Kas Venemaa tahab revideerida oma veepiiri Põhjamaade ja Balti riikidega?

Tundub, et ühelt poolt saadab Moskva hoiatussõnumeid, ent teiselt poolt võib tahta mõnd Läänemere osa päriselt sulgeda. See tähendaks täieliku kontrolli saavutamist eriti Kaliningradi oblasti rannikuvete ning oblastit Venemaaga ühendavate veeteede üle, millega ta kitsendaks NATO-sse kuuluvate naabermaade ligipääsu neile Läänemere osadele. Kuna Moskva on lääneriikidega vastasseisus, oleks tal strateegiline huvi seda teha.

2024. aasta 26. juulil kahtlustati Vene mereväe alust Soome lahel Soome territoriaalvetesse sisenemises. Ilmselt oli see Vene mereväele kuuluv katamaraan Mihhail Kazanski, multifunktsionaalne modulaarne hüdrograafialaev ja Project 23370G juhtlaev. Selle projekti kolm laeva teevad lootsitöid ja hüdrograafilisi mõõtmisi, paigaldavad veekogudele hoiatustähiseid ning veavad hooldus- ja parandusmeeskondi, toiduaineid, kütust ja muud lasti meremärkide, sealhulgas rannaäärsete tarvis. Kõige rohkem väärib tähelepanu, et säärased laevad võivad kiiresti kajaloodiga mõõta sügavust punktides, kuhu paigaldatakse ujuvmeremärke, mis tähendab, et neid saab rakendada ka muul sõjalisel otstarbel.

Sogased veed

21. mail uuendas Venemaa kaitseministeerium nimekirja koordinaatidest, millest lähtuvalt mõõdetakse territoriaalmerd tema Läänemere ranniku ja saarte ümber. Lisaks soovis Venemaa muuta sirg-lähtejoonte süsteemi Soome lahe idaosas, aga samuti Kaliningradi oblastis Baltiiski ja Zelenogradski ümbruses. Niisiis pidas kaitseministeerium 1985. aastast pärinevaid dokumente aegunuks, kuna need ei sobivat enam geograafilise olukorraga. Ministeerium lisas, et Läänemerel riigipiiri muutes saaks seda osaliselt kasutada Venemaa sisemerena.

Siiski ei sisaldanud ettepanek nimekirja uutest riigipiiri koordinaatidest. Muudatused peaksid jõustuma 2025. aasta jaanuaris. Dokument avaldati ametlikus õigusaktide eelnõude portaalis ning on praegu avaliku arutelu all. Päev hiljem, 22. mail, avaldati Vene riigimeedias „sõjalis-diplomaatilise allika” teadaanne, milles kinnitati, et puudus kavatsus revideerida Läänemerel Venemaa Föderatsiooni territoriaalmere laiust, majandusvööndit, mandrilava ning riigipiiri.

Putini kõneisik Dmitri Peskov väitis, et ministeeriumi ettepanekul polnud poliitilist motivatsiooni, ehkki vastasseis regioonis oli jõudnud tasemele, mis nõudis meetmeid Venemaa julgeoleku tagamiseks. Ta õigustas ettepanekut tasemega, milleni oli NATO eriti Läänemerel pingeid teravdanud. „Muidugi nõuab see meie julgeoleku tagamiseks samme meie pädevatelt ametkondadelt,” lausus Peskov. Ent Venemaa polnud naaberriikidega selles küsimuses ühendust võtnud.

Valitsuse veebilehelt kustutati Läänemere piiri revideerimise ettepanek vähem kui 24 tundi pärast avaldamist. Ent 22. mail teatas Tallinn, et Venemaa piirivalvurid eemaldasid Narva jõe Eesti poolelt navigatsioonimärke.

Suurem pilt

Venemaa piirneb Läänemerel Kaliningradi oblasti Baltiiski ja Zelenogradski linna juures Leedu ja Poolaga ning Soome lahel Soome ja Eestiga. Mainitud sündmused võisid tähendada nende riikide ähvardamist. Või sarnaselt sellega, mida Moskva on proovinud Põhja-mereteel, tahtis ta kitsendada naaberriikide ligipääsu neile merealadele. Samuti võis ta teha mõlemat. Täiesti mõeldav on, et Moskva tahab sulgeda lahtesid Kaliningradi oblasti ümber – Kura lahte, Wisła lahte ja Gdański lahte – mida ta on 2010. aastaist peale militariseerinud.

Ehkki Kreml võttis Soome ja Rootsi NATO-ga ühinemise teadmiseks üpris rahulikult, pidas Sergei Šoigu juba 2022. aasta detsembris kaitseministrina vajalikuks kahe uue sõjaväeringkonna – Moskva ja Leningradi – loomist, kuna NATO laienemine nõudis Venemaalt sõjalist vastust. „Kuna NATO soovib tugevdada Venemaa piiride naabruses oma sõjalist potentsiaali ning laiendada Soome ja Rootsi võrra Põhja-Atlandi allianssi, siis tuleb alustada küllaldase väegrupi loomist Loode-Venemaal,” kõneles siis Šoigu. Presidendi dekreet Venemaa sõjalis-halduslikust jaotusest 26. veebruaril 2024. aastal määras uude Leningradi sõjaväeringkonda Karjala ja Komi vabariigi ning Arhangelski, Vologda, Kaliningradi, Murmanski, Novgorodi ja Pihkva oblasti.

Kui tõsine on oht?

Kas asi piirdub vaid katsega hirmutada NATO liikmesriike Läänemere ääres? Oma katse külvata hirmu, ebakindlust ja kahtlust oma kavatsuste üle piirkonnas võis Venemaa nimme teha just siis, kui hoogustus debatt Ukrainasse vägede saatmise üle. Viimastel kuudel on NATO liikmesriigid, teiste seas Balti- ja Põhjamaad, valjusti teada andnud Venemaa tavatutest rünnakutest, pidades silmas kübersõda, sundrännet ning sabotaažiakte.

Aset võis leida kaks ühes: esitati ähvardus ning selle allakriipsutamiseks hirmutati Läänemere-äärseid riike mitme mereala sulgemisega.

Dokumendi kustutamine vaid mõni tund pärast avaldamist võis olla vaid eksituse parandamine. Ometi on raske uskuda, et dokumenti esitleti avalikkusele vaid kogemata. Nimelt tehti seda riiklikus portaalis, mis tegeleb õigusaktide eelnõude avaldamisega. Niipea, kui dokument üles laaditi, tegid sellest uudise kõik tähtsamad Kremli väljaanded. Autoritaarses režiimis, mida Venemaa endast kujutab, ei saa riigimeedia avaldada ühtegi ametlikku dokumenti, ammugi siis julgeolekualast, ilma eelneva heakskiiduta vastavatelt asutustelt.

Narva jõel toimunu üksnes kinnitab seda järeldust. Aset võis leida kaks ühes: esitati ähvardus ning selle allakriipsutamiseks hirmutati Läänemere-äärseid riike, mis kõik kuuluvad nüüd NATO-sse, mitme mereala sulgemisega, seda eriti Kaliningradi ümbruses.

Valmistuda tuleb halvimaks

Kremli sõjalises mõtlemises on kõige pakilisemaks ja ohtlikumaks väljakutseks Venemaa julgeolekule siinsel suunal Soome ja Rootsi astumine NATO-sse. See on tingitud faktist, et Venemaa maismaapiir alliansiga on pikenenud, aga ka sellest, et Läänemerest on sisuliselt saanud NATO sisejärv. Pealegi suudaksid Eesti ja Soome merevägi soovi korral hõlpsasti blokeerida Soome lahte, strateegiliselt olulist – ja mugavaimat – transpordiühendust Kaliningradiga. Sel juhul avastaks Venemaa Balti laevastik, mille põhijõud baseeruvad Kaliningradi sadamais, end Venemaa kaitseekspertide arvates täielikust isolatsioonist koos kõigi tagajärgedega.[1]

Ei tohi unustada, et Vene ja Hiina merevägi on sarnast stsenaariumi äsja harjutanud. Balti laevastiku Stereguštši klassi korvett Soobrazitelnõi ning Hiina miinilaev Jiaozuo viisid juuli lõpus Soome lahel läbi ühisõppuse. Nad tuvastasid raadioelektrooniliste seadmete abil „miinivälju”, mida tinglik vaenlane oli rajanud, ning hävitasid need suurtükitulega. Õppusel imiteerisid kahe riigi mereväelased päästeoperatsioone ning abistasid lahingus kannatada saanud laeva.

Vanad trikid ja uued sihtmärgid

Kõige tõenäolisemalt leidis Narva jõel aset infooperatsioon mitte ainult Eesti, vaid ka teiste Balti riikide valitsuse ja ühiskonna vastu. Taktika polnud iseendast uus: piiri Gruusiaga on Venemaa juba aastaid omavoliliselt edasi nihutanud. Kui mõelda Moskva arvatavatele taotlustele, siis võib oletada, et ta eelistab Balti- ja Põhjamaade suhtes asümmeetrilist lähenemist. Läänele vaenulikkuse ülesnäitamiseks jätkabki ta asümmeetrilist tegevust.

NATO on juba mures, et Venemaa taastab oma sõjalise võimsuse ning valmistab oma naabreile Läänemere ääres jälle tõsiseid raskusi. Balti riigid ise, aga ka sellised olulised Euroopa riigid nagu Suurbritannia, Saksamaa ja Prantsusmaa, on hoiatanud, et Venemaa suudab juba mõne aasta pärast tungida mõnele NATO liikmesmaale kallale. Hiljuti märkis Soome president Alexander Stubb, et säärane rünnak on küll „ülimalt ebatõenäoline”, aga Soome ja NATO peaksid igatahes valmistuma.

Praktiline regionaalne koostöö – mitte sisutühjad deklaratsioonid – loob Venemaa asümmeetriliste operatsioonide vastu heidutust.

Kui Venemaa tahab läänele väljakutset esitada, ongi tema käsutuses üksnes asümmeetrilised meetodid. Kui Venemaa saavutaks Ukrainas võidu, ei loobuks ta agressiivsest käitumisest läänenaabrite suhtes. Ta jätkaks naaberriikide valitsustele surve avaldamist nende ühiskondade, iseäranis valijate kaudu. Kõige tõenäolisemalt kasutaks Venemaa ära strateegilist asümmeetriat, kuna ta soovib hoiduda laupkokkupõrkest palju tugevama Põhja-Atlandi alliansiga.[2]

Kõnealustest riikidest oleks ilmselt kõige arukam juhinduda Soome presidendi soovitusest ning tegutseda „rahulikult ja faktidest lähtuvalt”, et Venemaal mitte lasta lääneriikide tähtsaimate poliitikute ja ametnike ning üldsuse sekka segadust külvata. Näiteks said NATO kuue Põhjamaade ja Balti liikmesriigi esindajad hiljuti selleks kokku, et arutada julgeolekut idapiiril. Nad leppisid kokku ühistes meetmetes, näiteks droonimüüri loomises, et hoida ära või tõrjuda ohte, mida Venemaa ja Valgevene võivad tekitada. Säärane praktiline regionaalne koostöö – mitte sisutühjad deklaratsioonid – loobki Venemaa asümmeetriliste operatsioonide vastu heidutust.

[1] N.A. Jevmenov, V.V. Putšnin ja J.V. Ještšenko, 2023. “Osnovnõje tendentsii izmenenija haraktera i soderžanija vojennõh ugroz Rossiskoi Federatsii s okeanskih i morskih napravlenii”, Vojennaja Mõsl, № 5, lk. 19-25.

[2] Nurlan Aliyev. 2023. Reassessing Russia’s Security Policy. London, New York: Routledge, lk. 280-88.