detsember 14, 2012

Kas tulemas on ã-ajastu?

Me peaksime arvestama portugalikeelse maailma tugevneva positsiooniga maailmas.

Idee pealkirjaks laenasin ühest aastatetagusest ajakirjaartiklist, kus väideti, et noorte hispaaniakeelsete „ñ-põlvkond“ on üha tugevamalt kanda kinnitamas USA erinevates elusfäärides. Olgu selle viimasega nüüd kuidas on, aga portugalikeelne „ã“ on oma kohta rahvusvahelise poliitika ja majanduse tähestikus igatahes üha soliidsemalt sisse võtmas.    Portugalikeelne ehk siis lusofoonne maailm koosneb kaheksast neljal erineval kontinendil asuvast riigist – Portugal, Brasiilia, Angola, Mosambiik, Cabo Verde, Guinea-Bissau, Ida-Timor ning São Tomé ja Prí­ncipe –, kus elab kokku 250 miljonit inimest. Portugali keel on maailmas kõnelejate arvult viiendal-kuuendal kohal, kuid kindlasti pole tegu pelgalt lingvistilise nähtusega, vaid märksa sügavama koostööpotentsiaaliga. Kuna portugalikeelsete riikide grupp on ehk Eestis seni suhteliselt vähetuntud kooslus, siis tahakski täna alustada pisut kaugemalt ja jõuda n-ö „ringiga tagasi“ meie Euroopa-liitlase Portugali juurde.
Brasiilia
Brasiilia on Ladina-Ameerika suurim riik, ent veelgi olulisem on see, et tegemist on maailma suuruselt kuuenda majandusega. Alates sajandivahetusest on Brasiilia nautinud poliitilist stabiilsust ja viinud läbi majandusreforme, mida kohati on nimetatud ka Brasiilia majandusimeks ning mis on võimaldanud riigis arvestatava keskklassi tekke. Ladina-Ameerika riikide hulgas on Brasiilia selgelt teel mitteametliku, kuid üldtunnustatud liidripositsiooni suunas. See tähendab vastutuse võtmist ka globaalsetes küsimustes, mida Brasiilia ongi riigipea Dilma Rousseffi juhtimisel tegemas. 2011. aasta algul Roussefi ametisse asudes spekuleeriti palju teemal, et Dilma – press nimetab Brasiilia ajaloo esimest naispresidenti sageli sellise, võiks öelda, lugupidava familiaarsusega – ametiaeg saab suuresti olema tema karismaatilise eelkäija Luí­s Iní¡cio Lula da Silva poliitika pikendus. Vähemasti välispoliitikas see nii siiski olnud ei ole.
Brasiilia on juba mõnda aega ettevaatlikult pooldanud Teise maailmasõja järgsete jõujoonte ümberkorraldamist ning soovib saada ÜRO Julgeolekunõukogu alaliseks liikmeks. Eelmine riigipea Lula asetas pearõhu suhete tihendamisele arengumaadega, suures osas Aafrika riikidega, lootes just sealt Brasiilia püüdlustele tugevat toetust. Ent külma sõja järgses maailmas kõlas tema antiimperialistlik ja USA-kriitiline retoorika pahatihti vanamoodsalt, eriti just meie maailmaosast tulnule õhkus nii mõnestki toonasest avaldusest ehmatavat  déjí  vu’d. Sügavalt vasakpoolse taustaga Lula ajas meelsasti asju Venezuela, Kuuba, Sudaani ning Liibüa kahtlaste võimuritega ning Brasiilia käitumine rahvusvahelisel areenil oli vahel üsna ettearvamatu. Üks viimaseid sellesuunalisi samme oli Türgi ja Brasiilia ühine katse 2010. aasta maikuus jõuda väljaspool ÜROd Iraaniga kokkuleppele tuumaprogrammi arendamise teemal. Katse nurjus ja Lulat on selle avantüüri eest üsna teravalt kritiseeritud; samas märk „suurte poiste mängumaal“ oli maha pandud ja loodud kuvand Brasiiliast kui riigist, mis suudab ja tahab globaalsetes asjades kaasa rääkida. Samuti, napilt kuu aega enne ametist lahkumist, tunnustas Lula Palestiina riigi iseseisvust 1967. aasta eelsetes piirides ning Brasiilia jälgedes tegid seda ka Argentina, Boliivia, Ecuador, Uruguay, Tšiili ja Guyana. Uus president Rousseff on seda joont jätkanud ja praegu on Brasiilia üks palestiinlaste iseseisvuspüüete olulisemaid toetajaid.
President Dilma Roussefi välispoliitika pole nii silmatorkav kui Lulal, samas on tema valitsusajal Itamaraty (välisministeeriumi peakorter, nimeka Brasiilia arhitekti Oscar Niemeyeri projekteeritud palee Brasí­lias) välispoliitilised ambitsioonid ulatumas senisest kaugemalegi. Vajadusest Julgeolekunõukogu laiendada ning Brasiiliale selle laua taha tool panna on Rousseff kõnelnud nii president Barack Obamaga kui ka Hiina liidri Hu Jintaoga, ehkki otsest toetust kumbki sellele ideele andnud pole. Kuid on selge, et president Rousseff näeb Brasiiliat võrdse mängijana kontinentideüleses kolmnurgas USA ja Hiinaga. Üle 2000 brasiillase ÜRO rahuvalvemissioonidel näitavad, et riik loob endale aktiivse maailmapoliitikas osaleja mainet, kellega võib kriiside lahendamisel arvestada. Teeb seda ratsionaalselt ja loogiliselt: alustades oma lähiümbruse kriisidest, nagu olukord Haitil ja Hondurase riigipööre 2009 ning andes parajal moel märku oma suurematest ambitsioonidest. Lula ja Rousseffi välispoliitika oluline erinevus ongi see, et kui Lula keskendus suuresti koostööle arenevate riikidega, siis Rousseffi ajal on just Brasiilia suhted Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikidega saanud uue tugeva tõuke. Ning huvi on vastastikune: näiteks USA rahvuslikus julgeolekustrateegias aastast 2010 väidetakse, et „Brasiilia kui üha olulisema mõjukeskusega soovib USA liikuda edasi aegunud Lõuna-Põhja erimeelsustest  ning saavutada edu nii kahepoolsetes, Ameerika kontinenti puudutavates kui globaalsetes küsimustes“.
Kiiresti areneva Brasiilia kuvand väljapoole on alles loomisel. 2007. aastal avastati riigis merealused naftavarud ning kahtlemata paranes sellega Brasiilia majanduse tulevikuperspektiiv. Praegu pürib ta Naftat Eksportivate Riikide Organisatsiooni (OPEC) liikmeks (kus üks portugalikeelse kogukonna liige, Angola, juba ees ootab) ja on suurim naftat tootev mitte-OPECi riik maailmas. Kuid Brasiilia potentsiaali tööstus- ja tehnoloogiariigina näevad praegu siiski eelkõige majandusinimesed. Väga lihtsustatult võiks öelda: küllap paljud eurooplased teavad, et nende Havaiana marki rannaplätud on Brasiilia toode, kuid mitte kõik pole teadvustanud, et Brasiilias asub maailma suuruselt kolmas lennukitootja Embraer. Kindlasti aitab riigi tutvustamisele kaasa ka see, et 2014. aastal toimub Brasiilias jalgpalli MM ja 2016. aastal olümpiamängud Rio de Janeiros.
Samas on maailmamajanduse kriis räsinud ka Brasiilia edulugu: kui 2010. aastal oli majanduskasv 7,5%, siis 2011. ja 2012. aastail oli see napilt 2%. Põhilised murekohad on suured varanduslikud erinevused elanikkonnas ning vajadus tõsta majanduse konkurentsivõimet. Samuti kõrge inflatsioon: kui The Economist pani suvel kokku ülekuumenevate arenevate majanduste pingerea, siis oli Brasiilia seal Argentina järel teisel kohal. Nagu paljude kiirelt arenevate majanduste puhul, on ka Brasiilias probleemiks korruptsioon, kuid selles osas tundub Dilma Rousseff olema kõva käega juht: 2011. aastal vahetas ta välja kokku seitse korruptsiooniskandaalidesse sattunud ministrit ning üle saja kõrgema ametniku. Hea märk on see, et presidendi populaarsus riigis püsib ka pärast neid samme jätkuvalt kõrge.
Praeguses suuresti negatiivses rahvusvahelises uudisteruumis on nii väga tarvis, et kellelgi vahel ka hästi läheks. Brasiilia „imelapsekuulsus“ võib mõjuda kohati uinutavalt ning panna unustama, et riigi keskklass on alles noor ning nõrk ja nii majanduses kui poliitikas on tarvis aega, et positiivsed muudatused kinnistuksid. Eesti lugeja võiks tasakaalustamise mõttes võtta kätte Brasiilia ühe tuntuma nüüdiskirjaniku Paulo Linsi ka eesti keelde tõlgitud “„Jumala linna”“, kohati üsna masendava romaani narkomaffiast Rio de Janeiro slummides: ka see on Brasiilia.
Angola
Kui Äripäev avaldas maailma kalleimate linnade nimistu ja Angola pealinn Luanda oli seal teisel kohal, sattusin jutlema ühe eesti ajakirjanikuga, kes arvas, et tegu on ilmselt mingi eksitusega. Angola ongi riik, mis oma vägivaldse ja probleemirohke mineviku tõttu on Euroopa pilgu alt pikka aega suuresti välja jäänud. Verine kodusõda lõppes seal alles 2002 ning poliitiliste jõudude vastasseis jätkus ka pärast seda. Probleemid riigis on suured, varanduslik ebavõrdsus tohutu, korruptsioon on ohtlikult kõrge (nagu muide ka majanduskasv: aastail 2005–2007 koguni 20% aastas) ning haridus- ja sotsiaalprobleeme on lahendada palju. Ent sellele vaatamata on Angola end tõestanud riigina, kus ühiskond on kõigest hoolimata toimiv ja arenev, kodurahu olemas ning sellena on tal ebastabiilses Lääne-Aafrika piirkonnas ka oluline välispoliitiline roll.
Angola polnud sajandi algul riik, kus oleks sageli nähtud Euroopa juhtfiguure. Aprillis 2012 aga külastas Jose Manuel Barroso esimese Euroopa Komisjoni presidendina Angolat, 2011 oli sedasama teinud liidukantsler Angela Merkel. On üsna selge, et Euroopa huvi nafta ja muude maavarade poolest ülirikka Angola vastu kasvab, seda eriti majanduse osas, kuid seni on seal välismaalastest esimest viiulit mängimas Hiina ja Vene ärimehed. Järgnenud on sakslased, prantslased ja üsna enesestmõistetavalt portugallased.
Angola tulevikus on suuri riske ja ohte, kuid vaieldamatult on riik ennast viimase aastakümne jooksul poliitilisele maakaardile asetanud – kas nüüd just globaalsele, aga Aafrika omale küll.
Portugal
Lusofoonse maailma ainuke Euroopas asuv osa on Portugal, kuid Euroopa on vana, haige, väsinud ja kriisis – kes seda tänapäeval üha taas ja taas üle korrata ei taipaks. Aga, nagu oma blogis väga asjakohaselt meenutab hea kolleeg Matti Maasikas, on Euroopa nagu Gondor Tolkieni raamatutest: isegi siis, kui ta on väga palju nõrgemaks jäänud, on ta ikkagi veel väga, väga tugev. Ning viimastel aastakümnetel jõuliselt tõusvad mitte-Euroopa jõukeskused vajavad Euroopat: vajavad Euroopa tehnoloogilist pagasit, aga vajavad ka Euroopa kogemusi ja mainet sotsiaalprobleemide lahendamisel. Seega on Portugal teiste samakeelsete riikide jaoks omal kombel „sillapea“ rollis Euroopas, Euroopa Liidus ja NATOs.
Portugali lähimineviku areng on küllap üks ebaühtlasemaid Euroopas. Piisab vaid meenutada Euroopa Liiduga liitumise (1986) aega, mil riigi majanduskasv oli muust Euroopast kaugelt suurem, tööpuudus olematu ning riiki voolas heldelt investeeringuid. Martin Page oma raamatus „The First Global Village – How Portugal Changed the World“ väidab, et just Portugali toonane imeline metamorfoos mahajäänud agraarmaast kõrgtehnoloogiat kasutavaks riigiks oli paljuräägitud globaliseerumisprotsessi esimene sedavõrd ehe ilming. Kuid vähem kui paar aastakümmet hiljem (2004) ilmus Portugali tunnustatud filosoofi José Gili sulest essee „Tänapäeva Portugal – hirm olemasolu ees“, kus ta Portugali ühiskonna valupunkte üsna halastamatult kaardistab, ning paljud neist on aktuaalsed ka praeguses kriisis. Gil näeb Portugali probleemide ühe peapõhjusena nähtust, mida ta nimetab „não-inscrií§ão“ (otsetõlkes „allakirjutamisest loobumine“ ehk siis soov mitte võtta vastutust). Sellist passiivsevõitu elu-on-kusagil-mujal-tunnet seostab Gil suuresti Portugali totalitaarse minevikuga ja ses võtmes võiks tema mõtted huvitada meid, eestlasigi.
Majanduskriisi tingimustes otsivad paljud Euroopa riigid ekspordi- ja investeerimisvõimalusi väljaspool Euroopat. Portugali puhul on portugalikeelne maailm selleks loomulik ja enesestmõistetav suund ja Portugali välispoliitika on praegu suuresti suunatud äridiplomaatiale, see aga omakorda vaatab suuresti Euroopast väljapoole. Ning majandussuhete arendamisel teiste portugalikeelsete riikidega ei ole tegu „võlukepikese“ otsimisega, mis kriisist välja päästaks, vaid pigem pikaajalise poliitilise, majandusliku ning inimestevahelise suhetekoe taaselustamisega. Muu Euroopa jaoks pildilt välja jäänud Angola on Portugali jaoks juba kümmekond aastat olnud kümne olulisima ekspordituru seas ning ka vastastikused investeeringud on tõusuteel. Eriti suur on portugallaste mõju Angola pangandussektoris, kuid ka ehitus- ja kommunikatsioonisektoris on Portugali suurfirmad kohal. On märke, et portugallased on kordamas sedasama mustrit Mosambiigis. Ei saa muidugi silmist lasta proportsioone: ELi riikide majanduskoostöö on ja jääb suuresti Euroopasse, Euroopa siseturg on määrava tähtsusega ja kaugemad turud saavad seda küll täiendada, kuid kindlasti mitte asendada.
Portugal ei konkureeri kindlasti Brasiilia särava ning pulbitseva meedia- ja meelelahutustööstusega, kuid ometi on ta omal melanhoolsel moel kultuuriline point of reference: Lissaboni ja Porto lugematutesse hubastesse baaridesse ja klubidesse mahuvad kõik lusofoonid sõbralikult oma lauludega ära. „Alles impeeriumi lõppedes sai Lissabonist tõeline impeeriumi pealinn, ja seda kultuurilises mõttes,“ leiab Angola päritolu kirjanik José Eduardo Agualusa. Muusika juurest poliitikasse minnes: Portugali ÜRO Julgeolekunõukogu liikmesus saavutati 2010. aastal suuresti tänu portugalikeelsete riikide toetusele ning nende riikide lobby’le nende endi naabruses. Kindlasti ei tehtud seda üksnes heatahtlikkusest, vaid lootuses, et Portugal omakorda meenutab vajalikul hetkel arenevate riikide muresid.
Kuna Portugal loobus oma Aafrika kolooniatest alles nelkide revolutsiooni ajal 1974–1975, siis võib seal veel kohata pingeid ja umbusaldamist ajalooteemade tõttu. Brasiilia seevastu on iseseisva riigina nii mõnedestki eurooplastest staažikam (1822). Huvitav seik Portugali ja Brasiilia jagatud ajaloos on see, et 1807. aastal Napoleoni vägede Lissabonile lähenedes põgenes Portugali kuninganna Maria I koos troonipärija João ja arvuka õukonnaga Rio de Janeirosse ning tervelt 13 aastat valitsetigi impeeriumi ookeani tagant. See juhtum sümboliseerib hästi ka tänapäevase portugalikeelse maailma olemust, kuna selget liidrit ega juhtimist sellel riikide grupil tegelikult pole.
CPLP
CPLP – Comunidade dos Paises da Lingua Portuguesa – keskus asub Lissabonis ja praegu ei ole see organisatsioon rahvusvaheliselt eriti nähtav. Portugalile annab lusodimensioon kahtlemata huvitava „tagamaa“ Euroopa Liidus ja NATOs ning portugalikeelsetele Aafrika riikidele on see foorum nii mõnigi kord kasulik, jõudmaks ühiselt nähtavamale positsioonile.
Grupi väärtus on tegelikult just tema mitmekesisus ja lõtv seotus: Portugali kaudu on  ühendusel olemas väljund Euroopa Liitu ja NATOsse; Brasiilia kaal Ladina-Ameerikas lihtsustab suhtlust sealsete riikidega; Sahara-taguse Aafrika üks rikkamaid riike Angola aga on oma mineviku tõttu sealses maailmajaos üsna suure sõnaõigusega. Majanduslikult raskel ajal on kõik sellised sidemed kulda väärt: kümned ja sajad tuhanded rohujuuretasandi kontaktid, ühisfirmad ja inimesed, kes elanud pool elu ühes ja pool elu teises riigis, on kapital, mille vastu ei saa  kõige vängemgi majanduskriis. Migratsioon toimib ühtpidi või teistpidi, kuidas parajasti just majandusliku heaolu hoovad seda kallutavad, kuid nii siin- kui sealpool Vahemerd või ookeani on ikkagi tegemist suuresti „omadega“. Samas ei piira CPLP oma liikmete tegutsemist mingilgi määral ega vajuta nendele pitserit, mis võiks mingis muus koosluses kedagi ärritada, selleks on organisatsioon liiga ebamäärane. On mõistetav suhteliselt hiljuti iseseisvunud riikide soov säilitada oma kasvavas välissuhtluses mitmekesisus ja lusofoonne maailm on selleks just parajalt lõdvalt organiseeritud, et jätta oma liikmetele „hingamisruumi“. Nii näiteks kuulub üks portugalikeelsetest riikidest – Mosambiik – samaaegselt ka Briti Rahvaste Ühendusse ning probleeme see ei tekita.
Kui oluliseks sellise kultuurilise ja keelelise kokkukuuluvuse rõhutamist saab pidada ajal, mil masintõlge üha rohkem levib ning rahvuseülesed protsessid üha suuremat tähendust omandavad? Oluline on, kas CPLP või lusofoonia üldisemalt suudab peale huvitavate kultuuriteemade pakkuda reaalseid ellujäämisprojekte ka poliitilises ja majanduslikus mõttes – igatahes potentsiaal selleks on olemas. Näiteks, kõik kaheksa portugalikeelset riiki on mereriigid ning nende koostöövõimalused transiidisektoris võiks ju olla midagi päris põnevat.
Eesti ja lusofoonne maailm
Mida Eesti selle teadmisega peale peaks hakkama? Looma ja tihendama diplomaatilist suhtlust Brasiiliaga. Hoidma oma häid ja töiseid suhteid ELi ja NATO partnerriigi Portugaliga. Olema teadlik ja ettevaatlikult entusiastlik ärivõimaluste osas portugalikeelses Aafrikas. Ning andma endale aru näiteks keeleõppe suundade rajamisel, et portugali keeles liigutatakse juba praegu väga suuri kapitale ning üsna lähedases tulevikus hakatakse arutama ka maailmapoliitika küsimusi – ehkki, tõsi küll, seda viimast tehakse omal kombel  juba 15. sajandist, meresõitja Henrique ja Vasco da Gama aegadest saati.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar