Kas uus püssirohutünn?
Kosovo iseseisvuse ühepoolne väljakuulutamine võrdub ennustamatu tulemusega hasartmänguga.
Vahendajate ehk Venemaa, Euroopa Liidu ja USA esindajad annavad peagi ÜRO julgeolekunõukogule teada, et kõnelused Kosovo staatuse määramiseks lõppesid tulemuseta. Pärast seda võib piirkond suvalisel hetkel kuulutada ühepoolselt välja iseseisvuse.
Veel veidi enam kui poole aasta eest tundus, et Kosovo küsimus õnnestub lahendada suhteliselt valutult: Lääs oli valmis võtma ÜRO julgeolekunõukogus vastu Ahtisaari plaani ja andma selle alusel piirkonnale iseseisvuse. Kuid välksõda jäi ära. Venemaa kompromissitu seisukoht jahmatas Läänt, kes oli arvanud, et Venemaa hakkab kauplema ja jääb plaaniga lõpuks nõusse. Ent Kremlile sai Kosovo probleemist põhimõtteline küsimus, kes ja kuidas määrab mängureeglid rahvusvahelisel areenil.
Bosnia käärib
Vahendustegevuse läbikukkumine polnud üllatav. Suurriikide seisukohad erinesid algusest peale, mistõttu polnud ka lootust, et pooli õnnestub sundida kompromissi omaks võtma.
Euroopa Liit, kel tuleb tegelda Priština ühepoolse sammu tagajärgedega, püüab nüüd seda igati takistada. ELi pingutuste mõte on järgmine: EL on valmis võtma piirkonna oma eestkoste alla, panema paika ajakava, milliseid muudatusi peavad Kosovo võimud ellu viima, ning lubama kaugemas tulevikus (aga ilma kindlate tähtaegadeta) piirkonna riikidele ELi liikmesust. Vastutasuks soovib Vana Maailm näha, et suveräänsuse väljakuulutamine edasi lükataks.
Selline lahendus rahuldaks kõiki, nii Belgradi, Moskvat kui ka Washingtoni. Euroopa Liidu ettepanekutest olekski pidanud alustama. ELi valmidust võtta vastutus enda kanda oleks arvatavasti toetanud rahvusvaheliselt ka teised, vastaspooled aga oleksid sattunud koordineeritud välise surve alla. Kuid nüüd tunnevad Kosovo albaanlased, et on vaid sammukese kaugusel iseseisvusest ega taha enam kuulda millestki muust.
Pole alust oletada, et Venemaa ähvardused tunnustada Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvust saaksid teoks juba lähitulevikus.
Kosovo pretsedendi esimeseks ohvriks tõotab kujuneda Bosnia. Kaheteistkümne aasta eest keelas maailma üldsus Bosnia serblastel oma saatuse otsustamise ning jättis nad liitriigi Bosnia ja Hertsegoviina koosseisu. Kui kosovlastele lubatakse rahvuslikku enesemääramist, on kunstlikult kokku pandud Bosnia terviklikkust säilitada väga keeruline. Teine potentsiaalne pingekolle on Makedoonia, kus 2001. aastal õnnestus suurivaevu leida slaavlaste ja albaanlaste kooseksisteerimise mudel.
Pole alust oletada, et Venemaa ähvardused tunnustada Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvust saaksid teoks juba lähitulevikus – see ähvardaks pingete liiga järsu eskaleerumisega. Kuid Moskva hakkab Läänele lakkamatult meelde tuletama: meie sellist pretsedenti ei soovinud, aga nüüd, ärge pange pahaks, on asjad nii. Gruusiat pole küll põhjust kadestada.
Lahendus – kiiresti ja “odavalt”
Kosovost võib kergesti kujuneda näide, kuidas ebaprofessionaalse lähenemise tõttu keerulisele, aga lahendatavale probleemile sai sellest peaaegu ülemaailmne kriis. Tundub, nagu oleks diplomaatia kaotanud külma sõja järgsetel aastatel oskuse eesmärke saavutada. Üleilmse vastasseisu ajajärgul olid mõlema poole diplomaadid ja poliitikud pidevalt kõrgendatud intellektuaalses valmisolekus. Lõdvestuda ei saanud, iga otsus etendas oma osa raske võitluse lõpptulemuses. Kui aga jõuti kompromissile, siis oli see ka püsiv ja tõhus.
Kosovo probleemi sooviti lahendada kiiresti ja „odavalt”. See ei tulnud välja. Kange tahtmine on süüdistada selles Moskvat. Kuid asi on keerulisem. Sugugi asjata ei kõnele praegu paljud Euroopa vaatlejad, et juba algul jäeti liiga paljud asjad arvestamata – seda täiesti sõltumata Putini seisukohtadest. Tundub, et nüüd on nende arvestamisega juba hiljaks jäädud.
Nüüd tunnevad Kosovo albaanlased, et on vaid sammukese kaugusel iseseisvusest ega taha enam kuulda millestki muust.
Kosovo iseseisvuse ühepoolne väljakuulutamine võrdub ennustamatu tulemusega hasartmänguga. Lääne-Balkani ja Euroopa Liidu lähenemisprotsess takerdub pikaks ajaks. EL ei saa organisatsioonina hakata Ahtisaari plaanis ette nähtud „järelevalvet” teostama, kui tegemist on uue riigiga. Selle asemel tuleb otsida muid teid ja määrata keegi, kes võtab ÜRO ja ELi kõrval endale vastutuse piirkonna eest. ÜRO julgeolekunõukogu demonstreerib taas oma jõuetust, kui võtmeriikide seisukohad lähevad lahku.
Küll aga rahuldab selline stsenaarium Washingtoni ja Moskvat. Ameerika täidab oma lubaduse: diktaatori ikke all vaevelnud kosovlased saavad sõltumatuse. Venemaa näitab oma põhimõttekindlust ja ustavust õigeusklikele ideaalidele: meie tegime kõik, mis oli meie võimuses. Lisaks annab legitiimsuse „kanga” purustamine nii delikaatses küsimuses vabad käed juhuks, kui Kremlil siiski tekib tahtmine minna territoriaalse laienemise teed.
Kõik see tõotab Euroopale ebastabiilsuse kollet, maailmale aga kinnitab taas, kui ebakindlad on kehtivad reeglid ja kui kergelt saavad üldised ambitsioonid jagu tervest mõistusest.
Seotud artiklid
India – Lähis-Ida – Euroopa majanduskoridor: kuidas rakendada selle potentsiaali Eesti kasvuks
2023. aastal ratifitseeriti G-20 tippkohtumisel Delhis auahne taristualgatus: India – Lähis-Ida – Euroopa majanduskoridor (ILEK). Selle ulatusliku raudtee ja mere kaudu loodava võrgu eesmärk on parandada Euroopa, Lähis-Ida ja India majanduslikku seotust ja transpordiühendusi, mille jaoks on algatusse kaasatud EL, Saudi Araabia, Araabia Ühendemiraadid (AÜE) ja USA. Oma potentsiaali täielikul rakendamisel juhatab ILEK sisse märkimisväärse geopoliitilise muutuse, kuna tänu sellele suureneb piirkondlik agentsus ja väheneb sõltuvus Hiina taristuinvesteeringutest.
Kai Kaarelson: Gruusia lõhkine sisepoliitika
Grusiinid isegi ütlevad, et sellel laupäeval toimuvad parlamendivalimised on riigi jaoks kahtlemata ajaloolised. Kaalul ei ole ainult Gruusia sisepoliitiline tulevik, vaid ka välispoliitiline suund. Nii lubab võimul olev Gruusia Unistuse (Georgian Dream, GD) partei oma rahvale opositsiooni võidu korral sõda ja hävingut – nimelt kisuks opositsiooni liigne läänesuunaline innukus Gruusia Ukrainaga sarnaselt sõtta suure naaberriigi vastu. Opositsioon omakorda hoiatab Gruusia Unistuse võidu korral riigi lääne-suunalise integratsiooni lõppemise ning Gruusia Vene mõjusfääri langemise eest.
Punase mere kriisi esimene aasta
Eelmise aasta 19. oktoobril algas Punase mere kriis, kui Iraani toetatud huthide liikumine, mis on 2014. aastast kontrollinud suurt osa Jeemeni territooriumist Punase mere ääres, võttis sihikule Punast merd läbivad laevad. Huthid nõuavad, et Iisrael lõpetaks aktiivse sõjategevuse Gazas. Rahvusvaheliselt on kriis oluline, sest sõjaline konflikt Punasel merel mõjutab otseselt Suessi kanali tegevust ning selle kaudu ülemaailmselt kaubandust, majandust ja riikide poliitilisi suhteid.
Jumala kingitud maa. Kuhu kulged, sõber Gruusia
Mäletatavasti andis Euroopa Liit 2023. aasta detsembris Gruusiale ajaloolise kandidaatriigi staatuse, kuid 9. juulil 2024 Gruusia EL-iga liitumise protsess peatati. Selle otsuse peamiseks põhjuseks oli niinimetatud välisagentide seadus (Transparency of Foreign Influence), mis jõustus juuni alguses. Kui demokraatlike riikide vastavad seadused piiravad vaid ebademokraatlike välisjõudude tegevust oma territooriumil, siis Gruusia seaduses vastav piirang puudub ehk uus eeskiri võimaldab piirata näiteks ka EL ja USA rahastatavate organisatsioonide tegevust.
Ebastabiilsus ja konkurents: Elio Calcagno pilguheit NATO lõunatiivale
Seni on NATO eelkõige keskendunud idatiivale ning käsitlenud Venemaad kõige tähtsama ja otsesema ohuna liitlaste julgeolekule. Nüüd aga – eriti pärast 2023. ja 2024. aastal peetud tippkohtumisi Vilniuses ja Washingtonis – käib laiem arutelu lõunatiiva üle, mis katab strateegiliselt olulist piirkonda Lähis-Idas, Põhja-Aafrikas, Sahelis ja Vahemere ümbruses. Ollakse üksmeelel, et lõunatiiva peamiseks ohuks on ebastabiilsus Euroopa naabruses, selle laiemad tagajärjed ja viisid, kuidas vaenlased suudavad ebastabiilsust meie vastu ära kasutada.
Justin Leveque: Prantsusmaa välis- ja sisepoliitilised karid
Juuli algul toimunud parlamendivalimised Prantsusmaal tõid kaasa patiseisu, kus ühelgi erakonnal pole selget teed valitsuse moodustamiseks. Vasakliit on lõhestunud Venemaa ja Ukraina küsimuses, nii on sotsialistid ja rohelised välispoliitikas enam president Emmanuel Macroniga ühel meelel, ent vasakradikaalse Jean-Luc Mélenchoni erakond ei võta Venemaa ohtu tõsiselt. Vastasääres kogus jõudu Marine Le Peni Rahvuslik Liikumine.