Kategooriliselt vale

Segadusse sattudes püüame me instinktiivselt asjades selgust saada ja neid korrastada. Siltide („ekskommunistlik”), lahterdamise („Ida-Euroopast”), kategooriate („uus Euroopa”) ja paradigmadega (“üleminekumajandused”) muudame me kaootilise maailma endale mõistetavaks ja selgepiiriliseks. Aga nagu silmale ilus ei pruugi olla tõhus, nii ei ole ka selgus sama mis tõde. Ning erinevalt jalatsitest ei järeldu sellest, et kategooria on korralikult „sisse käidud”, ka tema sobivus.

Juba lapsena kippus mulle tunduma, et Euroopat kirjeldavate mõistetega pole kõik korras. „Läände” kuulusid neutraalsed Soome, Rootsi, Austria ja Iirimaa. NATOsse kuulusid mittedemokraatlikud Hispaania, Portugal ja Kreeka. „Nõukogude blokk” ei olnud päris sama mis „Ida-Euroopa” ega ka sama mis „kommunistlikud riigid”. Tõenäoliselt kõige rängem kommunistlik diktatuur Euroopas valitses Albaanias, mis läks Nõukogude Liiduga riidu Hruštšovi „revisionismi” tõttu ja ripsutas tiiba Hiinaga. Kuid Albaanial olid jäised suhted Jugoslaaviaga, mis samuti ei saanud Kremliga läbi.

Mida lähemalt mõisteid vaadelda, seda sisutumaks nad muutusid. Kommunistlikud riigid ei olnud tingimata üheparteiriigid: Poolas, „Saksa DVs”, Bulgaarias ja Tšehhoslovakkias olid ametlikult olemas iseseisvad (kuid praktikas lojaalsed) mittekommunistlikud parteid. Jugoslaavia oli üheparteiriik, aga selle ajakirjandus oli hämmastavalt mitmepalgne. Paljud eestlased, idasakslased, tšehhid, slovakid ja ungarlased võisid vaadata Lääne televisiooni, nii et ka väide kommunistide infomonopoli kohta ei pädenud.

Samuti ei tähendanud kommunism ainult plaanimajandust. Jugoslaavias kehtis sündikalistlik kapitalismi erikuju, mida nimetati „isemajandavaks sotsialismiks”. Väidetavalt oli põllumajanduse kollektiviseerimine üks „kommunismi” tunnusmärke, kuid Poolas ja teataval määral teisteski riikides püsisid talumajapidamised (ja isegi eraettevõtlus) läbi kogu kommunistliku aja. Ka ateism ei olnud nii levinud, kui võisid arvata välismaalased: Poolas Lublinis tegutses täieõiguslik katoliiklik ülikool ja ilmusid katoliiklikud ajakirjandusväljaanded (nende toimetused võisid vabalt tegutseda, kuid enne avaldamist läbisid väljaanded siiski tsensuuri ning nende tiraažid olid pisikesed).

Ainuke asi, mida sellest pikast sõnamängude, paradokside ja väärmõistmiste reast aru võib saada, on tõsiasi, et Euroopa riikide sobitamine niisuguse kunstliku taksonoomiaga ei ole lihtsalt võimalik.

Terminoloogia oli niisiis vigane. Kuid sellest oli ka kasu. Juba rääkimine „Kesk-Euroopast” väljendas vastuseisu nõndanimetatud raudsele eesriidele, mis lahutas Prahat (mis oli väidetavalt „Ida-Euroopa riigi” pealinn) Viinist („Lääne-Euroopa riigi” pealinnast), kuigi viimane asus hoopis 250 kilomeetrit Prahast kagus. Kõnelemine „12 nõukogude vabariigist” tähendas toetust Balti riikidele: kui keegi lähemat huvi tundis, siis need olid „okupeeritud territooriumid”.

Kui sõjajärgne jääkilp hakkas Euroopas sulama, ilmnes, et „kommunism” kujutab endast kahe asja segu: Nõukogude (tegelikkuses pigem vene) imperialism ning autoritaarsete kohalike eliitide (keda Milovan Djilas nimetas „uueks klassiks”) huvid, kes otsekui aristokraadid juhtisid oma riike feodaalvaldustena. Mõnikord need tegurid kattusid, näiteks lõpuni lojaalses Saksa DVs. Mõnikord ei kattunud, näiteks Albaanias või Jugoslaavias. Aga mõlemad olid hukule määratud.

Pärast 1991. aastat jäeti kasutamata võimalus heita kõik need sildid rõõmsasse lõkketulle. Tagasi vaadates on isegi raske aru saada, miks loodi sellised suured kategooriad nagu „endine nõukogude vabariik” ja „endine Jugoslaavia riik”. Eestil ja Sloveenial on näiteks palju enam ühist kui Eestil ja Tadžikistanil või Sloveenial ja Montenegrol. „Ekskommunistlik” oli nagunii lootusetult lai kategooria, mis hõlmas kõike Plzeňist Vladivostokini ja Tallinnast Dušanbeni.

Ent see lõke jäi püstitamata, rääkimata süütamisest. Selle asemel püüdsime kategooriaid veidi kohandada, et nad paremini töötaksid. Mõned pakkusid „Kesk-Euroopa” välja mugava mõistena kõige arenenumatele meie lävepaku taga seisvatele riikidele: Tšehhoslovakkia, Ungari, Poola. Aga Sloveenia, mis on hulga arenenum kui Slovakkia? Ja kas see „Kesk-Euroopa” hõlmab ikka (vaieldamatult keskel asuvaid) austerlasi? Sellele on külge kleepunud kohmakas täiend: „ekskommunistlik Kesk-Euroopa”. Aga isegi sellel ei ole mingit sisu. Kesk-Euroopa idapiir on samamoodi vaieldav nagu Euroopa enda idapiir. Kõik, kes satuvad Vilniusesse või Lvivi, võivad ise veenduda, et need asuvad kultuuriliselt samas ruumis „keskeuroopalike” Krakówi ja Budapestiga.

Veidi mõistlikum mõiste on „Ida-Kesk-Euroopa”, mille välmis poola pagulasteadlane Oskar Halecki. Tema meelest jäi see piirkond Soome ja Kreeka vahele (kuigi ta jättis täpsustamata, kas viimased sinna kuuluvad või mitte) ning piirneb ühelt poolt Rootsi, Saksamaa ja Itaalia ning teiselt poolt Türgi ja Venemaaga. Enne 1939. aastat võis see tõepoolest nii olla. Aga tänapäeval hõlmaks see Valgevene (mis ei ole demokraatlik). Ja kuhu jääb Gruusia?

Veel keerulisem on endise Ida-Saksamaa küsimus. Enne 1989. aastat oli see Euroopas külma sõjaga loodud ja selle poolt määratletud riik ilmselgelt ja kindlalt „idabloki riik”. Aga nüüd? Kas pärast „Lääne-Saksamaa” poolt allaneelamist on ta ikka “ekskommunistlik”? Või on see nüüd osa „Läänest”? Vaimu mõttes on „Ida-Saksamaa” (ehk Saksamaa Nõukogude okupatsioonitsooni, nagu nimetasid seda külma sõja eestvõitlejad) inimesed seniajani märksa „kommunistlikumad” kui individualistlikud ja dünaamilised poolakad, kosmopoliitsed tšehhid või tehnikalembesed eestlased.

Ka klubiline kuuluvus ei aita kuigi palju. Albaania on NATO ridades, aga ei ole seda väärt (liikmestaatus kujutas endast Ameerika altkäemaksu abi eest endises Jugoslaavias). Makedoonia on väärt, aga ei ole liige, sest Kreeka on sellele veto pannud. Gruusia ja Rootsi on alliansile kasulikud ja innukad abilised, oluliselt kasulikumad kui mõnedki täisliikmed (markantne näide on Belgia). Mitmed riigid, mis ei kuulu isegi ELi, kasutavad eurot. Mitmed ELi riigid on taotlenud erandit ühisrahast. Mõnel (Taani ja Suurbritannia) on teisigi erandeid.

Juba lapsena kippus mulle tunduma, et Euroopat kirjeldavate mõistetega pole kõik korras.

Siltide nõrkus ilmneb kõige paremini servade peal. Kas on mõtet kasutada kolme Balti riigi kohta epiteeti „endine nõukogude”? Jah, raudtee rööpalaiuse ja energeetikataristu mõttes võib-olla tõesti, aga kindlasti mitte mõttelaadi, majandusliku ja poliitilise suunitluse ning kultuuri mõttes. Gruusia on vaba turumajandusega ja pealtnäha demokraatlik, Armeenia ja Aserbaidžaan mitte. Ja Moldova? On see rohkem Rumeenia või Ukraina moodi?

Sama tulutu on teataval ajal moes olnud seisukoht, et Euroopa suur eraldusjoon kulgeb „arenenud katoliku Lääne” ja „mahajäänud õigeusu Ida” vahel. See näitab rohkem autorite võhiklikkust kui üldse midagi piirkonna kohta. Eestis, Lätis, Ida-Saksamaal, Ungaris ja Tšehhis leidub märkimisväärsel arvul protestante. „Õigeusklikus” Idas leidub Bütsantsi riitust järgivaid katoliiklasi, autokefaalseid kirikuid, rääkimata Gruusiast ja Makedooniast, kes on olnud edukad majandusreformide läbiviijad. Veel suurem segadus tekib siis, kui pannakse ühte patta „slaavlased” ja „õigeusklikud”. Poolakad on esimest, aga mitte teist, rumeenlased teist, aga mitte esimest.

Ainuke asi, mida sellest pikast sõnamängude, paradokside ja väärmõistmiste reast aru võib saada, on tõsiasi, et Euroopa riikide sobitamine niisuguse kunstliku taksonoomiaga ei ole lihtsalt võimalik. Me ei talita nii mujal maailmas: keegi ei räägi „Kagu-Aasia ekskommunistlikest riikidest” (Google’i otsing selle või ka väljendiga „ekskommunistlik Indohiina” ei anna ühtegi tulemust). Vietnam (nii endine Põhja- kui ka endine Lõuna-Vietnam), Kambodža ja Laos on täiesti eri riigid. Aga kui otsida väljendit „Ida-Euroopa ekskommunistlikud riigid”, on vasteid üle 12 000 (ja mul on häbi, et suur osa esimese lehekülje vastetest on pärit minu sulest).

See paljastab midagi sügavamat sellest, kuidas me mõtleme. Tänapäeva elu vaimne pool tugineb üldistustele ja keskmistele väärtustele. Soome on „rikas” riik, Zimbabwe „vaene”. Valgevene on „diktatuur”, Ameerika on „vaba”. Mingil määral on sellistest üldistustest kasu. Aga ainult mingil määral. Mõned Soome elanikud on päris vaesed ja mõned Zimbabwe elanikud üle mõistuse rikkad. Valgevene on tõepoolest autoritaarne riik, aga seal võib avalikus kohas juua ja restoranis suitsetada – proovige midagi sellist vaid Ameerikas.

Lühidalt – niisugustest pealiskaudsetest mõtteseostest on kasu väheoluliste otsuste juures, aga need ei asenda tõelist teadmist. Kui me seisame kõrtsis leti ees, võib veini tellimiseks piisata, kui öelda lihtsalt kas „punane” või „valge”. Aga kui valime veini piduliku söögiaja tarbeks, peame juba palju rohkem teadma: kas eelistada punastest veinidest Argentina Malbeci või ikkagi Uus-Meremaa Pinot Noiri? Või kui me tunneme huvi, kuidas läheb kellelgi, kellest me hoolime, tahame me teada veidi enam kui pelgalt tavapäraselt mõõdetavaid näitajaid, näiteks palga suurust või siis pulsikiirust, temperatuuri ja vererõhku.

Samad sõnad kehtivad riikide kohta. Kui me tunneme mõne paiga vastu piisavalt suurt huvi, siis pöörame tähelepanu selle koha isepärastele omadustele, plussidele ja miinustele, mitte aga sellele, millisesse kategooriasse see kuulub või kuidas ta paistab välja võrdluses teistega. Kui te huvitute näiteks Briti poliitikast, siis ei pea te seda laiema „anglosfääri” või „endise Briti impeeriumi” osaks.

Siiski, kirjanduse puhul võib „anglosfääri” kasutamine samas olla päris mõistlik. Nii võib see olla ka „Ida-Euroopaga”. Pole mingit mõtet kõnelda Venemaa, Läti ja Moldova poliitikast, nagu kuuluksid need kõik ühtsesse „nõukogudejärgsesse” poliitilisse ruumi. Küll aga on vägagi mõttekas kõnelda venekeelsest kultuurist, kirjandusest, filmidest ja muusikast terves piirkonnas, kus elab neid tarbivaid ja nautivaid inimesi.

Igal juhul oleks kultuurilise „russofoonse” piirkonna määratlemine väga huvitav ja mõttemalle proovile panev tegevus, mis nõuaks nähtavasti põhjalikku uurimist. Ilmselt kuuluks sellesse Ida-Ukraina, aga arvatavasti mitte Lääne-Ukraina, Riia, aga mitte Läti maapiirkonnad, Tallinn ja Kirde-Eesti, aga mitte Lõuna- ja Lääne-Eesti – ja kui palju üldse Leedust? Sellel tasuks pikemaltki peatuda.

„Ekskommunistlikest majandustest” kõnelemise asemel oleks oluliselt mõttekam rääkida „konvergeeruvast”, „kapitalijanusest” ja „alainvesteeritud” Euroopast.

Sama lugu on majandusega. Venemaa needuseks on olla loodusvarade rantjee (nagu majandusteadlased oma žargoonis nimetavad teenimatu tulu saajat), mis võimaldab riiki juhtivatel endistel KGB tegelastel rahvuslikust varast pihta panna miljardeid dollareid, millega makstakse kinni vastaseid, rahastatakse repressioone ja paisatakse õhku propagandat. Seda mudelit saavad kasutada üsna vähesed riigid (tänu Jumalale!). Aga kui juba hakata mõtlema rantjeede peale, on üsna lihtne näha, kuidas toimivad naaberriigid. Ukraina rantjeeluse aluseks on loodusvarade asemel riikliku bürokraatia masinavärk. Mujal leiab teisigi aluseid: transiit Lätis, turism Prahas, narkootikumid Tadžikistanis. Kui esitada küsimus, miks sellised rantjeemudelid tekivad, püsivad ja õitsevad, jõuab välja konkurentsiahta ja läbipaistmatu poliitilise võimuni. See tuleneb nõrgukesest ajakirjandusest, mis ei haugu ega hammusta, erakondade korrumpeerunud rahastamisest ning avalikkuse madalast usaldusest ja vähestest ootustest. Nende küsimuste esitamine tekitab huvipakkuvaid võrdlusi ja kontraste: miks erineb Rumeenia Bulgaariast või Sloveenia Horvaatiast või Eesti Lätist?

Kogu asi ongi selles, et kui hakata mõtlema õigesti, siis aitavad kategooriad ergutada mõttetegevust, mitte enam mõttelaiskust. Me kõneleme väga palju Kreeka, Portugali, Itaalia ja Iirimaa sarnasustest ja erinevustest. Kuid nende ühine tegur ei ole mitte see, et neis kõigis olid 1930. aastatel fašistlikud režiimid (Iirimaa puhul kvaasifašistlik). Ei ole ühine ka see, et nad asuvad „Euroopa lõuna- ja lääneosa servakaarel”. Ühine tegur on hoopis, et nad on konkurentsivõimetud, ei suuda devalveerida, on koormatud võlgadega ning võivad seetõttu väga hõlpsasti pankrotti minna, kui Euroopa Keskpank ei trüki just raha juurde, millega euro muutuks nõrgemaks. Kui Iirimaa suudab taastuda, lahkub ta sellest kategooriast. Tema asemele võib kergesti astuda Belgia.

„Ekskommunistlikest majandustest” kõnelemise asemel oleks oluliselt mõttekam rääkida „konvergeeruvast”, „kapitalijanusest” ja „alainvesteeritud” Euroopast. Kiire kasvu ja moderniseerimise nimel peavad riigid, mis kaotasid kommunistliku võimu all tublisti aega, eelkõige importima raha, mis tähendab suurt jooksevkonto defitsiiti. (See ei ole iseenesest halb, sest rikastelt laenamine kujutab endast vaeste riikide ettevõtete (ja vahel ka maksumaksjate) standardset arengumudelit. Kuid sellega kaasneb suur oht võimalike šokkide ees.)

Enam ei kutsu keegi Eestit kergel käel „endiseks nõukogude vabariigiks”. Noh, võib-olla New York Times välja arvatud.

Segadusest ülesaamiseks ei pea olema neurootiliselt korrastav. Selline reageerimine oleks autistlik, hirmu näitav ja lapsik. Segadusest aitavad üle teadmised. Üks kommunismi pärandeid on asjaolu, et „Lääne” eriti vanematel inimestel Euroopas ja Ameerikas on endiselt vaimuilmas sügav must auk, mis ei ole aastatega kuidagi täitunud. Selle üle ei ole mõtet kurta: meil tuleb sellega leppida ning püüda hoopis piltlikult ja näitlikult välja tuua teistsuguseid, kasulikke kategooriaid (kõrgtehnoloogiline, läbipaistva valitsemisega), mis vastavad tegelikkusele, mitte vääralt mäletatavale ajaloole.

Eesti on juba õige palju ära teinud soovimatutest siltidest lahtisaamiseks. Enam ei kutsu keegi Eestit kergel käel „endiseks nõukogude vabariigiks”. Noh, võib-olla New York Times välja arvatud. Aga eks mõned ei õpigi kunagi.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.