Kasahstani verine jaanuar ja võidujooks Kesk-Aasiale

Keegi ei oodanud, et jaanuari alguses lahvatavad Kasahstanis protestid, mis mõnes kohas kasvasid üle marodööritsemiseks, süütamiseks ja tulistamiseks. Siiski, kahe aasta pikkune karmi koroonakarantiini periood ja sellega kaasas käiv elanikkonna ulatuslik vaesumine tõid kaasa olukorra, kus otsus lasta uue aasta alguses vedelgaasi hind vabaks tähendas viimast piiska karikas. 

Järgnes turbulentne nädal, mida Kasahstanis nimetatakse veriseks jaanuariks ja mille käigus toimusid kokkupõrked ja marodööritsemine Kasahstani suurimas ja rikkaimas linnas Almatõs, kaksikjuhtimise lõppemine riigis ning Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsiooni (KJLO) kiirreageerimisvägede saabumine. Kogu sündmusteahel lõppes sümboolselt 10. jaanuaril, kui Valgevene president Aljaksandr Lukašenka teatas KJLO koosolekul, et Usbekistan peaks õppima Kasahstani sündmustest ja organisatsiooniga ühinema.

Verise jaanuari sündmustel on mitu kihistust, millest mõned on tähtsad Kasahstanile, teised aga terve regiooni vaates. Pärast Nõukogude Liidu kokkulangemist on Kasahstan ja Türkmenistan olnud ainsad stabiilsed Kesk-Aasia riigid, kus pole olnud veriseid revolutsioone, etnilist verevalamist ega kodusõda. 

Mitmesuunaline välispoliitika

Kuni 2019. aasta märtsini valitses Kasahstani Nursultan Nazarbajev ja tema kinnisidee kontrollida kõike riigis toimuvat viis riigi sisuliselt stagnatsiooni. Siiski, sel perioodil kuulus Kasahstan Venemaa poliitilisse mõjusfääri, üritades aga võimaluse korral hoida Venemaast maksimaalset vahemaad. 

Kasahstani mitmesuunaline poliitika tähendas sidemete sisseseadmist maailma jõukeskustega, et tasakaalustada Venemaa poliitilist domineerimist. Nendeks olid Euroopa Liit, Hiina ja India, ent Nazarbajev üritas siseneda ka islamimaailma, presenteerides Kasahstani kui moslemiriiki. Lisaks näitasid Kasahstani vastu huvi üles Pakistan (ennekõike majanduskoostöö raames) ning end panturgi maailma liidriks kuulutanud Türgi (kelle huvi oli ennekõike kultuurilis-poliitiline). 

Nursultan Nazarbajevi presidendiks oleku ajal kuulus Kasahstan Venemaa poliitilisse mõjusfääri, üritades aga võimaluse korral hoida Venemaast maksimaalset vahemaad.

Kasahstani tahet olla geopoliitiliselt suurel pildil sümboliseeris eriti 2017. aastal pealinnas Astanas peetud EXPO maailmanäitus. Kultuurilise distantsi loomine Venemaast tekitas viimases ka pahameelt. Näiteks suhtuti Venemaal väga negatiivselt Nazarbajevi plaani viia kasahhi kirjakeel üle kirillitsalt ladina tähestikule. Sama negatiivselt suhtuti 2016. aastal Kasahstanis toimunud 1916. aasta Turkestani ülestõusu 100. aastapäeva tähistamisse. Ülestõusu põhjustas Tsaari-Venemaa koloniaalpoliitika, mistõttu ei meenutata sündmust Venemaal meelsasti. 

Venemaal ei oldud kindlasti vaimustuses ka sellest, kui Nazarbajev teatas 2014. aastal, et Euraasia Liit pole poliitiline, vaid majanduslik organisatsioon ning Kasahstanil on õigus sellest igal ajal välja astuda. Hoolimata tihedatest majandussidemetest Venemaaga, mida saab kohati pidada sõltuvussidemeteks, üritas Nazarbajev hoida Kasahstani poliitiliselt Venemaast võimalikult autonoomsena.

Näiline stabiilsus

Pealtnäha stabiilses Kasahstani ühiskonnas miilasid etnilised, regionaalsed ja ennekõike majanduslikud vastuolud. 2020. aasta veebruaris leidsid Lõuna-Kasahstanis aset dungaanide-vastased pogrommid. Kasahstani riigiaparaadis on erinevad suguvõsad alati võidelnud mõjuvõimu pärast. Kõige tugevamaks muutus Almatõst pärit Nazarbajevi lähikond. Kesk-Aasia riikides välja kujunenud võimuvertikaali järgi läksid kõik tähtsad majanduslikud ja poliitilised ametikohad presidendi lähisugulastele, hõimlastele ja sõpradele. Nii juhtus, et Nazarbajevi lapsed muutusid kiiresti Kasahstani rikkamateks ja mõjuvõimsamateks inimesteks. 

Kõrge vanuse, ent ka kasvava rahulolematuse tõttu andis Nazarbajev 2019. aastal formaalselt võimu üle Kasõm-Žomart Tokajevile. Nazarbajev jäi eluaegseks suurte privileegidega esimeseks presidendiks, valitsust ja parlamenti kontrolliva julgeolekunõukogu ning võimupartei Nur Otani esimeheks. 

Kasahstani stabiilsus osutus illusiooniks. On iseloomulik, et kui protestide alguses tulid tänavatele valdavalt kasahhid, siis hiljem liitusid ka põhjapoolsete tööstuslinnade venelastest elanikud. See näitab, et Kasahstanis olid pinged kasvanud sinnamaani, kus rahulolematuse tänavaprotestideks lahvatamiseks oli vaja väid väikest sädet. 

Esialgu oli protesteerijate programm väga segane. Nõuti reforme, teadmata konkreetselt, milliseid muutusi soovitakse. Ainus linn, kus toimusid ulatuslikud relvastatud kokkupõrked ja marodööritsemine, oli Almatõ. Juba alguses hakkas Tokajev rääkima terroristidest ja välisjõudude sekkumisest. Almatõ sündmuste põhjustamisega on seostatud nii islamiterroriste kui ka Briti eriteenistusi.

Islamiterroristidega tegu polnud, sest sündmuste ülesvõtetes pole näha nende sümboolikat. Almatõ on sotsiaalsetest vastuoludest lõhestatud linn ja valdavalt marodööritsesid seal poollegaalsete eeslinnade kriminaalsed elanikud. Praegu otsitakse Kasahstanis „süüdlasi“, räägitakse tuhandetest vangistatutest ja inimõiguslased süüdistavad Kasahstani võime vangistatud inimeste piinamises.

Moskva spontaanne otsus 

Kasahstani sündmused näitasid, et piirkond on tähtis ja paljudel riikidel on Kesk-Aasias oma huvid. Parim näide on Venemaa egiidi all tegutseva KJLO vägede esmakordne kasutamine, mis näitab Kasahstani tähtsust sellele organisatsioonile. See pole esimene kord, kui abi saamiseks pöördutakse KJLO poole. Seda tegi näiteks Kõrgõzstan 2010. aastal, ent Venemaa keeldus suuremast sekkumisest. 

3500 Venemaa, Kõrgõzstani, Armeenia ja Valgevene sõduri saabumine Kasahstani oli pigem spontaanne reaktsioon kui ettevalmistatud samm. Tokajevi pöördumine KJLO poole ööl vastu 6. jaanuarit oli tingitud paanikast – näis, et terve riik satub revolutsioonikeerisesse, politsei ja sõjavägi hakkasid rahva poole üle minema. Venemaa poliitiline eliit, kes suhtub paranoiliselt „värvilistesse revolutsioonidesse“, uskus kõigi eelduste kohaselt, et Kasahstanis toimub riigipööre ja et seda takistada, saadeti kiirkorras väed Kasahstani. 

Väga raske on öelda, mida uskus Tokajev. Selleks, et küsida abi KJLO käest, pidi ta osutama välisohule. Samas ei saa välistada, et Tokajev tõepoolest uskus, et rahutused on väljastpoolt organiseeritud. 

Laiemas kontekstis on tähtis KJLO kiire ja otsustav reageerimine. Väekontingendi saabumine ja kiire lahkumine sümboliseeris Venemaa otsustavust hoida Kesk-Aasia oma poliitilise kontrolli all. See oli ka sõnum, mis edastati Usbekistanile Lukašenka suu läbi. 

Moskval on põhjust muretseda, sest Hiina on teatanud juba oma teise sõjaväebaasi avamisest Tadžikistanis. Eelinfo järgi on see baas mõeldud Tadžikistani sõjaväelaste väljaõppeks, aga fakt hiinlaste poliitilise aktiivsuse suurenemisest Kesk-Aasias on pretsedenditu. Baaside avamine saab juhtuda vaid Moskva nõusolekul, ent varem on Hiina rõhutatult omanud Kesk-Aasias vaid majanduslikke huve ja pole poliitikasse sekkunud. 

Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsiooni väekontingendi saabumine ja kiire lahkumine sümboliseeris Venemaa otsustavust hoida Kesk-Aasia oma poliitilise kontrolli all.

Nüüdseks on Kesk-Aasias tekkinud teatud tasakaal Venemaa ja Hiina vahel. Kui Venemaal on selge poliitiline kontroll piirkonna riikide üle, siis Hiinast on saanud sealsete riikide suurim ja tähtsaim majanduspartner. On märke, et Kesk-Aasia riigid ei ole Venemaa kindla poliitilise domineerimisega rahul ja üritavad leida diskreetselt võimalusi mitmesuunaliseks välispoliitikaks. 

Näiteks kui Tokajev väljendas hiljuti tänu Venemaale abi eest verise jaanuari sündmuste lõpetamisel ning lubas igikestvat vendlust, teatas ta mitmele Lääne ülikoolile tegevusloa andmisest Kasahstanis. Tadžikistan on aga ainuke KJLO liige, kes on kategooriliselt vastu igasugusele koostööle Afganistani valitseva Talibaniga. Hirm islamiäärmusluse leviku ees on aidanud Tadžikistanil leida ühist keelt sama hirmu käes vaevleva Hiinaga. Usbekistan, kes võistleb Kasahstaniga piirkondliku liidri koha pärast, üritab järjest enam vähendada oma majanduslikku sõltuvust Venemaast. Türkmenistan üritab välja rabeleda majanduskriisist, otsides oma gaasile peale Hiina Aasias uusi ostjaid. Kõige kindlamalt paistab Venemaa kontrolli all olevat Kõrgõzstan. Nõrga majandusega ning poliitiliselt ebastabiilne ja islamiäärmuslust kartev riik ei ole suutnud leida endale teisi liitlasi peale Moskva.

Teiste riikide huvid

Riikide huvi Kesk-Aasiaga sidemeid tihendada on selgelt kasvamas. Teiste seas ootab oma aega India, kes rõhub suuresti ajaloolistele ja kultuurilistele sidemetele Kesk-Aasiaga alates Timuri impeeriumist 14.–15. sajandist, kuid keda eelkõige huvitab Kesk-Aasia gaas ja terrorismivastane koostöö. Indiat Kesk-Aasiast eraldavad Pakistan ja Afganistan võivad saada takistuseks suurejooneliste gaasitorude ehitusele, mis peaksid tulevikus Kesk-Aasia gaasi transportima. 

Türgi on praegu tagaplaanil nii majanduskriisi pärast kui ka seetõttu, et Kesk-Aasia haridus- ja kultuuriasutuste võrgustiku lõid praeguseks tagakiusatud gülenistid. Sellest hoolimata ei tasu alahinnata Türgi pantürkistlikke ambitsioone tulevikus. Türgi on Kesk-Aasias, Venemaal ja Kaukaasias olnud aktiivne alates Nõukogude Liidu kokkuvarisemisest ning on nüüdseks kõigis neis piirkondades algatanud kultuuri, majanduse ja hariduse alal suured koostööprogrammid.

Näib, et on alanud võidujooks mõjuvõimu nimel Kesk-Aasias. Ühelt poolt raskendab see olukorda ja sunnib piirkonna riike rohkem manööverdama, ent teiselt poolt võib anda ka rohkem võimalusi eri jõude üksteise vastu välja mängida. Kesk-Aasia riike ei saa vaadelda nagu mängukanne erinevate geopoliitiliste jõudude käes. Kõik Kesk-Aasia riigid ajavad vaikselt, kuid kindlalt oma poliitikat ning on loonud sidemed Lõuna-Koreast kuni Euroopa Liidu ja USAni.