Kas tuleriidad lõõmasid asjata?

1600. aastal põletas Püha Inkvisitsioon Roomas Giordano Bruno, kes oli kaitsnud Koperniku maailmapilti ja kuulutatud ketseriks. Kui olla kristalselt aus, siis me ei tea, kas Bruno just heliotsentrilise maailmapildi pärast oma traagilise lõpu leidis – puuduvad viimased protokollid. Ent kindlasti on Bruno saanud üheks kiriku ja riigi lahutatuse ja läänemaailma sõnavabaduse sümboliks.

Toogem Bruno hetkeks tänapäeva ja prohvet Muhamedi pilapilditüli keskele. Kas ei kõlanud 1600. aasta paiku samasugused argumendid nagu praegugi, et väide, nagu tiirleks Maa ümber Päikese, mitte vastupidi, solvab kõikide usklike tundeid ja on vastuolus kehtivate usuliste tõekspidamistega? Ilmselt ei põletaks moslemid ära mitte ainult Taani lipu vaid ka Taani peaministri Anders Fogh Rasmusseni, kui neil vaid see võimalus avaneks.

Muidugi pole prohvet Muhamedi pilapiltide avaldamine Jyllands-Postenis (muide, see pole tähtsusetu maakonnaleht, vaid Taani mõjukaim ajaleht) päriselt samastatav hereetikute tagakiusamisega. See pole muidugi ka põhiküsimus. Põhiküsimus on hoopis see, kui palju on moslemite vihal Taani vastu ikka pistmist usuliste tunnete ja prohvet Muhamedi kujutamisega ning kui palju alaväärsuskompleksiga.

Jah, lääs on käitunud moslemimaadega inetult, neid koloniseerinud ja mitte täitnud lubadusi, mida anti nende abi eest Esimeses maailmasõjas. Kuid küsigem hetkeks: miks läänemaailm üldse jõudis moslemimaade koloniseerimiseni? Moslemimaad pole Lääne käes kannatanud ajaloo algusest peale: Euroopasse jõudsid näiteks Aristotelese teosed araabia maade kaudu ja hiliskeskaegne Euroopa jäi kindlasti arengult maha moslemimaailmast. Ning moslemimaid koloniseerinud Lääs ägas ise Osmani impeeriumist lähtuva ähvarduse ja türannia all.

Princetoni ülikooli emeriitprofessor Bernard Lewis on kirjutanud suurepärase raamatu “What Went Wrong? Western Impact and Middle Eastern Responses”, kus ta selgitab, miks jõudis läänemaailm moslemimaadest ette. Siinkohal pole mõtet hakata raamatut tervenisti ümber jutustama (loodetavasti tõlgitakse see ka eesti keelde), kuid toogem ära mõned väited, mis on pilapilditüli mõistmisel olulised.

Hispaania majandus on üksi suurem kui Araabia Liigasse kuuluvate maade oma kokku.

Kahtlemata oli Euroopa edu üks olulisi põhjusi kiriku lahutamine riigist ja teaduse eraldumine religioonist. Teadlane, kelle sõnum ei läinud kokku ametliku maailmapildiga, ei pidanud enam kartma tuleriidale sattumist. Lõpuks kutsusid ka Osmanite valitsejad Euroopa teadlasi appi oma arengualast mahajäämust tasandama, kuid nad ei taibanud peamist: üksikute teadlaste sissetoomine ei paranda ühiskonda tervikuna, süsteemi muutmata tuleb mahajäämus ikkagi. Ka Nõukogude Liit vehkis USA-lt sisse aatomipommi saladused, kuid ometi ei paranenud nõukogude kodaniku elu sellest karvavõrdki. Ka ei oleks Manhattani projektis osalenud teadlasi nurjumise korral ähvardanud mahalaskmine, samas on Uno Veismann oma Akadeemia artiklis viidanud Lavrenti Beria koostatud kõnekale nimekirjale, mille ühes otsas olid Nõukogude teadlastele määratavad preemiad ja teises otsas nurjumise korral ette nähtud karistused.

Paralleel Nõukogude Liidu ja araabia maade vahel pole päris juhuslik. Sarnaselt araabia maadega otsib ka tänapäeva Venemaa usinalt välisvaenlasi, kelle kaela ajada kõik oma patud. Sõnavabaduse kitsendamine on osa sellest protsessist.

Sõnavabadusel on oma näotud vormid: paparatsod, tabloidid, tuhnimine kuulsuste eraelus ja mitte millegi ees risti ettelöömine. Ent kui öelda, et sõnavabadus võiks olemata olla, siis tähendaks see kuulutada olematuks ka läänemaailma senine ajaloopilt. Siis järelduks, et Jan Hus, Giordano Bruno ja mitmed teised põlesid tuhaks lihtsalt sellepärast, et nad riivasid kedagi. “O sancta simplicitas,” olid Jan Husi viimased sõnad ühele maanaisele, kes kandis tuleriita puid juurde.

Samas on muidugi õige, et lääne piiramatu progressiusk on saanud kõvu hoope, seda eriti 20. sajandi maailmasõdade tõttu, mis laastasid just Euroopat. Enam ei usuta kinnisilmi teaduse võidukat progressi – nii on näiteks Paul Feyerabend küllalt veenvalt oma raamatutes ja esseedes seletanud “tõe” türannia olemust ja pakkunud välja koolides teadusliku maailmapildi asemel nõiduse õpetamise. Tuleriidale pole Feyerabend aga sellegipoolest sattunud.

Ning Euroopa tõusis pärast laastavaid sõdu ja edestab araabia maid. Hispaania majandus on üksi suurem kui Araabia Liigasse kuuluvate maade oma kokku.

Eelmise aasta lõpus tähistas Euroopa Liit suurejooneliselt Barcelona protsessi kümnendat aastapäeva. Kuid mitmel seda sündmust tähistaval konverentsil tõdeti kurbusega, et araabia Vahemeremaad pole kümne aastaga suuri edusamme teinud. Eriti silmatorkav oli see Ida-Euroopa edusammudega võrreldes; nii mõnigi konverentsidel osalenu kiitis näiteks Eesti edusamme ja tõi neid eeskujuks araabia maadele. Eestis maksavad demokraatlikud vabadused, sealhulgas sõnavabadus. Ka on kirik lahutatud riigist.

Nii mõnedki on kiitnud Eesti edusamme ja toonud neid eeskujuks araabia maadele.

Araabia maade ees seisab raske dilemma: kas jätkata elu teokraatlikes ühiskondades ja jääda läänemaailmast jätkuvalt maha või lõpetada dogmaatiline lähenemine islamile ja läänemaailmale järele jõuda. Kardetavasti ei ole võimalik teha mõlemat korraga, s.o jääda teokraatlikuks ja jõuda läänele järele.

Bernand Lewis toob veel välja ühe asjaolu, mis lisab araabia maade karikasse kibedust. See on võrdlus Ida-Aasiaga, araabia maad ei jää maha enam üksnes Euroopast ja USAst, vaid ka Aasia maadest. Kusjuures meenutagem, et enamik Aasia maid olid samasuguste hädade küüsis nagu araabia maad: ka neid oli koloniseerinud Lääs, ka nende riikide piirid olid pahatihti meelevaldselt tõmmatud ja ka nemad tundsid oma endiste koloniseerijate vastu pahameelt.

Euroopa ei usu võib-olla enam piiritult teaduse võidukäiku, kuid kindlasti on Euroopa Liit üles ehitatud valgustuse põhimõtetel, milleks on demokraatlikud vabadused ja kiriku lahutamine riigist. Need on olnud seni ka läänemaailma edu võti, hoolimata sõnavabaduse varjukülgedest. Tuleriidad ei lõõmanud asjata.