Käsiraamat algajale diktaatorile

1990. aasta septembris oli seersant Samuel Doe, 1980. aastal Libeerias riigipöörde korraldanud ja presidendiameti kaaperdanud mees, parasjagu oma mässavas riigis Nigeeria palgasõdureid otsimas. See otsinguretk lõppes seersant Doele halvasti: riigi pealinnas Monrovias ründasid tema konvoid rivaalist sõjapealiku Prince Johnsoni võitlejad, seersandist president langes vangi ning Johnson asus teda üle kuulama. Kogu protsessi filmida lasknud Johnson tüdines peagi Doe napisõnalisusest, lõikas tal kõrva peast, sõi selle ära ja küsis uuesti: “Kus on raha?”

Nii võimatu kui see meile võib tunduda, ei ole diktaator Doe ja usurpaator Johnsoni vahe demokraatlike poliitikutega suur – õieti seda vahet polegi. Kõik valetavad, petavad, varastavad ja skeemitavad. Vähemalt väidavad nii Bruce Bueno de Mesquita ja Alastair Smith oma raamatus „käsiraamat“, milles autorid on süstemaatiliselt läbi töötanud suure hulga juhtumeid nii kaasajast kui ka minevikust, lähedalt (loe: Läänest) kui ka kaugelt.

Teos, mis pretendeerib arvustustele pealkirjaga “Uus Machiavelli”, pakub värske viisi kategoriseerida valitsusi. Autorite süsteem jagab otsustajad kolme lahtrisse, või nagu nad ütlevad, dimensiooni: nominaalne valijaskond (ingl k: nominal selectorate), tegelik valijaskond (ingl k: real selectorate) ja võitjakoalitsioon (ingl k: winning coalition). Neid kolme dimensiooni nimetavad autorid vastavalt ka „vahetatavad“ (ingl k: interchangeables), kellel on mingigi sõnaõigus juhi valimisel, „mõjukad“ (ingl k: influentials), kes juhi tegelikult valivad, ja „hädavajalikud“ (ingl k: essentials), kelleta võita ei saa. Seega ühed juhid peavad arvestama suurema, teised väiksema võitjakoalitsiooniga, st ühed sõltuvad suuremast, teised väiksemast hulgast inimestest.

Kogu protsessi filmida lasknud Johnson tüdines peagi Doe napisõnalisusest, lõikas tal kõrva peast, sõi selle ära ja küsis uuesti: „Kus on raha?”

Autorid ei kasuta traditsioonilist antiikajast pärit põhikorravormide kategoriseerimist kolmeks heaks ja kolmeks halvaks – vastavalt monarhia, aristokraatia ja demokraatia ning türannia, oligarhia ja ohlokraatia –, kuid nende kolmedimensiooniline poliitiline kategoriseerimine on pigem täiendus antiigist pärit mudelile kui katse seda ümber lükata. Raamatu rõhuasetus on küsimusel, kes on toetajad ja kui palju neid on, mitte küsimusel, kui palju on võimulolijaid. Õigupoolest ei taha de Mesquita ja Smith kasutada termineid „demokraatia“ ja „autokraatia“, kuid kuna need määratlused on nii laialt levinud, on mugavam seda siiski teha. Aga ainult arusaadavuse hõlbustamise eesmärgil. Sama kehtib ka mugavusterminite „konservatiiv“ ja „liberaal“ ning „parempoolne“ ja „vasakpoolne“ kohta.

De Mesquita ja Smithi nägemuses on „demokraatiates“ hädavajaliku võitjakoalitsiooni liikmete arv suurim, kuid ka seal on poliitikutel võimalik pääseda võimule ilma 51% toetuseta. Kui võita „õigetes“ osariikides, piisab USAs presidendiks saamiseks iga viienda hääle võitmisest. Ühendkuningriigi peaministriks võib saada juba veidi enam kui 25% toetuse najal. Demokraadid peavad küll leppima nn päris valimistega, aga see ei tähenda, et need valimised on puhtad. Üks ametisolijate võtteid on valimisringkondade piiride kohendamine endale sobivaks (ingl k: gerrymandering). Teine, ja näiliselt väga võrdõiguslik ja demokraatlik võimalus on määrata teatud arv kohti parlamendis vähemuste esindajatele või naistele.

Selliste meetodite tagajärjel toimuvad näiteks Tansaanias küll vabad ja demokraatlikud valimised, aga võimuloleva CCM-partei (suahiili k: Chama cha Mapinduzi; eesti k: Revolutsioonipartei) järjekordne valimisvõit eeldab ainult viieprotsendilist häältesaaki. Veel üks viis, kuidas „demokraadid“ toetust kindlustavad, on võitjakoalitsiooni laiendamine – Eestis võib näitena tuua mõtte anda valimisõigus mittekodanikele/venelastele, noorematele kui 18-aastastele või lapsevanematele, võttes aluseks nende laste arvu.

Demokraadid peavad küll leppima nn päris valimistega, aga see ei tähenda, et need valimised on puhtad.

Kui aga võimule on juba saadud, püsib üle kümne aasta ametis ainult neli protsenti demokraatidest. Sama tulemuse suudavad saavutada üksteist protsenti autokraatidest. Kuid autokraatidele on esimesed kuud võimul vastu pidada raskemad kui demokraatidele.

Suurte ja väikeste võitjakoalitsioonidega valitsuste ehk siis põhimõtteliselt demokraatiate ja autokraatiate vahe seisneb veel näiteks selles, et esimeste puhul peaksid maksud olema madalamad kui teistes. Samas eksisteerib autokraatiate puhul alati oht, et kui sul on midagi väärtuslikku, võib valitsus selle igal hetkel ära võtta. Pole ime, et nii Hiinas kui Venemaal istub riigi kõige rikkam inimene vangis. Selliste ja teiste näidete varal väidavad raamatu autorid, et Venemaal näib võitjakoalitsioon väiksemaks muutuvat (st Venemaal kasvab autoritaarsus).

Demokraatiate puhul on ka kõrghariduse roll ühiskonnas kaalukam ja autokraatiates on jällegi ülimalt heal järjel algharidus (sest piisab, kui „alamad“ oskavad minimaalselt arvutada, aga ei suuda iseseisvalt mõelda). Suurte võitjakoalitsioonidega, kuigi muidu väikestes riikides leidub mitmeid tippülikoole, kuid peale Hiina ja Singapuri autokraatlike riikide ülikoolid pingerea tippu ei küündi. Võitjakoalitsiooni suurus on määravaks ka sedavõrd lihtsa asja nagu veevarustuse arengutaseme puhul, mida muidu võiks seostada riigi majandusliku heaoluga. Selgub, et demokraatlikus Hondurases, kus per capita sissetulek on 4100 dollarit, on puhas joogivesi kättesaadav 90 protsendile elanikkonnast. Autokraatlikus Ekvatoriaal-Gineas, kus sissetulek per capita on 37 000 dollarit, on aga vastavaks näitajaks vaid 44 protsenti..

Kui demokraadid, erinevalt autokraatidest, ei saa kodus omavolitseda, siis see ei takista – pigem isegi innustab – demokraatlikke valitsusi tegema välismaal kõike seda, mis kodus keelatud. Konkreetne probleem on näiteks välisriikidele antav arenguabi. Viga ei ole mitte selles, et arenguabiks kulutatakse liiga vähe, vaid asjaolus, et raha jõuab valedesse kätesse ja „abi“ teeb rohkem kahju kui kasu. Selles skeemis osalevad isegi musterdemokraatlikud Skandinaavia riigid. Neile meeldivat anda abiraha, et saada vastutasuks järeleandmisi kaubanduses ja näha võimul sotsialistlikult meelestatud valitsusi.

Pole ime, et nii Hiinas kui Venemaal istub riigi kõige rikkam inimene vangis.

Jaapan aga lähtub abiandmisel häältest Rahvusvahelises Vaalanduse Komisjonis (ingl k: International Whaling Commission, IWC). IWC-liikmesus on selle tagajärjel kõvasti kasvanud – sinna kuuluvad nüüd ka merepiirita riigid nagu Mongoolia, Laos ja Mali. Kirjeldatud põhimõte kehtivat kõigi abiprogrammide ja päästepakettide puhul.

Autorite arvates ei tohi toetust ja abi anda enne, kui lubatud reformidega on tõeliselt alustatud või reformid ellu viidud, sest praktika näitab, et vastasel juhul neid lihtsalt ei tule. „Diktaatori käsiraamat“ kirjeldab muu seas, kuidas Egiptusele suunatud USA abi kahanemise tagajärjel oli Mubaraki võitjakoalitsioon alamakstud ja rahvas tundis, et mässamisega seotud risk on vähenenud. Iseasi muidugi, mis sellele järgnes. Siinkohal on asjalikum lugemine Robert D. Kaplani aprillikuine artikkel hierarhiast ja ebavõrdsusest analüüsiportaalis Stratfor. Kaplan kirjeldab ka demokraatiat hierarhilise süsteemina – mis iseenesest sobib ilusti kokku „Diktaatori käsiraamatu“ seisukohtadega –, kuid kuna Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas hierarhilist süsteemi ei eksisteeri, valitseb seal anarhia.

De Mesquita ja Smithi teosest selgub ka see, et demokraatiatel on „odavam“ sõda pidada, sest kulud on jagatud suure võitjakoalitsiooni vahel. Igaühe individuaalsed kulud – või saamata jäänud hüved – on seetõttu väikesed. Kui nominaalselt sama suur üldkulu jagada aga autokraatide väikeste toetajaskondade liikmete vahel, siis kujuneb iga üksiku toetaja kantav kulu palju suuremaks. Demokraatiad ei ole rahuarmastavad; nad sõdivad hea meelega, aga ainult siis, kui arvavad, et võit on kindel. 93% demokraatlike riikide poolt alustatud sõdadest on nad ka võitnud. Autokraatiate ehk väikeste võitjakoalitsioonidega režiimide puhul on vastav protsent 60. Seetõttu on peamine põhjus, miks suure võitjakoalitsiooniga riigid ei sõdi hea meelega sarnaste riikidega, hoopis lõpptulemuse ebaselgus. Eeltoodu kummutab ka demokraatliku rahu teooria (justkui demokraatiad ei sõdiks omavahel). Suured ja tugevad demokraatiad ei hoidu väiksemate demokraatiate kallal norimast, neid ähvardamast ja oma tahet neile peale surumast. Sõda ei puhke, sest nõrgem annab tugevama tahtele järele.

Seega, kõiki võimulolijaid ja võimule pürgijaid motiveerivat samad asjad – võim ja raha. Vahe seisnevat selles, kui paljusid peab võimulolija või võimule pretendeerija ära ostma. Taoline autorite maailmapilt on võrdlemisi Nietzsche- ja Marxi-keskne. Kolmest uusaja tavapärasest kahtlusalusest, kelle abil tavatsetakse seletada kõike, mis inimesi motiveerib hommikul voodist tõusma, puudub ainult Sigmund Freud. Võib-olla arvasid de Mesquita ja Smith lihtsalt, et pikad lood Berlusconi eraelust muudaks teose liiga „kollaseks“?

Aga isegi, kui valdav enamik riigi- ja valitsusjuhtidest on nõus võimu ja raha nimel valetama, varastama ja kõike muud sellist tegema, siis oleks võinud raamat juhtida tähelepanu asjaolule, et räpased võtted ei ole universaalsed ja kestlikud ning edu võib saavutada ka ausal teel. Nagu on kirjutanud Benedictus XVI, saab ainult tõde tuua vabaduse ja kukutada diktatuurid, mis on ehitatud ideoloogilistele valedele – nagu see oli näiteks Nõukogude Liidu puhul. Lisaks leidub läbi ajaloo hulgaliselt de Mesquita ja Smithi kirjeldatule vastupidiseid näiteid.

Teos, mis pretendeerib arvustustele pealkirjaga „Uus Machiavelli”, pakub värske viisi kategoriseerida valitsusi.

Kui haarata kinni raamatu pealkirjast, tasub meenutada diktaator Lucius Quinctius Cincinnatust. 458. aastal eKr, kui Roomat ähvardas invasioon, saabus delegatsioon Rooma senaatoreid Cicinnatuse juurde abi paluma ja leidis ta põllul tööd tegemas. Kuueteistkümne päevaga oma ülesande täitnud, pani Cincinnatus talle usaldatud diktaatoriameti maha ja naasis oma põllule. Samuti on oluline tuvastada õiged motiivid keerukamates ja piiripealsemates ning paremini dokumenteeritud olukordades, mida ei jõua siinses arvustuses üksikasjalikult lahata. Asi on nimelt selles, „Diktaatori käsiraamat“ hoiab liiga kramplikult kinni omaenese teoreetilisest raamistikust ning ajab sageli segamini eesmärgi ja vahendi.

Isegi kui jätta kõrvale antiik- ja keskaeg, leiab ka kõige uuemast ajast valitsusi, kes vähemalt mõnes asjas lähtuvad objektiivsest tegelikkusest, sellest, mis on tõeliselt õige ja kasulik, mitte ei käitu igal võimalusel populistlikult. Näiteks oleks Eesti valitsusel väga lihtne kas või kahekordistada meie riigi võlakoormat ja võita selle abil järgmised valimised, aga siiani on valitsus sellest hoidunud. De Mesquita ja Smithi valemi järgi sellist nähtust ei tohiks olla, sest mittelaenamine seab ohtu võimulpüsimise. De Mesquita ja Smith eksivad, kui eeldavad, et õige ja kasulik on vastuolus. Lugejale võib meenutada märtsikuist Diplomaatiat, kus oli juttu väärtuste ja pragmatismi kokkusobivusest.

Raamatu ehk tugevaim külg on see, et ta demonstreerib, nähtuna läbi värske pilgu, kuidas tänapäeva poliitiline süsteem on üks tervik – olgu selleks siis Põhja-Korea diktatuur või Lääne demokraatia. Nad kõik on Prantsuse revolutsiooni sünnitised ning liigne vahetegemine autokraatlikel ja demokraatlikel riikidel pole põhjendatud. Täpsemalt on raamatu suur pluss autorite veenev argumentatsioon, et demokraadid ei ole automaatselt – või isegi pole üldse – pühakud. Ja kuigi autorid on „demokraatide“ suhtes kriitilised, arvavad nad sellegipoolest, et demokraatiates on valitsejad sunnitud meeldima suuremale toetajate hulgale ja seega ei ole võimalik hoida rahvast näljas, kulutades samal ajal hiigelsummasid iseenda ja oma lähikonna heaolule.

„Diktaatori käsiraamat” hoiab liiga kramplikult kinni omaenese teoreetilisest raamistikust ning ajab sageli segamini eesmärgi ja vahendi.

Selline De Mesquita ja Smithi teooria on vettpidav ainult siis, kui vaatame – vanast harjumusest – poliitilisi põhikordi, mille alus on ühe toimija, mitme toimija või enamuse subjektiivne tahe. Või kui võtta arvesse autorite kolmedimensioonilise poliitika definitsioon, siis hädavajaliku võitjakoalitsiooni suhteline tahe. Sel juhul on tõesti parem lähtuda paljude/enamuse tahtest kui ühe soovidest. Kuid see ei muuda asjaolu, et tänapäeva demokraatiad on äärmiselt raiskavad-laristavad. „Diktaatori käsiraamat” kirjutab: „Valijad võivad küll tunda süümepiinu viimase triljoni-dollari-programmi pärast, kuid vaadake, kas nad hääletavad vastu. Mis vaenlasi on lastel veel vaja, kui neil on sellised vanemad?“ Meenub mainitud Kaplani lugu. Kaplan mõistab de Mesquitast ja Smithist paremini, et head ning tegelikkuse objektiivsel käsitlusel põhinevad valitsused on võimalikud ja et sellisel juhul ei pea võitjakoalitsioon olema võimalikult suur, sest lähtutakse sellest, mis on õige, mitte vajadusest olla võimalikult paljudele meelt mööda.

Olles vaadelnud mõningaid argumente „Diktaatori käsiraamatust“ jääb mulje, et hoolimata iseenesest põnevast teooriast, huvitavatest faktidest ja paljust, mis on igati paikapidav, ei suuda de Mesquita ja Smith pakkuda alternatiivi vanale heale antiigi põhikorravormide klassifitseerimisele ja segakonstitutsiooni mõistele. Liigne makjavellistlik või „realistlik“ keskendumine uus- ja nüüdisaegsele tegelikkusele ei lase autoritel mõelda n-ö kastist väljapoole ja pakkuda uusi lahendusi. Võiks ja saaks optimistlikum olla. Kui autorid oleksid arvesse võtnud objektiivsel tegelikkusel ja suhtelisel tahtel põhinevate valitsemisvormide erinevust, oleks võinud jõuda sootuks järeldusele, et senine valitsemiskorraldus on see põhjus, miks läänemaailm on jõudnud praegusesse olukorda – majanduskasvu peatumise ja heaolu kahanemise vahejaama. Vaja on tegelikkuse objektiivsel käsitlemisel põhinevat poliitilist korda. Ainult see tagaks Läänele kestliku heaolu kasvu. Aga kokkuvõtvalt – igati hea raamat, mille põhjal saab autorite teooriat edasi arendada, ilma et oleks vaja seda lammutada.

Mikael Laidrel on magistrikraad antiikajaloos University College Londonist. Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.