslepingusse kirjutada, on kasutamisel, kuid päris uute võimaluste osas tuleb veel liidu struktuurides plaani pidada. Alalise struktureeritud koostöö osas käivad siiamaani arutelud, kas sellel on mõtet kõikide juba olemasolevate kaitsealaste koostöövõimaluste kõrval, ära ei ole kasutatud käivitusfondi loomise võimalust, ootel on vastastikuse abi kohustus ning sisustamata solidaarsusklausli rakendamisega seonduv. Ainus uus võimalus, mis õnnestus ära kasutada, oli kaitseministritele iseseisva otsusetegemise õiguse andmine.

Peale lühikese aja, mil on olnud võimalik lepingut rakendada, on probleemiks ka see, et lepingu ideed ja sõnastused said alguse juba 2001 eelsetest aastatest ning pärast jõustumist on mõned aspektid muutunud. Vastavaid sätteid saaks küll kasutada, kuid praeguste vajaduste ja soovidega kooskõlastamiseks tuleb nende mõtet veidi ümber tõlgendada. Kindlasti aga ei saa Lissaboni lepingut viimase aasta sündmuste valguses hinnata ebaõnnestunuks. ELi kaitsevaldkond on erinevate huvide ja hirmude ning ühehäälsuse nõude kontekstis olnud alati stabiilselt aeglase arenguga. Ja võib-olla ongi mõnikord viivitused head.